Kui IRL juhtis Tallinna, 3. osa: Tallinna Vee erastamine
Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.
3. osa
Selles osas Tallinna linnapea lisa tulude küsimus ja Tallinna Vee erastamine.
LINNAKODANIKELE SÜLITAV EELARVE
“Olen seitsmendat aasta Tallinna Linnavolikogu liige. Selle aja jooksul
vastu võetud eelarvetest on käesoleva aasta oma kõige nigelam.
Salastatud eelarvekirjed
Aastate jooksul oleme püüdnud selle poole, et eelarve oleks läbi-
paistev. See tähendab, et iga linnakodanik, kes selle läbi vaatab, saaks
selge ülevaate, kuhu tema raha kulutatakse. Selles suunas lubasid
jätkata enne valimisi ka praegu võimul olevad erakonnad.
Tulemus on aga vastupidine – eelarve on muutunud häguseks, suured
summad on lahti kujutamata; me ei tea, milleks seda raha käsuta-
takse. Kirje “Muud kulud” sisaldab mitmeid kümneid miljoneid
kroone, mille käsutamisest puudub selgus. Või milleks kulutatakse 4
miljonit meediakulusid?
Sellest summast ainult l miljoni käsutamiseks on toodud ka põh-
jendus.
Praegune koalitsioon on eiranud eelnevate volikogu koosseisude ot-
suseid, mida oleks pidanud jälgima eelarve koostamisel. Arvestatud
ei ole eelmise volikogu otsuseid, mis käsitlesid tagastatud majades
elavate üürnike olukorra leevendamise abinõusid, investeeringute
kava aastani 2002, turvalisuse tõstmise programmi, ühistranspordi
arendamise programmi.
Linnakortereist loobuti
Alles alustatud munitsipaalkorterifondi loomine nulliti ara. Abilinna-
pea Ivar Virkus ütles selle kohta küüniliselt, et Tallinnas ei ole
eluasemeprobleeme ja raha eraldamine linna eelarvest oleks olnud
otstarbetu. “Teoreetiliselt vajab vaid 1,3% linlasi eluruumi, järelikult
on see olematu probleem”, väitis ta. Mida arvab sellest rohkem kui
500 korterihädas peret, kes end korterijärjekorda registreerinud? See
on ligi 20 000 inimest, kes pole ju ometi olematud?
Unustatud lubadused
Vastupidiselt oma valimiseelsetele lubadustele detsentraliseerida lin-
na juhtimist ja viia otsustamisõigus ja vastavalt ka kontroll rohkem
linnaosadesse, käitus koalitsioon eelarve puhul sellele risti vastu:
linna osade arenguks mõeldud rahad on koondatud linna ametitesse,
linnaosadele on sisuliselt jäetud ainult halduskulud.
Iga kultuuri- või spordiürituse jaoks tuleb raha lunida vastavalt lin-
naametilt, sama lugu on ka heakorraks mõeldud raha, teede remon-
diga jne.
Lausvale toodi poliitikasse
Lausa häbematu vale on aga väide, et seoses eelmise aasta ebamajan-
duslikkusega on pealinna investeerimisvõime omavahenditest lange-
nud nulli.
Kes viitsib vaadata eelmise aasta eelarve täitmist, see näeb, et vaata-
mata väga raskele majandusaastale on eelarve täidetud, osa eelarves
ette nähtud laenuvõimalust polnud isegi vaja käsutada.
Eelmisel aastal üllitati plakat “Linnavalitsus sülitab linnakodanikele
näkku”. Kas praegu poleks õigem aeg taolise plakati avaldamiseks?”
TOIVO TOOTSEN,
Tallinna Linnavolikogu Keskfraktsiooni esimees
KESKNÄDAL, 2. veebruar 2000.a.
ÄRA ENNAST JA SÕPRU UNUSTA
Seda põhimõtet järgib pankurist linnapea raudselt.
19. jaanuaril avaldab SÕNUMILEHT (Kaido Tiits) kõlava pealkirjaga
loo
Jüri Mõisa järjekordne lennukas mõte: 100 000 ministrile
kuus palka
“Töökas inimesed rõõmustavad. Neil, kes tunnevad, et nad ei tee õieti
midagi, on põhjust kurvastada,” lausus Mõis. “Meie inimesed on ala-
tasustatud. Vähemale arvule töötajatele saab suuremat palka maksta.”
Küsimusele, kas madalapalgalise ametnikearmee taga oli idee hoida
ametis inimesi, keda on kergem ara osta, vastas Mõis, et tohutu hulga
odavapalgaliste ametnike pidamine kätkeb endas riski. “Ühiskonnas
pole seinu vahel. Kui ametnik näeb sõbrannat, kes eraettevõtluses
rohkem teenib…” jättis Mõis, kes teenis Hansapanga presidendina
100 000 krooni kuus, lause lõpetamata.
Linnapeale kulub miljon aastas
“Lisan, et 100 000-le lisandusid koolitus ja arenguvõimalused. Tõstak-
sin küll käe, kui ministri palgaks peaks otsustatama 100 000 krooni,”
ütles Mõis. “Ministritöö on kindlasti tähtsam kui panga presidendi
amet.”
Samas on ministritega ka häda. “Meil on liberaalitsev suhtumine
madalasse kvalifikatsiooni. Mind hämmastab, et ministrid ei oska
inglise keelt,” ütles Mõis. “Suhtumine on selline, et vaata kui äge mees
ma olen: sõnagi inglise keelt ei oska, aga ikkagi juhin riiki.”
Praegu saavad ministrid keskmiselt palka 20 000 – 22 000 krooni.
Lisaks ametnike töötasu tõstmisele tahab Mõis muuta kulutuste
kompenseerimise korda. Tallinna linn kompenseerib linnapea isikliku
džiibiga tööl käimist 8000 krooniga kuus.
Mõis ei tea isegi täpselt, kui palju ta kokku kompensatsioone saab.
“Arvan, et minu peale kulutab linn aastas miljon krooni,” ütles Mõis.
“See tundub esialgu imestamisväärselt suur, kuna ma linnalt palka ei
saa. Aga kõiki komandeeringuid ja kompensatsioone kokku lugedes
- ajalehed, auto ja mobiiltelefon – tuleb nii palju ara.”
Lisaraha kuni 8000 krooni
Lähitulevikus hakkavad kõik ametiautot väärt linnaametnikud saama
2000-8000 krooni kuus, mille eest nad võivad endale auto rentida või
liisida.
22. märtsi KESKNÄDALAST loeme:
Varjatud palgalisa?
TALLINNA LINNAPEA KÄSKKIRI
(väljavõte)
Isiklike sõiduautode ametisõitudeks käsutamise kulude
hüvitamise kord
5. Kehtestada linnavalitsuse liikme, linnakantseleid,
linnavalitsuse ameti, linnaarhiivi ning linnaosavalitsuse
ametnikule isikliku sõiduauto ametisõitudeks käsutamise
kulude hüvitamisel järgmised rahalised piirmäärad:
5.1 linnapea 8000 krooni kuus;
5.2 abilinnapea
5.3 linnasekretär
5.4 linnaosa vanem
5.5 linnaosa vanema asetäitja
5.6 ameti juhataja
5.7 ameti juhataja asetäitja,
linnakantselei osakonna juhataja
5 . 8 teised ametnikud
JÜRI MÕIS,
linnapea
8000 krooni kuus;
8000 krooni kuus;
4500 krooni kuus;
4000 krooni kuus;
4000 krooni kuus;
4000 krooni kuus;
3000 krooni kuus;
Kesknädala kommentaar:
“Alguses võib tunduda, et tegu on suure kokkuhoiuga, sest kom-
pensatsioon tundub odavam kui ametiauto ülalpidamine. Kuid seda
on see seni, kuni ei teata, et need summad loetakse erisoodustuseks
ja sellelt maksab tulu ja sotsiaalmaksu ametiasutus. Ja nii saamegi, et
tegelikult peab maksumaksja härra linnapea, kuue abilinnapea ja
linnasekretäri auto eest hoopiski 12,8 tuhat krooni kuus, ehk kõigi
peale kokku 102 tuhat krooni maksma. Väiksemad mehed saavad
loomulikult vähem, kuid eks neid ole selle eest rohkem.
Kuid see ei ole kompenseerimise loo juures kaugeltki kõige huvita-
vam. Võttes l kilomeetri omahinnaks 4 krooni ja keskmiseks kütuseks
Tallinnas 25-30 kilomeetrit tunnis, saame, et härrad linnapead veeda-
vad 30-40 protsenti oma tööajast autoroolis. Tulemus, millega iga
taksoj ühtki hakkama ei saa.
Aga võibolla on autokompensatsioon vaid varjatud palgalisa.”
EESTI POLIITIKUTE HIILGAVAD IDEED
“Rahvas asugu elama Tallinna, euroraha käsutusele ja puskari keet-
mine seaduslikuks.
Nii näeb tänast Eestit põhjanaabrite juhtajaleht “Helsingin Sanomat”.
Rahval igav ei hakka, kirjutab Eestit hästi tundev soome ajakirjanik
Jukka Rislakki: valitsuse juhtivatelt saadikutelt tuleb ettepanekuid
nagu konveierlindilt. Vähemalt ideedest sellel maal puudust ei ole.
Edasi kirjutab Rislakki, et tugeva diskussiooni tõi esile siseministri
köhalt Tallinna linnapeaks saanud Jüri Mõis: tema meelest on Eesti
avalik sektor liiga suur -150 000 töötajat, mil mõned targad ütlevad,
et optimaalne oleks 15 000 ametnikku miljoni elaniku kohta.
Eestile aitaks 25 000-st – säästaks raha ja töötulemused oleksid efek-
tiivsemad, “oleks hea, kui vähemalt pooltest praegustest ametnikest
saaks lahti,” tsiteerib loo autor kangelast.
Rahvasaadikuidki on väikese maa kohta liiga palju. Ja tuletõrjeüksusi
samuti, jätkab soome ajakirjanik Mõisa tsiteerimist. Mõisa arvates
aitaks ühest hädaabikeskusest kogu maale küll. Kui Eestit võib läbida
kolme tunniga, siis milleks vajatakse nii palju tuletõrje ja hädaabi-
üksusi, on Mõis arutlenud.
Mõisale on ka selgunud, et Tallinnas on 4 807 “lasteaedadega seotud
töötajat”, samas kui lasteaiaeas lapsi on alla 15 000. Sel aastal on
koolidest ja lasteaedadest kavas koondada ligi 300 töötajat.
Rislakki selgitab soome lugejale, et Isamaaliitu kuuluv Mõis on endi-
ne suure panga juhataja, kes pääses eelmisel aastal parlamenti isiku-
mandaadiga ja kes uhkustab sellega, et ei ole seitsme aasta jooksul
lugenud ühtegi raamatut.
Mõisa ministriks oleku aega mäletatakse idee pärast koondada 600
politseinikku, et allesjäänud saaksid suuremat palka. Nüüdseks on
läinud 424 politseinikku. See koondamine läks maksma 33 miljonit
krooni.
Edasi meenutab ajakirjanik, et Mõisa idee kohaselt peaksid kõik
eestlased, eriti aga noored, püüdma kurelt rikastuda ja Tallinna elama
asuma, sest seal on elatustase kõrgem ja mujal ei ole ka tuleviku-
perspektiivi.
Mõisale on antud mõista, et riigi- ja maakondade ametnikke on 25
000. On ka imestatud, kust võlutaks erasektorisse töökohad sajale
tuhandele valgekraest töötule.
/—/
Ka Isamaaliidu esimees Laar ei pääse ajakirjaniku kriitikanooltest:
peaminister Mart Laar hämmastas eelmisel kuul kõiki, kui ta Brüs-
seli-visiidi ajal tegi ettepaneku, et Eesti peaks euro maksevahendina
ühepoolselt käsutusele võtma ja võimalikult kiiresti – juba enne
Euroopa Liitu ja Euroopa Rahaliitu astumist.
EL Komisjoni esimees Romano Prodi ütles viisakalt, et see ei ole
võimalik. Eesti Pank tõdes, et sellel pole mõtet ja hoiatas, et see pei-
dab endas ohtusid; euroarved ja -laenud on aga Eestis võimalikud
juba ka nüüd.
Rislakki tsiteerib ka Eesti ajakirjandust: majandusleht “Äripäev” küsis,
miks peaminister üldse esitas mõtte, milles Eestis ei olda üksmeelel
ja mida ei ole keegi isegi veel arutanud. Arutelu toimus, kuid üpris
segane. Laar ütles, et toimetajad olid temast valesti aru saanud, ajakir-
jandus aga, et Laar oli Prodit valesti tõlgendanud.
Korrespondent meenutab ka siseminister Tarmo Looduse (isamaaliit)
ettepanekuid: tema soovitas puskari keetmise seadustamist Lõuna-
Eestis; see leevendaks tööpuuduse küsimust ja tooks riigile maksude
näol raha sisse.”
KESKNÄDAL (16. veebruar 2000.a.)
RAHAJUMALA VÕIM
Mõisa kõvadest tegudest rääkides peame avama põhjused, miks Isa-
maaliidu uustulnukas üleöö erakonna tipptegijate hulka arvati. Siin
on meile abiks mahukas kirjutis 13. aprilli EESTI EKSPRESSIS.
Tarmo Vahter pealkirjastab oma loo intrigeerivalt
Kas peaministriks saab Jüri Mõis?
“”Nädala ajaga pole tehtud mitte munnigi!” Siseminister Jüri Mõisa
kabinetis istuv külaline ei uskunud oma kõrvu. Roppus polnud öel-
dud aga mitte talle, vaid telefonitorru.
Jalad laua peale sirutanud Mõis rääkis parajasti peaminister Mart
Laariga.
Vähe on inimesi, kes julgevad peaministriga nii rahvalikult kõnelda.
Võibolla ainult üks.
Aga eks Mõis saanud riigikogu valimistel Laarist rohkem hääli
(6739:5446). Ka rahaga toetas ta Isamaaliitu heldemalt kui peaminister
(597 000 kr : 13 000 kr).
Rikkus on andnud Mõisale seninägematu vabaduse. Ta võib öelda,
mida tahab ja kellele tahab. Ja kus tahab.
Tartus rääkis Mõis sadade tudengite ees, kuidas ta on õpetanud hal-
dusreformi läbiviimist Laarile kaks korda. “Aga ta ei usu mind. See
ei tulene mitte minu, vaid tema kvalifikatsiooni puudusest.”
Mis siis veel rääkida Mõisa suhtumisest peaministrist väiksematesse
tegelastesse. Kolleegid teavad, et Tallinna linnavolikogu peab ta liht-
salt lollide karjaks.
Erinevalt eelmistest linnapeadest ei joigu Mõis volikogu istungitel.
Tal pole vaja kuulata nõmedat juttu, et saada iga istutud tunni eest 25
krooni hüvitust.
… sügisel 1998 võtsid Hansapanga üle rootslased, kes pidid oma
närvide rahustamiseks kellegi ara lintsima. Mõis oli sundinud neid
maksma panga eest hullupööra palju raha – 3,5 miljardit krooni.
Elu uuesti alustavale mehele oli see ränk kogemus. Mis nüüd?
“Minul isiklikult oli poliitikasse minek ainuvõimalik. Ükskõik missu-
gusele ametikohale asumine majanduses või panganduses oleks
olnud tagasiminek. Lihtsalt luuser olla ma ei soovinud,” pihib Mõis.
/—/
… Mõis mõistis, et reformis oleks ta “üks paljudest”. 1998 detsembris
astus ta Isamaaliitu. Paremat jõulukinki poleks osanud Laar tahta…
/—/
Reformistide hilisema analüüsi järgi võttis Mõis neilt 24 000 – 34 000
häält. Tänu temale tõusis Isamaaliidu populaarsus 9-11 protsendilt 16
protsendile. Laarist sai ootamatult peaminister…”
Niisiis ostis Mõis nagu nalja endale parlamendi- ja ministrikoha.
Edasi juba Tallinna linnapeaameti. Ja kõiges selles on Laari heakskiit.
Ta on juba selline, kelle kõrval on kasttlik toimetada…
“Tänu Mõisale võib Isamaaliidust saada esimene Eesti partei, kes
võtab hääli kõigist ühiskonna servadest. SS-pataljoni Narva vete-
ranidest Hansapanga aktsionärideni,” nendib Tarmo Vahter 2000.
aasta kevadel. Ja kuigi “mitme Isamaaliidu rakukese koosolekul
kostab Mõisa kohta kõige leebema sõnana “kaabakas”, näkku öelda ei
julge seda veel keegi. Isamaaliit sarnaneb lehmakarjaga, kus tõupull
teeb, mida süda lustib.”
Sellepärast ei tundugi ehk üllatusena loo autori küsimus, kas järg-
mistele valimistele läheb Isamaaliit uue peaministrikandidaadiga.
KÕIK MÜÜGIKS EHK TANTS TALLINNA VEE ÜMBER
Pärast võimulesaamist rõõmustas Mart Laar ja kaaskond, et 1992.
aastal alustatud riigivara mahamüüki polnud vahepealsed valitsused
hoogsalt lõpule viinud. Järel olid isegi sellised kobedad palad nagu
Narva Elektrijaamad ja Eesti Raudtee. Nende müümisele pandigi
täishoog peale. Ikka välismaiste nõustajate ja kodukootud “tankistide”
abiga, et parajad summad endale kantida…
Ka Tallinnas leiti veel priskeid palu, mis ilusat bisnist tõotasid. Kõige-
pealt võeti käsile suurfirma Tallinna Vesi.
Monopoolse suurettevõtte kasumihimu vastu oli välja astunud eelmi-
ne linnavalitsus (volikogu esimees Edgar Savisaar, linnapea Peeter
Lepp), mille tagajärjel vee hinda alandati. Uute võimumeeste üheks
esimeseks otsuseks oli vana hinna taastamine. Põhjendus: vastasel
korral on firma pankrotis. Keskfraktsiooni esimees Toivo Tootsen
kirjutab 23. veebruari 2000.a. KESKNÄDALAS:
“Nüüd teame, et see jutt osutus otseseks valeks. Mõni aeg tagasi sel-
gus, et AS Tallinna Vesi sai eelmisel aastal 30,3 miljonit krooni kasu-
mit, niis on kümneid kordi rohkem kui planeeriti! Tallinna Vees on
asjaajamine kogu aeg segane ja sogane olnud. Kui vanasti oli raudtee
riik riigis, siis Tallinnas on seda ka praegu monopoolset seisundit
nautiv AS Tallinna Vesi. Nad on linnakodanikke kogu aeg lollitanud
ja nii tehti ka nüüd.
Nüüd on selge, et isegi AS Tallinna Vee tollasele nõukogule ei esita-
tud õigeid andmeid. Muide, praeguseks on selle nõukogu mitmed
“tülikad” liikmed asendatud võimukaolitsioonile kuulekatega…
Kolmveerand aastat räägiti vee tarbimise langusest – ja nüüd selgub,
et vee tarbimine hoopis kasvas 3 protsenti! Tegemist oli linnakoda-
nike ja ajakirjanike kõige ülbema hämamisega. Tuleb välja, et keskera-
kondlastel oli õigus – vee hinda oli võimalik alandada, ilma, et see
oleks kahjustanud ettevõtte normaalset tööd.”
Mõisa-valitsus oli oma otsuse aga teinud ja 8. mail esitati volikogule
eelnõu “Aktsiaseltsi Tallinna Vesi põhikirja uue redaktsiooni kinnita-
mine, uute aktsiate väljalaskmine ja Tallinna linnale kuuluvate
aktsiate müük.”
Juba 1. juunil taheti otsus ara teha. Ometi ei läinud esimese hooga
nagu kavandati. 7. juuni 2000.a. KESKNÄDAL teatab:
Tallinna Vee müük kukkus läbi
“Möödunud neljapäeval toimunud istungil hoiatas Edgar Savisaar:
“Tallinna Vee enamusaktsiate müük toob tarbijaile kaasa vee hinna
olulise tõusu ja järgmine volikogu koosseis mõistab, et teha ei ole
enam suurt midagi.
Muidugi võib rääkida kuldaktsiaist või isegi hõbeaktsiatest. Tege-
likult on küsimus selles, et tahate otsustusõiguse vee hinna üle
linlaste käest ara võtta. Ma ei tahaks, et paari aasta pärast öeldakse
volikogu selle koosseisu kohta, et nad ei olnud linnaelanike huvide
eest väljas, vaid ajasid vaid oma äri. Sest mida muud see
enamusaktsiate müük ikka tähendab.”
Sama joont hoidsid ka teised Keskfraktsiooni poolt sõna võtnud
volinikud.
Isamaaliitlastel, Mõõdukatel ja Reformierakondlastel püsis istungil
suu lukkus, sest sisuliselt polnud midagi vastu rääkida.
Isamaaliidu fraktsiooni esimees Mati Tarum tunnistas lõpuks, et
tõepoolest on nende programmis öeldud, et veefirma enamusaktsiad
peavad jääma linnale. Tarum tunnistas, et seisuskoha ümbervaata-
mine oli väga raske. Tõesti väga raske, kordas ta.
Liina Tõnisson tuletas Tarumile meelde, et ei muudetud mitte seisu-
kohta. Te andsite enne valimisi välja lubaduse, mille nüüd tagasi võt-
site, aga lubadusi korralikus kõdus tagasi ei võeta, sest nende saite
valijate hääled, ütles ta.
Isamaalaste närvid ei pidanud rünnakule vastu ja linnavalitsuse esin-
daja palus menetlemine katkestada. Ka oma meeste ja naiste häältes
enam kindlad ei oldud.”
Mis halvasti, see uuesti. Järgmisel volikogul 15. juulil tegi teerull oma
töö ara. Seegi kord käsutame KESKNÄDALA abi. 28. juuni numbris
kirjutab Toivo Tootsen toimunust pealkirja all:
Jätke Tallinnale vesi alles
“Kui ma Jüri Mõisalt küsisin, kas ikka oli arukas otsus Tallinna Vee
enamusaktsiad maha müüa, vastas ta: Mis siin minul teha, kui voli-
kogu nii otsustas!
Tegelikult otsustas nii ainult volikogu võimukoalitsioon: isamaa-
liitlased, reformierakondlased, mõõdukad, koonderakondlased ja
valimisliidu Rahva Usaldus liikmed.
Keskerakondlased ja valimisliit Rahva Valik olid kindlalt selle otsuse
vastu – aga meie vastuväiteid ei võetud kuulda.
Julgelt ja selgelt oli selle Tallinnale kahjuliku otsuse vastu ainult
Sinise Erakonna liige Annika Laas, kellel ilmselt ainsana Isamaaliidu
valimisnimekirjas kandideerinutest oli meeles nende valimiste-eelne
lubadus: AS Tallinna Vesi enamusaktsiaid ei tohi müüa! Tema ette-
panekul ja opositsiooni häältega õnnestus otsusesse sisse hääletada
punkt, et otsus jõustub alles pärast seda, kui Tallinna Linnavalitsus
ja Linnavolikogu on kehtestanud kõik vajalikud veemajandust regu-
leerivad rakenduslikud õigusaktid, sealhulgas kehtestanud ühiskana-
lisatsiooniga liitujatele liitumistasu ülempiiri ning vee hinna
Juba mitu aastat on tahetud aktsiaseltsi Tallinna Vesi maha müüa.
Põhjenduseks ikka see, et meil ei jätku raha linna veemajanduse aren-
damiseks. Seda vaatamata sellele, et mitmete rahvusvaheliste pro-
jektide abiga on meil välja ehitatud esmaklassiline veepuhastusjaam
ning, et meie heitveepuhastus vastab kõige karmimatelegi nõuetele.
Tallinna veemajanduse kõige valulisemad köhad on kanaliseerimata
asumid Nõmmel, Lillekülas ja Meriväljal-Mähel, korrastamist vajavad
veetrassid ja majasisesed amortiseerunud torustikud.
Et ka need probleemid lahendada, selleks otsustaski Tallinna Linna-
volikogu aasta tagasi laiendada AS Tallinna Vesi aktsiakapitali ja
müüa maha osa aktsiaid – kuid ainult 33%. See oleks taganud seniste
probleemide lahendamise, pealinnale ülimalt olulise vee-ettevõtte
kindlaks omanikuks oleks jäänud aga Tallinna linn.
Tookord opositsioonis olnud isamaaliitlased ja reformierakondlased
pahandasid sellise plaani peale väga.
Nüüd surusid just nemad 15. juunil volikogus läbi otsuse, mille järgi
erastatakse AS Tallinna Vesi enamusaktsiad. Jutt kõikvõimsast kuld-
aktsiast, mis tagab Tallinnale vetoõiguse olulistes küsimustes on nagu
muinasjutt kõikvõimsast kuldkalakesest – see ongi muinasjutt. Tõsiasi
on, et pärast enamusaktsiate müümist pole Tallinn enam oma vee-
firma omanik.”
Volikogus toimunud pingetest saame ülevaate Keskerakonna liidri
Edgar Savisaare kirjutisest 22. juuni SÕNUMILEHEST:
Mina pole lambaks sündinud
“17. juuni Sõnumileht oli pannud ühele kirjutisele pealkirjaks “Savi-
saar räuskas volikogus”. Esilehel oli seda täpsustatud: “Edgar märat-
ses volikogus”. Nii üks kui ka teine olid halvakspanevad ja hukka-
mõistvad hinnangud.
Läksin volikogus tõepoolest endast välja. Ootasin Tallinna Vee müügi
küsimuses teistsuguseid hääletustulemusi. Uskusin, et müük ei leia
volikogus toetust. Mul olid kaalukad argumendid. Isamaaliit oli oma
valimiseelses proklamatsioonis lubanud, et Tallinna Vee enamusakt-
siaid mingil juhul maha ei müüda. Sama joont olid enne valimisi
ajanud ka Mõõdukad. Rääkimata Koonderakonnast ning Ivanovi-
Kogani Rahva Usaldusest.
Kõik oli must valgel välja öeldud, kellegi lubadusi polnud vaja isegi
lindistada. Sellepärast ma uskusin, et peale reformierakondlaste ja
muidugi ka Jüri Mõisa isiklikult keegi enamusaktsiate müüki ei toeta.
Eksisin, olin lihtsameelne, palun vabandust.
Kes on seisakujõud?
Jüri Mõis tuli kõnepulti ja selle asemel, et selgitada, miks nad reetsid
valijatele antud lubadused, nimetas ta hoopis meid seisakujõududeks
ja tegi teatavaks, et Tallinna Vee müümisega on linnarahvale tehtud
“tore kingitus”.
Lubage küsida, miks isamaaliitlased enne valimisi seda “kingitust”
välja ei kuulutanud? Miks nad siis sootuks vastupidist juttu ajasid?
Mõis väitis, et need, kes olid Tallinna Vee müügi vastu, on seisaku-
jõud. Kas see tähendab, et ka nooruke Annika Laas, kes ainsana
Isamaaliidu fraktsioonist julges selle partei valimiseelsetele lubadus-
tele truuks jääda ja hääletas aktsiate müügi vastu, on seisakujõud? Ei
ole.
Seisakujõud on see seltskond, kes ei lase ühiskonnal edasi areneda ja
mõtleb vaid väikese kliki huvidele, kes hoiab palgad madalal ja
kruvib hindasid kõrgele, kes rohkendab tööpuudust ja mitte töökohti,
kes müüb võileivahinna eest hästi toime tulevaid riigiettevõtteid
maha ja kes on pannud kerjuse rolli Eesti intelligentsi. See on seisaku-
jõud, ning kahjuks on nad nii Eestis kui ka Tallinnas parajasti võimul.
Lõpetuseks tahaksin teilt, lugupeetud lugejad, küsida sedasama, mida
küsisin volikogu istungil: kui kaua te kavatsete seda kõike taluda?
Millal saab teil mõõt täis ülbitsevast mõisamentaliteedist?
Eesti Ekspressi sõnul usub Jüri Mõis, et nii teie kui ka teie esindajad
volikogus on vaid üks lollikari, kellega võib teha mida tahes. Kas tal
on tõesti õigus?”
Lõpliku otsuse AS Tallinna Vesi aktsiate märkimise ja müügi kohta
langetas volikogu 21. detsembril 2000.a. Selle kohaselt on firma
omanikud:
International Water UU (JWUU) 50,4%
Tallinna linn – 49,6%
Linnale jääb nn. kuldaktsia, millega saab panna vajadusel veto kõige
olulisematele otsustele.
Hind: JWUU maksab aktsiate eest kokku 1,3 miljardit krooni, sellest
605 miljonit Tallinna linnale, ülejäänud 687 miljonit läheb aktsia-
kapitali laiendamiseks. Aktsiakapital tõuseb 850 miljonilt kroonilt
1,15 miljardile.
Möödus vähem kui aasta ja 1. novembril 2001.a. võisime lugeda BNSi
teadet:
Tallinna Vee aktsiakapital vähenes ligi miljard krooni
“Tallinna linnavalitsus nõustus eile AS-i Tallinna Vesi aktsiakapitali
vähendamisega 950 miljoni krooni võrra.
Linn saab aktsionärina sellest tehingust 471 miljonit krooni ning
kavatseb selle raha suunata järgmise aasta eelarve prioriteetitele -
haridusasutustele ja teedele, teatas linnavalitsus.
Abilinnapea Ivar Virkuse sõnul on tegemist kasuliku otsusega – linn
saab katteallika mitmetele 2002. aasta eelarve prioriteetsetele suunda-
dele. “Linna kui omaniku jaoks on ettevõttes omavahendite käsuta-
mine kallim kui laenuressurss rahvusvahelisel finantsturul. Teisalt on
mõistlikum mitte suurendada linna laenukoormust teades, et linnal
on omal vahendid investeeringuteks olemas,” ütles ta.
Virkus toonitas, et aktsiakapitali vähendamine ei avalda mõju Tallin-
na Vee nõukogu poolt kinnitatud investeeringukavale ja kapitali vä-
hendamine ei too kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ettevõtte klientidele
ega ettevõtte poolt osutavate teenuste kvaliteedile. Samuti tuleb ette-
võttel järgida erastamislepingu sätet, mis kehtestab vee tariifid aas-
tani 2005.
Seega aktsiakapitali vähendamine ei too kaasa vee hinna tõusu, ütles
Virkus.”
Niisiis, kõik on suurepärane! Aga nädal hiljem, 7. novembril 2001.a.,
tõestab Edgar Savisaar POSTIMEHES veenvalt, et Tallinna Veega
toimuv on olnud kasulik erastajale, mitte aga linnaelanikule:
Rumaluse ülistamine
“ASi Tallinna Vesi juhatuse nõunik Hardo Pajula kirjeldab 31. ok-
toobri Postimehes harda vaimustusega, kui palju Tallinna linn ja selle
elanikud oma vee-ettevõtte erastamisest ja tema aktsiakapitali vähen-
damisest käsu saavad.
Pajula väidab, et Tallinn teenis aktsiate müügist umbes 600 miljonit
krooni ja aktsiakapitali vähendamise kaudu võitis veel 471 miljonit.
Kokku saame aukartustäratavad 1,1 miljardit, mille üle iga terve
mõistusega inimene peaks üksnes rõõmu tundma.
Kahjuks on tegelikkus natuke teistsugune. Tallinna linn oleks ju
võinud vähendada ka ilma erastamiseta Tallinna Vee aktsiakapitali
850 miljonilt kroonilt 200 miljonile ja saada aktsiakapitali vähenda-
misest 470 miljoni asemel 650 miljonit krooni vaba raha.
Kuid vaatamata aktsiakapitali vähendamisele oleks vee-ettevõte ju
ikkagi kogu täiega veel Tallinna linnale kuulunud ja seda erastades
oleks Tallinna linn igal juhul saanud teenida tunduvalt rohkem kui
450 miljonit krooni.
Kahjulik tehing
On väljaspool kahtlust, et sõlmitud kujul oli Tallinna Vee erastamis-
tehing Tallinnale ja tallinlastele kahjulik ja mitte mingil juhul kasulik,
nagu püüab tõestada Tallinna Vee palgal olev Hardo Pajula.
Mulle jääb siiski täielikuks mõistatuseks, miks pangandusest tulnud
linnaisad ei märganud juba varem tõsiasja, et Tallinna Vesi on tuge-
vasti üle kapitaliseeritud, ja selgitasid linnavolinikele suure vaimus-
tusega, kui vajalik ja kasulik on nende poolt erastamise tingimusena
esitatud aktsiakapitali laiendamise nõue. Kas siis oli tegemist laus-
rumaluse või teadliku hämamisega?
Võibolla oli tegemist lihtsalt iseenda võimete ülehindamisega ja teise
poole tegutsemismotiivide mittemõistmisega. Omakapitali kallidu-
sest ja laenukapitali odavusest võib ju rääkida mida tahes, kuid nagu
mulle tundub, on laenukapitali eelistamise põhjused antud juhul
hoopis mujal, kui Pajula seletada püüab.
Esiteks ei armasta eraettevõtjad kunagi omakapitali ülearu palju
mängu panna ja sellega riskida, kui teisiti on võimalik. Teiseks on
erafirmades omakapitalile ja laenukapitalile kehtestatud vähemalt
viie protsendi võrra erinevad tasuvuse normatiivid, mis teevadki
tütarfirmale laenukapitali suhteliselt odavamaks – seda firmale, kuid
mitte tingimata tarbijale.
Ühes asjas võime päris kindlad olla: toimuv on olnud erakordselt
kasulik erastajale, kes on ainult pooleks aastaks laenatud miljardit
krooni mängu pannes saanud endale suure kasumlikkusega ettevõtte
ja monopoolse turu neljasaja tuhande elanikuga linnas, mille
linnavalitsus – nagu elu on juba näidanud – on muutunud vee-ette-
võtte täielikuks marionetiks.
Nii ei jäägi mul muud üle, kui tõdeda, et erastajad panid vee-ettevõtte
ostmisel tegelikult mängu reklaamitust poole vähem raha ja et sellegi
summa teenivad nad linna poolt vastutustundetult alla kirjutatud
erastamislepingutest põhjustatud tariifide tõusu arvel juba mõne aas-
taga kuhjaga tagasi.
Edasi aga hakkab minema nii, nagu pärast infrastruktuuriettevõtete
puuduliku ettevalmistusega erastamisi kõikjal maailmas on läinud.
Monopoli osaks saavad ülikasumid ja tarbijale jääb üle rõõm neid
kinni maksta.
Vastamata küsimused
Kahjuks on Tallinna Vee segases erastamisloos peale ostuhinna veel
teisigi vastuseta küsimusi. Esiteks on volikogu otsuses sõnaselgelt
kirjas, et vee hind esimese kolme aasta jooksul ei tõuse, ja mingitest
inflatsioonikordajatest ei ole seal juttugi. Seega on eesseisev seitsme-
protsendiline hinnatõus otseses vastuolus volikogu otsusega.
Lisaks öeldule oleks kasulik teada sedagi, et vee tariifid olid Tallinna
Veele juba niigi 45 miljoni krooni võrra aastas kasulikumaks muude-
tud. Kui siiani maksid tarbijad oma veearvetega kinni ka sadevete
kanaliseerimise ja puhastamise ning tuletõrjevee, siis nüüd maksab
Tallinn need summad linna eelarvest maksumaksja raha eest vee-ette-
võttele täiendavalt kinni.
Seega ei tõuse maksumaksjale vee hind esimese eraettevõtluse aasta
jooksul mitte seitse, vaid umbes viisteist protsenti! Just niipalju
maksabki linnavalitsuse kinni tus, et kolme aasta jooksul pärast
erastamist vee hind kallimaks ei muutu.”
Sama kuupäeva KESKNÄDAL paneb omapoolse punkti:
Tallinna valitsus lasi volikogule vee peale
Tallinna Linnavalitsus tegi möödunud nädalal patukahetseja näo, kui
teatas rahvale, et vee hinda oli tarbijahinna indeksi arvestamise eri
mooduste tõttu vaja tõsta mitte 5,7 vaid 6,89%. Miks aga vee hinna-
tõusu koefitsient üleüldse erastatud Tallinna Vee tänavu 12. jaanuaril
sõlmitud teenuslepingusse sisse kirjutati, pole veel ükski linnaisa
mõistlikult seletada osanud ja ega see olegi kerge ülesanne. Vigur on
nimelt selles, et linna volikogu otsus (21.12.2000 nr 431), millega piirit-
leti veemonopoli erastamistingimused, öeldi selgelt: 2001.-2003. aastal
on veehinna muutmise koefitsiendiks 0. Linnavalitsus on teenuslepin-
gu sõlmimisel volikogult saadud volitusi jõhkralt ületanud ja nüüd
teeb kirbutsirkust küsimuse ümber kas lubatav hinnatõusu protsent
on 6 või 7.
KAS KA AJALUGU MÜÜKI?
Nii küsib 19. aprilli 2000.a. KESKNÄDALAS Riigikogu liige Küllo
Arjakas.
“Tallinna linnavalitsus on võtnud müügisihikule hoone, millel tähen-
dus meie ajaloole ja puitarhitektuurile. Eelnõu nn. Poska maja müü-
giks on juba ette valmistatud ja korra ka linnavolikogu päevakorras
käinud, kuid tagasi võetud. Müügimõte pole aga kuhugi kadunud.
Miks Poska tänava maja tähtis on?
Juba enne I maailmasõda oli see hoone Poska tn 8 pealinna tõusva
eestlaskonna üheks kogunemiskohaks. Jaan Poska oli teatavasti teine
eestlasest Tallinna linnapea ja esimene välisminister Eesti Ajutises
valitsuses. Samuti on tal suured teened Eesti välissuhtluses 1918-
1919. a. ning Tartu rahukõnelustel juhtis tema Eesti delegatsiooni.
Samas majas ka Jaan Poska suri 1920. a, napilt kuu pärast Tartu rahu
allakirjutamist. Jaan Poska ärasaatmine oli tolle aja kohta Eesti Vaba-
riigi rahvarohkemaid ning ka esimene riiklik matus. Riigimehe lapsed
müüsid maja 1936. a mittetulundusühingule, kellel puudub õigusjärg-
lane. Just asjaolu, et maja läks üle mittetulundusühingule, ongi vast
üheks põhjuseks, miks saab täna rääkida hoone säilitamisest meie
ajaloole ja avalikkusele, sest nõukogude aegsetes annaalides seisis
lihtsalt endine omanik teadmata. Viimased kümme aastat on hoone
seisnud tühjana.
Hoonel ka arhitektuuriline väärtus
Tegemist on tsaariaegse, historitsismi kalduva nn koloniaalstiilis
puitvillaga. Selliseid ei ole Tallinnas tänaseks kuigi palju säilinud.
Üldse on puitarhitektuuri – suuremalt jaolt küll kehvas olukorras -
Tallinnas rohkem säilunud. Seda peetakse spetsialistide poolt suureks
väärtuseks, sest mitmel pool mujal ja rikkamates linnades, puitarhi-
tektuur lammutati ja asendati kivimajadega.
Maja müük volikogu proovikiviks
Mõistagi on maja müük kõige lihtsam variant. Linna eelarve vajab
ikka täitmist ja linnavalitsus saaks ühe mure jälle kaelast ara.
Huvilisi Kadrioru magusale krundile leidub hulgi. Kindlasti on neid,
kes suhtuvad üsna skeptiliselt Poska maja renoveerimisse võimali-
kuks ühiskondlikuks tarbeks. Aeg ja linnavõim on ju rahakesksed.
/—/
Loodetavasti muutub maja müügi eelnõu volikogus isamaalastele
järjekordseks proovikiviks oma südametunnistusega. Või võidab
mõisalik lähenemine – ah see hoone ka mõni mõis. Müüki!? Keskera-
kond seda volikogus ei toeta. ”
Samas numbris on teinegi eelmisega haakuv materjal Harry Õnniselt:
Kustutatakse rahvustunde tulesid
“1997. aasta augustis, kui üks August Mälgu loomingu austaja, kelle
soov Lagle tallu või selle õuelegi pääseda vastpüstitatud plankmüüri
ja turvamehe tõrjetöö tõttu pelgalt sooviks jäänud oli, kirjutas ta:
“Usun, et kümne aasta pärast pääsen kindlasti Lagle talu külastama…”
Selle kirjanik Mälgu austaja ja paljude teiste usk või unistus on niisiis
olnud asjatu. Hiljuti sain ajalehte lugedes teada üksikasju Tallinna
linnavalitsuse järjekordsest äritehingust linna varaga – kirjanik Au-
gust Mälgule kuulunud Lagle talu müümisest vene naftaärimehele.
Kultuurimälestis müüdi alla omahinna
Lagle talu kompleksi kordategemiseks on kulutatud vähemalt
kaheksa miljonit krooni rahva raha. See raha leiti, kui oli himu Tallin-
na linnavalitsuse ametnikele luksuslik puhkekompleks soetada.
Nüüd müüakse see vene ärimehele maha, müüakse alla omahinna,
6,002 miljoni krooni eest.
Võib aru saada, kui müüakse vanu, enamasti lagunenud mõisahoo-
neid ja -komplekse neile, kes need korda teevad. Pealegi teame nende
ajalugu: nende omanikud on olnud võõramaalased. Riigi rahaga
ehitatud Lagle talu, mis 1938. aastal anti põliseks käsutamiseks Au-
gust Mälgule, meie väljapaistvale kirjanikule, on aga algusest lõpuni
meie oma… /—-/
Pika Hermanni eest saaks head raha
Kui Tallinna linna praeguste võimumeeste käed küüniksid, küllap
parseldaksid nad rikastele välismaalastele maha ka Toompea ja
Kadrioru lossi, vanad raekojad…
Mis sellest, et Pika Hermanni tornis võiks siis sini-must-valgele lipule
mõne välisfirma plagu kõrval ruumi napiks jääda. Kui võimumeestel
on südame asemel rinnas kaugas, soontes ja ajus rahapaberite krabin,
hinges aatetähtede asemel rahatähed, siis ei ole miski võimatu.”
Jätkub
1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni
Loading ...
.
Astu tagasi karumõmmi ja pühi plats enda järel puhtaks.