Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

Eesti rahva inimkaotused Vabadussõjas, mis võimaldasid kätte võita Eesti Vabariigi, olid võrrelduna NSV Liidust vabanemisele järgnenud aastatega 11 korda väiksemad.

Aastatel 1918-1919 suri sõjategevuse tõttu 3588 inimest, keda on 11 korda vähem kui aastatel 1991-2008 eestlaste vähenenud sündivuse tõttu. Siit saab teha vaid järelduse, et parempoolsed ja Isamaa ning Isamaaliidu poliitikuid sisaldanud parteid on eesti rahva juurdekasvule ja sündivusele mürgisemalt mõjunud kui 2 aastat võitlust Nõukogude Venemaa armee vastu.

Järgnevalt ülevaade Vabadussõja ohvritest August Traksmaa raamatust “Vabadussõja lühike ajalugu”, lehekülg 261:

Senini kindlaks tehtud andmete järele tõuseb Vabadussõjas lahingutes langenute ja haavadesse surnute arv 2236 mehele, neist 202 ohvitseri ja 2034 sõdurit. Mitmesugustesse haigustesse ja õnnetute juhtumite läbi on surnud sõja ajal 1352 inimest, neist 31 ohvitseri ja 1321 sõdurit. Langenute ja surnute üldarve sõja kestusel tõuseb seega 3588 inimesele, neist 233 ohvitseri ja 3355 sõdurit. Haavata ja põrutada sai sõjategevuse ajal ohvitsere 601 juhul, sõdureid 13174 juhul, kokku 13 775 juhtu.

Kõige verisemaiks kuudeks Vabadussõja kestusel osutusid märtsi- ja aprillikuu 1919, mil arenesid rasked kaitselahingud Lõuna-Eestis. Sellele järgnevad juuli- ja augusti- ning novembri- ja detsembrikuud veriste kaitselahingutega Viru rindel pärast Loodearmee õnnetuid pealetunge Petrogradi suunas.