ERR-i rahastust tuleb tugevalt kärpida, sest taolise nišši jaoks ei tohi eraldi telekanalit avada. See on ilmne raha raiskamine.
Lahendus on palju lihtsam. Tiitrid tuleb edastada eraldi pildist (failina) ja mitte neid kaadrite peale kleepida. Kui tiitrifail on eraldi, siis peaks olema tehniliselt juba lihtne selle alusel ka teksti kõnesünteesi abil esitada. See on funktsioon, mida räägiti digitelevisiooni tulekul, et saab võimalikuks erinevates keeltes (eesti, vene, inglise jne) tiitrite valimine. Kui Eesti telekanalite subtiitrid oleksid edastatud eraldi failidena, siis oleks lihtsam spetsiaalse digiboksi abil neid ka ette lugeda ehk teksti sünteesida. Ma ei tea, kas selline digiboks eksisteerib või mis on selle hinnad (pimedate asjad on tavaliste inimeste omadest tavaliselt 10 korda kallimad) aga taoline lahendus oleks palju mõistlikum kui teha umbes 7500 pimeda inimese jaoks oma telekanal. See oleks veel väiksem vaatajaskond kui TTV-l ehk sinna Alo-TV kanti! Palun vabandust, see tartlaste telekanal on ilmselt ka suurema vaadatavusega kui 7500 inimest üle Eesti.

Ma arvan, et see on järjekordne reformistide “lastehoiu teenuse portaal” ehk kulutatakse miljoneid ja tegelikult sellest midagi ei saadagi. Seda projekti tuleks lähemalt uurida, sest see lõhnab tõsiselt maksumaksja raha väärkasutusele. Isegi kui seda rahastab Euroopa Liit, ei tohi lubada selle juhtumist. Pimedad peavad saama vaadata samu telekanaleid kui nägijad,  neid ei ole vaja küüditada mingile eraldi kanalile. Enne seda peaks ETV avama täielikult venekeelse telekanali, millel oleks umbes 270 tuhat vaatajat ehk umbes 36 korda rohkem.

Sellest ETV kavast kirjutas EPL: http://www.epl.ee/artikkel/601639

Tõenäoliselt ei tule hüpoteegi summaga ostjat ja Anders Tsahknal jääb veel üles SEB tasutav summa.

Tuleks rõhutada, et delfi.ee nimetab meest Andres´eks ega maini tema Reformierakonda kuulumist.

anders tsahkna reformikas

Tänase seisuga pole ta erakonnast ka välja astunud.

Delfi juhtkiri oli üsnagi ründav, võtame sealt ainult mõned lõigud tsiteerimiseks:

Ermamaa on peatanud tegevuse turismitaluna ning sulgenud külalistemaja kuni presidendi ametiaja lõppemiseni. EAS on vastava taotluse ka rahuldanud. Praegu olekski Ärma talu nagu presidendi residents — seal toimetavad muu hulgas presidendi kantselei palgal olevad turvamehed, kokad, aednikud ja autojuhid.

Samas tegutseb OÜ Ermamaa ka osaühistuna, millele president Toomas Hendrik Ilvese maksab igakuist rendiraha. Lisaks saab osaühistu mitterahalist kasu, kuna selle kinnistu eest hoolitsevad riigi palgal olevad töötajad.

See muudab kogu selle skeemi kummaliselt kahestunuks ning mitmekordselt maksumaksja raha eest rahastatuks. Ärimudel on nii lollikindel, et iga eestlane võtaks selle rõõmuga vastu.

Delfi juhtkiri 18. juuli

Tõepoolest on raske eristada, millised kulud on seotud turismiobjektiga ja millised riigipea ametikohustustega. Eestile oleks ikkagi odavam valida Indrek Tarand presidendiks, sest siis ei peaks ülal pidama seda Mulgimaa talu ja Erma talu saaks tegutsema hakata ärilistel põhimõtetel.

Justiitsministeeriumis on valmimas uus korruptsioonivastane seadus. Selle märksõnadeks on nüüdisaegsed lahendused majanduslike huvide deklareerimisel, deklaratsioonide avalikkus ja kontrollivõimekus. Praegu täiendame uut seadust ettepanekutega, mida oleme saanud partneritelt teistest ministeeriumidest, ettevõtlusorganisatsioonidest ja kodanikuühendustest.

http://www.ohtuleht.ee/434523

Reformikas Kristen Michal hakkas tegelema korruptsiooni temaatikaga. Tulevad meelde need ajad kui poliitbande Äraostmatud rääkisid sellest.

Tasuks meenutada, et majandushuvide deklaratsiooni alusel ei ole küll viimase aja korruptiivsed tehingud avalikuks saanud ja selleks on olnud ikkagi teistsugused uurimismeetodid.

Kuigi eelprojektile, mis nägi ette viadukti asemele tunneli ehitamist, kulus 10 miljonit krooni, otsustas maanteeamet, et see ei sobi ning mõistlik on hoopis vana sild remontida. Pärast ekspertiise selgus siiski, et remondil ei ole mõtet ja ehitada tasub hoopis uus sild. Sellega kirjutati 10 miljonit kohe korstnasse.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=1306

Lõigud Riigikohtu otsusest http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 217² lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele 30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 217² lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 217² lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi riigihankekomisjon võtma seisukoha OÜ-lt R saadud vastuste osas. Viimaks toimus riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 217² lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest KarS § 25 lg 2 mõttes.

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu – 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

Lõigud Riigikohtu otsusest http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

12. Süüdistuses KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ning § 217² lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus M. Viisitamme ja S. Saare õigeks seetõttu, et elektronkirja saatmist Pärnu riigihankekomisjoni liikmetele 30. juunil 2008 ei saa pidada KarS § 217² lg 1 koosseisule vastavaks teoks, kuivõrd e-kirja saatmine ei ohustanud linna vara. Süüdistatavad tegelesid üksnes kuriteo toimepanemise võimaluste väljauurimise ja selleks abinõude tarvitusele võtmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et KarS § 217² lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo katse eeldab, et usalduse kuritarvitamises süüdistatav isik asuks vahetult kahjustama teise isiku vara ja et käesolevas asjas ei saa elektronkirja saatmist pidada kuriteokatse alustamiseks KarS § 25 lg 2 tähenduses. Nii nagu kaudselt ohustavad õigushüvesid igasugused süütegusid ettevalmistavad käitumisaktid, võis ka OÜ R hankepakkumust puudutavaid küsimusi sisaldava elektronkirja saatmine 30. juunil 2008 ohustada Pärnu linna vara üksnes kaudselt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et e-kirja saatmise ja riigihankemenetluse võitja väljavalimise vahelisse aega jäid mitmed olulised vaheetapid. Nii pidid riigihankekomisjoni liikmed kõigepealt koostatud küsimused läbi lugema ja otsustama, kas neid OÜ-le R esitada. Esialgu otsustatigi jätta küsimused kui mitteolulised esitamata. 7. juulil 2008 saatis riigihankekomisjoni liige J. A. siiski küsimusi sisaldava e-kirja OÜ-le R. Seejärel pidi riigihankekomisjon võtma seisukoha OÜ-lt R saadud vastuste osas. Viimaks toimus riigihankekomisjoni 22. juuli 2008 istungil arutelu, kus otsustati hankepakkumuse võitjana kvalifitseerida OÜ R. Sedavõrd pikk erinevatest etappidest koosnev sündmusteahel ei anna alust tõdemuseks, et elektronkirja ärasaatmist S. Saare poolt 30. juunil 2008 saab pidada KarS § 217² lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise alustamiseks, kuivõrd selle teoga loodud oht Pärnu linna varale võis olla üksnes vähene ja kaudne. Seega ei saa kõneleda vahetust süüteo toimepanemise alustamisest KarS § 25 lg 2 mõttes.

16. S. Saare kaitsja A. Pilv palub kaitsealusele välja mõista kogu tema poolt senise kriminaalmenetluse käigus kaitsjale makstud tasu – 498 701 krooni ja 20 senti maakohtus ja 20 400 krooni ringkonnakohtus ehk kokku 519 101 krooni ja 20 senti (kehtivas vääringus 33 176 eurot ja 61 senti). Kriminaalkolleegium nõustub prokuratuuriga, et õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine ei tähenda automaatselt seda, et kogu kaitsjatasu jäetakse riigi kanda. Riigi kanda jääb üksnes kaitsjatasu, mis ei ületa mõistlikku ulatust. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga leidnud, et kaitsja ei ole teinud põhjendamatuid kulutusi, kaitsja tasumäär on mõistliku suurusega ja tema teenus kvaliteetne. Sellisel seisukohal olles ei saanud ringkonnakohus jätta kaitsjatasu osaliselt süüdistatava enda kanda ja seetõttu tuleb S. Saare poolt kaitsjale makstud tasu lugeda mõistliku suurusega kaitsjatasuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes ning jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222535119

2007. aasta alguse juhtumile toob uue lähenemiskoha Ülo Mälgandi järgnev kommentaar artiklile, milles Ain Seppik räägis idarahaskandaali tagajärgedest ehk Venemaalt väidetavalt raha küsimine eestikeelsele Keskerakonna valijale ei meeldinud.

Burkhardt’i juhtumi meenutamine on siin võrdlusena vägagi teretulnud. Olles pikka aega eraviisiliselt uurinud Edelaraudtee AS erastamise hämarat lugu (mille riigi uurimisorganid samuti maha magasid), julgen arvata, et aiman ka Eesti Raudtee tagasiostmise telgitaguseid. Rahvale püüti igati jätta muljet, nagu oleks riik see osapool, kes on tagasiostust huvitatud. Tegelikkuses oli asi vastupidi – just Burkhardtil oli kibekiire raudteest vabanemisega. Miks, selgitan kommentaari lõpuosas. Olukorda jooksid ära kasutama teatud poliitilised jõud, lootes tehingule soodsa lahenduse andmise korral … järeldused teeb igaüks ise. Kuna sel ajal olid võimul kaks meie teada tuntud populismierakonda, siis läks nende vahel jagelemiseks ning Eestile iseloomulikult hakati eduka koostöö asemel üksteisel vaipa alt tõmbama. Lõpuks viskas ka Burkhardtil üle ning ta korraldaski olukorra kiiremaks lahendamiseks väikese intervjuu Pealtnägijas. Milleks muuks seda siis vaja oli kui endale niiväga vajaliku tehingu kiirendamiseks? Intervjuu tagajärjed ju puudusid. Kapo justkui magas. Uurimist ei saanudki olla, kuna liiga palju suuri ninasid oleks hammasrataste vahele jäänud. Lihtsam ning ka vajalikum oli asi kiiresti lõpule viia ja edaspidiseid skandaale vältida. Hiljem olid kõik kommentaariumid Edgari tümitamist täis, justkui majandusminister saaks riigi miljarditega teha tehinguid peaministri heakskiiduta. Peaministriks oli aga kes? Igal juhul mitte mõni keskerakondlane.
Miks siis Burkhardtil nii kiire hakkas? Igaüks, kes vähegi Vene transiidist midagi teab, peaks olema kursis ka võtetega, kuidas Venemaa poliitika abil oma alamate ärisid suunab ning korrigeerib. Esiteks pole võimalik, et Venemaalt pärit transiitkaubad liiguvad väljaspool nende ärilist kontrollruumi. Kaupade vedu antakse põhiliselt vaid oma kontrolli all olevatele transiidifirmadele. Mäletame hästi, et aastal 2004 avanes Eesti raudteevedude turg ning kohe olid platsis Ossinovskid ja muud sõbrad, millele järgnes skandaal skandaali järel kuni kohtusseminekuni välja. Vedude segmenti jagati ühtäkki selgelt Eesti Raudtee kui infrastruktuuri omaniku kahjuks. Loomulikult jõudis ka jänkionule kohale, mismoodi Vene äri tegelikult käib ja ta otsustas ennast sellest kõigest taandada. Eesti Raudtee oli küll infra omanik, kuid pidi samal ajal alluma Raudteeinspektsiooni ettekirjutustele ning diktaadile vedude ulatuse määramise osas. USA-s on asi lihtne – oled vedude teostaja kas omal raudteeinfral või rendid segmenti kelleltki teiselt. Mingi kolmas osapool ei tule dikteerima, kuidas veomahtu jagada. Niisiis, Burkhardt’il võeti tasapisi kaartid käest, ärikeskkond muutus aina segasemaks ning mis järgnes on teada.
Kuid olulisim – kõikide analoogsete juhtumite puhul on mõttetu süüdistada ärimehi mingites kahtlastes tehingutes. Ärimees ajab oma äri nii, nagu võimaldatakse. Süüdi on tegelikult riigiesindajad, kes käivad riigi omandiga ringi nagu enda omaga. Just riigiametnike korruptsiooni tõttu saavad paljud tehingud võimalikuks. Sealjuures jääb Kapo kui uurimisorgan tihtilugu võimuparteiga seotud juhtumite puhul lihtsalt tuimaks pealtvaatajaks, sest ka nende endi töökohad ning positsioon sõltuvad võimuorganite suvast. Kui isegi opositsionääride tehingute paljastamise juhtumid ei jõua kohtulahenditeni, mis siis veel muust rääkida. Kokkuvõtvalt – 50 viljakat nõuka-aastat mõjutab meie tänast poliitikat rohkem kui arvata oskame.

Allikas http://www.epl.ee/artikkel/599035&kommentaarid=0

Ajalehes Põhjarannik on toodud üks viimaseid juhtumeid, kus politsei huvi ettevõtja vastu on tekkinud tema kuulumisest Keskerakonda.

Olen veendunud, et poliitiline huvi minu vastu tekkis kohe pärast seda, kui kandideerisin riigikogusse ja sain esimese korra kohta päris palju hääli – 335. Minu poliitiline kuuluvus “valesse” parteisse ehk Keskerakonda on tekitanud teatud ringkondades rahulolematust.

Pärast Keskerakonnale mittesõbraliku partei esindaja visiite kahte kontrollitavasse asutusse tekkisid kohe korruptsioonikahtlused ja algasid läbiotsimised.

Mind hämmastas, kui politsei pidas kinni kolleegi-ehitaja ja üritas temalt välja pressida valetunnistust minu suhtes, lubades selle eest tema vabastamist. Olin šokis, kui kuulsin, et mees veeti vanglast ilma advokaadita metsa kohtuma sõbraga, eesmärgiks valetunnistuse andmine, lootes sõbra pressingule. Tema sõnul sõidutati teda mööda linna ja narriti ilusate tüdrukutega ning lubati, et kui tema on vajaliku tunnistuse minu vastu andnud, siis saab ta kohe vabaks.

Kolleeg tuli jaoskonda ülekuulamisele kohe, kui kuulis, et teda otsitakse tunnistajana. Mõne tunni pärast oli mehest tehtud juba süüdistatav ning veel mõni tund hiljem saadeti ta arestikambrisse.

Ma ei usu, et kolleegil oli trellide taga aega nalja heita või ulmejutte välja mõelda.

Minu raamatupidaja ülekuulamisel ähvardati teda ja tema poega vangi panna, kui ta ei tunnista seda, mida uurijad tahavad. Selliste meetodite põhjal on mul jäänud mulje, nagu oleks politsei ja teatud poliitilised jõud moodustanud Ida-Virumaal omakohtu.

“Kas kuivikud on sul juba valmis pandud?” ironiseeris minu üle uurija, kelle arvates oli see vist lahe nali.

http://pr.pohjarannik.ee/?p=995

Professionaalsem ja tasakaalukam kulutaja, võiks olla järeldus 2007. aasta alguse välireklaamist. Foto Virgo Kruve

Valimistel kogus ta 462 häält ja see oli ilmselt alla tema ootuste. Ta oli ju teinud kõik õigesti! Ilusad pildid endast nii kodulehele, välireklaamiks, trükireklaamiks kui ka telereklaamiks. Just, tema telereklaam jõudis isegi EuroNewsi uudislõiku 4. märtsil 2007 kui räägiti Eesti valimistest. Isegi sellele vaatamata jäi ta ihaldatud kohast ilma.

Semud samast erakonnast ei lasknud tal kaua kurvastada ja otsisid talle uue väljakutse Eesti Euroopa Liikumise MTÜ juhina. Ta sai selle juhatuse ainsaks liikmeks 25. juulil 2007. Sellele järgnevat on ilmselt paljud lugenud, kuidas ta parandas oma meeleolu läbi kallite riiete, söökide ja teenuste ostmise, mille eest tasus MTÜ arvelt. Ta tundis ennast piisavalt kindlustatuna, sest oli ju poseerinud koos justiitsminister Rein Langi ja Riigikogu asespiiker Kristiina Ojulandiga!

Ometigi jäi tema tegevus seal lühikeseks, sest juba sama aasta 18. oktoobril tagandati ta ametist, sest raha kuritarvitused olid tulnud ilmsiks.

Võimalik, et ta ei kulutanudki raha vaid oma masenduse ravimiseks ja heaolu tekitamiseks vaid maksis näiteks valimiskampaania ajal tehtud kulutusi.

Süüdistuse kohaselt kulutas Galojan EEL-i juhatuse liikmena 2007. aasta suvel enda tarbeks ligi miljoni krooni ulatuses EEL-i raha erinevate ilukaupade ja -teenuste, sealhulgas hinnaliste riiete, jalanõude ja ehete ning mitme lõbureisi eest tasumiseks. Väidetavalt kuritarvitas Galojan ka MTÜ kinkekaarte ning maksis ühele ajakirjale raha, et nad teeksid temast kaaneloo.

Harju maakohus mõistis MTÜ Eesti Euroopa Liikumise (EEL) endise juhi Anna-Maria Galojani süüdi ligi 60 000 euro omastamises ja võltsitud dokumentide kasutamises ning määras talle liitkaristuseks ühe aasta ja kümne kuu pikkuse vangistuse.

Reaalselt tuleb Galojanil vangis veeta viis kuud, ülejäänud aasta ja viis kuud tuleb tal kanda tingimisi karistust nelja-aastase katseajaga.

Lisakaristusena võetakse Galojanilt kolmeks aastaks õigus kuuluda juriidiliste isikute juhtorganitesse. Tsiviilhagi rahuldati 47 956 euro ulatuses, lisaks peab süüdimõistetu tasuma riigituludesse sundraha 417,03 eurot, menetluskulud ja kaitsjale kaitsjatasu.

Allikas: http://www.postimees.ee/?id=430030

Väärib rõhutamist, et Postimees ei maininud sõnagagi tema kuulumist Eesti Reformierakonda kui ta pani need tegevused toime.

Isamaa ja Res Publica liit on olnud sedavõrd aus, et näitas oma 2008. ja 2009. majandusaasta aruannetes kolmandiku võrra rohkem annetusi kui neid oli avalikustatud erakonna kodulehel.

Kogu tekst:

Virgo Kruve: Valitsuspartei annetustest on kolmandik salajased

IRL-i 2008. aasta majandusaasta aruandes on toodud eraldi read: „Liikmemaksud“ 279 063 krooni, „Annetused ja toetused“ 798 149 krooni, „Riigieelarveline laekumine“ 16 902 475 krooni ja „Muud tulud“ 2 200 krooni. IRL-i kodulehel avaldatud annetuste registri järgi saadi 2008. aasta I kvartalis 84 annetust summas 163 326 krooni, II kvartalis 75 annetust summas 183 145 krooni, III kvartalis 61 annetust summas 81 145 krooni ja IV kvartalis 86 annetust summas 158 241 krooni. Kokku saadi 2008. aastal 306 annetust summas 585 857 krooni, mis on 212 292 krooni või 36,2 protsenti vähem kui majandusaasta aruandes kajastatud summa (798 149 krooni). Kas see võib tõestada, et erakonda on salajaste annetustega rahastatud 212 tuhande krooni ulatuses?

Järgmisel aastal kordub samasugune avalikustatud ja deklareeritud annetuste erinevus. 2009. aasta aruandes on real „Liikmetelt saadud tasud“ summas 214 224 krooni, „Annetused ja toetused“ summas 18 518 227 krooni, „Tulu ettevõtlusest“ summas 14 890 krooni ja „Muud tulud“ summas 0 krooni.

Seekord on annetused ja riigilt saadud toetus arvestatud ühe summana, mis teeb tagurpidi arvestamise tülikamaks aga mitte võimatuks. Siseminister Marko Pomerantsi käskkirjaga number 151L (03.07.2009) vähendati kõigi erakondade toetusi eelneva aastaga võrreldes ja IRL-ile laekus ligi miljoni krooni vähem raha ehk kokku 15 903 563 krooni. IRL-i kodulehel on 2009. aasta annetused toodud järgmiselt: I kvartalis 77 annetust summas 83 042 krooni, II kvartalis 91 annetust summas 981 381 krooni, III kvartalis 91 annetust summas 193 957 krooni ja IV kvartalis 217 annetust summas 681 060 krooni. Kogu aasta peale 476 annetusega 1 939 440 krooni. Kui sellele summale liidame juurde riigilt saadud 15 903 563 krooni, saame summaks 17 843 003 krooni. See on 675 224 krooni vähem kui nad näitasid 2009. aasta majandusaasta aruandes! Annetuste summa erinevus on seejuures 34,8 protsenti ehk 675 224 krooni ulatuses on jäetud avalikustamata annetusi.

Kordan üle, et kahel järjestikusel aastal on IRL saadud annetusi näidanud 212 292 krooni ja 675 224 krooni võrra vähem kui on neid hiljem kajastatud auditeeritud majandusaasta aruannetes. Seejuures on mõlemal aastal selgelt eristatud liikmemaksud, riigilt saadud toetus, tulu ettevõtlusest või muud tulud.

Kaur pilt lapsega pärineb respublica.ee lehelt novembrist 2006. Ma ei hakanud arhiivist järgi uurima, et milline tekst oli selle kõrvale kirjutatud.

Mõned kuud hiljem olid suuremad Eesti linnad täis välikampaaniat, et “Õnn ei ole rahas!”

Muidugi, õnn on sinu käeulatuses.

6. märtsil saab hääletada kommunistliku Reformierakonna poolt. Neil on olnud ainult 2 erakonna juhti umbes 16 aasta jooksul, sest sarnaselt Põhja-Koreale hinnatakse neil kuulekust suurele juhile. Erakonna esimehe koht pärandub ühelt Tartu kommunistilt teisele.

Tegin ka ühe temaatilise plakat oma piltidest, kus võrdlesin Tallinnas Kosmose bussipeatuses olnud reklaame 2006. aastal ja 2011. aastal. Leian, et Kosmose sildi alla pandud plakat “Viime Eesti viieteist aastaga viie rikkama Euroopa riigi hulka” oli igati kohases taustsüsteemis.

Iga vaataja võib näha, et 2011. aastal oli seal ainult kuhi lund.

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

Reformierakonna plakat 2006. ja 2011. aastal samas kohas Tallinnas Kosmose trammipeatuses. Fotod Virgo Kruve

Nimelt oli 2007. aasta jaanuar väga vähese lumega ja külma ka eriti ei olnud. Seevastu oli seal korralik laia katusega R-Kiosk, mis pronksiööde ajal põletati maha ja asendati mingi väikse putkaga. Miks korraldati pronksiöö? Ainult sellel põhjusel, et kommunist Ansip pidi tõestama konservatiividele, et ta ei ole enam kommunist ja suudab minna oma kunagiste ideoloogiliste isade vastu.

Kolmandik IRL-i tulust on varjatud annetused

VIRGO KRUVE, 09. veebruar 2011

Eesti poliitikat ei ohusta Venemaalt väidetavalt annetuste küsimine, vaid partei pangakontole laekunud annetuste avalikustamata jätmine. Isamaa ja Res Publica Liit on auditeeritud majandusaasta aruannete järgi saanud kaks aastat järjest kuni 36% rohkem sissetulekuid, kui on avalikustatud annetusi ja saadud riigieelarvelist toetust.

Erakonnaseaduse 12. paragrahvi järgi saavad erakonna vara ja vahendite allikaks olla üksnes liikmemaksud, saadud eraldised riigieelarvest, füüsiliste isikute annetused ja tulu erakonna varalt. Erakond ei tohi vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust. Erakonna poolt saadud annetuste kohta peab erakond registrit oma veebilehel ja andmete õigsuse tagab erakonna juhatus. Siiani on meedias keskendutud annetajate isikute ja annetuste suuruse käsitlemisele ning pole võrreldud erinevatele registritele esitatud andmete samasust.

IRL-i 2008. aasta aruandevalskused

Isamaa ja Res Publica Liit sai 2008. aastal riigieelarvest toetust 16 902 475 krooni. Kui lugeda erakonna 2008. aasta majandusaasta aruannet, siis seal on eraldi reale „Annetused ja toetused” kirjutatud summa 798 149 krooni ja reale „Liikmemaksud” 279 063 krooni. Samuti on esinenud „Muud tulud” summas 2 200 krooni. Erakonna kodulehel avaldatud annetuste registri järgi ei tule kuidagi välja samasugune summa. 2008. aasta I kvartalis saadi 84 annetusega 163 326 krooni, II kvartalis 75 annetusega 183 145 krooni, III kvartalis 61 annetusega 81 145 krooni ja IV kvartalis 86 annetusega 158 241 krooni. Kokku saadi 2008. aastal 306 annetust summas 585 857 krooni, mis on 212 292 krooni või 36,2 protsenti vähem kui majandusaasta aruandes kajastatud summa. Ilmselt ei tea ka maksuametile aruande õigsust kinnitanud 24 eestseisuse liiget, milline neist annetuste summadest on õige, aga rohkem kui 36-protsendine erinevus ei saa olla lihtsalt arvestusviga. Tegemist ei saa olla ka erakonna varalt teenitud või muude tuludega, sest need oleks tulnud kajastada real „Muud tulud” koos seal mainitud 2 200 krooniga.

IRL-i 2009. aasta aruandevalskused

Isamaa ja Res Publica Liidu 2009. aasta majandusaasta aruandes on saadud annetused ja riigieelarveline toetus kajastatud koos real „Annetused ja toetused” summas 18 518 227 krooni. Siseminister Marko Pomerantsi käskkirjaga number 151L (03.07.2009) vähendati kõigi erakondade toetusi eelneva aastaga võrreldes ja IRL-ile eraldati ligi miljoni krooni võrra vähem raha (15 903 563 krooni). Erakond sai kodulehe annetusteregistri järgi I kvartalis 77 annetusega 83 042 krooni, II kvartalis 91 annetusega 981 381 krooni, III kvartalis 91 annetusega 193 957 krooni ja IV kvartalis 217 annetusega 681 060 krooni. Kogu aasta peale 476 annetusega 1 939 440 krooni. Erakonna aruandes toodud annetuste ja toetuste summast 18 518 227 kroonist riigi eraldatud 15 903 563 krooni lahutamisel peaksime saame annetuste summa 2 614 664 krooni, kuid järjekordselt ei ole see ligilähedanegi annetuste registris avalikustatud 1,9 miljoniga. Nüüd on erinevus juba 675 224 krooni või 34,8 protsenti. Majandusaasta aruandes on eraldi ridadena veel liikmetelt saadud tasud 214 224 krooni, tulu ettevõtlusest 14 890 krooni ja muud tulud 0 krooni.

Võib järeldada, et Isamaa ja Res Publica Liitu rahastatakse salajaste annetajate poolt, keda annetuste registris ei avalikustata, kuid kellelt saadud raha ollakse sunnitud kajastama audiitori poolt kontrollitud majandusaasta aruandes, sest muidu ei läheks kokku pangaväljavõtte andmed. Artikli autorile on teada vähemalt 1 taoline annetus, mis ei kajastu IRL-i kodulehel annetuste registris. See tehti 23.09.2009 IRL-i pangakontole 221019741867, erakond seda annetajale tagasi ei kandnud, aga erakonnale jõudmist tõestab maksuametis tulumaksu osa tagastamine annetajale.

IRL-i avalikustamata annetused

Isamaa ja Res Publica Liit on jätnud oma kodulehe annetuste registris avalikustamata 2008. aastal saadud tulusid vähemalt 212 292 krooni ja 2009. aastal 681 060 krooni ulatuses. Kahel aastal järjest 34-36-protsendine erinevus deklareeritud ja majandusaasta aruande järgi saadud tulu vahel ei saa olla arvestusviga, sest vandeaudiitor Linda Haahti on 2009. aasta aruande kinnitanud ja juhtinud tähelepanu vaid kolmeteistkümne miljoniga miinuses olevale netovarale. Ometigi on juhatuse liikmed Siim Kabrits, Peeter Tulviste, Mart Nutt, Madis Kübar, Lauri Vahtre, Ene Ergma, Juhan Parts, Sven Sester, Priit Sibul, Helir-Valdor Seeder, Indrek Raudne, Tõnis Lukas, Tunne-Väldo Kelam, Marko Mihkelson, Tõnis Palts, Andres Herkel, Mart Laar, Liisa-Ly Pakosta, Tarmo Kruusimäe, Urmas Reinsalu, Siim Valmar Kiisler, Erki Nool, Ken-Marti Vaher ja Tiit Leier kinnitanud aruandel oma allkirjaga erakonna tulusid summas 18 518 227 krooni, mis pärast riigilt saadud raha 15 903 563 krooni jätab annetusteks 2 614 664 krooni. Erakonna lehel aga on avalikustatud 476 annetust summas 1 939 440 krooni.

See ausust deklareeriv erakond peaks avalikustama oma tulude erinevuse põhjuse, sest erakonnale tehtava anonüümse, varjatud või juriidilise isiku annetuse vastuvõtmise eest karistatakse rahalise karistusega.

Võrdlused

Võrdlesin ka teiste Riigikogus esindatud erakondade annetusi ja majandusaasta aruandeid. Sotsiaaldemokraadidel oli erinevus 2008. aastal 9700 krooni (2,5% annetuste summast) ja 2009. aastal 54 215 krooni (9%). Rahvaliidul oli tulusid annetustest rohkem 2008. aastal 6550 krooni (2%) ja 2009. aastal 5300 krooni (0,6%). Reformierakond avalikustab ainsana annetustega koos ka riigieelarvelise laekumise, liikmemaksud ja pangakonto intressid. Aruande järgi olid nad saanud 2008. aastal 2760 krooni rohkem liikmemaksu ja 117 994 krooni (6,7%) tulu kui näitasid annetuste registri andmed. Järgmisel aastal oli vahe vastavalt 1225 krooni liikmemaksu ja 215 217 krooni (2,6%), mis 34 miljoni krooni laekumiste korral ei ole väga suur erinevus. Keskerakond avalikustab koos annetused ja liikmemaksud ning neist viimast eraldi teadmata ei saa hinnata ka tulude õiget arvestamist. Need on õigesti arvutatud, kui liikmemaksu saadi 2008. aastal 432 743 krooni ja 2009. aastal 681 685 krooni. Eestimaa Roheliste annetusteregister ja aruanne kattus 2008. aasta kohta ja 2009. aastal oli erinevus 529 krooni (0,2 %).

7. veebruaril tuli salajane annetamine jutuks Riigikogus

Lauri Laasi, Keskfraktsiooni liige

Kui natuke dokumentidesse süüvida, siis IRL on majandusaasta aruandes saadud annetuste ja toetustena näidanud sadu tuhandeid kroone suuremat summat, kui nad on avalikustanud oma koduleheküljel. Sellest eraldi on arvestatud veel liikmemaksud ja muud tulud ning riigieelarvest saadud eraldised. Et kas Eesti riigis kontrollitakse, et kõik erakonnale laekunud annetused saaksid korrektselt avalikustatud ja kas on võimalik teha avalikustamata jääv annetus ja millise karistuse antud teo eest, siis annetuse avalikustamata jätmise eest saab erakond?
Justiitsminister Rein Lang

Hea Lauri! Sa tead sama hästi kui minagi, et see ei ole Justiitsministeeriumi pädevus ega justiitsministri pädevus hakata võrdlema erakonna kulusid ja tulusid ja andma hinnangut selle kohta, kas kõik on õigesti siis kodulehekülje peal või majandusaasta aruandes kajastatud. Seadus näeb ette, et erakondade majandusaasta aruandeid auditeeritakse – seda vannutatud audiitorite poolt. Kui audiitor annab oma hinnangu majandusaasta aruandele kas lohakalt või suisa valede andmete alusel või valetab, võib ta litsentsist ilma jääda. Kõige selle üle teostab kontrolli nüüd uue erakonnaseaduse alusel Riigikogu juurde moodustatud komisjon, millel on haldusorgani õigused. Tuleb pöörduda sinna. Kui teil on kahtlusi, palun väga! Justiitsministeerium nende küsimustega ei tegele.

Artikkel ilmus 9.02.2011 ajalehes Kesknädal
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16261

Isamaa ja Res Publica liidu 2009. aasta majandusaasta aruandes toodud annetuste ja toetuste info.

Väljavõte erakonna aruandest.

Siia juurde peaks lisama ka viimase skandaali Juhan Partsi voldikutega, kus ta reklaamis Kredexi kaudu 30 miljoni euro välja jagamist.

Received: from mkm.ee (mail.mkm.ee [195.80.102.58])
by mx1.zone.eu
——– Original Message ——–

Hea …. osakonna liige!

Oled oodatud IRL-i Tallinna osakondade ühisele jõulupeole, mis toimub 20.12.2010 algusega kell 18.00 “Lindakivi” kultuurikeskuse kohvikus Lasnamäel (J:Koorti 22).Meeldivas ja vabas õhkkonnas aitab jõulumeeleolu luua IRL segakoor. Loomulikult maitseme jõulutoite-jooke.

Oma osalemisest anna palun teada sille.ader ät mkm. ee või telefonil 56665896

Kohtumiseni jõulupeol J

Kalev Vapper
Pirita osakonna esimees

Rehepappide esinumber: Tartus on viie korruse kõrgune Andrus Ansipi valimisplakat "Võid kindel olla" sattunud Rehepapi restorani sildi taustaks. Foto Virgo Kruve 22.01.2011

26.aprillil 2006 tunnistas Tartu ringkonnakohus endise kaitseministri Margus Hansoni (Reformierakond) süüdi riigisaladust sisaldanud dokumentide kaotamises ning nendele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises. Hansonile mõisteti maakohtu otsusega 97 500 krooni suurune rahaline karistus.

Margus Hansonile karistuse leevenduseks kõrge palk

Tartu abilinnapea ametisse nimetati Hanson 30. märtsil 2007 ja juba samal aastal teenis ta 120 385 krooni enam kui linnapea Urmas Kruuse (REF), kes nimetati ametisse 26. aprillil.

Kahe mehe palgavahe kahanes 2008. aastal ja oli 88 774 krooni. Seevastu 2009. aastal sai Tartu abilinnapea Margus Hanson suurimat palka (783 220 krooni) kõigi Eesti linnapeade ja abilinnapeade seast ning ta teenis 122 343 krooni ehk 18,51 protsenti rohkem oma ülemusest, reformierakondlikust linnapeast Urmas Kruusest. Isegi Reformierakonna peaminister Andrus Ansip sai vaid 7363 krooni enam.

Eelmise aasta palgaandmed pole veel avalikud, aga võime eeldada, et ka neljas aasta järjest saab kriminaalkorras süüdi mõistetud mees abilinnapeana töötades peaministriga ligilähedast palka. Kui tema ametialase kuriteo karistus oli 97500 krooni suurune trahv, siis Tartus abilinnapeana teenides on talle makstud vähemalt 331 502 krooni enam kui õiguskuulekale Urmas Kruusele.

Vello Järvesalu lahkumishüvitis ületas kuriteokahju

8. septembril 2010 mõistis Pärnu Maakohus AS-i Taastusravikeskus Estonia endise juhi Vello Järvesalu (Reformierakond) süüdi omastamises, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises ning määras talle 154 500 krooni suuruse rahalise karistuse. Eelneva aasta sügisel maksis Estonia eelmine juhataja Maarika Koch Estonia vara omastamises süüdistatud Järvesalule lahkumishüvitiseks 783 947 krooni. Otsuse algatas linnavalitsuse poolt Reformierakondlik abilinnapea Jane Mets ja see põhjustas erimeelsusi erakonnas ja Ahti Kõo lahkumise volikogu esimehe kohalt.

Tervisekeskus esitas Järvesalu vastu tsiviilhagi 460 000 krooni tagasi saamiseks, aga võime üsna lihtsalt arvutada, et lahkumishüvitis ületas kuriteoga tekitatud kahju.

Need kaks näidet Tartust ja Pärnust tõestavad, et reformierakondlaste kuriteod makstakse kinni maksumaksja rahadega.

Artikkel ilmus 26. jaanuaril 2011 ajalehes Kesknädal

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16167

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=7Vuim6BSjw8]

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=TfStBdf2jfE}

Kuidas aru saada, et tegemist on Isamaa ja Res Publica reklaamiga? Vastus lihtne, sellistel kontodel ongi ülesse lastud ainult üks video. Nad ei pane kunagi kahte või enamat videot.

Registreerimistaotluse number	M200600493
Taotluse esitamise kuupäev	18.04.2006
Staatus	Menetlus lõpetatud
Kaubamärk	ISAMAA
Taotleja	Tõnis Lukas
Klass 41	haridus; väljaõpe, meelelahutus; spordi- ja kultuurialane tegevus; kongresside, konverentside, seminaride ning teiste sarnaste ürituste korraldamine ja läbiviimine; pidulike ürituste korraldamine; ühiskondlike ja poliitiliste organisatsioonide ja rühmituste tegevuse korraldamine; poliitiline tegevus; poliitiline erakond; poliitiline, meelelahutus- ja haridusteave; kirjastustegevus, tekstide kirjastamine ja avaldamine; haridus-, kasvatus- ja instrueerimisteenused ning kõigi loetletud teenuste alased konsultatsiooni-, nõustamis- ja informatsiooniteenused.

Lisame siia ka pildi Patendiameti andmebaasist.

Tõnis Lukas taotles kaubamärki sõnale ISAMAA. Pole üldse üllatav, et see on üks kaup, mis teenib talle raha.

Meedia sellest juhtumist ei kirjutanud, sest tegemist on päevalehtede toimetustele sümpaatse erakonna ja tookord ka Isamaaliidu esimehega.

Tallinnas võimul olevat parteid oli kujutatud roheliste putukatena ja isamaa kandidaadid oli mäletatavasti valgetes desinfitseerimise riietes.

Üks video siis selleks juhtumiks.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=5Z9VKm3PD-U]

postimees.ee artikkel http://www.postimees.ee/?id=355704 milles Tuuli Koch ei nimeta Andres Jaadla korruptsiooni looga seoses kordagi tema Reformierakonda kuulumist.

Ka sedasi annab ajakirjandust teha!

Eestimaa Rahvaliidu liige Kaido Kansi oli keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni juhataja. Eelmise aasta oktoobris kandideeris Eesti Reformierakonna nimekirjas Viljandi linnavolikokku. Kaader ETV AK 1. juuni 2010

Kaido Kansi, 13.05.1965, Eestimaa Rahvaliit, Registrisse kantud, 12.02.2008

Mullu 18. oktoobril kandideeris ta rahvaliitlasena hoopiski Reformierakonna nimekirjas ja kogus 22 häält.

Mind ei üllata, et Reformierakonna nimekirjas kandideerimine viis mehelt mõistuse ja looduskaitse järelevalvajast sai ise salakütt. See on seesama igivana küsimus, et kes valvab valvurit. Antud juhul siis looduskaitsjat aga peaks küsima ka näiteks kapo (KOPA) meeste kohta, ega nemad näiteks ise pole korruptandid. Kes valvab korruptsiooni valvureid?

Kuid loeme juhtunu kohta Maalehest pikemalt valitud lauseid:

Ühel maikuu õhtupoolikul märkasid kaks Belgia loodusesõpra Soomaa rahvuspargi südames jahti pidavat meest. Belgia noormehed pildistasid nii tundmatut jahimeest kui ka naabruses pargitud autot ja rääkisid juhtumist külastuskeskuse rahvale. Mees, kes rahvuspargis jahti pidas, polnud ei keegi muu kui nende oma kõrge ülemus, keskkonnaameti Pärnu–Viljandi regiooni juht Kaido Kansi. Mees, kelle kohus on juhtida looduse kaitsmist terves regioonis.

Maalehe artikkel

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/

looduskaitsejuht-pidas-kaitsealal-jahti.d?id=33021687

Võite 3 korda arvata, kas artikli kättesaadavas interneti versioonis mainiti mehe poliitilist tausta. Loomulikult mitte!

Eesti Ekspressi grupp ei kirjuta ju Reformierakonna vaadetega salakütist.

video=http://www.youtube.com/watch?v=916xkQmpKuA

IRL andis 2009. juunis Euroopa Parlamendi valimiste eel lubaduse luua 50 000 töökohta. Selle lubaduse täitmisest nüüd Mart Laar räägibki. Tegelikult on olukord vastupidine.12 kuu arvestuses kadus 30. juuniks 2010 hoopis 49 436 inimese töökoht (ravikindlustuse järgi Haigekassa andmetes). Pikemalt on seda selgitatud http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=15178 Milles seisneb Mart Laari luul? Ta nimelt võrdsustab kõik Töötukassa andmetel tööle läinud inimesed kohe NENDE uute töökohtade saajateks.

Laar valetab jälle

VIRGO KRUVE, 25. august 2010

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning erakonna Riigikogu fraktsiooni juht Mart Laar esines 19. augusti Postimehes enesekindla väitega, et aasta jooksul on loodud IRL-i lubatud 50 000 töökohta, sest Töötukassas registreeritud töötute arv on vähenenud.

*pilt*

Mart Laari ja Tunne Kelami IRL-i valimiste propaganda

Argo Ideoni artiklist „Laar: kullavihma seekord enne valimisi ei tule” loeme: „Töötukassa statistika järgi, kus on töötuna arveloleku lõpetamise põhjused, on isegi konservatiivselt võttes möödunud aasta algusest tööle läinud 62 477 inimest.” Järelikult olevat täidetud erakonna 2009. aasta juunis, enne Euroopa Parlamendi valimisi antud lubadus luua 50 000 töökohta.

Osutamaks kahel korral valetamise pärast peaministri kohalt tagasi astunud poliitiku mõttekäigus esinevale loogikaveale, toon näite raamatust „Jah, härra peaminister!”. Tsitaat käib süllogismi kohta, kus kahest teada olevast otsustusest paratamatult järeldub uus otsustus, mis ei pruugi olla tõene:

„Esimene aste: Kõigil koertel on neli jalga. Teine aste: Minu kassil on neli jalga. Kolmas aste: Järelikult minu koer on kass.” (Jonathan Lynn ja Antony Jay 1999, lk 492).

Tulemus on absurdne igale 5B klassi õpilasele, kuid mitte märtsis kolmat korda peaministriks pürgivale Mart Laarile.

Nii nagu koer ei ole kass, pole võimalik tõmmata võrdusmärki ka töökoha saanud töötute ja neile uute töökohtade loomise vahele. Sotsiaalministeeriumi 13. augusti pressiteate järgi võeti Töötukassa statistikast maha 980 registreeritud töötut, kuid infot 1538 uue töötu registreerimise kohta leiab vaid eraldi tabelites otsides.

Viimased neli kuud ongi õukonnameedia püüdnud luua illusiooni töötute olukorra leevenemisest, igal reedel rõhutades töötute üldarvu vähenemist. Töötukassa maksis aprillis töötuskindlustushüvitist 30 921 inimesele, millest järeldub, et 69% registreeritud töötutest ei saanud midagi. Töötutoetust sai aprillis 18 753 inimest ehk viiendik arvel olnud töötutest (EPL 6. mai „Aprillis registreeritud töötute arv langes”). Hilisemaid andmeid ei õnnestunud leida.

Juulis registreeriti 6465 uut töötut ja poole aastaga on Töötukassa sanktsioonidega kustutatud nimekirjast 20 664 inimest. Töötute arv on vähenenud vaid bürokraatlike nõksudega.

Tööturu tegeliku olukorra kohta annab tõesema ülevaate sotsiaalkindlustusega töötajate statistika Haigekassas. Selle järgi oli 30. juunil 2009 ravikindlustatud 621 880 töötajat, 30. septembril 2009 oli töötajaid 13 125 võrra vähem (kokku 608 755), 31. detsembril 2009 vähem 21 501 töötajat (kokku 587 254).

*pilt*

IRL-i valimiste propaganda

Tegelikult kadus 2009. aasta teisel poolaastal 34 626 inimese töökoht. 31. märtsiks 2010 oli töötajaid 568 677 (-18 577 töötajat). Seega kadus üheksa kuu jooksul 30. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010, mil Laar lubas luua 50 tuhat töökohta, hoopis 53 203 inimese töökoht!

Esmakordselt suurenes töökohtade arv 3767 võrra 30. juuniks 2010 (kokku 572 444). See on 7,53% lubadusest.

12 kuu arvestuses kadus 30. juuniks 2010 hoopis 49 436 inimese töökoht (ravikindlustuse järgi). Kas keegi on kuulnud, et Mart Laar oleks sellest isegi teadlik?

Võimalik, et Mart Laar pole kursis Haigekassa arvudega ja see ei huvita tema tagatuba ega nõunikke, sest kõrgepalgalistel ametikohtadel töötades majanduskriis neid ei puuduta. Sellele viitab Urmo Soonvaldi intervjuu 21. juuni Delfis IRL-i endise peasekretäri ja praeguse poliitikasekretäri ning Riigikogu liikmest hõbekõri Margus Tsahknaga. „Mart Laari poolt välja käidud eesmärk luua 50 000 uut töökohta on tänaseks täidetud – aasta algusest (sic! – V.K.) alates on tekkinud 62 477 uut töökohta.”

Juhhei-rassa-saa! Kahe päevaga kadus viide eelmise aasta algusele ja töövõit saavutati seitsme kuuga. Äripäev refereeris seda Kadri Paasi artiklina ka kodulehe peauudisena.

Ajaloolasena peaks Mart Laar teadma, kuidas Führer kuni kibeda lõpuni uskus omaenda propagandat liitlasvägede peatamisest. Valed andmed viivad valede otsusteni! IRL-i loosung mullu suvel oli „Õiged otsused raskel ajal”, kuid valedele rajatud otsused andsid 12 kuuga prognoositule vastupidise tulemuse.

Eestile pole ohtlikumat asja kui grupimõtlemine valitsusliidus, kust tuleb nõukogude laadis raporteerivaid sõnumeid, et meil on kõike rohkem kui mullu, probleemid on lahendatud, majanduskriis on läbitud ja peatselt paistab helge homme IRL-i ja Reformi päikese all.

VIRGO KRUVE, meediavaatleja

KESKMÕTE

Ajal, mil Laar lubas luua 50 000 töökohta, kadus töökoht 53 203 inimesel.

… väike kutsu Tsahkna …

MEEST SÕNAST
MART
LAAR ÜTLEB:
“Peaminister ei tohi
valetada,
kuna see õõnestab
ühiskonna moraali.
Peaministril on
võimatu
nõuda kodanikelt
ausat käitumist,
kui ta ise selleks
eeskuju
ei anna.”
Vastus E. Tammeri küsimusele (3. märts 1999, Eesti Päevaleht)
MART
LAAR KIRJUTAB:
“Eesti poliitilises sõnavaras
käsutatakse palju sõna “MÄNG”.
Sellega kirjeldatakse
poliitikute tegevust.
“MÄNGUST” on saanud
vastutustundetu
riigijuhtimise sünonüüm.
Kuna ka poliitikud
ise jutustavad
küll parlamentaarsetest,
küll võimumängudest,
pole ime,
et ühiskonnale on loodud
mulje
poliitilisest juhtimisest
kui mingist
süüdimatust lõbust,
mida kahjuks
kõigi inimeste arvel
harrastatakse.”
(15. juuni 1999, Eesti Päevaleht)

MART LAAR: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” Allan Alaküla
Mart Laari kahepäevane visiit Võrumaale 1999. aasta mais on võro-kestele meelde jäänud eelkõige lubadusega ehitada Vällamäele riigi rahaga 90-meetrine suusahüppemägi. “Suusakeskus tuleb siia teha ja tunduvalt kallimalt kui te ehk taotlete”, lubas Laar 14. mai, s.o. reede hommikul Võrumaa vallajuhtidele. Hüppemäge mõistagi ei tulnud ja kohalikel vallameestel on enestelgi piinlik meenutada kui tõsiselt Laari tookord võeti.
Tegelikult oli Laari lai jutt Võrumaa Teatajas ainult killuke tegudest, mida teist kuud peaminister Võrumaal siis tegelikult korda saatis. Meenutame neljapäeva, 13. maid 1999.

Ametlik eelmäng
Laar kohtus hommikul Võrus maavanema Robert Lepiksoniga. Räägiti haldusreformist ja taliturismi toetamisest. Pärast kohtumist maavanemaga läks Laar Kuperjanovi pataljoni, kus autasustas kuut vabadusvõitlejat teenetemärkide ja -ristiga ning tutvus kohapeal valmistatud relvadega – Soome vintpüssi baasil Eestis valmistatud snaiperpüssi ja automaadi otsa keeratava käsigranaadiheitjaga. Pataljoni ülem Peeter Hoppe tutvustas Laarile ka väeosa elu-olu ning samas arutati pataljoni pooleliolevate hoonete ehitamise jätkamise võimalust.
Pärastlõunal oli Laar Võru linnavalitsuses. Õhtul oli Laaril pressiteate järgi programmis kaitseväe lahingkool Meegomäel ja kohtumine Isamaaliidu Võru piirkonna juhatusega. Meegomäel on lipnik Laar teatavasti läbinud reservohvitseride kursused.
Peaministrit saatsid õhtusel üritusel luurekoordinaator Kross, julgeolekunõunik Tross, Võrumaa isamaalane Riigikogus Kaver, maa-
vanem Lepikson, kohalike isamaalaste juht Munski ja hulk väiksemaid vendi. Naps ja sakumm toodi Tallinnast, lahingkooli mehed valmistasid aga ette väliööbimist Nursi sõjaväebaasis, et laigulistesse rõivastatud reservohvitserid võiks lõõgastuda raskest poliitikutööst.
Pumppüssid, viin ja värske õhk
Poliitilises seltskonnas oli kellelgi kaasas postkaardi suurune Edgar Savisaare märtsis lõppenud valimiskampaania portreega trükis. Lahingkooli ohvitseride käest (üksuse ülem oli siis kapten Raivo Tamm, 1999. augustist on ülemaks leitnant Tarmo Lääniste) sai uljas poliitikute seltskond pumppüssid, et valimistel võitnud Savisaare pildi peal oma komplekse lahendada. Kutselised sõjaväelased ise siiski laskmises ei osalenud.
Esilaskur oli Laar, kes pärast üht juhuslikku tabamust (lipnik Laari ebakindlast käest noortemessil on ajakirjanduses juttu olnud) ütles: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”. Laskmises mitte osalenud sõjaväelased märkasid, et peaministri kaaskonna laskmistulemused paranesid seepeale märgatavalt.

Pressiteenistus vältis teemat
Lõkke ümber oli Laar erakordselt lahkes tujus – mõnele lubas järgmisel hommikul sularaha, teise mure pidi lahenduse saama Laari limiidita krediitkaardist (luurekoordinaator Krossile heitis Laar teatavasti ette just ameti-krediitkaardi suvakasutust). Pärast sellist õhtut sportliku sõjamängu, viina ja värske õhuga polegi nii väga imestada, et peaminister lubas võrekestele suuremat hüppemäge kui need eales on osanud unistada.
1999. aasta 17. mail oli BNS sunnitud nentima, et peaministri pressiteenistus piirdus Laari Lõuna-Eesti visiidi kajastamisel tema repliikidega kaurüst loodusest ning vältis rahaeralduse teemat. Meegomäel toimunud riituse kohta presidendi abil opositsiooni surutud suurima partei juhi pildiga ei osanud BNS toona mõistagi küsida…

Mälu veab alt
Imelikul kombel on tunamulluse episoodi sootuks unustanud Jüri Kaver. Esimese hooga ei mäleta ta sellest käigust midagi. Siis tuleb talle õhtust meelde mitu detaili ,”aga kui selline laskmine oleks toimunud mäletaksin seda kindlasti”, kinnitab Kaver telefonitsi kategooriliselt.
Eerik-Niiles Krossile möödunud esmaspäeva hommikul helistades on ta sekretäri sõnul just läinud presidendi juurde lühikesele nõupidamisele, paari tunni pärast helistab pressiesindaja siiski tagasi teatega, et Kross pole nädala jooksul kättesaadav. Kuigi Krossil tundub mäletamiseks põhjust olevat.
Ainult Robert Lepikson oli kättesaadav, kes möönis, et jah, oli ja lasi isegi ja peab intsidenti kahetsusväärseks. “Kui poleks lasknud, poleks põhjust ehk ka hüppemäest rääkida”, ei taha aga ka Lepikson vana lugu eriti meenutada.

LAAR TULISTAS SAVISAART

Kadri Jakobson
Keskerakonna propagandaleht Kesknädal teatas eile, et peaminister Mart Laar olevat 1999. aasta mais Võrumaal Meegomäe lahingukoolis Edgar Savisaare pildi pihta märki lasknud.
“Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber,” oli Laar ka teisi tulistama õhutanud. Peale Robert Lepiksoni ei kinnita seda ükski asjaosaline.
Lepiksoni sõnutsi oli tal sellest juhtumist Edgar Savisaarega juttu mullu sügisel. Miks propagandaleht alles nüüd juhtumi avalikustas, ta ei tea.
“Tegelikult võiks Savisaar ise Laari oma au ja väärikuse solvamise eest kohtusse kaevata,” arvab Lepikson.
Edgar Savisaar ei ole veel otsustanud, mida teha.
“See ei ole au ja väärikuse küsimus, see on palju tõsisem asi. Minu jaoks nii kultuuritu lugu, et ma ei teagi, mida sellega peale hakata.
Ma ei usu, et ühelegi inimesele meeldib, kui tema pildi pihta tulistatakse. Ma ei usu ka seda, et Euroopas on ühtegi maad, kus peaminister opositsiooniliidri pildi pihta laskmisharjutusi korraldaks… Mina olen asjasse segatud isik ja sellepärast ei taha mingit eetilist hinnangut anda,” ütleb Savisaar ja kinnitab, et oli varemgi Meegomäel juhtunust vihjeid kuulnud.
“See, et Lepikson nüüd ausalt ara rääkis, kuidas kõik oli, see pani i-le punkti peale. Seal oli palju rahvast – sõjaväelased, ihukaitsjad. Inimesed ikka räägivad nendest asjadest. Täna mind jahmatas kõige rohkem, et peaminister julges nii nahaalselt teatada, et tema ei tea sellest midagi. Aga ega muud alternatiivi ei oleks ka olnud.”
Kesknädal kõlbab peldikupaberiks
Savisaar ei tea, miks tema enda partei propagandaleht alles nüüd asjast kirjutas.
“See on Lengi ja Alaküla asi,” vihjab ta ajakirjanikele, kes lehte kokku panevad.
“Peaministril on ka targemat teha, kui kommenteerida ühte propa-gandalehte nimega Keskpäev,” sõnab valitsuse pressibüroo nõunik Priit Põiklik, ajalehe nime meelega valesti öeldes. “See leht võib kujutada, mida tahab, mina ei käsutaks seda ka peldikupaberiks,” lisab ta.
Valitsuse pressiesindaja Kaarel Tarand nimetas Kesknädala kirjutist lolluseks, mida pole võimalik isegi kommenteerida.
“See on täielik jama. Kuid Eesti ainsal sõltumatul ajalehel on õigus laimata, keda ta tahab,” arvab Tarand.
Koos Laariga olid 1999. aasta 13. mail lahingukoolis toonane Võru maavanem Robert Lepikson, Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige Jüri Kaver, peaministri julgeolekunõunik Jaan Tross ning toonane Eesti riigi luurekoordinaator Eerik Niiles Kross.
Savisaare nägu plekkmees?
Jüri Kaver kinnitab, et Meegomäe lahingukoolis polnud mingit tulistamist.
“Relvi prooviti tõesti, aga Nursi sõjaväebaasis. Seal tulistati plekist meeste pihta, mis põõsast välja tulid,” rääkis Kaver. “Aga milline nendest Savisaare nägu oli, ma küll ei kujuta ette.”
Kaver eitab ka viinavõtmist Meegomäel.
“Kui relvi käsutati, siis mingit viinavõtmist polnud. Einet võtsime kohalikus söögiasutuses ja ma ei mäleta, et keegi oleks napsitanud. Ise küll jõin prae kõrvale klaasi veini,” tunnistab Kaver.
“Ilmselt on härra Savisaarel mingi foobia, et tema pihta igal pool tulistatakse. See ei vasta aga tõele,” arvab isamaaliitlane.
Isamaaliidu Võrumaa piirkonna esimees ja toonase visiidi korraldaja Meelis Munski ütleb, et tulistamine oli lasketiirus.
“Seal roomati metsas ja lasti liikuvaid märke, lasketiirus oli juhendaja kõrval. Et kellegi nägu tulistati, küll ei mäleta.”
Tema tunnistab, et külmarohtu siiski võeti, kuid alles õhtul, kui osa rahvast juba punkritesse ööbima asus.

KURITAHTLIK TIPPHULIGAANSUS
Kui Eestis on tippametnikud, tipp-poliitikud,sületäis mitmesuguseid tipptegijaid ja -olijaid, võiksime nüüd, ikka sellesama Savisaare pildi komposteerimise loo põhjal lisada eesti sõnavarasse veel sõnakese -tipphuligaan.
Jäägu see filoloogia.
Huvitav on, miks see purjus lõbutsemine nüüd äkki välja ujus?
Miks on Robert Lepikson ainsana – seni – nõus olnud tunnistama, et oli, jah, ja ega see ilus ei olnud. Samas viitab ta, et teised võiksid ka sellest rääkida, ega tema seda rääkima ei tõtta.
Sellest võib järeldada, et meenutused-mõlgutused on käiku lasknud keegi teine.
Kes võis teada – kohalviibinud soldatite esindajad ja härrad tipp-huligaanid ise.
Järelikult keegi nende endi seast. Keegi, kes ei ole Lepikson.
Laar?
Kross?
Või tema ise, Kadrioru pärishärra, see meie eurooplaslik ja maneerlik president?
Pole mingi saladus, et Lennart Meri, keda võib käsitada kui Isamaaliidu loodud golemit, ei saa juba tükk aega oma loojatega hästi läbi.

Kas või seesama Eerik-Niiles Krossi juhtum: Laar laseb lahti, Meri võtab demonstratiivselt tööle.
Võib-olla jäi sellest ninanipsust vaheks.
Tuleks veel midagi teha?
Kross võib ju vait jäädagi.
Laar peab midagi lõpuks vastama.
Midagigi.
Ja ei ole see talle mugav.
Kes käsib voodoosse uskuda, muidugi.

Peaministrit küsitles TV 3 uudistetoimetaja Ene Veiksaar. Intervjuu toimus 7. veebruaril 2001 (mahakirjutus videolindi heliribalt).
Ene Veiksaar: Kas Edgar Savisaare pildi pihta laskmine toimus või ei toimunud?
Mart Laar: Ma arvan, et kui ma hakkaksin ilmselt Kesknädalas kõike enda kohta kujutatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas eesti kirjandusteoses: enne ilmselt laskuks taevas maa peale ja mered— ookeanid voolaksid kuivaks, kui ma seda teha jõuaksin.
Mul on väga raske lisada midagi, seda, mida ka…, need, kes seal asjas, köhas on olnud, nagu härra Munski, on sinna juurde ütelnud nii, et siin polegi midagi rohkem kommenteerida.
Lühidalt öeldes on… ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNSi lugu lugedes on, noh, lühidalt öeldes tegu jamaga.
Ene Veiksaar: Ja te väidate, et see on vale?
Mart Laar: No vaadake… kaitseväe ohvitser… ma pole kindlasti mingi… lahingukoolis ei jooda kõigepealt. Lahingukoolis on alkoholi tarvitamine keelatud.
Hakkame pihta… pumppüssid, no tähendab, see on fantastika. On noh, nagu ma ütlesin, küll üsna halenaljakas lugemine.

Kui Eesti sõjamehed on tõesti sõjamehed, siis võivad nad oma ausõnaga kinnitada, et peaminister Mart Laar tulista s 1999. aasta kevadel Nursis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pilti, ütles endine Võru maavanem Rober t Lepikson eile Postimehele.
Kas vastab tõele, et Savisaare pildi, mille pihta te 1999. aasta mais Võrumaal Nursis tulistasite, tõite laskeharjutustele sihtmärgiks teie?
Ma ei ütle ei ega jah. See pilt oli küll pärit minu laua pealt, aga kelle ettepanekul see laskeharjutustele kaasa võeti, see on omaette küsimus.
Mis pilt see niisugune oli?
See oli Savisaare fännklubi fotonäituse avamise kutse.
Miks te ei taha ütelda, kelle ettepanekul see pilt sihtmärgiks valiti?
Ah, ei taha.
Laar väidab, et Savisaare pildi kinnitasite märklauale teie.
Võibolla hoidsin püssi kah?
Mis relvadest te tulistasite Savisaare pildi pihta?
Seal tulistati igasugustest relvadest. Algul tegime lahinguharjutust, siis vaatasime mõningaid demonstratsioonlaskmisi. Siis oli veel mingi poolomaloominguline püss…
Aga millega te ikkagi pildi pihta tulistasite?
Pumppüssiga.
Väidetavalt pole pumppüssist võimalik A5 formaadis pildi pihta märki lasta, sest lask purustab pildi ainsa lasuga.
Sõltub sellest, milline padrun on pumppüssis.
Kes veel peale teie ja Laari Savisaare pildi pihta tulistas?
Kross ja Tross ja … ma ei mäleta, kas keegi isamaalastest veel. Nägin mõnda neist esimest korda ja pole enam hästi meeles. (Eerik Niiles Kross oli tol ajal luurekoordinaator ja Jaan Tross peaministri nõunik – toim.).
Kas vastab tõele, et arutasite seda Laariga pärast artikli “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” ilmumist Keskerakonna ajalehes Kesknädal?
Ei vasta tõele. Kohrusin Laariga umbes kuu aega enne artikli ilmumist ja ütlesin talle, et solgiämber on õhus, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu.
Olen alates septembrist mitu korda eitavalt vastanud Kesknädala soovile sel teemal intervjuud saada, aga ju siis kujutati see ilmselt teiste ütluste põhjal kokku.
Kas te peate kellegi pildi pihta tulistamist kuriteoks?
Ma ei ole jurist. Pean seda tulistamist kahetsusväärseks vahejuhtumiks. Ma ei taha ka erakondadevahelises arveteõiendamises osaleda, sest olen parteitu.
Miks te kõhe pärast juhtunut sellest ei rääkinud, vaid alles nüüd, ligi kaks aastat hiljem?
Keegi ei ole varem selle vastu huvi tundnud. Kui nüüd hakati minult küsima, kas selline asi juhtus, ei hakanud ma midagi varjama, vaid ütlesin, et oli jah nii.
Mis pildist pärast laskmist sai? Kas see on teil alles?
Võib olla küll, aga ma kahtlen, kas suudan seda leida.
Kas peale teie jutu oleks võimalik leida veel mingit kinnitust sellele, et Laar tõepoolest käsutas Savisaare pilti märklauana?
See on võimalik, kui sõjamehed on Eesti riigis tõesti sõjamehed. Seal oli neid terve hulk, kes kõike seda pulli pealt nägid.
Kui neil mälukaotust pole, siis võivad nad oma sõjamehe ausõnaga seda kinnitada.
Mis te arvate, kas Laar peaks nüüd ametist tagasi astuma?
Arvestades Eesti tingimusi ta seda kindlasti ei tee. Ma ei oskagi seisukohta võtta, mida demokraatlikus riigis peaminister sellisel puhul tegema peaks. Eks hinnaku ise kriteeriume, mille järgi nad elavad.

Esialgu panin imeks kui Mart Laar Meegomäe laskeharjutuste kohta TV3 küsimustele vastates puterdama hakkas ja siis ikka enesest selle ei-sõna välja pressis. Tema ei olevat teinud midagi.
Valetamisega vahelejäämise oht on ju suur. Teeme lihtsa arvutuse. Laskmise juures oli paarkümmend inimest. Sündmusest on möödunud ligi kaks aastat. Selle aja jooksul on iga osavõtja toda magusat informatsiooni edasi rääkinud veel kümmekonnale sõbrale ja tuttavale. Polnud see ju mingi riigisaladus, mida varjama peaks, vaid õige pikantne lugu! Ring on nüüdseks läinud liiga laiaks, et loota Meegomäel toimunut lõplikult kinni mätsida.
Laar puu otsas, kui pauk käis
Tegelikult, ega Laaril muud võimalust olnudki, kui varjata ja valetada. Eestis võib ju teha näo, et Savisaare (vabandust, esialgu veel tema pildi) pihta tulistada on õige ja hää. Ning mõned poliitilised imbetsillid ehk usuvadki seda. Või vähemalt koogutavad igaks juhuks peaministrile kaasa.
Aga Laar peab aeg-ajalt ka Eestist välja, Euroopasse ja USAsse sõitma. Sealne avalik arvamus suhtub niisugustesse “vallatustesse” hoopis karmimalt. Nii karmilt, et mõni riik ei pruugi enam sisse-sõiduviisatki anda. Sest kuidas ikkagi suhtuda peaministrisse, kes elab oma komplekse välja opositsiooni liidri pildi pihta tuld andes?
Millele Laar loodab?
Esiteks muidugi truule õukonnaajakirjandusele. Panete tähele, et Reformierakonna propagandaleht Postimees praktiliselt väldib seda teemat, Eesti Päevaleht on aga püüdnud kõike naljaks pöörata ja korraldab asja kinnimätsimiseks omaenda laskeharjutus!.
Teiseks loodab Laar oma truudele koalitsioonipartneritele – Mõõdukatele ja Reformierakonnale. Mäletan, kui kõrged olid nende moraali-standardid 1995. aasta sügisel – nüüd näeme hoopis teistsugust eetilist palet. Minu vanad võitluskaaslased Rahvarinde päevilt – Lauristin, Tarand, Kallas – on esialgu küll suu vett täis võtnud, aga küll Laar ka neilt lõpuks mõned lohutussõnad välja pigistab. Sest võimu on ju vaja hoida.
Kolmandaks loodab Laar muidugi Merile. Ma ei tea veel, kui tõsiselt tuleb võtta Meri käsku kaitseväe juhatajale asja uurida. Kui seda tehakse ausalt ja midagi varjamata, siis pean oma arvamust Merist tõepoolest revideerima. Esialgu aga oletan, et Merile on vaja midagi, mille abil süüdimatut peaministrit isiklikult lõa otsas hoida. On ju viimane tõepoolest liiga isepäiseks muutunud.
Lõpuks ja kõige enam loodab Laar inimeste hirmule. Olid ju Meego-mäele kogunenud mehed ikkagi tema sõltlased. Sellepärast nad talle kaasa naersid ja kaasa lasksidki. Peaministri lähikonnas on suur hirm ara teenida “peremehe” pahameel. Võib-olla isegi kaotada töökoht. Või ise sattuda õiguskaitseorganite tähelepanu alla…
Mis tehtud, mis teoksil?
Nagu näete, Mart Laaril lootust siiski on. Peaasi on pidada kinni kord valitud liinist. Lepikson tunnistab. Aga Laar vastab, et tema ei mäleta. Tuleb mõni aus ohvitser ja tunnistab taas. Laar ütleb jälle, et temal ei ole meeles. Kinnitab toimunut mõni turvamees. Laar jääb ikka oma juurde. Ning õukonnalehed raiuvad kui rauda, et midagi pole tõestatud, midagi pole selge. Teisisõnu, kui oodatakse Laari puhtsüdamlikku ülestunnistust, siis seda ei tule. Laar on ainus EV peaminister, kes oma ametist umbusaldus-avalduse läbi lahkuma on sunnitud. Ta on ka ainus Tallinna linnavolikogu esimees, kes umbusaldusega on kukkunud. Teist teed tema jaoks ei ole. Tema ei tunnista kunagi üles.
Niisugust käitumist oskavad kõige adekvaatsemalt hinnata pigem lapsepsühholoogid kui poliitikud.
Vabandamisest
Lisan mõned sõnad Laari nn. vabandamisest. Kui BNSi ja ETA sellekohaseid sõnumeid tähelepanelikult lugeda, siis ei vabanda Laar seal tegelikult millegi eest. Ta ainult käsutab sõna “vabandan” ja võtab sündmuse formaalselt omaks, aga ütleb, et tema ei mäleta, “kas keegi seda ka tulistas või pihta sai”. Kui algul Laar lihtsalt valetas ja varjas, siis nüüd on ta võtnud uue taktika – ajada kõik Lepiksoni kaela.
Kujundatakse arvamust, nagu oleks Lepikson ainsana Savisaare pildi pihta põmmutanud, aga Laar ja kogu tema lähikond samal ajal tirisid maavanemat kogu jõust tagasi ja püüdsid tal püssi käest kiskuda. Selle kohta võib ainult öelda, et lapsejutt jätkub…
Peaminister aga tahab jääda endiselt õilsaks meheks, kes püüab kaitsta Eesti kaitseväge, mida üritatavat mustata. Kas ei mustanud aga Laar ise Eesti kaitseväe (ja mitte ainult kaitseväe) mainet oma käitumisega Meegomäel?

Eile SL Õhtulehe toimetuses Mart Laari 58 sekundi pikkust intervjuud TV 3 uudistele analüüsinud psühholoog Voldemar Kolga usub, et juba samal päeval (kolmapäeval – toim.), kui tuli avalikuks Edgar Savisaare pildi tulistamine, oli Laar närvis ja hiilis vastustest kõrvale.
Laari telekommentaari vahele on pandud Kolga hinnang tema ütlustele ja käitumisele.
Mart Laar: “Ma arvan, et kui ma hakkaksin Kesknädalast kõike enda kohta kirjutatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas Eesti kirjandusteoses, enne ilmselt lahkuks taevas maa peale ja mered, ookeanid voolaksid kuivaks, kui ma seda teha jõuksin.”
“Kui inimesega Imkkab midagi juhtuma, siis esimene asi on alati eitamine. Et Laar vaatab nii paremale kui ka vasakule ega julge küsimuse esitajale silma vaadata, tätendab näitlemist. Laar mängib auditooriumi peale. Laar tunneb end meediategelasena. Ta toob kirjanduslikke viiteid, et mitte küsimusele vastata.”
Mart Laar:” Arvan, et mul on väga raske lisada midagi, mida ka need, kes seal köhas on olnud, nagu härra Munski on sinna juurde ütelnud,

nii et… Ja siin polegi mitte midagi rohkem kommenteerida. Lühidalt öeldes on, ma ei ole Kesknädalat lugenud, aga BNSi lugu lugedes on lühidalt öeldes tegemist jamaga.”
“Laar on võtnud ühe kindla liini, ta ütleb, et see on jama ja ta ei taandu sellest strateegiast. Eitus on kõige õigem strateegia. Ta ei taha tulistamist Savisaare pildi vastu omaks võtta. Laar jätab mulje, et kui tulistamist ei ole olnud, siis pole ka millestki rääkida.
See, et Laar toob mängu Munski (ürituse korraldaja – toim.), kes ei ole tuntud, pole õige strateegia. Laar püüab Munski nimega tekitada ringkaitse.
Laar alahindab selle olukorra halba mõjukust, millel võivad olla kaugele ulatuvad tagajärjed. Laar ei ütle otse välja: “Ma ei lasknud”. Laari eesmärk on vassida.”
TVS: Te väidate, et see on vale?
“See, et enne uue küsimuse äraootamist keerab Laar näo ara, et lahkuda, viitab soovile intervjuu lõpetada. Et kuna toimunu on jama, siis lähen minema. See, et Laar ajas vahetult enne uue küsimuse esitamist silmad suureks, näitab, et on hirmunud.”
Mart Laar: “No, noh vaadake, kaitseväe ohvitser pole kindlasti mingisuguse… käsuohvitser.”
“Et Laar sattus segadusse ja hakkas õhku ahmima, viitab närvilisusele. Psühholoogias on teada, et üks on see, mida inimene räägib ja teine on nn. kehakeel. Õhupuudus viitab närvipingele. Võib ani saada, et midagi on ikka toimunud, juhtunud, aga verbaalselt sa räägid teist, siin on vastuolu. Laar vassib.”
Mart Laar: “Lahingukoolis ei joodagi kõigepealt! Lahingukoolis on alkoholi tarvitamine keelatud! Hakkame pihta… pumppüssid, no tähendab see on fantastika…”
Sõna “fantastika” käsutamisega püüab Laar luua kujutluse, et lahingukoolis ei saa sellised tobedused üldse aset leida ja et tema ei saa sellega seotud olla. Et Laar tõi mängu lahingukooli, on ühest küljest hea enesekaitse, sest kaitsejõud ju samuti ei soovi öelda, et midagi sellist toimus. Laar mängib sellele, et kuna ka kaitsejõududele pole kasulik sellise asja avalikuks tulemine, on seda liea kinni mätsida. Mina kui televaataja poleks Laari
uskuma jäänud. Ajakirjanduseski on avalikustatud naljalugusid. On hästi
teada, et kaitseväes tanntatakse alkoholi.”
Mart Laar jätkab: “See on, noh, nagu ma ütlesin, küll, küll, üsna,
üsna, üsna halenaljakas lugeda.”
“Laar soovib panna loole puänti, et see on jama ja halenaljakas. Intervjuu
põhjal ei saa öelda, kas Laar tulistas või mitte. Seda võib küll öelda, et Laaril
oli psühholoogiliselt raske küsimustele vastata. Kui midagi ei toimunud,
oleks saanud Laar öelda otse välja, et mina seda ei teinud. Laar reageeris
olukorrale liiga tormiliselt ning televaataja võis järeldada, et midagi toimus.
Laar tegi kaitseväest kilbi, et kuna kaitsevägi on korralik, siis seal ei saaju
ometi midagi Iwlba toimuda. Tema intervjuu pigem süvendas kahtlusi kui
kahandas.
Laar oleks pidanud intervjuus rääkima sellest, kuidas laskmine toimus ja kes
seal olid. Et tõesti paugutati, kuid mitte Savisaart, vaid hoopis märki!
Savisaarest polnud juttugi. Kuid aiaaugust rääkimine süvendas vaid
kahtlust. Kokkuvõttes võib teha järelduse, et Laar keerutas, vassis ja
valetas.”

Eile hilisõhtul kinnitas endine Võru maavanem Robert Lepikson SL
Õhtulehele, et peaminister Mart Laar oli Savisaare pildi tulistajatest
kõige täpsem.
Miks hoidsite Laari tulistamist Savisaare pildi pihta ligi kaks
aastat vaka all?
Mul ei ole kunagi olnud huvi seda välja käia. Ka nüüd ei teinud seda
mina, vaid Kesknädal, või mis kurat selle lehe nimi oli. Kui mina
oleks tahtnud selle välja käia, oleks kujutanud ühe kena lookese
näiteks pealkirjaga “Ninasarviku jaht metsades”. Mis mõte oli mul
seda uudist välja käia, kui ise samamoodi tegin poisikesetempu.
Olete enne sellist inimest kohanud, kes ennast lolliks tahab teha?”
Nüüd on tehtud teist peasüüdlane, et teie panite Savisaare pildi märklauaks?
Mul on ainult üks vastuküsimus, et kui teie sõber paneb pea ahju, kas siis teie panete ka?
Arvan, et mitte.
No vot. Seda küsigegi Laari käest, miks tema seda tegi.
Kas olete Laariga omavahel Savisaare pildi tulistamisest rääkinud?
Oleme küll. Umbes poolteist kuud tagasi käisin pärast maavanema ametist vabanemist Laari juures. Siis ütlesin talle, et ämber on õhku visatud.
Kuidas Laar sellele reageeris?
Ta ei teinud selle peale teist nägugi. Võttis külmalt?
Täiesti. Teadsin, et möödunud aasta septembrist püüdis Savisaar seda tulistamist avalikustada. Aga õnnestus alles nüüd.
Kas saate 100% kinnitada, et Laar lasi Savisaare pildi pihta?
Lasin ise, lasi Laar, lasi Tross ja lasi Kross.
Kes oli kõige täpsem?
Laar.

See on küll ülepingutatud väljamõeldis.
Kas poliitik peaks tagasi astuma, kui süüdistused opositsiooniliidri valimisplakati tulistamise kohta vastaksid tõele?
Ei peaks. Olukorra ühemõtteline äraseletamine on aga kindlasti hädavajalik. Seetõttu tegin täna (eile – toim.) ka avalduse.
Palun andke hinnang neljapäevase Eesti Päevalehe eksperimendile, kus tulistati Savisaare valimisplakatit?
Ma ei soovi anda hinnangut vaba ajakirjanduse tegevusele.
(SL Õhtuleht esitas küsimused Mart Laarile neljapäeval, intervjuu on tehtud e-kirja teel.)

Eesti Päevalehe korraldatud valedetektori testil rääkis Robert
Lepikson põhiosas tõtt.
Valeks luges detektor vaid väite, et laskmise ajal alkoholi ei joodud
Küsimus. Lepiksoni vastus. Tulemus
Kas Meegomäe lahingukooli lasketiirus toimus Savisaare pildi pihta tulistamine? Jah. Tõene
Kas Laaril oli Savisaare pilt kaasas? Ei. Tõene
Kas teil oli Savisaare pilt kaasas? Jah. Tõene
Kas Mart Laar tulistas Edgar Savisaare pildi pihta? Jah. Tõene
Kas teie tulistasite pildi pihta? Jah. Tõene
Kas Eerik Niiles Kross tulistas pildi pihta? Jah. Tõene
Kas Jaan Tross tulistas pildi pihta? Jah. Tõene
Kas Mart Laar sai esimesena pildile pihta? Jah. Tõene
Kas Teie saite pildile pihta? Jah. Vastus jääb testis määratlemata
Kas tulistati pumppüssist? Jah. Tõene
Kas see pildi tulistamine oli teadlik tegevus? Jah. Tõene
Kas tulistamisele eelneval ajal või selle käigus tarvitati alkoholi?
Ei. Avastati valetamise tunnused
Kas Isamaaliidu poliitikud on teiega pärast loo avalikustamist ühendust võtnud? Ei. Tõene
Kas olete nõus kõhtu ees oma sõnade eest vastutama? Jah. Tõene Kas hiljem lõkke ääres tarbiti alkoholi? Jah. Tõene Kas Laar hõikas, et kes pihta ei saa, on Savisaare sõber? Jah. Tõene Kas te praegu valetate? Ei. Tõene
Testi läbiviija selgitab
Testi korraldanud kriminalistika professor Jaan Huik on ainus valedetektori spetsialist Eestis. “Valedetektori eripära seisneb selles, et kuigi pole võimalik täielikult süüd tõendada, on võimalik täielikult tõendada inimese süütust,” ütles Huik. “Testi tegime läbi kaks korda. Esmalt ütlesin, et valetagu, siis küsisin ja siis tema valetas. Siis 30 sekundit pausi, ütlesin, et rääkige tõtt ja siis vastas ta ausalt,” selgitas Huik. “Selle meetodi tõepära on 90 protsenti ja teadus ei tunnegi sajaprotsendilist tõesust.” Seoses Põhja-Eesti Pangast kümne miljoni krooni kadumise kohtuprotsessiga pakkus Huik ka Siim Kallasele võimaluse teha läbi valedetektori test, ent Kallas keeldus sellest.

Liia Hänni, Riigikogu liige, (Mõõdukad)
Ma ei kommenteeri kui poliitik, vaid kui naine ja ema. Mulle tundub, et mõned mehed ei saa kunagi täiskasvanuks. Kui keegi on harjunud luiskama lapsepõlves, siis luiskab edasi, kuigi ise häbeneb oma luiskamist. Mõni on jälle harjunud luuremänge mängima ja nuhkima ning ta nuhib täiskasvanuna edasi. Küsimus on, kumb neist on suurem pahe?
See ei ole ainult Mart Laari probleem. Oli ju nii, et ühel hetkel korjati mingi info kuskilt üles ja varitseti hetke, et see avalikkuse ette sööta. See on stiil, mida ma ei saa kannatada. Pada sõimab kätelt. Miks ei pandud seda juba 1999. aastal suure kella külge?
Põhjus, et Laar seda kõhe üles ei tunnistanud, võis olla ka selles, et ta ei pruukinud täpselt mäletada kähe aasta tagust sündmust.
32

Viktor Andrejev, EÜRP fraktsiooni esimees
Ma ei suhtu sellesse probleemi eriti tõsiselt. Arvan, et tagasiastumiseks peavad olema ikka palju rängemad süüdistused. Üks asi on see, kui näiteks Tiit Vähi pidi korteriskandaali tõttu peaministri köhalt lahkuma. See oli tõesti väga tõsine süüdistus ning piisav põhjus tagasiastumiseks. Vähi poolt oli see samm korrektne ja aus. Kuid ma arvan, et nn “varblaste” pihta tulistamine, kus “varblaseks” osutus Edgar Savisaar, ei ole nii tõsine asi, et Mart Laar peaks selle pärast ametist lahkuma.
Loomulikult, kui laskmine tõesti aset leidis, siis see Laarile au ei tee. Samuti ei tee talle au see, et ta alguses eitas laskmist.
Laar oleks pidanud asja ise ausalt üles tunnistama ning selgitama, miks seda tehti – kas see oli nali või midagi muud. Kuid selline vassimine ei tee au ühelegi inimesele ja veel vähem peaministrile.
Samas ei ole ka taoline tegu piisavaks põhjuseks, et peaminister peaks ametist lahkuma. See on tema isiklik probleem ja eetiline küsimus, mille Laar peab ise lahendama.

Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär
Peaminister Mart Laar on nimetanud TV3-le antud intervjuus Kesk-nädala artiklit jamaks ja selles on tal minu hinnangul täiesti õigus.
Hämmastav, et nõnda tugev ajakirjanik kui Allan Alaküla lubab enesele poliitilisest tellimusest kanrud ebaprofessionaalset lugu. Eesti kaitseväe ohvitseride professionaalsus on nii kõrge, et alkoholi tarvitamine või muu korrarikkumine laskeplatsil ei tuleks mingil juhul kõne alla ja minu hinnangul püüab Kesknädala artikkel Eesti kaitseväge põhjendamatult halvustada.
Villu Reiljan, Rahvaliidu esimees
See, et Mart Laar valetab, pole meile mingi uudis. Ta on seda ennegi teinud ja kogu tema partei poliitika on selline. Ühes demokraatlikus
33
riigis ei saaks nii nahaalselt rahvale näkku valetanud peaminister jätkata.
Ma ei tea, kas nii praegu läheb, sest kahjuks on meie riigil selleni veel pikk tee käia. Laari näol on kahjuks tegu mehega, keda häbi ja südametunnistus ei piina.
Juhtunu on häbiks kogu Eesti rahvale ja riigile. See, mis sellest asjast edasi saab, on koalitsiooni ja ka rahva probleem.

Jürgen Ligi, Reformierakonna fraktsiooni esimees
Tunnistan ausalt, et mina ei näinud, et Mart Laar oleks valetanud. Ma ei näinud tema esimesi reaktsioone ega ole näinud ka hilisemat kommentaari ja seepärast ei oska neid võrrelda. Tean, et esimestes kommentaarides oli Laar ehmunud ja saamatu.
Ei ole tõestatud, et Mart Laar oleks Edgar Savisaare näopildi pihta tulistanud. Saan aru, et keegi seda tegi ja seda tehti suhteliselt isamaalises seltskonnas, kus oli ka Robert Lepikson.
Ega see tulistamine auväärne tegu olnud, aga kui vääritu, on raske hinnata.

Mart Siimann, Koonderakonna fraktsiooni esimees
Kui Mart Laar tõepoolest tulistas inimese pildi pihta ja sellel pildil oli elav inimene ning pealegi üks opositsiooni liidritest, siis arvan, et pole muud, kui tuleks kiiresti tagasi astuda. Samas ma ei tea, kas see tulistamine ikka täpselt nii oli. Minu informatsioon pärineb praegu ainult ajakirjandusest.
Valetamine on loomulikult tõsine eksimus, sest inimene ei tohi üldse valetada, peaminister hoopiski mitte. Ma rõhun rohkem tulistamisele: kui peaminister seda tegi, siis peab ta tagasi astuma.
34

KEEGI VALETAB

Laskmises osalenud annavad vastukäivaid tunnistusi Arved Breidaks
Üks väheseid tunnistajaid, kes viibis üle-eelmise aasta 13. mai õhtupoolikul Nursi baasis, kus ärimees Robert Lepiksoni süüdistuse kohaselt peaminister Mart Laar oma rivaali Edgar Savisaare fotot tulistas, on Riigikogu liige Jüri Kaver. Ta kinnitab eile õhtul antud intervjuus, et Lepikson kas valetab või on jätnud jutustatud loo poolikuks.
Kaver ei välista, et Savisaare foto või mingi muu Keskerakonna sümboolikat kandev paber kuskil rippus ja keegi selle pihta tulistas, kuid tema seda ei näinud.
“Harjutuste [märkilaskmise] vahel olid pausid ja võib-olla ta [Lepikson] tõepoolest riputas oma märklaua ette mingi paberi,” ütles Kaver. Relvade demonstreerimine ja tulistamine kestis tema meenutust mööda umbes kolm-neli tundi.
Õhkkond harjutuste ajal oli vaba ja mittetöine, tehti pause, mõned suitsetasid. Igaüks võis minna ja riputada oma märklaua ette Keskerakonna sümboolikaga paberi. “Täiskasvanud inimesele ei ole vaja lapsehoidjat,” lausus Kaver.
“Peaministri ja kaitseväe reservohvitserina pean vajalikuks nüüd, kus Keskerakonna propagandalehe õhutusel üritatakse mustata Eesti kaitseväge, anda juhtumi kohta omapoolse selgituse,” teatas peaminister Mart Laar eile pärastlõunal.
Laari ütluse kohaselt riputas Lepikson õhtuhämaruses, kui harjutati öösihikuga laskmist, oma märklaua kõrvale “ka mingi Savisaare korraldatud ürituse kutse”. “Kas keegi seda ka tulistas või pihta sai, ei saa ma nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, kinnitada,” teatas Laar.
35
“Ma pole varem valetanud ega kavatse seda ka nüüd teha,” ütles Lepikson BNSi vahendusel. Lepikson teatas eile, et on valmis minema valedetektori alla, kui tema juttu muidu ei usuta.
Laari isiklikult tundev Kaver ütleb, et isegi kui Lepikson riputanuks “tolle paberi” peaministri laskemärklaua juurde, olnuks Laaril poliitilist kogemust sellisest provokatsioonist hoiduda. Seepärast on Kaver veendunud, et Laar ei tulistanud, mida viimane on talle ka kinnitanud.
“Poleks julgenud uneski näha, et ühel ärimehel jätkub jultumust avalikult peaministrit lausvalega solvata,” ütles Kaver.
Kaver võtab isikliku solvanguna spekulatsioone, nagu oleks tema olnud loo lekitaja. “See on üks räpane lugu, kus üks inimene teeb ebaeetilise teo ja üritab seda teiste kraesse ajada.”

LAARIL TULEB LOOBUDA

See, et peaminister Mart Laar kaks aastat tagasi Meegomäe lahingukoolis Edgar Savisaare pildi pihta tulistas või seda pealt vaatas, oli poisikesetemp. See, et Laar juhtunut nüüd salgama hakkas, on ränk poliitiline viga.
Poisikeseliku käitumise pärast poleks vaja peaministri toolist loobuda, kuid valetamise pärast küll. Ja kuigi on kahju, et Laari tagasiastumise korral kätkeb 1999. aastal alanud stabiilne valitsemis-periood, ei tohiks Viljandimaalt Riigikogusse valitud peaminister

Mart Laar enam peaministrina jätkata. See portfell tuleks mõnele teisele kolmikliidu mehele või naisele anda.
Mart Laaril ei tasuks eeskuju võtta ka Ameerika Ühendriikide eelmisest presidendist Bill Clintonist. Mäletatavasti valetas too teadlikult kogu rahvale, eitades suhet praktikant Monica Lewinskyga, vabandas seejärel ja jätkas presidenditoolil, nagu polekski midagi juhtunud.
Kui Laar väidab, et tema pole valetanud, ei vabasta see teda vastutusest. Valega esinesid avalikkuse ees ka peaministri nõunikud, kes ülevoolavalt üritasid selgeks teha, et valetaja on hoopis teema üles kaevanud Keskerakonna propagandaleht “Kesknädal”.
Mart Laar oli nende avaldustega kursis ja vaikis. Võib aga arvata, et nõunike avaldused ilmusid avalikkuse ette Laari teadmisel ja heakskiidul.

Peaminister Mart Laari väidetav märkilaskmine Edgar Savisaare näopildi pihta on tõsine intsident. Sedavõrd tõsine, et asjast ei saa niisama üle libiseda nagu poisikeste paugutamisest liivakarjäärides. Teisest küljest ei luba asja tõsidus mitte kellelegi meist võtta ennatlikku kohtumõistja rolli.
Mart Laaril peaks valetamise pärast ise ametist lahkuma. Valetamine on raskendav asjaolu ja niiviisi paneb ta löögi alla terve valitsuskoalitsiooni.
Midagi Meegomäel aset leidis. Päris mitte millestki pole suurimalgi kombinaatoril võimalik kinni hakata. Alguses aga oli peaministri esimene reaktsioon, et jutt tulistamisest on täielik laim. Hiljem oli Laar sunnitud tunnistama, et tulistamine toimus ja mingi Savisaare foto üles riputati. Tõsi, kas ta ka ise Savisaare pildi pihta tuld andis, peaminister ei ütle.
Märkilaskmine pärast lõkke ääres pruugitud kangemat kraami on lisaks veel kaitseväe määruste rikkumine. Selle eest tuleb asjaomaseid kaitseväelasi käristada.
Ka reservlipniku sõjaväelisest auastmest tuleb Mart Laari degradeerida. Kõige parem, kui kõhe reameheks, sest avaliku elu tegelasele on palju vähem lubatud. Kaitseväelaste range karistamine on vähim, mida kaitsevägi oma maine puhastamiseks teha saab. Läbirääkimisi NATOga ühinemiseks võib portreepaugutamise intsident ja selle kinnimätsimise katsed väga tõsiselt kahjustada.
Tekib küsimus, miks tuli tulistamine avalikuks pea kaks aastat hiljem. Kui Savisaar oleks püha viha täis olnud, ja õigusega, oleks ta intsidendi (lisaks korralagedus kaitseväes) avalikustanud jalamaid.
38
Kaks aastat marinaadi all hoidmist ei tee asja iseenesest olematuks, kuid annab juurde tugeva poliitilise kombinaatorluse maitse. Seetõttu väheneb ka pilditulistamise loo usaldusväärsus. Intsidendis osaleja ja peatunnistaja Robert Lepikson kandideeris Isamaaliidu nimekirjas kohalikel valimistel Võrus, sestap polnud õige aeg tunnistustega välja tulla. Alles siis, kui mees ka maavanema ametist prii ja valitsusega tülli pööratud, oli õige aeg.
Tõenäoliselt on Mart Laaril nii või teisiti väga piinlik. Valitsuskoalitsioon on samuti täbaras seisus: kolmikliidu päästaks Mart Laari kure tagasiastumine, sõltumata tema süü ulatusest. Kas ja kuidas ikkagi sundida Isamaaliidu esimeest ennast ohverdama? Samas, kui mees oli toimuvaga kursis ja ka ise püssi plärtsutas, on selle täielik salgamine lihtsalt valetamine. Seda üks peaminister endale lubada ei tohi.

Tema oma partei enesekaitseinstinkt sunniks sellist peaministrit tagasi astuma.
Kas olete sel teemal viimastel päevadel Laariga vestelnud või on tema või tema lähikondlased muul viisil seda juhtumit teile põhjendanud?
Laaril ja tema lähikondlastel pole praegu minu jaoks aega. Algul nad tegelesid sellega, et otsida, kust informatsioon lekkis, (sest Lepikson polnud esmaallikas) ning suud kinni panna. Kui nad aga veendusid, et see ei tule välja, siis muudeti taktikat ja otsustati kõik toonase maavanema Lepiksoni kaela veeretada.
Millal teieni jõudis info teie pildi tulistamisest? Mis tunde see tekitas, arvestades nii inimlikke kui ka poliitilise kultuuri põhimõtteid?
Vähem kui kuu aega pärast seda, kui see toimus. Aga siis polnud kedagi, kes oleks söandanud peaministri laskmisharjutustest ka avalikkuse ees tunnistada. Tunded olid sünged. Ma usun, et mitte ainult minul, vaid paljudel poliitikutel. Täna tulistatakse piltide pihta, homme võidakse lasta ka inimesi. Mida arvab sellest ohvitser, kui ta näeb oma riigi peaministrit opositsiooniliidri pildi pihta põmmutamas? Ta arvab, et selline käitumine on mitte ainult lubatud, vaid isegi heakskiidetav. Mida arvavad kõiksugused Isamaaliidu poolehoidjad, kelle hulgas on ka tasakaalutuid ja nõrga närvisüsteemiga inimesi? Nad arvavad, et Savisaare laskmise eest võib peaministrilt isegi auraha ara teenida. Varsti selgub, kui mitmekordseid moraalistandardeid kolmikliidu tegelased harrastavad.
Kas lepiksite ka Laari avaliku vabandamisega, mitte tagasiastumisega?
Arvan, et Laari avalikku vabandamist ei jõua ma kuidagi ara oodata. Reedeses pressiteates oli küll sõna “vabandan”, aga vabandamist seal ju tegelikult ei õrnud. Peaminister valetab ja vassib endistviisi ning ei taha midagi omaks võtta.

Peaminister Mart Laar keeldus Eesti Päevalehe ettepanekust osaleda valedetektori testis, mille Meegomäe tulistamise üks osalistest Robert Lepikson reede õhtul edukalt läbis.
“Ma ei pea võimalikuks peaministri töö kõrvalt aktiivselt osaleda teiste erakondade propagandakampaaniates, samuti ei saa peaminister kuidagi olla ajakirjanduslike eksperimentide katsejänes,” vahendas valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand Mart Laari sõnu.
Tarand ütles, et peaministri reedel avalikkusele antud selgitusi tuleb lugeda ammendavateks. “Pealegi on peaminister toimunu pärast avaldanud kahetsusust ning palunud vabandust,” märkis Tarand. Ta lisas, et kui täiendavateks selgitusteks tekib usaldushääletuse või
arupärimise näol vajadust, vastab peaminister rahvaesindajatele seadusega ette nähtud korras.
Isamaaliidu peasekretär Andres Ammas kinnitas, et erakond arutab kindlasti põhjalikult tulistamise asjaoludega seotud teemat. Ammase sõnul peab Laar partei esimehena arvestama, et algav nädal tuleb talle väga raske alates tänasest kuhtumisest fraktsiooniga kuni laupäevase Isamaaliidu volikoguni. “Olen alati öelnud, et kõige halastamatumad ja ausamad kriitikud poliitikutele on erakonnakaaslased,” kinnitas ta.
LAAR JÄÄGU AMETISSE. Samas pole Ammase sõnul erakonnas ega koalitsioonipartnerite seas senini keegi kordagi avaldanud arvamust, et Laar peaks peaministri köhalt tagasi astuma. “Pean tema tagasiastumist väga vähetõenäoliseks ja kui opositsioon ka algatab umbusalduse, siis kindlasti ei lähe see läbi,” sõnas Ammas.
Välisminister Toomas Hendrik Ilves ei soovinud märklauaskandaali kommenteerida enne kaitseväe juurdluse lõppemist. “Ma pole ka eriti süvenenud erinevatesse avaldustesse,” märkis ta. “USA-s võid osta särke, kus on sinu mittelernmikpoliitiku nägu märklauana peal,” lisas Ilves. “Ma ei tea, kas peame seda (märklauaskandaali-toim.) nii üles puhuma.”
Mõõdukate fraktsiooni liige, Tartu ülikooli avaliku eetika õppejõud Ivar Tallo tõdes, et pole skandaali detailideni jälginud ja lisas, et enne kaitseväe juurdluse lõppemist pole korrektne oma seisukohta kujundada. “Skandaal kui selline on alati kahetsusväärne,” möönis ta.
Tallo sõnul ei peaks Laar tagasi astuma. “Enne olukorra selginemist tähendaks see usaldamatust valitsuse üldisele poliitikale. Praegu pole sellel küsimusel mingit seost skandaaliga,” lisas Tallo.
Tallo ütles, et tema arvamus õppejõuna ei erine tema kui poliitiku arvamusest. “Tahaksin lisada kaks momenti. Esiteks on Robert Lepiksoni käitumine selles skandaalis jälestusväärne. Teiseks ei ole õige panna ühele pulgale tulistamist – kui see tõesti aset leidis – ning inimlikult arusaadavat ebakindlust kähe aasta taguste sündmuste meenutamisel,” ütles Tallo.

Avalikku arvamust on nimetatud ühiskonna “sotsiaalseks nahaks”. Just nii nagu naha abil tunneme sooja ja külma, valu ja hellitusi, on enamikul meist olemas intuitiivne ettekujutus sellest, millised arvamused või käitumisviisid on sobilikud, millised mitte. Selle teadmise abil saame kujundada oma käitumist ühiskonna ootustele vastavaks.
Inimestel, kelle igapäevaseks tööks on avaliku arvamuse uurimine, on selline “nahk” eriti tundlikuks treenitud. Avaliku arvamuse põhihoiakud on aja jooksul sedavõrd tuttavaks saanud, et küsitlustulemusi on võimalik jämedates joontes ette aimata. Seekord pean aga tunnistama, et kavandades küsitlust rahva suhtumise väljaselgitamiseks nn pildiskandaali juhtumisse, eksisin prognoosides. Et arenenud poliitilise kultuuriga maades poleks peaministril pärast sellises ürituses osalemist jäänud muud valikut kui tagasi astuda, eeldasin ka meie avalikkuselt hävitavamat hinnangut.
TULISTATI JU KÕIGEST PILTI… Laupäeval Tallinnas ja Harjumaal toimunud telefoniküsitlus aga näitas, et avalik arvamus nii kärme hinnanguid ei anna. Tõsi, Laari maine küll langes enam kui poolte vastanute silmis, kuid peaministri tagasiastumist või talle umbusalduse avaldamist riigikogus soovis vaid kolmandik. Ligi pooled küsitletutest peavad piinliku vahejuhtumi piisavaks lahenduseks avalikku vabandamist.
Eestis pole poliitiline kultuur veel sellisel tasemel, et nii “tühised” eksimused poliitikuile saatuslikuks võiksid saada. Kui kõikvõimalike korteri- ja erastamis-skandaalide taga peituvat omandamiskirge tabab hukkamõist (kes kannatakski seda, kui keegi ühisest pirukast rasvasemaid palasid endale noolib), siis tegu, mille peaminister oma kaaskonnaga korda saatis, ei tundu inimestele eriti ühiskonnaohtlik. Tulistati ju kõigest pilti, kusjuures mitte personaalset fotot pühendusega “Kallile Robertile!”, vaid massitiraažis levitatud plakatit.
44
TEGELIKULT JÄI LINDISKANDAALI ÜHISKONNAOHTLIKKUS avalikule arvamusele kaugeks ja mõistetamatuks. Mis selles siis nii väga halba on, kui inimene iseenda ja oma vestluspartnerite juttu lindile üles kirjutab? Ega ausal inimesel ole põhjust oma juttu tagantjärelegi häbeneda ega karta, et see teistele ette mängitakse …
Eesti poliitiline kultuur on küllaltki egalitaarne. Rahvas ei leia, et Jupiterile peaks olema lubatud midagi enamat, kui on lubatud härjale. Kuid samal ajal ei esita avalikkus Jupiterile ka eriti suuri nõudmisi kommete osas – ta võib end vabalt härja moodi üleval pidada.
LAS POLIITIKUD KEMPLEVAD OMAVAHEL. Lisaks poliitilise kultuuri tasemele väljendub küsitlustulemustes rahva suhtumine poliitikasse ja poliitikutesse. Selliseid juhtumeid, nagu leidis aset 1999. aasta mais Nursi baasis korraldatud laskeharjutusel, käsitletakse kui poliitikute omavahelist kemplemist, kuhu tavakodanikul pole põhjust sekkuda.
Kuna juhtunu avalikustati läbinähtavalt poliitilistel eesmärkidel, vähendab see kõhe rahva loomupärast poolehoidu “kannataja” suhtes.
Meil ei olnud esialgu põhjust oma küsitluses uurida, kuidas suhtub avalik arvamus peaministri valetamisse. Ehkki esmastes intervjuudes rääkis peaminister aia asemel aiaaugust, on tõe ja vale väljaselgitamine alles käimas. Lepiksoni valedetektoril käimine pole rahvale piisavalt veenev argument.
Samas paneb imestama, millise süüdimatusega meie poliitikud püüavad kõiki oma eksimusi serveerida poliitilise “vandenõuna”. Väidetavalt on just poliitilised vastased need, kes korraldavad vahelejäämisi kiiruseületamisel, purjus peaga roolikeeramisel, bordellis käimisel jne. Sellise reaktsiooni taha üritatakse ara peita asjaolu, et paljastada ei ole võimalik seda, mida ei ole olnud.
Võib ju süüdistada opositsiooni või Robert Lepiksoni poliitilises šan-taažis, kuid ligi kaks aastat käpis lebanud luukere oli ju tõeline, mitte kipsist tehtud. Ilmselt tasuks meie tipp-poliitikutel eeskuju võtta väidetavast allilmaliidrist Oleg Lvovist, kes uudisteagentuuride andmetel end praegu jälitamismaaniast püüab ravida. Kui sul on liiga
45
palju patte südametunnistusel, võib teatud hetkel reaalsustaju ara kaduda küll.
OMA TEOGA ON PEAMINISTER MART LAAR astunud Isamaaliidu nurkapissijate kuulsusrikastesse ridadesse. Usun, et kõige enam on põhjust tema peale solvunud olla just koalitsioonikaaslastel, kellel tõsiste riigivalitsemise probleemide kõrval tuleb nüüd sellise jaburusega tegeleda.

Mart Laari väidetav tulistamine Edgar Savisaare pildi pihta muutub võimuliidule üha ebameeldivamaks, sest opositsioon valmistub moodustama nn pildiskandaali uurimiseks Riigikogu erikomisjoni.
“Hakkame juba esmaspäeval parlamendi erikomisjoni loomist arutama, et ei saaks midagi kinni mätsida,” ütles opositsioonilise Rahva-liidu esimees Villu Reiljan.
Erikomisjon peaks selgeks tegema, kas peaminister Mart Laar koos saatjaskonnaga tulistas 13. mail 1999 Võrumaal laskeharjutuse ajal Savisaare pildi pihta, nagu räägib Võru eksmaavanem Robert Lepik-son, või mitte.
Reiljanile ei piisa armeejuhi Tarmo Kõutsi alustatud teenistuslikust järelevalvest, sest kaitseväe peainspektor Einar Laigna uurib ainult, kas Laari laskeharjutus oli kooskõlas määrustike ja eeskirjadega. “Keegi pole ju öelnud, et kaitsevägi uurib, kes mille pihta seal Võrumaa metsade vahel tulistas,” tõdes Reiljan.

“Kui omal ajal Edgar kas kuulas või nägi midagi, siis tehti erikomisjon,” meenutas ta Edgar Savisaare salalindistustest 1995. aasta sügisel puhkenud nn lindiskandaali järellainetust, kui Riigikogu erikomisjoni moodustas.
“Miks see nüüd tegemata jätta?” küsis Reiljan.
Vastupidisel arvamusel on Isamaaliidu parlamendisaadik Sirje Endre. “On nonsenss niisugust poisikeste tempu nii üle tähtsustada,” leiab ta, “ning kui parlament tahaks erikomisjoni teha, oleksin üllatunud ja ei hääletaks selle poolt.”
Nali või kriminaalasi
Endre, kes koos teiste Isamaaliidu parlamendisaadikutega kuuleb peaminister Laari enda selgitust pildiskandaali kohta täna hommikul fraktsiooni koosolekul, ei näinud eile õhtul juhtumis tõsisust.
“See oli ebaõnnestunud joke,” otsis Endre sõnale “nali” vastet inglise keelest, iseloomustamaks Laari ja ta kaaslaste väidetavat laskeharjutust Savisaare pildi pihta.
“Meie kõigi nägusid on määritud, kui oleme valimisplakatitel olnud, või hiljem internetis meie pihta tulistatud,” rääkis Endre. “Mulle tundub, et praegu pakub see probleem kõige rohkem huvi kahele härrale – Lepiksonile ja Savisaarele. See on nagu isemoodi sõjamängu mängimine, mis on kindlasti kümneid ja kümneid kordi ületähtsustatud.”
Pildiskandaali erikomisjoni moodustamist ei toeta ka Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi.
“See on tsirkus ja kahtlemata pole mõtet sellega ühineda,” ütles ta kategooriliselt. “Üleüldse, parlamendi erikomisjon reeglina ei anna rahuldavat tulemust.”
Küll aga ootab Ligi, et Laar adresseeriks oma vabandused konkreet-sele ohvrile – Edgar Savisaarele – ega jätaks neid seniselt umbmäärasteks.

Postimehe andmetel konsulteerib Edgar Savisaar täna oma juristidega, kas esitada politseile või prokuratuurile avaldus pildiskandaali tõttu kriminaalmenetluse algatamiseks.
Riigikogu keskfraktsiooni nõunik Evelyn Sepp ütles, et otsus õiguskaitseorganite poole pöörduda langeb sel nädalal.
“Oletan, et peagi täpsustatakse mõningaid asjaolusid, ja ma ei välista, et sellise küsimuse arutamine võib päevakorrale tõusta,” lausus Sepp. “Pole ju muud ainest kui mõned ajalehelood ja ülestunnistused.”

MEELIS LAO: LEPIKSON ŠANTAŽEERIS LAARI
Kalle Muuli

Arimees Meelis Lao tunnistas eile Postimehele, et endine Võru maavanem Robert Lepikson tegi tema vahendusel pool aastat tagasi peaminister Mart Laarile ettepaneku vahetada pildiskandaal Lepiksonile soodsa valitsuse otsuse vastu.
Lepikson soovis osta Paldiskis maad, mida tahtsid endale ka Tallinna Sadam ning metalliärimehed Toomas Truuvert ja Indrek Kasela. Lao rääkis eile Postimehele, et kuna ta tundis hästi Truuverti ja Kaselat, aga ka Isamaaliitu kuuluvat Jüri Mõisa, siis tuli Lepikson temaga arutama, kuidas tüli ara klaarida.
“Lepikson tahtis, et Laar mõjutaks Tallinna Sadamat ja valitsust,” ütles Lao, “vastasel korral lubas Lepikson Laarile Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamisega vee peale tõmmata.”
Lao väitel andis ta Lepiksoni ähvarduse edasi Tallinna linnapeale Jüri Mõisale, kes omakorda edastas selle peaministri büroo juhatajale Matti Maasikale.
“Sealt tuli vastus, et Lepikson on ilmselt peast segi läinud,” meenutas Lao.
Tallinna linnapea Jüri Mõis kinnitas eile Postimehele Meelis Lao sõnu. “Oli jah selline lugu,” lausus Mõis. “Lepikson tahtis, et Tallinna Sadam ei pretendeeriks vaidlusalusele maale. Lepikson taotles Laarilt Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamisega ähvardades otsust, mis kahjustaks Tallinna Sadama huve.”
Lepikson nimetas Mõisa ja Lao väiteid väljamõeldiseks.
“Ma tunnen Laod nii ammu, et ei soovi tema ja Mõisa toimetamisi kommenteerida,” sõnas Lepikson, keda Mõis möödunud reedel peaministri shantazheerimise ja Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamise pärast juudaks nimetas.
Lepiksoni arvates kummutab shantaazhiväite juba kas või see, et Laar tegi talle kõigest paar-kolm nädalat tagasi telefoni teel ettepaneku toetada isamaaliitlase Tunne Kelami presidendikampaaniat.

Peaminister Mart Laar tegi eile katse pildiskandaali maandada, andes mõista, et tulistas kaks aastat tagasi Edgar Savisaare pildi pihta, ja palus Savisaarelt vabandust.
“Mul on toimunu pärast südamest kahju ja ma vabandan,” pöördus Laar eile pärastlõunal kätkeval häälel ajakirjanike ees Keskerakonna liidri Savisaare poole. “Ka mina olen inimene, ma palun vabandust.”
Rumal ja taunitav
Eilegi ei öelnud Laar selgelt välja, et tulistas Savisaare pildi pihta, ometi võttis selle fakti omaks.
“Kui ma mõtlen oma tunnetele pärast 1999. aasta kevade üsna räpast valimiskampaaniat, siis pilt, mis on Robert Lepiksoni poolt antud, vastab tõele,” nentis Laar. “Kui ma mõtlen oma poisikeselikule iseloomule, siis ma pean seda, et seda tegin, väga usutavaks. Eetiliselt taunitav ja poliitiliselt rumal on see tegu igal juhul.”
Lepikson on ajakirjanduses üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas Laar osutus Nursis kõige täpsemaks Savisaare pildi tulistajaks, seevastu aga peaministri sisenõunik Jaan Tross ei saanud opositsiooniliidri fotole pihta.
Kross ja Tross jätsid eile Postimehe pildiskandaalist ajendatud küsimustele vastamata.
Avalik saladus
Keskerakonna esimees Savisaar ütles eile, et tema teadis tulistamis-juhtumist juba umbes kuu aega pärast selle toimumist, seega juunis 1999.
“Võrumaal oli see asi ka tavalistel külameestelgi üsna teada. Minul oli ka teada,” märkis Savisaar.
“Aga mul polnud ühtki inimest, kes oleks seda avalikult tunnistanud. Esimene olla on alati kõige raskem. Mul on hea meel, et Lepikson aitas asjale kaasa sellega, et oli esimene, kes andis asja kohta ausameelse ülestunnistuse,” ütles ta.
Kui Võru eksmaavanem Robert Lepikson või keegi teine osalistest teinuks avaliku ülestunnistuse varem, kerkinuks ka küsimus varem üles, kinnitas Savisaar. Sellega eitas ta juhtumi avalikuks tegemise ajastamisel poliitilisi eesmärke.

Peaministri kogelev esinemine eelmise kolmapäeva TV 3 uudistes oli masendav mitte üksnes poliitikutele, vaid ilmselt ka kõigile televaatajatele. Pärast seda saadet oli isegi kõige tulihingelisematele Laari toetajatele selge: mees valetab.
Peaministri vastused rabasid ka koalitsioonikaaslasi, seda tunnistab tekkinud segadus Isamaaliidu juhtide käitumises. Samuti oli paanikas selles sündmuses osalenud Laari lemmiklaps, Riigikogu liige Jüri Kaver, kes punastades andis vastukäivaid seletusi.
Esimene reaktsioon avalikuks tulnud faktidele oli, et tegemist on propagandalehe fantaasiate ning “täieliku jamaga”. Paraku järgnesid BNSi ning ETA pressiavaldused, kus Robert Lepikson täiendas Kesknädala artiklit detailidega.

Enam polnud pääsu, kuigi peaministri kaaskonna vassimised jätkusid. Süüdistades Kesknädalat ja Allan Alaküla milles iganes, pole ometi keegi suutnud artikli põhisõnumit ümber lükata. Võiks küsida, miks alles nüüd ja miks just Kesknädalas.
Nagu kuulsime nädalavahetuse raadiosaadetest ja lugesime Võrumaa Teatajast, olid ajakirjanikud sellest faktist juba ammu teadlikud. Paraku puudus kas tahe uurida või ei leitud usaldusväärset tunnistajat. Ka nüüd tahtsid juhtivad päevalehed ja osa telekanaleid teemat algselt vältida. Hiljem on otsitud vigu pigem Alakülas, Lepiksonis või koguni Savisaares.
Selge see, et Isamaaliidu liidrid eesotsas Andres Ammasega jäid skandaali õigustamisel abituks. Võib arvata, et peaministri poolt ei jagatud neile ka piisavat infot tegelikult toimunust. Skandaali hoogustudes toodi välja “kõrgema ülemjuhataja” reserv – Jüri Mõis ja Meelis Lao.
Neid esitleti oma süüdistustes Lepiksoni vastu usaldusväärsete tunnistajatena, kes toovad lõpliku õiguse Stenbocki majja ja sealt rahvani. Eks Mõisal ja Laol on palju ühiseid põhjusi, mille eest Laari tänada ja kaitsta. Olemata eriline Lepiksoni toetaja, on minul ometigi raske uskuda, et endine Võru maavanem peale Laari hüppemäe-luu-lusid veel midagi välja pressida lootis. Liiatigi, miks Mõis ja Lao väidetavatest väljapressimistest varem ei rääkinud?
Pigem on Lepiksoni juudaks tembeldamine ja talle muude pattude juurdepookimine mõeldud teistele võimalikele tunnistajatele hoiatuseks.
Usun aga, et karavan liigub ja julgeid mehi jäi Võrumaale ka pärast Lepiksoni lahkumist. Asi peab ikka väga kehv olema, kui juba rahva seas nii madala mainega mehed nagu Jüri Mõis ja Meelis Lao appi kutsuti.
Inimeste mälu on kahjuks üsna lühike. Praegune skandaal pole sugugi esimene, kus Mart Laar on valelt tabatud. Meenutagem.
• 12. veebruar 1993. Mart Laar kinnitas Riigikogus, et valitsus polevat andnud luba Vene sõjaväelaste Eestisse toomiseks. Samal
päeval aga teatas piirivalve, et jaanuaris toodi valitsuse ametliku loaga Eestisse 164 Vene sõjaväelast.
• 22. september 1993. Riigikogu opositsioon teatas, et Laar valetas, kui väitis 13. septembril, et Iisraeli relvaostuks pole laenu võetud. Tegelikult saadi laen Põhja-Eesti Pangalt. Vale oli Laari hilisemgi väide, et laenu võeti 49 miljonit dollarit. Tegelik summa oli 59 miljonit dollarit.
• 8. veebruar 1994. Jälle valetas Laar TAASi relvasaadetise kohta. Saabus 50 roostes ja vana Vene õhutõrjekahurit. Peaminister aga rääkis parlamendile, et avastati vaid mõni nõudele mittevastav padrunipartii.
• 23. august 1994. Peaminister Mart Laar valetas Vene rublade kohta, väites, et rahvalt kokku kogutud rublad on Eesti Panga hoidlast viidud valitsuse varahoidlasse. Tegelikult sellist varakambrit pole olemas ja juba 1992. aasta detsembris oli Laari valitsusel sõlmitud vahendajatega kokkulepe rublade müügiks.
Kui eelmiste valede ja vassimistega on meie praegusel peaministril läinud võrdlemisi libedalt, siis hetkel on Mart Laar oma valedega tõeliselt rabas.
Ainsana peaministritoolilt umbusaldusega lahkununa võiks nüüd olla Mart Laaril küll niipalju oidu, et ise oma ametikohalt lahkuda. Ka Laari valimispiirkonna ajaleht Sakala väljendas möödunud laupäeval sama mõtet.
Aasta lõpul korraldatud arvamusküsitlus tõi esile rekordiliselt madala toetuse valitsusele.
Küllap juba siis tundsid Reformierakond ja Mõõdukad, et niisugune valitsemine koos isamaalastega võib neile saatuslikuks saada. Laari märklauaskandaal pole midagi muud kui järjekordne näide poliitilise vihkamise teadlikust õhutamisest. Kriminaalkoodeksi § 72 näeb sellise süüteo eest ette vabaduskaotuse kuni ühe aastani. Ei tahaks, et Laari mõtlematud lapsemängud lõhestaksid ühiskonna ja laibastaksid Eesti poliitikamaastikul kindlasti vajalikud kolmikliitu kuuluvad erakonnad.

Pühapäevases Raadio 2 saates “Olukorrast riigis” leidsid ajakirjanikud Anvar Samost ja Hannes Rumm, et Mart Laaril polevat põhjust tagasi astuda, kuna ta polevat eksinud seaduste, vaid “kõigest” eetika vastu.
Huvitav, mida ütlevad nad siis, kui peaks selguma, et reservohvitserid Laar, Kross ja Tross ikkagi eksisid kaitseväe seaduse vastu?
Kui meil muidu igal sammul jahutakse euronormidest ja -eeskujudest, siis nüüd on järsku kõik unustanud, kuidas kultuurriikides niisugusel puhul käitutakse. Kui seal võivad poliitiku hukutada ka ammuse nooruse patukesed, siis meil võib peaminister kogu rahvale lausa koolipoisilikult valetada, mis ei takista teda poliitikasse jäämast.
Kultuur, olgu koopa- või infoühiskonnas, algab käitumist reguleerivatest keeldudest. Nende järgimise tagavad hirm karistuse ja häbi grupikaaslaste hukkamõistu ees. Esimest võiks laias laastus samastada seaduste, teist eetika ja moraali valdkonnaga.
Totalitaarsed ühiskonnad püsivad hirmu ja äärmise reglementeeri-tuse toel. Mida vähem on väliseid keelde, seda suurem peab olema enesekontroll kujutamata reeglite järgimise ja vastutuse mõistmise näol.
Meil on demokraatia samastatud piirangute puudumise ehk anarhiaga. Rahvast püütakse harjutada kõikvõimaliku häbituse ja südametunnistuse puudumisega ning mõnitatakse neid, kes veel julgevad millestki sellisest rääkida. Aga, härrased, Euroopa pole ometi pime ja kurt! Kuidas see seostub meie enesekiitusega tormilisest arengust ja kuulumisest Euroopasse või pürgimisest Euroopa Liitu?

Eesti pildiskandaal on leidnud välisajakirjanduses mõõdukat kajasta-mist, aktiivsemad on olnud lähinaabritest soomlased.
Pildiskandaalist tegi uudise uudisteagentuur Associated Press ja teemat on kajastanud ka Briti meediakanal BBC. Jätkuv huvi on ka Prantsuse uudisteagentuuril France-Presse.
Rohkem on pildiskandaali kajastanud Eesti lähinaabrid, eriti soomlased. Soome Yleisradio korrespondent Tallinnas Ulla-Maija Määttä-nen ütles Postimehele, et tegi uudise raadiole kolmapäeval, kui teade Edgar Savisaare pildi tulistamisest avalikkusse jõudis.
Soome uudisteagentuuri STT Tallinna korrespondent Raimo Heino-nen ütles, et STT on samuti teinud pildiskandaalist uudiseid. Teemast on kirjutanud ka Soome suuremad ajalehed – Helsingin Sanomat, Keskisuomalainen, Kaleva, Aamulehti jm.
Postimehe kirjasaatja Stockholmis Arne Pall ütles, et Rootsis ilmus ühes pealinna hommikulehes pildiskandaalist vaid lühike uudis. Pall pidas vähese huvi põhjuseks seda, et Rootsi ajalehtedes ei tööta enam eestlasi, kes võiksid Eesti vastu huvi tunda. Postimehe andmeil on siiski lühidalt teemat käsitlenud ka Rootsi suuremad ajalehed Svenska Dagbladet, Dagens Nyheter ja Dagens Industri.
Postimphe Riia kirjasaatja Aris Jansons ütles, et Läti pressis on skandaal leidnud kajastamist peamiselt BNSi vahendusel.
Vene ajakirjandus on katnud pildiskandaali uudisteagentuuri Interfax vahendusel, kuid teadaolevalt pole teemat käsitlenud Venemaa kvaliteetlehed.

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar püüab lüüa kolme kärbest ühe hoobiga: sundida valitsust tagasi astuma, lõhkuda võimuliit Tallinnas ja kõrvaldada Siiri Oviir erakonnasisesest presidendikampaaniast.
Suur tükk ajab suu lõhki, ütleb rahvatarkus.
Kogu nn. pildiloo puhul on mõned poliitikavaatlejad olnud hämmastunud: miks võttis Keskerakonna propagandaleht Kesknädal teema käsile just praegu, kui valitsuskoalitsiooni sees Toompeal pole olulisi eriarvamusi; kui Tallinna linnavolikogu on just vastu võtnud läbi aegade ühe kõige haridus- ja kultuurisõbralikuma eelarve; kui arvamusküsitlused prognoosivad presidendivalimistel edu kolmikliidu kandidaatidele. Vastust tuleb otsida Keskerakonna seest. On väga tõenäoline, et Savisaare meeskond oleks hoidnud infot laskeharjutustest Nursil vaka all veel aasta-poolteist ja teinud selle trumbiks vahetult enne järgmisi valimisi. Kui mitte võimuvõitluse rõhk Keskerakonna sees ei oleks paisunud nii suureks, et ähvardas prundi eest lüüa.
Pidev allajäämine poliitilistele konkurentidele ei ole loomulikult Savisaare aktsiaid Kesk-erakonnas tõstnud. Seda näitab kas või fakt, et viimati ei suutnud Keskerakonna fraktsioon Tallinna linnavolikogus veenda umbusaldusele alla kujutama isegi mitte kõiki oma partei liikmeid, rääkimata sellest, et koostööd Keskerakonnaga ei pea võimalikuks ükski teine volikogus esindatud poliitiline jõud. Ent jääda presidendikandidaadina Siiri Oviiri järel teiseks oleks Keskerakonna esimehele talumatu.
Siiri Oviir on kindlasti väärikas kandidaat nii oma poliitiliste koge-muste ja eruditsiooni poolest kui ka isiksusena. Küsitlused on näidanud arvestatavat toetust tema kandidatuurile ka valijameeste seas. Ausas erakonnasiseses võistluses oleks Edgar Savisaarel keeruline Oviiri edestada ning seda tajudes kaotas Keskerakonna esimees taas kord närvid, nagu seda varemgi on juhtunud.
Strateeg temas jäi alla Suure Juhi loomusele.
Nii tuli leida teema, mis avalikkuse tähelepanu sisevastuoludelt Keskerakonnas kõrvale juhiks, ja et midagi tõsisemat pähe ei tulnud, siis kougiti välja nn. pildiskandaal. Tähelepanuväärne on, et muidu jõulisust demonstreerida armastav Kesk-erakonna liider ei häbene seekord tallenahas hundi rolli, krokodillipisaraid ja märterlikke poose. See on arusaadav, sest Savisaare jaoks on ju praegu eriti tähtis leida toetust nende erakonnakaaslaste hulgas üle Eesti, kes on astunud Keskerakonda selle partei programmiliste ideede toetajatena, mitte etturitena liidrite võimujagamises ja on nüüd kauaaegses iidolis pettunud. Kui austajate lugupidamist enam pole, kõlbab ka kaasrunne, näib olevat Edgar Savisaare praegune moto.
Ent peaminister Mart Laari eilne avaldus ja vabandussõnad võtsid Savisaarelt relvad. Laar saab nüüd oma mõtlematu teo heastada tõhusa ja ausa tööga Eesti riigi heaks, mida ootavad temalt erakonnakaaslased ja koalitsioonipartnerid. Edgar Savisaarele jäävad jällegi kord tühjad pihud, nagu kõlavad tuntud lauluread.

Tõuke kujutada andis Järva Teataja juhtkiri, mis käsitles nn Laari püdiskandaali. Lugenud selle läbi, sattusin sügavasse hämmingusse, sest nii kummalist arusaamist ühiskonna demokraatlikest põhimõtetest kohtasin esimest korda.

Tegu on ennekuulmatu
Juhtkirjas ilguti selle üle, miks kogu lugu nii hilja avalikustati ja mis põhjustel seda üldse tehti. Lõpuks nenditi, et Savisaare erakond ongi kõhe selline, keda “algusest peale iseloomustab teiste jalgealuse õõnestamine”.
Teisisõnu: justkui moka otsast öeldi, et Laar tegi küll valesti, aga need savisaarlased asja avalikustamisega on ka ühed teiste mustajad ja laimajad.
Juhtkirja raskuskese on ilmselt teadlikult nihutatud peaministri ebaeetilisuselt ja valetamiselt mingisugusele hoomamatule Keskera-konna “põhimõttelisele halvaksolemisele” justkui “niisuguste” esimehe pildi tulistamine peaministri poolt polekski enam eriti suur viga.
Tegelikult on tegemist täiesti ennekuulmatu looga. Peaminister Eesti sõjaväeosas pole keegi suvaline külamees, kes sõpradega õlut võttes peldikuseina pihta õhupüssist märki laseb. Ükskõik missuguses arenenud demokraatiaga riigis tähendaks peaministri niisugune märki-laskmine sõjaväeosas (sic!) opositsiooniliidri pildi pihta automaatselt tagasiastumist.
Kas keegi kujutab ette, mis juhtuks, kui Suurbritannia peaminister Blair tulistaks kuskil inglise baasis opositsiooniliidri Haigi pihta?
Meie lipnikust peaminister aga väidab sarnaselt Järva Teatajaga, et …”Keskerakonna propagandalehe õhutusel üritatakse mustata Eesti kaitseväge.” See, kes oma tegevusega kaitseväge mustab, on lipnik Laar ise.
Miks alles nüüd
Sündmusest olid teadlikud paljud kolmikliidu ja Keskerakonna poliitikud juba ammu. Loomulikult oli info olemas ka uurival ajakirjandusel. Kahjuks oli seda raske avalikustada, sest meie “täielises demokraatlikus” vabariigis asjaosalised lihtsalt kartsid avalike tunnistuste andmist, sest see võis ohustada nende töökohti ja isiklikku heaolu.
Keskerakond ei saanud seda teha, sest ilma tunnistajateta oleks see kõhe jalgealuse õõnestamiseks ja laimuks tõlgendatud, mida ju ka nüüd prooviti teha. Alles Robert Lepiksoni lõplik tülliminek Isamaaliiduga tõi tunnistaja, kes ei löönud põnnama.
Et päevalehed asja ei avalikustanud, ongi põhjus, miks Keskerakond peab omama nädalalehte, kus saab enda käsutuses olevat infot avalikkusega jagada.
Kõike kroonib pidev vale
Laari esimene reaktsioon oli otsene vale televisioonis kogu rahva ees, kus ta süüdistas kõiges järjekordselt Keskerakonna “laimavat iseloomu”. Niisuguselt valetamiselt tabamine on iseenesest väärt tagasiastumist.
Mäletatavasti 1994. aastal just valetamise pärast peaminister Laar umbusaldusega tagandatigi, põhjus oli vassimine rublade müügi asjus tšetšeenidele ja Iisraeli relvatehingu kohta. Tabanud peaministri järjekordselt valetamiselt, ei või enam iial teada millal see mees ka tõtt räägib.
Riigikogu kuluaarides on mitu koalitsioonipoliitikut tunnistanud, et tulistamise tõestumisel poleks Laari õigust jätkata. Päris kindlasti on ka kolmikliidul kümneid poliitikuid, kes sobivad peaministriks paremini kui ebaeetiline Mart Laar.
Lõhe inimeste ja võimu vahel Eestis aasta-aastalt aina suureneb. Juba ammu räägitakse, et pole enam kellessegi uskuda ja kedagi valida. Inimesed ei saa enam aru, miks nendega ei arvestata, ja on nii demokraatias tervikuna pettunud.

selleks küllaldaselt talenti, kui Siimu, Malle ja teiste tugevate tegijate minevikku meelde tuletada.
Teades, et Volli ootab igatsusega 1. märtsi, mil tema kandidaadiaeg lõpeb, pakkusin erand- korras juhatamist ka talle. Ütlesin, et see oleks n-ö preemiaks korraliku käitumise eest. Umbes täpselt nagu vangidele ennetähtaegne vabastamine, et nad saaksid rutem jälle ühiskonna varalist kihistumist ühtlustama hakata. Aga sa kujuta pilti – Volligi ei võtnud pakkumist vastu.
Kuna mul polnud enam kusagile taganeda, võtsin läänliku otsustavusega lahingu vastu. Toetudes ühe tundmatu daami arvamusele, käratasin karmilt, et sääsest on elevant tehtud. Aga silmapilk selgus, et sedasi mängisin Oinole kõva trumbi kätte. Sest Oino kukkus kõhe tolle õnnetu pildilooja elevantide vahele paralleele tõmbama.
Oino, jah, tänas mind lausa käepigistusega ja ütles, et ilma minu abita poleks tal elevant meelde tulnud. Aga elevandi saamislugu sarnanevat suurel määral kõnealuse pildilooga. Nimelt kestvat elevandi tiinus 21 kuud, mis lälwb umbes täpselt kokku meie praeguse pildiskandaali peiteperioodiga. Ja et sündides olevat elevandipoeg sama raske nagu kaks korralikku vasikat, aga kasvab kuni kuue tonni raskuseks. Mis teisiti öelduna tähendab, et elevandipoja keha mass suureneb ligi 70 korda. Nagu Edgari pildi pihta paugutamise kajagi.
Kui eespool kirjeldatud avamäng läbi sai, algas meie koosolekul see pärismadin. Oino ja Volli rõhusid lausa rinnaga selle peale, et Mart peab koos oma nõunike Tarandi Kaarli ja Põikliku Priiduga paugupealt tagasi astuma, Noh et igasuguseid nõmedusi on ta väle Läänest maha viksima, võtku lõpuks õppust ka sealsete riigitegelaste eetikakoodeksist.
Et jutule rohkem jumet anda, tuletas Oino meelde Rootsi ministri Sahlini Mõna juhtumit. Nimelt kui selgus, et Mõna on riikliku krediitkaardi abil mõne paari sukkpükse ostnud, astus ta kõhe ametist tagasi. Meie Krossi-poiss küll sunniti samalaadse teo eest ametist lahkuma, aga sätiti presidendipalees veel parema ameti peale.
Ka Volli pidas asja eetilist külge kõige tähtsamaks. Ta toonitas, et kui Mart mehiselt välja ütleks, et sai tõesti lapsik temp tehtud, ja Savisaarelt siiralt andeks paluks, võiks tema ametisse jätmist kaaluda. Aga kui ta jätkab valetamist ja vassimist, minevat tal sama haprasti nagu 1994. aasta sügisel.

laevale innu, et mu oponendid pühapäeval ei teadnud, mida Kivirähki Juhan esmaspäevases Päevalehes arvas. Noh et paigutas ka Mardi Isamaaliidu nurkapissijatega ühte ritta. Muidu oleks mul pülwpäeval Mardi kaitsmine veelgi raskemaks läinud. Aga nüüd sain tugevalt toonitada Mardi murdumatut vaimu. Sest Mart oli nädalavahetusel vapralt koos oma valitsusega rabas. Oli seal küll endassetõmbunud ja sõnaaJier, aga aitas siiski tõhusalt Eesti majandust. Nimelt ulatas libedal rabarajal pikali kukkunud majandusminister Pärnoja Mihklile abivalmilt oma suusakepi otsa. Ning kui siseminister ja põllumajandusminister ka päästeoperatsiooni lülitusid, saadigi majandus jälle jalule.
Sellist visa venda ei või küll ametist tagandada. Eks ole?

Kriminaalasja algatamine Edgar Savisaare pilti tulistanud peaminister Mart Laari vastu tõstaks Eesti mainet, väitis juuraõppejõud Igor Gräzin.
Gräzini kinnitusel oleks kriminaalasja algatamine Eesti maine seisukohalt äärmiselt positiivne ja tõestaks Eestit õigusriigina. “Bill Clintoni lugu USA mainet ei alandanud, Clintoni oma küll,” selgitas Gräzin. “USA õigussüsteem ainult võitis sellest protsessist. Samuti näitaks kriminaalasi Laari vastu Eestit väga hea ja väga demokraatliku riigina.”
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar pole esialgu veel teinud avaldust kriminaalasja algatamiseks, kuid kaalub seda ja on sel teemal konsulteerinud juristidega.
Mitu tuntud advokaati on varem ajakirjanduses väitnud, et Laari poolt Savisaare pildi tulistamises 1999. aastal Võrumaal pole eriti midagi kriminaalset ning juurdluse algatamine oleks vähe tulemusi andev.
Gräzini väitel on võimalik toimunu kohta kriminaalasi algatada kolme-nelja paragrahvi alusel. Karistused algavad rahatrahvist ja lõpevad viie aastase vabadusekaotusega.
“See kõik on aga praegu hüpoteetiline, fakte on vaja,” rõhutas Gräzin, kelle hinnangul kindlasti poleks Savisaare poolt avalduse esitamine surnud üritus.

Mart Laar raiub, et eelmise nädala Kesknädala artikkel pumppüssist Savisaare pildi pihta laskmise kohta oli jama. Isamaaliidu peasekretär Andres Ammas käsutas sama loo kohta sõna “ebaprofessionaalne”. Sellegipoolest pole seni ühtki episoodi minu kirja pandud “ebaprofessionaalsest jamast” ümber lükatud.
Hoopis vastupidi – kõik väited on leidnud üha rohkem kinnitust erinevate tunnistajate poolt ning asjaolud on üha täpsustunud. Teema on jõudnud õukonnameedia esikülgedelt ka välispressi. Ainult Laar kattis oma esialgse täieliku eituse järgmise valega ning puhtsüdamliku ülestunnistuse asemel on omadega sügavamale rappa läinud.
Märklaud
Täpsustunud on, et märklauaks oli Robert Lepiksoni töölaualt vähemalt Laari teadmisel õhtusele laskmisele kaasa võetud kutse noorkeskerakondlaste fotonäitusele. Kuna Laar ei mäleta, kas ja kes pildi pihta laskis, siis selle teeb juurdlus kindlaks. Lepikson kinnitas aga Kesknädala pealkirjaväidet Laarist, kes ütles kaaslastele pärast oma esimest tabamust: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”
Pumppüss
Kuigi uurivad ajakirjanikud Eesti Päevalehest püüdsid algul tõestada, et pumppüssist ei saagi postkaardisuurust portreed üle ühe korra tulistada ja kaitseväe ruupor Peeter Tali kinnitas endistele kol-leegidele-ajakirjanikele abivalmilt, et lahingkooli relvastuses pumppüsse polegi, selgus siiski, et lasti just nimelt lahingkooli toonase ülema isiklikust pumppüssist.
Joomine
Kesknädal ei väitnud, et enne laskeharjutust või selle ajal oleks keegi olnud purjus. Küll kirjutasin Tallinnast kaasa toodud napsust ja Laari erakordselt lahkest tujust lõkke ümber. Vaatamata Laari kategoo-rilisele eitusele on siiski kinnitust leidnud, et kained need mehed tol õhtul polnud. Jüri Kaver tunnistas, et jõi õhtusöögi kõrvale klaasi veini. Robert Lepikson jäi valedetektori all vahele, kui väitis, et tulistamise eel ega selle ajal ei joodud.
Laari väide, et tema seltskonna lahingjoomisest kirjutamine kahjus-tab kaitseväe mainet on omamoodi tõene – mundris ja purjus reserv-lipnik ei tee kaitseväele tõesti au, kuigi minu oma kogemus tunamulluselt reservistide kogunemiselt kinnitab, et midagi haruldast relvis reservohvitseride joomises küll pole. Kaitsevägi on kindlasti huvitatud sellisest mainest vabanemiseks.
Poliitiline tulemus
Laarivalitsus kukub kõhe kui president Lennart Meri teeb laskmises osalenud Eerik-Niiles Krossi tunnistusele tuginedes tugeva avalduse valetava peaministri ametissesobimatusest. Meri lasi 1995. aastal vahetult pärast lindiskandaali väljaujumist vee peale Edgar Savisaarele. Et minna ajalukku kogu rahva presidendina, on Meril väga ebamugav nüüd Laari ametisse jätta.
Kui Meril siiski uut peaministrikandidaati välja pakkuda pole, kukub laarivalitsus pärast mõnekuulisele praadimist kaitseväe ja tõenäoliselt algava politseijuurdluse tulemusena ikkagi. Ainult selle vahega, et kõhe tagasi astudes jääks kolmikliit kindlasti ühtsena võimule ning ainult peaministri tool võib minna Riigikogus suurima esindatusega Reformierakonnale (Siim Kallas saabub täna puhkuselt Taist).
Pika praadimise kestel suureneb aga tõenäosus, et Kolmikust hakkab üksikuid saadikuid ara kukkuma ning siis päästab troika ainult koa-litsiooni laiendamine, täiesti reaalseks muutub aga täielik võimuvahetus.
1994. aastal valetamise eest kukutatud Laari hoiab ametis soov seekord kaks aastat peaministrina täis venitada (täitub 23. märtsil).

Sellise süüdimatu vennikese puhul pole mõtet kõnelda riigimehelikkusest – öelgem lihtsalt, et koalitsiooni ja eriti Isamaaliidu huvides on Laar kiiresti välja vahetada. Opositsioonil pole praeguses seisus kaotada midagi, võitude suurus sõltub aga otseselt Laari järgmistest valedest.

Õiglusteadlane Igor Gräzin kommenteeris intervjuus Kesknädalale pumppüssiskandaali juriidilist külge ning hoidus poliitilisest prognoosist.
Milliseid paragrahve saab kohaldada peaministri laskeharjutuse kohta opositsiooniliidri pihta?
Ei tea, sest Eestis pole seda kunagi olnud. Juriidiline sisu on poliitilise udu sisse nii ara peidetud ja pressiesindajate poolt niisuguse semantilise virmalistemänguga ülevärvitud, et ka see oleks võimatu. Pealegi: mitte väga, aga natuke siiski tuleb mul arvestada ka koalitsioo-ni-distsipliiniga. Kui juba arutada, siis abstraktselt.
Oletame siis, et riigis X tulistab peaminister Y koos oma luureülema Z-iga Itaalia maffia moel opositsiooniliidri pildi pihta. Avalikult ja vihaga. Mida ütleks sellisel juhul Eesti seadus?
Kahte asja: esiteks võib tegu olla Kriminaalkoodeksi paragrahviga 72: poliitilise vihkamise õhutamisest (karisrus: rahatrahv, arest või vabadusekaotus kuni l aastani) ja paragrahviga 195 lg 2 – kuritahtlikust huligaansusest, eriti jõhkrast või küünilisest tegevusest, mis väljendab ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu (karistus: vabaduskaotus kuni viie aastani). X riigi juristidele soovitaksin mõelda ka sellele, et tegemist on täitev-korraldava võimu juhi käitumisega, mis oli
suunatud seadusandliku võimu esindaja vastu, s.t. tegevusega, mis ründab riigi põhiseaduslikku korda.
Aga Eestis ju täpselt nii juhtuski!
Uskumatu!
Millisele parteile peaks minema peaministri tool Mart Laari tagasiastumisel?
Kas on karta, et ta astub tagasi?!

Ainus asi, mis võiks päästa Eesti peaminister Mart Laari häbiväärsest teost tuleneva kahju eest, oleks valitsusjuhi kure erruminek ja tulistamisloo hukkamõist Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude poolt.
Korrumpeerunud ja demagoogiast läbiimbunud juhtkonnaga ei suuda Eesti rahvas kindlustada oma tulevikku. Plats puhtaks tuleb teha neist, kes seda platsi ise mustanud.

Viimaste päevade sündmused peaminister Mart Laari nn. pildiskandaali ümber panevad sügavalt mõtlema ja muretsema iga ausa inimese. Selguvad jahmatavad üksikasjad, kuidas kõrge ametiisik tulirelvaga ümber käib.
Tülgastav on lugeda võidujoovastusest, vihkamisest ja põlgusest, mida Laar paistab olevat tundnud, kui ta opositsiooniliidri pildi pihta tulistas. Ülbe ja küüniline väljaelamine oma poliitilise võistleja vastu Meegomäe Lahingukoolis ei kaunista kõrget poliitikut.
Minul kui kaitseväe endisel juhil on eriti piinlik kuulata heietusi selles laadis, et kas ja kes ja kui palju seda kangemat kraami pruukis,

enne kui tulirelva haaras. Tekib küsimus, kas vahepeal on tühistatud minu omaaegne käskkiri, mis keelas väeosades alkohoolsete jookide tarvitamise ja hoidmise ilma peastaabi loata. Või olid pudelid pärit hoopis peaministri kaaskonna või hoopis tolleaegse Võru maavanema Robert Lepiksoni poolt kostitatud pidulaualt.
Peaminister Laar, eksmaavanem Lepikson ja riigiametnikud Kross ja Tross on kõik kaitseväega lähedalt kokku puutunud mehed ja peaksid sõjaväe korda teadma. Robert Lepikson on olnud kaitseminis-teeriumi kantsler ning riigi siseminister. Kõik need mehed on kohus-tatud olema kursis elementaarsete reeglite, kuidas tulirelvadega kait-seväe territooriumil ümber käia. Kuid pole ka saladus, et Laari mitmed lähedased meesametnikud armastavad eputada oma ohvit-serikraadiga ja mängida relvadega.
Kui nüüd kuulata Laari ja tema õukondlaste haledaid selgitusi ning õigustusi selle näotu loo asjus, siis tekib mul küsimus, kuidas need mehed üleüldse ohvitseri aukraadi said? Nii viletsate teadmistega ja madala moraaliga?
Veel kurvem on fakt, et Eesti ühiskonna lõhestamise ning kasvava poliitilise vihkamise sümboolseks suunanäitjaks on tõusnud ei keegi muu, kui valitsusjuht ise, tulistades oma poliitilise peavastase näopilti!
Kui selliseid maniakaalseid tempe teeb näiteks Iraagi diktaator Saddam Hussein, siis tsviliseeritud maailm reageerib sellele, kui iseenesest mõistetavale paratamatusele.
Kui aga demokraatlikuks ühiskonnaks pretendeeriva riigi, Euroopa Liidu ja NATO kandidaatmaa peaminister tulistab veidi pärast parlamendivalimisi suurima häältearvu kogunud poliitiku pildi pihta, siis on asi hoopis tõsisem ja delikaatsem.
Eesti riigimeestel oleks viimane aeg mõelda enesepuhastusele.

Keskerakond saatis välisriikide saadikutele Eestis kirja, milles süüdistab seoses pildiskandaaliga kolmikliidu erakondi pikaajalise vaenukampaania korraldamises Keskerakonna ja selle liidri Edgar Savisaare vastu.
“1999. aasta parlamendivalimiste algusest peale on praegused koalit-siooniparteid läbi viinud avalikult vaenulikku kampaaniat Keskerakonna ja selle juhi vastu,” seisab teates, mis läks ka rahvusvaheliste organisatsioonide siinsetele esindustele.
Ingliskeelne avaldus jätkub: “Nüüd saime esimest korda teada, et sellisest üritusest on osa võtnud sõjaväelased või vähemalt viibinud selle juures.” Just selle tõttu, nagu märgib Keskerakond välisriikidele suunatud avalduses, on info juhtumi kohta väga ärevusttekitav.
Kooskõlastatud seisukoht
Pöördumisele alla kirjutanud Keskerakonna välissuhete sekretär Toomas Alatalu ütles eile Postimehele, et tegemist ei ole mingil juhul tema isiklike seisukohtadega, vaid Keskerakonna ametliku kirjaga.
“Kõik on kooskõlastatud!” kinnitas ta. “Edgar Savisaar ja Sven Mikser vaatasid teksti üle veel esmaspäeval, kõhe pärast Keskerakonna pressikonverentsi.”
Alatalu väitel pole Keskerakond välissaatkondadele pildiskandaali, kaitseväe ohvitsere ning kõiki koalitsioonierakondi seostava kirja saatmisega rikkunud välissuhtlemise head tava. “Me saatsime selle ka ainult siinsetele, kohalikele esindustele, see ongi rohkem siseriiklik asi.”
Riigikogu väliskomisjoni esimees Andres Tarand nimetas Keskerakonna avaldust diletantlikuks sammuks. “Siinsed suursaadikud on Eesti poliitikaga kursis ja piisavalt hästi informeeritud,” tõdes

Tarand. “Pealegi on opositsioon ja koalitsioon kokku leppinud, et omavahelistes suhetes ei tooda ohvriks riigikaitset ja välispoliitikat.”
“See on täiesti uskumatu,” ütles parlamendi Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi eile õhtul, kuuldes Keskerakonna pöördumisest välissaatkondade poole. “Kuid Savisaar on ka varem käitunud põhimõttel – mida halvem, seda parem.”
Mõõdukate peasekretär Tõnu Kõiv ütles eile õhtul, et selle halvas inglise keeles koostatud pöördumise edastamine välisriikidele pole mitte esimene kord, kus Keskerakond üritab selgelt tõmmata Eesti riigi sisemise küsimuse lahendamisse välispoliitikat.
“See on katse taandada eetiliselt taunitav sündmus puhtalt poliitiliseks võimuvõitluseks. Sellised sammud ainult kahandavad Keskerakonna võimalust anda nende endi poolt moraalne hinnang Nursis toimunule,” lisas Kõiv.
Pildiskandaali seostamist justkui kõigi koalitsioonierakondade arendatava vaenukampaaniaga Keskerakonna ja Savisaare vastu pidas Kõiv aga selgeks shantaazhiks. Keegi pole seni isegi kuulujutu tasemel väitnud Mõõdukate ega Reformierakonna poliitikute kohal-olekut 1999. aasta 13. mai laskeharjutuse ajal.
Armee väldib poliitikat
Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts kommenteeris Keskerakonna pöördumist välisilma poole lakooniliselt: “Kaitsevägi on Eestis apoliitiline ega ole kunagi olnud segatud koalitsiooni ja opositsiooni omavahelistesse võimusuhetesse.”
Miks kolm kaitseväe ohvitseri saatsid tunamullu 13. mail Nursi baasis peaminister Mart Laari, seda uurib teenistusliku järelevalve korras kaitseväe peainspektor Einar Laigna.
Välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles eile, et ei saa Keskerakonna kirja suursaadikutele kommenteerida, sest ei Eesti välisminister ega ka välisministeerium ole seda pöördumist saanud.

SEITSE PÄEVA
EESTI KESKERAKONNA PRESSITEADE VÄLISSAATKONDADELE
Ekstsellentsid,
Eesti Keskerakonnal on au veelkord avaldada oma lugupidamist kõigi sõbralike riikide ja organisatsioonide kõrgetele esindajatele. Me oleme veendunud, et Teie muljed meie maast, mis on alati avatud positiivsetele väljakutsetele, on parimad.
Seetõttu on käesoleva sõnumi sisu ka meie endi jaoks ebamugavust tekitav, kuid kujunenud poliitilises olukorras peame me oluliseks informeerida Teid otse oma erakonna seisukohtadest.
Ekstsellentsid,
Me loodame, et te olete informeeritud nädalalehes Kesknädal (7. veebruaril 2001) avaldatust, mis käsitleb suurima opositsioonierakonna juhi Edgar Savisaare pildi tulistamist grupi inimeste poolt, kelle hulgas oli ka peaminister Mart Laar, tema nõunikud, Kaitse-jõudude ohvitserid, turvamehed ja teised. Intsident leidis aset Eesti Kaitsejõudude rajatises Võrumaal 1999. aasta mais. Eesti-taolises väikeriigis on paratamatu, et fakt, mis on algselt teada vaid kahele-kolmele inimesele, muutub mõne nädala jooksul avalikuks. Esimesed kuuldused Võrumaal toimunud intsidendist levisid koheselt, kuid lugu tundus sedavõrd uskumatuna, et isegi ajakirjanikud eelistasid mitte võtta ette tõe väljaselgitamist. (Eelmisel nädalavahetusel tuli avalikuks, et mõned ajakirjanikud olid juhtunust teadlikud, kuid eelistasid sellest vaikida.)
Praegu areneb skandaal kiiresti. Valitsusmeelsed jõud ja meediakanalid üritavad esitada intsidenti mitte kuigi tõsisena. Samas on ilmne – tänu TV 3 ajakirjanike tööle – et peaminister Mart Laar valetas, kui ta intsidendist rääkides tulistamist täielikult eitas. Me hindame kõr-
gelt Vabariigi Presidendi seisukohta, kes koheselt nõudis uurimist, mis puudutas kaitseväelaste osalemist intsidendis. On jätkuvalt raske ette kujutada, et Eesti Keskerakonna liidri pildi tulistamine leidis aset peaministri ja kõrgete kaitseväelaste juuresolekul.
Alates 1999. aasta parlamendivalimistest on praegused koalitsiooni-erakonnad viinud läbi avalikult vaenulikku kampaaniat Keskerakonna ja selle lüdri vastu. Nüüd oleme esmakordselt saanud teadlikuks kaitseväelaste otsesest osalemisest või vähemalt viibimisest selliste sündmuste juures.
Eelmainitu tõttu oli informatsioon intsidendist meie jaoks väga murettekitav. Meie kindel seisukoht on, et kõigi intsidendis osalenute tegevusele tuleb anda hinnang ja sündmuse organiseeriad tuleb avalikustada.
Arvestades olukorra tõsidust, otsustas Eesti Keskerakond nõuda parlamendi uurimiskomisjoni moodustamist, et intsidendi asjaolud välja selgitada.
Meil on heameel informeerida Teid selle teemaga seotud arengutest.
Siiralt Teie
Toomas Alatalu
Eesti Keskerakonna välissuhete sekretär

Postimees ja Eesti Päevaleht näitasid täna (eile – toim.) end järjekordselt kolmikliidu propagandalehtedena, kui nad süüdistasid Keskerakonda välissaatkondade teavitamises märklauaskandaalist.
Mõlemale lehele tuleb meelde tuletada seda, kuidas praegu kolmik-liitu kuuluvad poliitikud käsutasid välispoliitilisi suhteid nii Savisaare valitsuse mustamiseks 1990.-92. aastal kui ka lindiskandaali ülespuhumiseks 1995. aastal.
Sellekohaseid kirju saadeti nii USA Kongressi komiteedele kui ka teistele institutsioonidele. 1995. aastal ja pärast seda on lindiskandaali õhutanud dokumente läinud ka Brüsselisse ja mujale välismaale.
Vajadusel võib neid väiteid konkreetsemalt esitada, aga nimetatud ajalehtede töötajatel on need nagunii ka vanast ajast teada.
Ei suuda meenutada, et Postimees ja Eesti Päevaleht oleks toona esinenud taunivate kujutistega, et minnakse üle piiri või keeratakse vint üle.
Eesti ajakirjandust on tõenäoliselt riivanud avalduse ühe lõigu ebatäpne tõlge EPLis: “/•••/ Esimesed kuulujutud intsidendist Võrumaal olid teada otsekohe, kuid tundub uskumatu, et isegi ajakirjanikud eelistasid omal initsiatiivil jätta tõde päevavalgele toomata.”
Korrektne tõlge on järgmine: “Esimesed kuulujutud intsidendist Võrumaal levisid otsekohe, kuid näisid nii uskumatutena, et isegi ajakirjanikud eelistasid mitte asuda tõe väljaselgitamisele.” (The first nimors about tlie inddent in Võrumaa were dispersed immediately, biit it

seemed so unbelievable that even journalists preferred not to take the initiative to establish the truth.) Seega peeti avalduses uskumatuks intsidendi toimumist, mitte ajakirjanike otsust sellest vaikida.
Keskerakond pidas vajalikuks pöörduda otse välissaatkondade poole, sest meil on põhjust kahelda selle informatsiooni usaldusväärsuses, mida jagavad kolmikliidu valitsusest ja Mart Laarist sõltuvad valitsusasutused. Otseselt ajendasid meid avaldust saatma peaministri pressibüroo ja valitsuse pressinõuniku väärteavet sisaldavad avaldused skandaali avalikuks tulemise järel, milles naeruvääristati Keskerakonda ja ajalehte Kesknädal ning tembeldati avalikustatud informatsioon lausvaleks ja jamaks.
Kuna valitsuse avalikud infokanalid avaldasid ebatõde, siis pidas Keskerakond möödapääsmatuks juhtunust omapoolse versiooni avaldamist välisriikide esindajatele.
Keskerakond rõhutab, et kõiges on järgitud kolmikliidu poliitikute endi poolt Eesti Vabariigi poliitikas algatatud tavasid. Selle vahega, et meie informatsioon saadeti saatkondadele avalikult, kolmikliidu parteide poolt on aga varem sageli käsutatud eraviisilisi kanaleid, millest avalikkust informeeritud pole.

President Lennart Meri soovib pildiskandaali ajendiks olnud Edgar Savisaare foto tulistamise kõigi detailide avalikustamist.
Seda ütles riigipea eile peaminister Mart Laarile, kelle ta üllatuslikult lõunasöögile kutsus. Laar on pildiskandaali üks peategelasi, esmaspäeval nimetas ta usutavaks, et tulistas 13. mail 1999 Nursi sõjaväebaasis Savisaare pildi pihta.
Meri sõnul peab tema korraldusel läbiviidav kaitseväe teenistusliku järelevalve menetlus andma ühese vastuse juhtunu ja kaitseväelaste väidetava osaluse kohta, teatas presidendi kantselei pressiteenistus.
Meri loodab, et poliitilised jõud ei ürita pildiskandaali siduda kaitse-väega. Sellega vastas ta Keskerakonna läkitusele suursaadikutele, milles just nimelt seostatakse kaitseväge opositsiooni ja koalitsiooni omavahelise tülitsemisega.
Postimehe andmeil ei tõstatanud Meri ja Laar oma kõhnumisel kordagi peaministri võimaliku tagasiastumise teemat.

On väga raske hinnata, miks peaminister Mart Laari tagandamist pildiskandaali tõttu soovib Eesti elanike vähemus. Teatud mõju on kindlasri Eesti poliitilise kultuuri üldisel seisul: nagunii on teada, et Laar tagasi ei astu. On teada, et kõrged moraaliprintsiibid Eesti poliitikas ei kehti ning sel taustal ei näi 1999. aasta mais Võrumaal toimunu väga erakorralise sündmusena.
Arvamused pildiskandaalis inimesi konkreetselt häirivate asjaolude kohta on kribu-krabuks laiali pihustunud. Olnuks normaalne ja ootuspärane, kui üks küsitlejate poolt pakutud väidetest kogunuks pooldajate enamuse. Üldisem järeldus Postimehe tellitud arvamusuuringust ongi, et rahval pole pildiskandaali kohta ühtset hoiakut.
Miks 21 % inimesi arvab, et taunitav on eelkõige opositsiooni katse juhtunut võimuvõitluses käsutada? Arvan, et selle poole kallutab inimesi peamiselt kaks motiivi. Osa niimoodi vastanuist on selged Savisaare-vihkajad, keda pole Eesti avalikkuses just vähe. Teine osa inimesi võis sellise vastusevariandi valida põhjusel, et see seostub poliitika üldise usaldamatuse ja räpasusega.

Peaminister peab pärast opositsiooniliidri pildi pihta paugutamist tagasi astuma
Olev Raju, Riigikogu liige (Keskerakond)

Nn märklauaskandaalist on juba palju juttu olnud. Arvamust kirju-tama ei sundinud mitte vajadus edastada täiendavat infot, vaid see, kuidas Laari parteisõdurid püüavad teda puhtaks küürida. Ehk teiste sõnadega: kuidas püütakse toimunule anda süütut ilmet.
Tegelikult on tegu pretsedendiga, millele ühegi demokraatliku riigi praktikas analoogi ei ole. Kas keegi meist kujutab ette, et näiteks
Moraalsest seisukohast ilmneb ka, et laskmise fakt ise häiris inimesi vähem kui Laari selgitused. See on loogiline, kuna Laari harrastatud vassimine on täiesti selgelt taunitav. Ühiskonnas puudub moraalinorm, mis ütleks, et ükskõik mis asjaoludel tohib vassida. Kuid kel-legi pildi pihta märki laskmine pole nii üheselt taunitav, vaid oleneb ka pildist ja asjaoludest. Poliitikute pilte on ikka läbi aegade soditud.
Robert Lepiksoni käitumisest ei saa tavakodanik lihtsalt midagi aru. Inimesed ei tea, kas tema avaldustel oli mingi seos tüliga Tallinna Sadama vastu, kas Lepikson tahab presidendiks saada või mis mängud selle taga veel on. Selge hoiaku võtmiseks puudub piisavalt usaldusväärne teave.
Et 82% kõigist Eesti elanikest on pildiskandaalist teadlikud, näitab kõrget informeerituse taset. Seda tingib eelkõige teema massiivne kajastamine meedias, mitte aga teema enda tähelepanuväärsus.
Soome peaminister tulistab opositsiooniliidri pilti ja nõuab seda ka oma alluvatelt?
Pole poisikeste temp
Eriti halvaks teevad asja kaks fakti. Selles küünilises tegevuses osales ka tookordne Eesti salateenistuse juht Kross. Milline mulje pidi jääma köhal olnud sõjaväelastele? Võrdluseks – milline mulje jääks Vene sõjaväelastele, kui opositsiooniliidri pildi pihta tulistaks koos Putiniga ka KGB boss?
Tegu oli peene psühholoogilise käiguga, mis pidi andma sõjaväelastele selge signaali: praeguse opositsiooni suhtes seadused ei kehti. Ja kui nad pärast valimisi peaksid võimule tulema, on täiesti õigustatud, kui armee asub seda valitsust kukutama, relv käes. Laar ise näitas selgelt, et Savisaare suhtes on kõik lubatud.
Tegu pole kaugeltki mitte poisikese relvamänguga. Ja võib olla kindel, et sellise hinnangu annab olukorrale ka kogu tsiviliseeritud maailm.
Euroliidu liikmekandidaatidele esitatakse üks ülimalt kindel nõue: riik peab olema demokraatlik. Riik, kus peaminister tulistab opositsiooniliidri pildi pihta, algul seda salgab ja pärast mokaotsast vabandab ning jätkab peaministrina, ei ole kindlasti demokraatlik. Kui Laar jätkab peaministrina, seab see löögi alla kogu Eesti edasiliikumise Euroopa suunal.
Tuletagem meelde kas või Austria pretsedenti, kus palju väiksem asi tekitas’riigile tõsist kahju. Ja seda mitte ainult poliitikas – juttu oli ka Austria kaupade boikoteerimisest. Kas me kujutame ette, mis juhtub, kui Euroopa hakkab boikoteerima Eesti puitu, toiduaineid jne?
Eriti murelikuks teeb asjaolu, kuidas Laari kontrolli all olev osa ajakirjandusest on asunud lausa alatult ründama Robert Lepiksoni. Surve eesmärk on selge – tekitada hirmu neis, kes võiksid asja kohta veel midagi öelda. Mitte sõnagi pole sellest, kuidas Kaarel Tarand teatas ülbelt, et sellist asja pole olnudki. Selle asemel et tõsta üles küsimus juhtivate riigiametnike eetikast, rünnatakse Lepiksoni.

Kes luges eelmisel nädalal lehti või vaatas televiisorit, sel ei jää küll kaksipidi arvamust: Laar algul eitas, pärast tunnistas. Samal ajal pole valitsuse pressibüroo oma endist, kõike eitavat avaldust tänaseni (teisipäevani – toim) ümber lükanud.
On selge, et selline valetamine saab toimuda ainult peaministri korraldusel. Ehk teiste sõnadega: Laar mitte ainult et valetas ise, vaid sunnib valetama ka oma alluvaid.
Riigikogu valitsuskoalitsioon on lausa matrossovlikult viskunud ambrasuurile Laari kaitsma. Ilmselt ei anta endale aru, et selline tegevus tähendab Riigikogu viimasegi autoriteedi langust kogu rahva hulgas.
Riigikogu usaldus otsakorral
Kui Laar ise tagasi ei astu või kui umbusaldusavaldus Riigikogus peaks läbi kukkuma, siis on Riigikogu ilmselt rahva usalduskrediidi lõpuni ara kulutanud ja tuleb teravalt üles tõsta küsimus ennetähtaegsetest parlamendivalimistest.
Lõpetada tahaks veidi optimistlikumal noodil. Uued valimised toovad ilmselt võimule uue koalitsiooni. Kuid võib olla päris kindel, et siis Laari pildi pihta tulistama ei hakata. Nii et varitsusel pole sugugi vaja harjutada Voitkade kombel metsas magamist!

Peaminister Mart Laari osalemine laskeharjutustel, kus tulistati Edgar Savisaare näopildiga kutset, oli mõtlematu ja rumal. Selline teguviis ei ole peaministri vääriline – sõltumata sellest, kas ta ise pildi pihta tulistas või ei ning kas pildi riputas üles Robert Lepikson või keegi teine.

Samas on Isamaaliidu saadikurühm Riigikogus seisukohal, et see ligi kähe aasta tagune sündmus ei ole piisav põhjus selleks, et peaminister peaks tagasi astuma. Praegu mõjub vaht toimunu ümber santaažina, ning santaažile ei tohi riigijuhid alluda.
Teine väga tugev põhjendus on see, et meil pole etteheiteid Mart Laari tegevusele peaministrina – vastupidi, ta on olnud tõhus ja tasakaalukas valitsusjuht.
Keeravad vinti üle
Savisaarele on jäänud poliitikas vähe, mida kaotada ja sestap tahab ta praegu kätte sattunud kaardiga võtta maksimumi. Esiteks aitab see kindlustada tema positsiooni Keskerakonna presidendikandidaadina Siiri Oviiri vastu, teiseks ja kolmandaks üritab ta kõigutada koalitsiooni paati nii Toompeal kui Tallinnas.
Kuid nagu alati, keerab ta vindi üle. Näiteks viimane samm – pöördumine välissaatkondade poole – on eriti küüniline. Eelnevast lähtudes ei pea Isamaaliidu saadikurühm ja koalitsioon tervikuna õigeks ega eetiliseks Savisaart tema taotlustes abistada.
Märklaualugu on küll piinlik, kuid analüüsides selle väljatoomise ajastust ja asjaolusid, tekib terve rida küsimusi. Miks kraamisid Savisaar ja Lepikson juhtunu välja just nüüd, aasta ja üheksa kuud pärast toimunut?
Tuleb välja, et laskeharjutusel osalenud Lepikson, kelle töölaualt õnnetu pilt (või kutse?) pärines, on käsutanud juhtunut juba pikemat aega iseenda tähtsuse tõstmiseks, et mitte öelda santaazhiks: Vaadake, poisid, millega ma veel lajatada võin!
Kui Savisaar nimetab Lepiksoni “metsasanitariks”, siis Tartu Ülikooli avaliku eetika õppejõu Ivar Tallo arvates on tema käitumine olnud “jälestusväärne”.
Miks üllitas Keskerakonna ajaleht hakatuseks artikli, mis lisaks rnärkilaskmisele paneb peaministrile süüks veel palju muud: jõi viina, lubas sularaha jagada jne?

Aga kollase ajakirjanduse prahilaev talitab just niimoodi: kujutatakse kokku kompott, mis koosneb mitmest erinevast süüdistusest, millest mingi osa on tõelähedane.
Kui ohver ütleb, et artikkel on jama, siis lastakse juba järgmise süüdistusena käiku valetamine. Kahtlemata ei oleks peaministri pressibüroo tohtinud sellisele liimile minna – tulnuks aeg maha võtta, rahulikuks jääda ja lasta Laaril kunagised sündmused võimalikult täpselt meelde tuletada.
Ometi ei saa me öelda, et Laar oleks küsimustele vastates valetanud. Tõsi, ta on olnud kohmetu ja ebakindel, aga see on teine asi.
Erinevalt paljudest peab siinkirjutaja peaministri osalemist laskmisel, kus märklaua külge pandi Savisaare pilt, tõsisemaks libastumiseks kui inimlikku ebakindlust ligi kähe aasta taguste sündmuste meenutamisel. Ilmselt veel tõsisem libastumine oli sõprus Lepiksoniga, sest just tema tõi Savisaare pildi märklauaks ning käsutas seda hiljem trofeena.
Kui praegust pildiskandaali on püütud võrrelda omaaegse lindiskandaaliga, siis tuleb küsida: kumb on ühiskonnale ohtlikum – kas rumal pildirüvetamine või pealtkuulamine ja salalindistused? Pole kahtlust, et lindistamine on tunduvalt ohtlikum.

Priit Hõbemägi, Eesti Päevalehe peatoimetaja
Ma ei arva, et ajakirjandus peab valitsuse liikmete tagasiastumises kaasa lööma. Pilditulistamise sügavam probleem seisneb ikkagi
poliitikute, antud juhul nii Mart Laari, Robert Lepiksoni kui ka Edgar Savisaare sõnade ja tegude usaldusväärsuses.
Ajakirjanduse asi on hankida sündmuste kohta vettpidavaid tõendeid ning analüüsida tekkinud olukorda ja poliitikute poolt avalikkusele esitatud informatsiooni. Järeldused tuleb teha peaministril endal – ja ka tema oponentidel.

Mart Kadastik, Postimehe vastutav väljaandja
Peaminister Mart Laar peaks tagasi astuma. Tagasiastumine tuleb käsuks olukorra lahenemisele, kuigi motiivid on juba mujal ja laiemad. Tervendav oleks valitsust tervikuna uuendada.
Ajakirjandus on juhtunut objektiivselt kajastanud ja mitte liialt lasknud end kaasa vedada eri poliitiliste gruppide ambitsioonidest.
Aavo Kokk, Eesti Ekspressi peatoimetaja
Peaminister peaks inimesi veenma, et saadakse aru, et ta tegi valesti, aga praegu pole ta seda teinud. Tagasiastumine on üks viise, kuidas inimesi veenda.

Väino Koorberg, SL Õhtulehe peatoimetaja
Mart Laar peaks tagasi astuma. Õhtuleht on väljendanud tema sõnul oma seisukohta ka tänases lehenumbris, kus on esitatud võimalik uus valitsus, eesotsas peaminister Siim Kallasega.
Nõustun Priit Hõbemäega, kes arvab, et ajakirjandus pole see, kes valitsust maha võtab. Poliitikud võiksid üksteisele otsa vaadata, millist signaali annavad nad endast rahvale. Minu lemmikraamat on “Jah, Härra peaminister”, ja vahepeal tundub, et kogu Eesti poliitiline ladvik loeb hoolega seda raamatut ja üritab seda etendada. Mõned avaldused on sealt nagu otse maha loetud, kaasa arvatud Laari enda avaldus.

Igor Rõtov, Äripäeva peatoimetaja
Arvan, et peaminister Mart Laar peaks tagasi astuma. Laar vassis ja ei käitunud peaministrile kohaselt.
Ma pole rahul Savisaare kirja sisuga, eriti sellega, kuidas ta hindas ajakirjandust. Arvan, et ta poleks pidanud saatkondadesse sellist kirja saatma. See Savisaare tegutsemisakt ei pese aga veel puhtaks peaminister Mart Laari.

Arstina vaatleksin tulistamisskandaalis järgmisi seoseid: Poisikesest peaminister
Kolleeg Sigmund Freud arvas, et ebakindel isik hakkab mingis eas lapsepõlvekomplekse välja elama. See võib väljenduda nii, et seadused, eriti kirjutamata seadused käivad vaid teiste kohta. Astutakse ajas tagasi, kus polnud vastutust, süü korral aga aetakse see teiste kaela.
Põhiseadus poisikesest peaministrit ette ei näe. Vähene ebamäärasuse, pinge- ja stressitaluvus leiab ajutist kergendust arvatava konkurendi kujutletavas kõrvaldamises. Peaministri puue ei ole poisikeselikus või emotsionaalsus vaid alaväärsustunne suhetes oma konkurendiga. Peaministri võimu säilimisel võib see kinnistada tema veendumust kõikelubatavuses. Võib kujuneda nn. president Leonid Kutšma efekt, kuid hoopis kõhutavamate tagatoa salanõudega.
Nalja tegemine või vaenu õhutamine
Peaministril pole arusaama, kas ta tegeleb naljategemise või vaenu õhutamisega. Võõraste pilkude eest peidus, oma korporatiivses ringis, teineteise ees ärbeldes tunnetati rituaalse tapmise jõudu. “Plats
puhtaks” idee kinnitus järgmises staadiumis. Luua asemel on nüüd pumppüss.

Valetamine ja silmakirjalikkus
Väljavõte Mart Laari avaldusest: “Ma tunnen sügavat piinlikkust, et ei suutnud Lepiksoni korrale kutsuda, tema tegu ara hoida ega takistada, ega anda sellele kiiret eetilist hinnangut.”
Arusaamine ja mälu
Puudub lihtsaimgi arusaamine, et probleemi sisu ei ole kaaskonna käitumine vaid peaministri tulistamine ja hilisemad eetilised tõekspidamised. Pealegi osutus Laari mälu kättesaadavus nõrgemaks alluvate mälust, ja ta mälu on eriti valiv. Mäletades tulistamist, ei mäleta peaminister “kas ta ka pildi suunas tulistas”. Arvatavasti hoidsid suurema veresauna ara ihukaitsjad, kuna peaminister andis tuld igas suunas.
Siin oleks ka kohane tagasi lükata spekulatsioonid opositsiooni tagataskust. Teatavasti oli maavanem Lepikson seotud isamaalise organisatsiooniga, keda aumõisted ei kohusta. Küll aga peale sidemete kätkenust nendega vallandus Lepiksonil lihtkodaniku kõlblustunne. Lepiksoni Juudaks kuulutamine aga kannab vaid sündmustesse kaa-satud ohvitseride hirmutamise märke. Tulistamine ja tabamine
Tulistades küll ekspeaministrit, haavas Laar teadlikult nii enda kui Savisaare toetajaid. Nii lükkas Laar kaugemale piiri, mis on ühiskonnas lubatud, see tähendab keegi ei julge kohapeal ka vahele sekkuda, sest tulistab ju peaminister ise. Ohvitseri ja kaitseliitlase au
Alkoholi tarvitamist lahingukeskuses ei näe ette ükski teenistuslik norm kaitseväes ega kaitseliidus. Samuti tulistamissilueti asendamist konkreetse isiku kujutisega. Kui peaministri kui poliitiku au võimaldab tugitoolist kinnihoidmist, siis laidonerlik ohvitseriau seda ei luba.

Ajakirjandus ja probleemi ammendumine
Kui neljandik inimesi peab tagasiastumist vajalikuks, pool vabandamist, viiendik aga ei oma seisukohta, ei suuda juhtunut olematuks vaikida isegi neljas võim. Välisriikide vastukajad peavad tagasiastumist enesestmõistetavaks. Laari seni vastuvaidlematu kuuletumine lääne nõuandjatele on esimest korda kohanud mehist, visa ja eestlaslikult jonnakat vastupanu.
Mart Laari tagasiastumine
Ainult väike ei suuda riivatud eneseuhkust “alla neelata”.

Kurikuulsaks paisunud püssiskandaal ootab vaagimist: mille poolest sarnaneb, mille poolest erineb Monica huulteskandaaliga.
Praktikant Monica vallatles kombel, milles XX sajandi lõpul polnud midagi kummalist. Vaidlused puhkesid vaid selle ümber: kas president tohtis hädavaledes vingerdades asja varjata. Püssiskandaal on seotud kõrgete riigiametnike rituaalse tuleavamisega parlamendisaadiku foto pihta. Ning katsega öist rituaali salata.
Peaministri iga ametialane tegevus on tähtis signaal nii oma kodani-kule kui ka Euroopa Liidu ja NATO kolleegidele. TV näitab lakkamatult: peaminister siin, peaminister seal. Sellised eestlastena oleme, nii tegutseme. Ettevõtmistel on kombekalt sümboolne tähendus. Signaalide informatiivsust välisriikidele on peaminister korduvalt rõhutanud.

Ajaloolase ajalooline äpardus
Vihatud parlamendiliikme pildi pihta tulistamine pole endastmõistetavalt otse inimese pihta tulistamine. Kuid sel on sügav sümboolne tähendus. Peaminister mõrvab sümboolselt ilma eelneva kohtuotsu-seta oma vihatuima poliitilise vastase. Poliitilise vastase, kes sai parlamendivalimistel kõige rohkem rahva toetushääli. Korduvalt rahvusvahelistel foorumitel auhindadega märgitud poliitikuna ta teab, kuidas anda selge ja ühemõtteline signaal NATO-le ning Euroopa Liidule. Et nii arvab Eesti peaminister rahva valitud esindajatest, demokraatiast, sellised on tema kavatsused opositsiooni kohtlemisel. Võib-olla veel suhtumine mõnesse ühiskonnagruppi. Ajaloolasena on ta hästi kursis, et primitiivrahvad hävitavad enne tegelikku kallale-tungi enda julgustamiseks oma vaenlast nõidusrituaaliga. Torgitakse nõeltega, tulistatakse, põletatakse vaenlase kujuke või foto.
Aga on ka teine seletus. Peaministri maski all peitus kevad-öös tegelikult veidi omapäraste isiksusejoontega agar tüsedavõiru prillidega poiss, kellest hiljem sai tubli ajaloolane Mart. Varemgi on Eestis arutletud kõrge riikliku ametikoha kandidaadi eelneva psühholoogilise ning psühhiaatrilise kontrolli vajalikkuse üle. Ilmselt on püssiskandaal järjekordne näide elust: võib-olla oleks ikkagi otstarbekas taolise eelneva kontrolli põhjalikum arutelu.

Laari alateadvuslikud ihad
Saatuslikul kevadööl sündis sõjaväebaasis rollikonflikt, milles ajaloolase Mardi isiklikud varjatud alateadvuse salajased ambitsioonid seljatasid peaministri kainelt rehkendatud ambitsioonid. Ametniku maski all haaras ootamatult võimu teine – ajaloolane Mart -, kellele meeldivad lapsikuvõiru sõjamängud. Kellele meeldib end eesti naistele näidata TVs ja seltskonnakroonikais sõjaka Rambona dessantlase lapilises mundris indiaanikriimudega näol. Vägev riist ähvardavalt käes. Mundrimehena. Ülimeheliku mehena.
Soov näidata end eriliselt militaarsena – oma mehelikkuse rõhutamiseks ning seejuures kaotada kriitikameel võimalike ärplemise tagajärgede üle on psühholoogiliselt täiesti seletatav. Siiski jõuab see sfääri, mida ei ole sünnis ajaleheveergudel käsitleda. Seda enam
istuva peaministri puhul. Taoline seletus ei ole aga võimatu – tarvitseb vaid meenutada juhtumeid Inglismaa valitsuses või hiljutisi skandaale kas või Läti ministritega. Usutavasti saab ajaloolase Mardi juhtumist XXI sajandil huvitav loengu illustreerimismaterjal Eesti psühholoogiatudengitele, demonstreerimaks alateadvuslike tungide saatuslikku mõjujõudu karjääris.
Tundub, et ajaloolase Mardi salatungide domineerimine toomingate joovastavast lõhnast tulvil sulnis kevadöös peaministri mõistust eeldava rolli üle on saatuse hoiatav sõrmeviibe demokraatiaõpinguis. Kõigutab Eesti rahva silmis peaministri juhiautoriteeti rohkem kui USA presidendi Monica-vallatlused.

Ei püstolit või uske – ammugi mitte pumppüssi poliitiku peos. Luuavarrest tuleb pauk, aga et ka pildist pauk võib tulla, oli vist küll paljudele uudis.
Narri meest, ara narri melie mütsi – see rahvatarkus vajaks nüüd Riigikogus väikest kohendamist. Kuigi mine tea, olnuks Robertil pildi asemel Edgari karvamüts käepärast, oleks ehk pahandust vähemgi olnud.
Kui pisut mõelda, siis oli pildi narrimiseks ka ohutumaid võimalusi. Ettenägelik poliitik oleks pildiga peldikusse läinud ja settega seal lukus ukse taga teinud, mida iganes. Välilaagri tingimustes oleks isegi lepikusse tankimine igati tark tegu olnud – loomulikult ilma Lepiksonita. Hakanuks mõni küla koer sette peale siiski haukuma, oleks oma teguviisi saanud ekstremistliku Mdaolukorraga õigustada. Eks olnuks veel teisigi võimalusi täbarast olukorrast pääsemiseks. Esimese paugu oleks võinud õliku lasta – hoiatuseks. Üldsus oleks seda süüd pehmendava asjaoluna kindlasti arvesse võtnud. Aga
mis see tagantjäreletarkus enam aitab. Täpsuslask oli seekord möödalask -isegi püksilask oleks poliitiliselt tervislikum olnud, jalgalaskmisest rääkimata.
Kõle lugu! “Täpselt sama lugu nagu Clintoni ja Monica juhtum, püssiga laskmine on muidugi natuke kõledam,” arvab akadeemiline mees Õhtulehes. Õigus mis õigus – Monica on kindlasti toredam kui Edgar. Billi pumppüssi kohta puuduvad kahjuks täpsemad andmed. Küll on aga teada, et Clintoni märklaud oli juba enne laskmist mulgustatud ja edasine komposteerimine toimus märklaua rõõmsal nõusolekul- Mis on Mardil settele vastu panna? Kuiva suuga paugutamine samasoolise isiku pihta. Kuiv ja kõle lugu!
Aga paralleele tuleb tõmmata ja mida kaugemale, seda parem, seda uhkem, aga mis peamine – tõmbajatele endile ohutum. Üks kriips Clintoni kabinetti, teine kantsler Kohli kapsaaeda, ja ennäe! – vastamegi Lääne standarditele. No mis norme nad meilt veel nõuavad? Heidavad ehk ette, et meie valel on liiga lühikesed jalad. Nagu prominent suu lahti teeb, nii on omadega vahel – peatükk suletud, lool lõpp. Aga rahvas on harjunud seebikatega, reakodanik ootab järge. Kuidas Mart seda ometi ei taibanud! Võinuks ju publiku soovidele vastu tulla ja näiteks öelda, et pidas paksu poissi seal pildi peal Göringiks. Ajaloolase asi, prillid ka pisut udused… Ja olekski lugu edasi läinud. Asi oleks hoopis teises valguses paistnud. Nüüd aga – palun vabandust, ma enam ei tee! No mis poliitik sa oled, kui valetadagi ei oska.

Isamaa kaubamärk oli ausameelsus ning enese vastandamine kivistunud võimukesksele mõtlemisele. Nüüd on nad selle maha mänginud. Nad hoiavad võimust kinni nagu kõik teisedki parteid enne neid.
Lugege vaid:
“Aga moraalselt on Mardile võibolla isegi suurem karistus see, et ta peab edasi tegutsema, kui see, et ta peaks tagasi astuma.” Tiit Sinissaar, Isamaaliidu fraktsiooni esimees

“Laari tagasiastumiseks pole pisimatki põhjust ja küsimuse selline
asetus on absurdne.”
Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär
“Pigem on seda nimetatud mõnevõrra ebaeetiliseks poisikesetem-
buks”
Andres Ammas
“Kui umbusaldus algatatakse valitsuskoalitsiooni poliitilise suuna, koalitsioonilepingu või muu tõsise poliitilise küsimuse põhjal, vastan sellele parlamendis seadusega ettenähtud korras.” Mart Laar, Isamaaliidu esimees
“Samas teatas ta (Laar), et kuna pildiskandaalis ei rikutud koalit-siooni programmilisi seisukohti, ei kavatse ta tagasi astuda.” Äripäev
Isamaaliidu juhtidel on tekkinud kujutlus, et riigivalitsemine on tõsine töö, kus tehakse seadusi, vaieldakse opositsiooniga ning viiakse ellu oma programmi. Et inimestel oleks hea elada. Selles käsitluses oli Savisaare pildi laskmine üks tülikas vahejuhtum, mis segab poliitikute igapäevatööd ning halval juhul võib anda võimaluse poliitilistele vastastele juhtida mõni aeg riiki ja inimesi.
Seda mõtteviisi kirjeldab suurepäraselt ka arvamusuurija ja kunagine Mart Siimanni valitsuse pressiesindaja Juhan Kivirähk. Tema on pannud kirja sellise lause: “Oma teoga on peaminister Mart Laar astunud Isamaaliidu nurkapissijate kuulsusrikastesse ridadesse. Usun, et kõige enam on põhjust tema peale solvunud olla just koalit-sioonikaaslastel, kellel tõsiste riigivalitsemise probleemide kõrval tuleb nüüd sellise jaburusega tegeleda.”
Vanasti pandud õhtuks Toompeale viivad väravad kinni, et purjus aadlikud ei pääseks all-linna mürgeldama. Võib-olla oleks nüüd taas mõistlik väravad ehitada, et riigijuhid saaksid rahulikult ja tõsiselt riiki juhtida ning ei peaks tühiste moraaliküsimuste üle arutlema.

Miks lõppes lindiskandaal 1995. aastal Edgar Savisaarele valitsusest väljaviskamisega?
Savisaar vastaks, et langes vandenõu ohvriks. Selles osalesid suurärimehed ja president Lennart Meri.
Mart Laar vastaks, et Savisaar lindistas oma vestlusi teiste poliitikutega. Riigimees ei tohi nii teha.
Hans H. Luik vastaks, et ajakirjanike usin töö paljastas Savisaare katsed jama kinni mätsida. See viis valitsuse väljavahetamiseni.
Õigus on kõigil. Kuid on veel üks põhjus, millest pole tänaseni
räägitud.
Savisaare hävitas ennekõike vale käitumine avalikkuse ees, moodsa
sõnaga PR-poliitika.
Tõe rääkimise asemel hakkas Savisaar vassima. Korraldas siseministeeriumis öiseid hädaistungeid. Avaldas survet politseile. Sõitis seletamatul põhjusel Peterburi. Ja käis salaja peaminister Tiit Vähi juures Londonis abi mangumas.
Oletame aga, et Savisaar oleks teatanud kõhe skandaali alguses: “Lindistasin jah! Soovite neid linte kuulata? Palun väga!”
Mis oleks juhtunud siis?
Nagu hiljem selgus, ei olnud lintidel midagi salajast ega isegi kompromiteerivat. Lihtsalt leidis kõnnitust, et eesti poliitikud käsutasid omavahel samasugust sõnavara nagu külamehed saunas. Aga maalt nad ju pärit ongi!
Tõenäoliselt oleks Vähi ja Savisaare liit sel juhul püsima jäänud. Muidugi oleks valitsus lagunenud mõne aja pärast ikkagi koost. Aga tüli põhjuseks oleks olnud siis juba erastamistehingud ja suur raha.
Miks ei rääkinud Savisaar kõhe tõtt?

Esiteks ülbus. Savisaare esimesi tegusid valitsuses oli lasta kinnitada oma autole 007 numbrimärk. Siseminister uskus, et ta on Eesti James Bond.
Teiseks peataolek. Savisaar palkas siseministeeriumi mitu nõunikku, kes pidid hoolitsema tema maine eest. Ükski neist ei osanud anda head nõu. Või kui andiski, siis ei võtnud Savisaar seda kuulda.
Kolmandaks hirm. Savisaar ei teadnud, mida suudavad kaitsepolitsei ja ajakirjandus välja nuhkida.
Täna käib Savisaare jälgedes peaminister Mart Laar.
Hämamise asemel oleks tulnud kõhe öelda: “Tulistasin jah Savisaare pilti. Kas pole mõnus nali?”
Seejärel kiire kõne Kadriorgu: “Ma võtsin kogu vastutuse enda peale. See vahejuhtum ei takista kuidagi Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga.” Ei mingit presidendi käivitatud eriuurimist.
Laaril oli haruldane võimalus luua endale jõulise mehe imago. Rahvas oleks tast aru saanud.
Miks käitus Laar valesti?
Ülbus.
Peataolek.
Hirm.
Võibolla Meegomäel ei tulistatudki Savisaare pildi pihta.
Võibolla hoopis situti.

Selle nädala esmaspäev oli Tallinnas ülekuulamiste päev. Suud lukus hoidnud sõjamehed tulid ja rääkisid pildiskandaali eriuurijale major Einar Laignale, mis neil rääkida oli. Mitte just palju. Kes seda enam nii täpselt mäletaski.
Tegelikult oli mitmetele ohvitseridele asi ammust ajast teada. Uudis hakkas levima juba samal päeval, kui peaminister Mart Laar 1999. aastal Nursi laskeväljal Edgar Savisaare pildi pihta tulistas.
Kuperjanovi pataljoni ülem Peeter Hoppe helistas kõhe kaitseväe staabiülemale Ants Laaneotsale ja rääkis kõik ara. Kui otsustada sündmuse juures loetletud nimistu järgi, siis Hoppe ise laskmise juures ei olnud. Järelikult kuulis ta loost Võru garnisoni teistelt ohvitseridelt, kes peaministri harrastust omavahel arutasid.
Näotu lugu, nentinud Laaneots. Rääkis sellest veel paarile lähemale kolleegile. Ja need omakorda paarile. Nii see ka jäi. Täpsemaid asjaolusid ei saa teada ei Hoppelt, ei Laaneotsalt. Esimene on kusagil õppustel ja teine Iisraelis mingeid sõja-asju ajamas.
Nüüd, kaks aastat hiljem, on Laari märkilaskmise lugu suhtekorraldajate käes. Laari käitumine viimasel nädalal on vahelejäämise klassika. Suhtekorralduse õpiku negatiivne näide. Kuidas see võimalik on, niimoodi valetada ja pusserdada, küsivad inimesed. Nõunikke ju terve pinutäis.
Aga äkki annavad nad vastuolulist nõu? Kudistavad ühte kõrva üht, teise kõrva sootuks teist juttu? See on kahjuks võimalik. Laari kaas-kond pole ühtlane ja kena meeskond. Oma osa on seal töötutel relvavendadel EÜSist, oma osa erakonnal, oma osa saamatutel pressiini-mestel, kellest tegevajakirjanikud midagi arvata ei mõista.
Peaministri büroo juht Matti Maasikas on särav ja küüniline mees. Oskab keeli ja mõistab vigurjutuga asjad keeruliseks ajada. Varjamine ja tegelikkuse ilustamine ei ole talle võõrad. Maasikas on ajaloolane nagu Laargi. Enne Laari teist valitsemisaega juhtis esin-
dusliku käitumisega mees riigikogu välisosakonda. Temalt võis tulla soovitus kavalat mõistujutul ajada. Tema on peaministri meeskonnas kõige olulisem isik. Tema käest jooksevad läbi kõik paberid, temale kantakse ette kõigest, mis võiks olla tähtis. Tema teab vast isegi rohkem kui peaminister. Kuulub EÜSi.
Peaministri pressibüroo juht Kaarel Tarand on tiirelnud igasuguste asutuste ümber, üksvahe oli ta Luubis täiskohaga ajakirjanik. Paraku on noor Tarand ütlemisega, mida teistel sageli siluda ja selgitada tuleb. Eelistab jõulisi väljendeid ja jõulise peaministri imagot. Tema oli see mees, kes tahtis kogu peaministri päevakava internetis nähtavaks teha. Oleks teinudki, kui olnuks vaid tema voli. Tema võis soovitada kõik ausalt ara rääkida, aga sama hästi võis ka soovitada kõike eitada! Pole olnud! Peaasi, et sõnum oleks jõuline. Kuulub EÜSi.
Priit Põiklik tuli Toompeale Eesti Raadiost läbi keskhaigekassa. Ajakirjanikuna polnud ta kuigi särav. Pigem selline puhta naeratusega sile poiss, keda hea esindusfunktsioonis käsutada. Toompeal on tema teha puhtpraktiline asjaajamine, millal kes jutule saab jne, lisaks pressikonverentsid. Loomult on Põiklik alalhoidlik. Pressiga suheldes eelistab kombinatsioone, tilgutades infot alguses mõnda infoagentuuri, et jutuks paremat pinda ette valmistada. Tema võiks Laarile anda nõu mitte toru võtta, kui ajakirjanik helistab, ja sekretäril öelda, et “ülemusel on koosolek”.
Isamaaliidu aktivist Sirje Kiin on ürgne Isamaa inimene. Mõned mõtlevad, et tema ongi Isamaa. Võim paneb ta silmad särama. Sõna “koalitsioon” väljaütlemine võtab tal vaid kümnendiku sekundist. Tema teab, et džinni ei saa pudelis hoida. Tema andis ilmselt nõu esineda puhtsüdamliku patukahetsusega. Ent arvata on, et kuna ta on neil päevil Eestist ara ja tegi seda telefoni teel, ei võtnud poisid teda kuulda.
Isamaaliidu peasekretär Andres Ammas on suur ja lihtne eesti mees, kes valutab südant tuleviku pärast ja tahab parimat Ammas on Laari sõber ja kambajõmm. Just tema hoiab Laari kursis Isamaas toimuvaga ja annab nõu sisepoliitilistes küsimustes. Ammas teab ja arvab, et võimust peab kinni hoidma, sest teised on veelgi hullemad. Just

tema on avalikult öelnud, et inetu lugu küll, aga tagasiastumiseks põhjust ei ole. Pea vastu, võiks kõlada tema nõuanne.
Peaministri sisekaitse- ja julgeolekunõunik Jaan Tross saadab peaministrit olulisematel üritustel ja väljasõitudel, kuid eelistab jääda märkamatuks ning ennast koos peaministriga ühele pildile ei säri. Oma ülilühikese siilisoengu ja jässaka keha poolest jätab ta pigem turvamehe mulje, kes mängu eemalt kontrollib. Külma närviga mees, kes juhatab vägesid siis, kui riik kriisidesse või katastroofidesse satub.
Tross võis soovitada: “Ole mees ja tunnista üles, aga ara hakka tuhka pähe raputama, asi ei vääri seda.”

Suured ja väikesed kommentaatorid olid eelmisel kolmapäeval Kesknädalat lugedes absoluutselt veendunud, et tark Savisaar ajastas kaks aastat vana loo avaldamise Tallinna linnapea umbusaldamise toetuseks ja Siiri Oviiri siseopositsiooni katmiseks Keskerakonnas. Kui ma ise polnuks loo autor, leidnuksin ilmselt veel põhjusi, miks lugu Savisaarele just sel hetkel käsuks tuli ja ilmselt jõudnuksin isegi järeldusele, et ajastus oli geniaalne.
Kuna ma aga loo ise kirjutasin, kinnitan – “geniaalne ajastamine” on küll usutav, kuid ei vasta tegelikkusele. Mina kuulsin esimest korda 1999. aasta kevadel juhtunud loost Savisaare käest 2000. aasta
detsembri algul, teisel nädalal pärast Kesknädalasse tööle asumist. Savisaare sõnul pärines tema alginf 1999. suvest Laari lähikonnast ja kaudseid kinnitusi pakkusid Võrumaal liikunud rahvalikud lood. 2000. aasta sügisel oli Savisaar küsinud Hundisilmal Lepiksonilt, et kuidas siis oli pildi pihta lasta, Lepikson polevat midagi tagasi ajanud, kuid keeldus avalikust tunnistusest. Teema tundus olevat tegemist väärt.
Loo kirjutamiseks sõelusin läbi Laari Võrumaa-visiidi pressiteated (peaministri kõduleheküljelt), BNS-i veebiarhiivist selle kohta käivad uudised ja mõne seiga sain ka Meegomäe Lahingukooli kõduleheküljelt. See oli mõne tunni töö.
Siis otsisin detsembri keskel kontakti Jüri Kaveriga, et rääkida Lepiksonist ja Võrumaast. Algul rõõmsalt nõustudes helistas Kaver tunni pärast tagasi, et ei saa minuga kohtuda.
Teema jäi seisma….
Ja nüüd tuli mängu soodne tähtede seis ja pisike professionaalne vale.
Laar suutis jaanuari algul millegagi Lepiksoni niipalju välja vihastada, et see lähenes Savisaarele. Lepikson rääkis siis ka mulle otse ara oma mälestused laskmisharjutusest ning kinnitas, et on valmis kõike avalikult tunnistama kui tema pole esimene ja ainus nimeline allikas. Valetasin Lepiksonile, et Jüri Kaver on laskmist tunnistanud. Lepikson tahtis teksti näha. Lubasin talle järgmiseks kuhtumiseks teksti, kus kõik kirjas.
Võru-visiidi kirjelduse arvutisse valanud, küsisin 29. jaanuari hommikul telefonitsi kommentaari ühelt osaliselt, Kaverilt. Kaver ei mäletanud tollest õhtust algul midagi. Täpselt meenus talle ainult see, et sellist laskmist Savisaare pildi pihta kindlasti ei toimunud. Nii ka kirjutasin.
Eerik-Niiles Kross jäi mulle Kadrioru pressiesindaja kaudu tabamatuks. Samal päeval, 29.01.01, kohtusin teist korda Lepiksoniga, kes teksti läbi lugenuna tegi ühe kärpe ning dikteeris mulle ette oma ühelauselise kommentaari, et tulistas ise, tulistasid teised ja et tema
kahetseb. Enam ei sidunud Lepikson oma tunnistust teiste kinnitusega. Oligi lugu avaldamiseks valmis ja see läks järgmisse, 7. veebruaril ilmunud Kesknädalasse.
Kolmiku ajakirjanikud pasundasid laarlaste järel kooris, et tegu on “ebaprofessionaalse jamaga”. Eneselegi tundub nii vähese töö peale uskumatu, et mitte ühtki loos kirjeldatud asjaolu ei suudetud siiski ümber lükata. Näiteks trehvasin Toompea lossi fuajees pärast pauku isamaaliidu peasekretäri Ammast, kes kusagil lehes väitis, et “mitmed asjaolud ei leidnud kinnitust”. Tete-a-tete ei suutnud Ammas nimetada siiski ühtki seika, mis kinnitust poleks leidnud. Küll ilmus pärast loo ilmumist mitmeid täpsustusi ja uusi tunnistajaid, millest võite lugeda järgmisist Kesknädalaist.
Ajakirjanduslikult polnud tegu kindlasti mingi suurvormiga ja teades, et Laari meeskonnal oli inf ilmuvast loost vähemalt Kaveri kaudu käes, eeldasin nende poolt läbimõeldud reaktsiooni. Peaministri ametispüsimist ohustavaks skandaaliks paisutas aga loo just ja ainult Laari, Kaarli ja Põikliku totaalne valetamine. Seejärel loo Lepiksoni kaela ajamine ning sellele järgnenud sogane omaksvõtt. Praeguseks on Laari tagasiastumine maksimaalselt mõne nädala küsimus ja mida kiiremini see toimub, seda suurem on tõenäosus, et kolmikliit jääb võimule.
Paljud kolleegid-ajakirjanikud on mulle viidates põlastavalt öelnud, et nemad teadsid seda lugu ammu aga ei teinud asjast numbrit. Just sellepärast arvangi, et mujal kui Kesknädalas poleks ma seda lugu teha ega avaldada saanud… Aga see on juba teine teema.
Oli see vormistatud nüüd professionaalselt või mitte, mind niivõrd ei eruta. Töine rahuldus ühest pihta läinud paugust pole aga kriipsugi väiksem kui minu varasemad märksa töömahukamad seeriad parteide sponsoreist, EÜSi kambakraatiast ja presidendi kõdust Uus-Merimaal.

Koguja öeldud idee tõde kehtib taas: midagi uut ei ole päikese all, kõik on kord olnud ja tuleb taas, aga uues kuues nõnda, et seda ara ei tunta!
Pea kähe tuhande aasta vältel pole inimesed muutunud, ikka jätkub klassikaline ristilöömine nagu Kristuse puhul, keda süüdistati selles, et ta ässitab rahvast üles keisri vastu. Tegelikult olid Tema sõnad ju: andke keisrile, mis… l
Rahvas ihkab endiselt verd
Jälgides kogu nädala pilditulistamise ümber toimunud meediakära, tundub, et oluline ei olegi sündmus ise, sest enamus väidab, et tulistame on teisejärguline, peamine on peaministri väidetav valetamine. Kuid ka seda ei suudeta tõendada, vaid süüdistatakse Laari ebalevas vastamises. Kõigest kumab läbi soov – et ta ässitab rahvast valedele tegudele, tuleb ta maha võtta (teatud mõttes risti lüüa). Eks oli selle karistusviisi eesmärk teiste hirmutamine tohutute kannatuste esitlemisega, sest eesmärgiks ei olnud süüdimõistetuid kiiresti hukata, vaid panna kõigile nähtavalt kannatama.
Olgugi et peaminister on avalikult vabandanud kõigi ees ja teinud seda teistkordselt ka E. Savisaare ees isiklikult, ei rahulda see poliitilisi vastaseid ega lõpeta juhtumit. Nad (vastasleer) ikkagi tahavad näha peaministrit rohkem kannatamas. Selleks, et seda käimatust talle korraldada, tuleb ette võtta tohutuid poliitilisi manöövreid (esitada arupärimisi, luua erikomisjone, esitada umbusaldusavaldus, anda köh tusse). Eesmärk on võimalikult aeglaselt ja mitmel viisil peaministrit “praaclida”. Selline kurikavatsus ilmnes kõhe: me ei esita poliitika keeli “umbamist” kõhe, vaid las ta (PM) kannatab nädalavahetusel: esitame esmaspäeval! Pärast esmaspäeva teatatakse, et me veel ootame ning ehk kaalume kriminaalasja algatamist!

Endistviisi osutuvad äraandjateks omad
Jälgides ajakirjandust, kus R. Lepiksoni teole on antud “juuda” tähendus, võib veel kord tõdeda ristilöömise klassika paikapidavust. Oli ju Lepikson enne Isamaa erakonda valimistel toetamas ning nüüd… Kui nõutakse peaministri tagasiastumist, ei taibatagi, et süveneb võltsmoraal. Küsimus on ju situatsioonis, mis ei olnud ametkondlikult ette nähtud, vaid toimus vabas õhkkonnas (pärast laskmis-harjutusi), kus mõtte- ja aatekaaslased koos. Kaksikmoraal algabki sellest: ühest harrastuslikust sõpradega koos veedetud situatsioonist tehakse ametiroll – ta oli ju siis juba peaminister, kuidas ta nõnda võis käituda?, unustades, et Mart Laar peaministrina ei organiseerinud ega korraldanud tulistamisüritust ega oma ametiga kohus-tanud teisi laskma.
Kuidagi tähelepanuta jääb Lepiksoni teo (pildi kaasatoomine ja ülesriputamine ning aastaid hiljem selle kaudu provotseerimine) eetiline külg. Kui nüüd Lepiksoni tegu peetakse õigeks ja õilsaks, siis süvenebki moraalikriis – sa ei või olla sõprade ja aatekaaslaste peale kindel ega olla nende keskel nii, et sind hiljem nende sõnade ja tegude tõttu ara ei müüdaks. Kõigel on hind
Peaminister ei saa riigimehena riiki hooletusse jätta ning öelda, et hea küll, kui tahate, ma astun tagasi – nii süvenebki see kaksikmoraal, kus kes tahes ärpleja võib välja kaevata, mida sõprade keskel usalduslikult oled ütelnud või ülemeelikult korda saatnud. Tegu oli ju korda saadetud lõppfaasis, kui põhitegevus oli lõppenud ning pildi ülespanemise nõue ei tulnud Mart Laarilt.
Kas üks kähe aasta tagune pildi käsutamine märklauana võrdub valitsuskriisiga ja milline on selle tegelik hind, olgu igaühe otsustada. Karistuse hind ei saa olla mõõdetav kannatuste kogusummas, vaid kahetsuseni jõudmises ning eksimusest ara pöördumine. Oma teo õigustamise hind on küll selline, mis toodab juurde hukkamõistu. Aga kui süüdlane on avalikult kahetsenud ja oma teo hukka mõistnud, siis millist hinda ja kellele ta veel peaks maksma? Praegu on opositsioon läinud võimsa saagilooma (Mart Laar kui teistkordne ja pikaajalisim peaminister) jahile. Eks aeg näita, kes auku langeb?

Viimasel ajal muud ei kuule kui Laar, pumppüss, lasketiir, Savisaare pilt, purjuspäi tulistamine. “Kuidas ta võis?”, “Kuhu me jõuame?”… Aitab! Lõppude lõpuks, kas siis inimesel on laskmine keelatud?
Vaja on veidigi lähtuda poliitiliste juhtumiste maailmakogemusest. Tõesti, Helmut Köhi võibolla võttiski altkäemaksu, kuid see on Köhi – Saksamaa Üliendaja! Siis Clinton. Tema muidugi ei võtnud, vaid vastupidi, pere eest salaja hoopis andis, kuid ta on Clinton – kuulsaim saksofonist Põhja-Amee-rikas! Vaja on olla sõbralikum, õpetab seesama rahvusvaheline kogemus, eriti omade vastu.
Niisiis, head härrased, enne kui hukka mõista, tuleb selgusele jõuda. Meie peaminister on mees missugune! Teine ei jõua kolme viisaastakuga nii palju korda saata, kui meie oma väliem kui kalie aastaga. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: energeetika vastu rahva tahtmist ei tea kellele ja mille eest maha müüa – missugust tahtejõudu see nõuab…
Noh, lõõgastus mehike pärast ränka tööd. Seda enam, et lasketiirus. Pealegi kui seljataga nukravõitu õpingud Tartu Ülikooli sõjalises kateedris, kus ükski laskmine ei möödunud joominguta, kus neetud okupandid kujundasid üliõpilases Laaris refleksi: lasksid -joo. Ja muidugi, kui jõid, siis anna tuld!
Niimoodi siis juhtuski. Keegi pole püüdnud uurida: võib-olla oli see hoopis enesekaitse? Või mis veel veenvam – raske lapsepõlve järelkaja, mida kõik maailma advokaadid loevad oluliseks oma kaitsealuste igasuguste sigaduste õigustamiseks? Ja lõppude lõpuks, kõik selgub võrdlustes: asetage Laar ühte ritta Pinodieti või Husseiniga ning te veendute, et kui ta ka tankile upitada, ei paista mõhkugi.
Nii et lubage käsutada põhiseaduslikku õigust ja öelda mõned sõnad Eesti teenelise Rambo, meie täitevvõimu sümboli, inimese ja peaministri Mart Laari kaitseks.

Belletristikas käsutavad autorid sageli väljamõeldisi, võttes süžee aluseks laialttuntud tõsiasja, taastavad nad kujuteldava sündmuste rea, mis viib tragöödia või farsini – nii kuidas see kellegi välja kukub – ning püüavad aimata tulevikusündmusi.
Dickens, teades seda, mida meie teame, looks jutukese, kus üks paksuke jõidukuuse all kraabib välja talle kingitud nuku silmad.
Steven King kirjeldaks hälvetega teismelist, kes põletab tema enda poolt üles poodud naabrite kassi.
Kurt Vonnegut maaliks ehk taiese tuleviku ühiskonnast, kus demokraatia huvides ei midgustada lasketiirus pilte, vaid juba pildil kujutatuid, mõistagi pärast seda, kui piltidega on enne treenitud.
Kuid kõik see ei oma mingisugust tähtsust, sest igaüks neist leiaks humanismist lähtudes oma kangelaste kaitseks kõige veenvamad sõnad. Sellepärast, et keegi meist ei suuda oma komplekse valitseda. Ja kui peaminister on üks neist, kes sündides iseenda nabanööri läbi närivad ja annavad tuld oma poliitilise vastase pildi pihta, siis me peame olema tänulikud sellegi pärast, et ta parlamenti minnes ei topi oma diplomaati lahingugranaati.
Mitte keegi, muide, pole tõestanud märgi tabamise fakti. Vaat kui oleks see aukudega pildike alles ja ekspertiisi antud… missuguseid pretensioone saab aga nüüd mu kaitsealusele esitada? Noh, sattus inimene halba seltskonda. Muide, puhtalt meeste omasse, mis Viktor Konetski sõnade kohaselt joondub pärast sadat grammi kõige noorema ja rumalama järgi.
Kõiges on süüdi Lepikson. See Võru provokaator nägi ara laskejoone trajektoori, jooksis kiiresti köhale ja kinnitas selle teele mingi pildikese. Kui mu kaitsealune oleks aimanud, millega lugu lõpeb, oleks ta parem põmmutanud Lepiksoni pihta. Pärast oleks olnud aastakest viis kohtualune nagu Kallas, aga seda, noh, asja eest.
Nii et ma jään seisukolia juurde – selliseid riigimehi nagu Mart Laar tuleb hoida. Ühiskondlike rikkuste ümberjagamise segases ajas, kus rahvas igatseb tsirkuse järele, on sellistel inimestel nagu meie peaminister lausa kulla hind. Sest nendega ei ole kunagi igav. Ja tead täpselt, et ta keerab meile veel nii kuis aitab. Elada ei ole sellest kergem, aga lõbusam küll.

Kui peaminister teeb sõjalisi harjutusi opositsiooniliidri pihta täpsust laste, ei lõhna see eriti demokraatlikult ega euroopalikult.
Seepärast ei rahulda mind kui valijat segased vastused, mis liiguvad radikaalsest eitamisest ja asja päevavalgele tirinute laimajateks tõrvamisest lihtsalt mittemäletamise, süü teiste kaela veeretamise ja lõpuks faktidele alistumise ja kohmaka vabandamiseni. Põhjendamatu on asjade sellise käigu juures Laaril väita, et ta pole valetanud.
See, et Laar vassib, sai selgeks juba siis, kui ta väitis, et ei mäleta. Kui sihukest pulli ei tehtud just igal teisel sellisel väljasõidul (siis oleks ehk tõesti raske öelda, kas ka just sel konkreetsel korral), peaks normaalne inimene sellist asja mäletama.
Kas Lepikson on reetur või väljapressija, kas Kesknädal kujutab jamasid artikleid, kas peaminister peaks hoolsamini sõpru valima, kas Keskerakond keeras oma reaktsiooniga seekord (jälle) vindi üle jne – need on küll huvitavad küsimused, kuid ei tohiks segada peaministrit ausalt vastamast.
Lennart Sundia, TÜ semiootikatudeng

Koos vabadusega sai taasiseseisvunud Eesti ka sületäie probleeme. Neist olulisem on majandusraskused, mille põhjustas ülimalt liberaalse majandussüsteemi käsutusele võtt. Sellega kaasnes armutu varanduslik kihistumine, kure tööpuuduse kasv ja rahvuslikkuse koondumine käputäie, sageli hämara, kui mitte öelda kuritegeliku taustaga uusrikaste kätte. See omakorda pani tõsiselt kahtlema või isegi purustas paljudes inimestes usu sotsiaalsesse õiglusesse ja Eesti paremasse tulevikku.
Väga tõsiselt kaheldakse riigivõimu tahtes ja suutlikkuses säilitada ühiskonnas turvalisust, sest riigivõim võõrandub üha enam rahvast. Tagajärg on käega katsuda – plahvatuslik kuritegevuse kasv, ühiskonnaliikmete rahulolematus valitseva poliitilise ja majandusseisuga.
Kuritegevus on Eestis viie viimase aastaga kasvanud keskmiselt 13 protsenti aastas (keskmiselt 5600 kuritegu aastas). Kuid 2000. aastal politseis registreeritud kuritegude arv – 57 799 – oli eelmise sajandi suurim. Eestis on kuritegevust kaks korda (NB!) rohkem kui Lätis või Leedus. Lausa hirmuäratav on aga narkokuritegude kasv, mis väga oluliselt mõjutab kogu kuritegevuse kasvu. Kui 1993. aastal registreeriti Eestis vaid 27 narkokuritegu, sus 1999. aastal juba 297 ja 2000. aastal koguni 1581 narkokuritegu (kasv, võrreldes 1999. aastaga 5,3 korda). Mida on riik teinud narkokuritegevuse pidurdamiseks, vabariigi valitsus eesotsas peaminister Mart Laariga? Peale sõnavahu mitte midagi. Kuid just järsku narkokuritegude kasvuga on seotud plahvatuslik aidsi nakatumine ja Hl-vüruse levik. President Lennart-Georg Meri on väga kaua Eesti Nokiat otsinud. Viimaks ta selle ka kellegi Aivar Osa näol leidis, kes aitas presidenti ebaseaduslikult Viimsis maja ehitada ja osutus kurjategijaks. Eestimaal on see täiesti tavaline elukutse.

Pole ime, et president Meri võttis oma julgeolekunounikuks sulitempudega (rahvapärasemalt: vargustega) vahele jäänud luurekoor-dinaator Eerik-Niiles Krossi.
President on sülitanud kehtivatele seadustele, esmajoones põhiseadusele.
Meedia väitel oli presidendi isa Georg-Peeter Meri KGB agent, nagu president isegi. Seepärast ei tohiks Lennart-Georg mitte kuidagi Eesti vabariigi president olla. Kuid võta näpust. Mees on nendes küsimustes vait nagu haud.
Valetamine ja vassimine on Eesti kõrgetele riigiametnike sageli ette tulev tegevus. Järjekordselt on valega vahele jäänud peaminister Mart Laar, kes oma viha pumppüssist opositsiooniliidri pildi pihta tulistamisega leevendas, nii nagu oma igapäevast janu viskiga.
Psühhiaater Jüri Enneti arvates vajaks Laar psühhiaatrilist ekspertiisi, sest isegi purjus aju ei tohiks selliseid rumalusi välja mõelda; neid teevad inimesed, kellel on välja elamata komplekse.
Tundub, et Isamaaliidul ja tema presidendil on omad vale ja tõe kriteeriumid. Suuresti tänu nendele on viimaks leitud ka Eesti Nokia, kuritegevus. Nii nagu juhid ees, nii rahvas järel.

Ei ole mina ega minu mõttekaaslased Savisaare pooldajad, veel enam, tema käitumine on olnud selline, et juba 1991. aastal oldi valmis teda tulistama, et lõpetada riigi ülesehitamisel toimuv palagan. Tänaseks on aga olukord tänu kolmikliidu ponnistustele ületanud Savisaare aegsed “kangelasteod”.
Ma ei imesta, et Laar ei mäleta paari aasta taguseid sündmusi. Kui küsida joogiselt mehelt eilse kohta, siis ka tema ei mäleta. Tean ja väidan, et Laar oli ja on alkoholilembene mehike, ja olen veendunud,
et sündmused Nursi baasis ei möödunud alkoholita. Iseasi on aga, kuidas alkohol ja relvad kokku sobivad. Endise sõjaväelasena, tagalaülemana on mul meeles episood aastast 1993, kui peaminister Mart Laar külastas Kuperjanovi pataljoni. Niisuguse sündmuse puhul on kujunenud tavaks, et prominent lööb külalise mälestuseks pataljoni lipu vardasse hõbedast mälestusenaela. Assisteerisin toona seda tegevust ja pean ütlema, et olles Laari läheduses sel hetkel, tekkis mul vajadus sakummi haugata, sest temast õhkus veel hästi tugevat lõhna ja pohmellist oli nägugi paistes.
Juhan Algus, Tartu

Kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsi emotsioonivaba ja lakooniline ettekanne eile parlamendi riigikaitsekomisjonile kõlas ometi kui süüdistuskõne peaminister Mart Laari ja ta kaaslaste pihta, hindab komisjoni esimees Tiit Tammsaar.
“Mul pole etteheiteid kaitseväe ohvitseridele, küll aga peab tagasi astuma peaminister Laar, kes militaarbaasis Savisaare pilti tulistades pani kogu kaitseväe maine löögi alla,” võttis Tammsaar (Rahvaliit) kokku mõtted admiral Kõutsi ettekande järel.
Riigikaitsekomisjon tahtis armeejuhilt selgust, mis toimus 13. mail 1999 Võrumaal Nursi sõjaväebaasis, kus Laar koos saatjaskonnaga Savisaare pilti tulistas. “Kõuts hoidus eetilistest või poliitilistest hinnangutest, kandis meile kuivalt faktid ette,” rääkis Tammsaar.
Savisaar 15 meetri kaugusel
Tema jagab Nursi lasketiirus toimunu ametlikuks ja mitteametlikuks laskeharjutuseks. Ametlik oli siis, kui Laar lasi kaitseväelaste juhendamisel 150 meetri pealt kuulipildujast MG-3 ja automaadist Galil.
“Mitteametliku laskeharjutuse avas peaministri sisenõunik Jaan Tross oma isikliku püstoliga, edasi läks käiku lahingukooli ülema kapten Tamme pumppüss,” vahendas Tammsaar kaitseväe sisejuurdlust.
Kõutsi sõnul riputas Võru tollane maavanem Robert Lepikson inimese siluetti meenutavale märklauale Keskerakonna juhi Edgar Savisaare näopildi ja neli meest andis pumppüssist selle pihta tuld. Päike oli silmapiirile vajunud.

Peaminister Laar, sisenõunik Tross, eksluurekoordinaator Kross, eksmaavanem Lepikson, loetles Kõuts eile opositsiooniliidri pilti tulistanud inimesi.
“Nad seisid “nina vastu lina”, sest lasid kartetshiga – jämedate haavlitega -15-20 meetri kauguselt, kust pole võimalik mööda tulistada,” rääkis aastatepikkuse jahimehekogemusega Tammsaar.
Riigikaitsekomisjoni liige Valve Kirsipuu (Reformierakond) ei varjanud, et on hämmingus kõrgete riigiametnike lapsemeelsest käitumisest, kuid küsis: “Aga miks kõik räägivad ainult Laarist ja vaikivad peaaegu maha Lepiksoni, kes oli ju selle sündmuse algataja?”
Laskmise juures olnud kapten Raivo Tamm peaministrit ei takistanud, kuid seda ei heida parlamendi riigikaitsekomisjon talle ka ette. “Laar pani oma vääritu teoga kapten Tamme olukorda, kus eetiliselt pidanuks ta küll sekkuma, aga kuidas ta saanuks peaministri ja riigikaitse nõukogu liikme käest püssi ara rabada?” küsis Tammsaar.
Praegu näitab sisejuurdlus, et alkoholipudelid korgiti lahti pärast laskeharjutust, kui Laar ja kaaslased istusid Nursi baasis lõkke ääres ning valmistusid ööbima ühes lasketiiru-äärses punkris, kuhu sõjaväelased olid neile toonud magamiskotid ja raudahju.
Kõuts ei osanud eile vastata, kas määrustikud lubavad tsivilistidel sõjaväelinnakus kuulipildujatest pumppüssini relvi täristada ja kas seal tohib pärast laskmist alkoholi tarvitada. Need vastused sisalduvad alles kaitseväe peainspektori Einar Laigna lõppraportis, mille tekst on veel poolik. President Lennart Meri, kelle julgeolekunõunikuna töötab nüüd Kross, on lubanud selle täielikku avalikustamist.
Küll aga Kõuts möönis, et Laarilt, Krossilt, Trossilt ja Lepiksonilt pole major Laigna seletusi võtnud, sest sõjaväelastel puudub õigus tsiviliste küsitleda.
“Laar, kes on nii peaminister kui ka riigikaitse nõukogu liige, peab tagasi astuma ja president peaks ametist vabastama Krossi, midagi pole parata,” sõnastas Tammsaar enda arusaamise pildiskandaalist. “Põhjuseks on inimese pildi ebaeetiline tulistamine, ka kahjustasid nad oma käitumisega kogu kaitseväe mundrit.”

Esiteks kinnitas peaminister ise, tema suuvoodrid ja parteigenossed, et pumppüssiskandaali vallandanud Kesknädala lugu on jama, fantastika, ebaprofessionaalne jne. Need on vaid mõned viisakamad tsiteerimist kannatavad väljendid. Seni pole ühtki Kesknädala loos kirjeldatud seika siiski ümber lükatud.
Mariebergi Eesti Päevalehe uuriva ajakirjanduse rühm tegi algul küll kindlaks, et pumppüssist Savisaare postkaardi suurust pilti kaks korda lasta ei saagi, kuid oli vaatamata oma professionaalsetele militaarnõunikele sunnitud eksperimendi tulemused kiiresti unustama. EPL-i positsioon langes kokku Hans H. Luige omaga, kes Mega veebiväravas leidis Savisaarest vallandunud tulevahetus keskturu-liste pihta ja Laari pildilaskmist võrreldes viimase olevat väga süütu tembu.
Schibstedi Postimees, kes skandaali esimesil päevil ei saanud sõnagi suust, leidis peagi, et Mart Laar peab tagasi astuma. Postimehe seisukoht langes kokku Mart Kadastiku omaga, kes nõudis Äripäevas reservatsioonideta Laari ametist lahkumist.
Kähe kontserni ühisomanduses olev SL Õhtuleht oli juhtkirjades skandaali algusest peale suurlehtedest Laari vastu kõige vaenulikum ning tuli toimetuse nimel (s.o. anonüümselt) välja uue valitsuse nimekirjaga, kus peaministriks pakuti Kallast. SL Õhtulehe käsitlus arendas seega edasi Kadastiku platvormi ning oli risti vastupidine noorema Hans Luige positsioonile. Mariebergi Äripäev on kõige järjekindlamalt nõudnud Laari tagasiastumist (arvamusküljel meenutatakse iga päev Laarile lubadust valetava peaministri tagasiastumisest).
Ainsa lehena on peale Kesknädala sündmustikku uusi asjaolusid suutnud lisada vaid Eesti Ekspress. Nende peamine uus väide on, et
peastaabi mehed olid pildilaskmisest juba järgmisel päeval informeeritud, kuid jätsid asja niisama. Ekspress esitab kahtluse vormis ka versiooni, et pildi pihta laskmine oli tol Laari labrakal üks süütumaid ettevõtmisi. EE peatoimetaja, Aavo Koka, prominentide-reservohvitseride väljaõppel osalenu positsioon on seega silmatorkavalt sõltumatu (pool tema lehest kuulub Luigele).
Keskerakonna pressiteadet siinsetele välisesindustele käsutas õukonnameedia ara aga Mart Laari kehva seisu tasakaalustamiseks. Viis, kuidas seda käsitleti, näitas eriti selgelt kui asjakohane selline samm oli.
Esiteks ütlesid Laari välispoliitikuist koalitsioonikaaslased, et pressiteate inglise keel oli puine. Ühelegi sõnastusveale pole seni siiski ükski keelespets avalikkuse tähelepanu juhtinud. Vihje alatoon oli aga selge – vaat kus matsid, ei oska tsiviilinimeste keeltki.
Teiseks öeldi, et selline välisesinduste informeerimine on pretsedenditu. Vanale ERSP-lasele Olev Remsule meenusid EPLis koguni Tšehhi kommunistid, kes Vene tanke appi kutsusid. Remsudele oleks siiski võinud meenuda hoopis Tšehhi telerahutused möödunud aastavatusel kui kogu Euroopa Prahas toimuvasse sekkus ja Tšehhi peaminister arutas seda teemat isegi Tallinna visiidil. Ametnik Harri Tiidole välisministeeriumist ei meenunud pretsedendina aga mullused Austria sündmused, kus peamiseks välissekkujaks olid Eesti välisministri aatekaaslased Sotsialistlikust Internatsionaalist.
Euroopa Liidu kandidaatriikidest on Euroopat demokraatia toetuseks appi kutsutud Slovakkiast. Et sama on läbi opositsiooniaastate erinevates vormides teinud ka suure tähega isamaalased on meeles kõigil, kelle poliitilises mälust kõvaketast 1999. aastal välja pole opereeritud.

VÄRISEVA KÄE JA MÕISTUSEGA

Täpselt aasta tagasi lasi Laar haridusmessil sõjakooli boksis käsirelvast kaine peaga 100-st 14 silma (SL, 21.02.2000). Siis jäid talle pagunid alles. Pärast pumppüssiskandaali saab ülemjuhatus äba-rikust lipnikust ehk kergemini vabaneda.

Minu arvates ei ole küsimus ainult peaminister Mart Laari käitumises, vaid pigem üldises poliitilise kultuuri puudumises.
Eesti taasiseseisvumise 10. aastapäeva lävel eeldaksin, et Eesti poliitiline kultuur välistab automaatselt teatud liiki käitumise. Kähe aasta vanune intsident lasketiirus paraku näitab, et osa noorema põlve poliitikute käitumist mõjutab siiani malevaaegadesse kuuluv ja, kui lubate, siis opositsioonilise tudengkonna suhtumine. Nad ei anna endale aru, et igas olukorras tuleb lähtuda demokraatliku riigi poliitikas valitsevatest põhimõtetest.

Eetikanõuded karmimaks
Ise heidan peaministrile ette käitumise eetiliste piiride mittetajumist. Küsimus ei ole vaid selles, et teise inimese pildi kahjustamine on iidne maagilis-märgiline tegevus ning et siin kehtivad teatud tabud. Poliitiline kultuur välistab tegevuse, mis loob oponendist vaenlase kuju. Just intsidendi see tahk on ohtlik demokraatia seisukohalt.
Mul on hea meel, et peaminister võtab seda juhtumit väga tõsiselt. Koalitsiooninõukogu arutelu oli otsekohene ning Laar andis oma tegevusele väga karmi hinnangu. Ise usun, et õppimisvõime on iga poliitiku üks olulisemaid omadusi. Samuti loodan, et inetu vahejuhtum kergitab poliitikute suhtes kehtestatud eetilist latti.
Kaalukausid õigesti paika
Me peame eristama eetilist hinnangut poliitilisest. Esimene on selgelt tauniv. Teisalt kutsub opositsioon sihikindlalt esile valitsuskriisi. Oleks väga lühinägelik lasta end sellest provotseerida ja hakata paaniliselt käituma.
Me ei tohi ajada sassi valitsuse võimet lahendada riigi ees seisvaid probleeme ja moraalselt hukkamõistetavat juhtumit kusagil metsas
kaks aastat tagasi. Valitsuskriis tuleb juhul, kui valitsus ei suuda oma poliitikat ellu viia, ja juhul, kui eetiline eksimus on nii ulatusliku mõjuga, et see pärsib valitsusliidu edasist koostöövõimet.
Mõõdukad peavad näiteks küsima, kas Eiki Nestori töö tööhõive-meetmete rakendamisel ja sotsiaalvaldkonna reformide elluviimisel väärib jätkamist. Kas Katrin Saksal on teeneid selles, et kähe aasta jooksul on saavutatud murrang rahvussuhetes? Kas Toomas Hendrik Ilves on tegutsenud tulemuslikult, esindades riigi ja rahva huve välispoliitikas?
Just nendest vastusest sõltub meie toetus valitsusele.

Kuidas küll olukord muutub! Veel eile olid asjaolud nii, et paljastati üks häbiväärsemaid afääre Eesti poliitilise juhtfiguuridega, sedapuhku peaministriga. Mart Laar, kes oli lõpuks pärast valetamist ja vassimist sunnitud tunnistama oma osalust nn pildiskandaalis, on nüüd muudetud vaata et märtriks, kellele hirmus Edgar Savisaar püüab halba teha.
Loeme 14. veebruari Virumaa Teatajast isamaaliitlase Olav Mäe artiklit “Nimetame asju õigete nimedega”. Savisaar – hirmuvalitseja, Savisaar võrdub Brežnev ja Stalin. Savisaares on koondunud ebaharilikult palju taunitavat, Savisaar kannatab alaväärsuskompleksi all, Savisaar on kollase ajakirjanduse tasemel jne.
Kallid kaaskodanikud, ma olen tõsiselt mures teie julgeoleku pärast, sest Edgar Savisaar käib rahulikult ja täiesti vabalt meie hulgas ringi
ja jumal teab, mida ta järgmisena sepitseda võib. Järsku võtab Mart Laari pildi ja hakkab seda oma kaaskonnaga tulistama. Temast võib ju kõike uskuda.
Müütidega Savisaare vastu
Omal ajal kardeti, et Savisaar müüb Eestimaa venelastele maha. Nüüd on see praktiliselt korda saadetud, kuigi ostjad pole siiski venelased. Ja müüdud teps mitte Savisaare poolt.
Savisaar pole ka poolte Eesti Vabariigi kodanike elatustaset viinud alla elatusmiirümumini, sellega tulid toime teised poliitikamehed. Ka see ei olnud Savisaar, kes demonstreeris süüdimatult telekaamerate ees oma puskaripudelit.
Edgar Savisaar ei ole lihtsalt rahul, et tema pildi pihta tulistati. Kes oleks? Kujutage ette skandaali, kui seda oleksid teinud keskerakondlased Laari pildiga.
Ei oska ka Olev Mäe eriti midagi uut Savisaare kohta välja mõelda, kui ikka käpata raugastunud sõjaratsul: toidutalongid ja lindiskandaal. Ja kujutage ette, Savisaar pöördus pärast eemalolekut poliitikasse tagasi. Loomulikult sellepärast, et ta on võimusõltlane, kes ei oska oma käitumist eetiliselt hinnata.
Tõepoolest on õige, et öeldakse: “Parim kaitse on rünnak.” Mart Laari võiksime ka selles viimases patus süüdistada – eetikanormid ei ole just tema tugevaim külg.
Praegu on aga vaja tähelepanu Laarilt kõrvale juhtida ja märklaud on kui varnast võtta. Laari süüdimatu käitumine on aga isamaalaste silmis täiesti vastuvõetav. Neid ei näi liigutavat ka psühholoog Voldemar Kolga põhjalik analüüs Mart Laari käitumise kohta, milles ta jõudis ühemõttelistele järeldustele.
Kes kardab Keskerakonda?
Tekib küsimus, miks siis ikkagi Edgar Savisaar ja Keskerakond teatud ringkondadele nii hirmuäratav tundub.
Erinevalt Olav Mäest ei tunne ma isiklikult ei Savisaart ega Laari. Ei ole ma ka kummagi poolt juhitud partei liige. Samuti pole ma Savisaare fänn.
Muidugi võib Olav Mäega nõus olla, kui ta ütleb, et Savisaar on võimekas ja karismaatiline poliitik.
Tegelikult polegi asi niivõrd Savisaares, kuivõrd tema juhitavas parteis oma tuhandete liikmetega ning suure toetajaskonnaga. Ju siis just see kujutab endast reaalset ohtu võimulolijatele ja muudab teatud ringkondade hirmu ja vihkamise Savisaare vastu lausa para-noiliseks.

* Samal teemal: Gustav Kutsar, “Ristilöömine tänases poliitikas”, Meie Maa 15. veebruaril.

Isamaaliidu liikme Gustav Kutsari (GK) lugu 15. veebruari Meie Maas oli huvitav. Selles analüüsiti ebameeldiva tunnistaja väidetavat amoraalsust peaministri tegude avalikustamisel. Kaudselt aga tänapäeva võltsmoraali arenguid Eesti nn kõrgemas seltskonnas. Lugu kutsub juudanime saamise ähvardusel varjama, mida nn kõrgemas seltskonnas kainepäiselt või jommispäi kusagil metsatukas korda saadetakse ja juhuslikult pealt näha võidakse. Millist pahet ameerikaliku põnevusfilmi sarnaselt ebameeldivale tunnistajale ette heidetakse?

Kes tõtt tunnistab, saab Juudaks hüütud
Keegi enam ei vaidlusta-peaminister tegi ühel kevadööl tulirelvaga tõesti midagi kahtlasevõitu. Miks ta muidu hiljuti nädal aega oli TV kaamerate ees ahmis, keerutas ja ta mälu järsku jukerdas? Kurikuulsat kevadöist juhtumit vahtisid pealt Eesti kõrge luureülemus, Riigikogu isamaaliitlasest liige ning endine siseminister. Lisaks sõjaväelasi ja muidu asjamehi. Et tegevus polnud peaministri vääriline, siis kõik vaikisid piinlikkusest. Loomulikult on kevadöös juhtunu tervikuna koalitsioonile ebameeldiv enda poolt täiesti tarbetult kaelatõmmatud solgiämber. Katsu nüüd, pärast asja avalikukstule-kut, peaministri teguviisi usutavalt õigustada.

Rünnak on parim kaitse
Ausa inimesena möönab Laari parteikaaslane GK kaudselt peaministri ebakohast käitumist. Siiski õigustab: “Küsimus on ju situatsioonis, mis ei olnud ametkondlikult ette nähtud, vaid toimus vabas õhkkonnas, kus mõtte-ja aatekaaslased koos.” Teisisõnu: aatekaaslastega koos võib teha hullemaidki tegusid. Peaasi, et ei tuleks välja. Siin on Eestil ja teistel Euroopa riikidel veel suur vahe. Juhtunu kuulus ikkagi valdkonda, millelaadsete tegevuste kohta 35 aastat tagasi oli kirja pandud Tartu Toomemäel asuva avaliku kemmergu seinal mõttetera – Isegi kui Sa oled üksinda siin, jää ikka inimeseks.

Tõerääkija ei ole äraandja
Robert Lepikson jutustas rahvale tõest. Sai usaldusväärseks häbiväärse loo peatunnistajaks, keda ei saadud vaikima sundida isegi allilma “prominentide” väidetele toetudes. GK on nüüd pahane peatun-nistaja Lepiksoni peale: “Endistviisi osutuvad aruandjateks omad.” Robert Lepikson pidanuks loost ilmselt igaveseks vaikima. Ausat ülestunnistust riigi tippametniku ülalpidamise kohta hindabki GK juudatembuks: “Kui nüüd Lepiksoni tegu peetakse õigeks ja õilsaks, siis süvenebki moraalikriis – Sa ei või olla sõprade peale kindel ega olla nende keskel nii, et sind hiljem nende sõnade ja tegude tõttu ara ei müüdaks.”

Mafiooso: tunnistaja on mölakas
Seega – igasugune ülestunnistamine olevat häbiväärne. Selline tunnistajat halvustav mõte on juba suure praktilise tähtsusega uus moraalinorm Eestis.
Sügav sisemine vihkamine tunnistajate vastu pärineb kriminaalsest allilmast. Just kurjategijate maailmas on laialt levinud nõue: kui kurjategijate sõpruskonna vabas õhkkonnas on arutatud kellegi eluküünla kustutamist, siis sellisest teost politseile ka 10 aastat hiljem teatamine on juudatöö. Loomulikult käib suhtumine tunnistajaisse kui juuda töö tegijaisse kõikide kuritegude kohta. Alates ülipisikestest huligaansustest kuni suurte veretöödeni välja. Kuid tunnistajatesse vaenuliku suhtumise nõude avalik püstitamine Eesti ühiskonnas ja Saaremaal tähistab seda, et maffia moraal (kes lobiseb, leitakse tapetuna, kivike suus) hakkab Eestis kõrgemale tõusma. Ohtlik suundumus niigi kõikuvas moraalis. Roomlaste tõdemus juurde: mis lubatud kõrgele ülemusele (Jupiterile), ei ole lubatud härjale (väikesele inimesele). Ehk kes julgeb ülemuse vastu tõtt tunnistada, on äraandja ja Juudas ning teda ootab Juuda palk.
Mis puutub GK väitesse Kristuse ristilöömisest üksnes keisrimässu pärast, siis miks pesi Rooma asevalitseja oma käed sellest jamast puhtaks? Kas polnud rahvuskaaslastel mitte võimalust Kristus päästa?

Tiit Tammsaar, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Rahvaliit
Olen ise üle kolmekümne aasta jahimees, aga kordagi ei ole tulnud mulle mõttessegi inimese pildi pihta tuld anda.
See, mis toimus 1999. aasta 13. mai õhtul Nursi sõjaväelinnakus ehk täpsemalt Nursipalu harjutusväljakul, on tänaseks kõigile selge.
Peaminister ja riigikaitse nõukogu liige Mart Laar koos oma alluvate Jaan Trossi, Eerik-Niiles Krossi ja Robert Lepiksoniga olid sellel õhtul sellises paugutamise hoos, et neile ei piisanud etteplaneeritud laskeharjutustest kuulipildujast MG-3, automaadist Galil ja püssigranaa-diga katsetamisest.
Nii otsustasid nad omal algatusel käsutusele võtta käepärast olnud tsiviilrelvad: Trossi püstoli ja kapten Raivo Tamme pumppüssi. Vähe sellest, et tulistati figuursiluettidele pihta n-ö “nina vastu lina” ehk ca 20 meetri pealt, otsustas vembumees Robert Lepikson adrenaliini juurdevoolu suurendamiseks “sõdalastele” märklaua külge ka asja võidetud vaenlase – Edgar Savisaare pildi riputada.

LAAR KÄITUS KAITSEVÄELASTE SUHTES ALATULT.
Minu jaoks teeb selle loo eriti kõlvatuks asjaolu, et tol õhtul pani Mart Laar peaministrina kaitseväelased äärmiselt ebaeetilisse seisukorda – ta lausa provotseeris neid noori inimesi seaduserikkumisele. Loomulikult teadsid kapten Tamm ja teised, et nii käituda ei tohi, kuid olgem ausad, kas meie seas oleks kasvõi ainsatki inimest, kes sellises situatsioonis oleks julgenud peaministrile vastu astuda ja teda korrale kutsuda.
Tahan siinkohal hoiatada kõiki, kes kavatsevad suure tõenäosusega osa süüd kaitseväelaste, näiteks kapten Raivo Tamme või major Einar Laigna või kontradmiral Tarmo Kõutsi kaela veeretada. Inimesed,
ärge tehke seda – kaitseväel tervikuna ega ühelgi neist üksikuna ei lasu kõige vähematki süüd selles situatsioonis ja selle loo uurimise käigus.
Teades ja tundes praeguseid võimulolijaid, võtsin endale õiguse avalikustada just need põhimomendid ametkondliku järelvalve käigust, mis loomulikult on teada tänaseks juba enamusele meist. Sellega on välistatud surve tõe moonutamisele ja asja uurivatele kaitseväelas-tele.

AITAN PRESIDENTI JA LAARI.
Ka president Lennart Meri ja Laar teatasid hiljuti, et avalikustada tuleb kogu tõde Nursis juhtunust -olen nendega täiesti ühte meelt ja löön kaasa kuis suudan. Me teame kõik tuntud antiikfilosoofide hüüdlauset: “Tõde, tõde ja veelkord tõde, kuid mitte kunagi kogu tõde.” Sooviksin, et selle lause teine pool, vähemalt antud sündmuse puhul ei osutuks Eestis tõeks. Kar-tusteks on siiski piisavalt põhjuseid, eriti kui jälgida Laari vassimisi ja keerutamisi antud loo avalikuks tulekul. Isegi lausvaled lasti lõbusasti naeratuse (küll virila) saatel valla.
Miks kõik juhtus just niimoodi nagu tollel ilusal maikuu õhtul, on täna veel vara öelda ja meil kõigil on analüüsimiseks põhjusi küll ja küll. Aga ühes olen kindel: nende noorte “sõjardite” lastetuba erineb minu lastetoast tunduvalt. Nimelt oli minu vanaisa kirglik jahimees ja ostis talu omal ajal välja just metsloomade nahkadega. Ka minu isa on olnud jahimees üle poole sajandi ja niikaua kui mina mäletan, on meil majas relvad seina peal rippunud ja mitte ainult dekoratiivsetel kaalutlustel.
Aga samast ajast kui mulle meenub relv seinal, meenub ka vanaema hoiatus selle kohta, et isegi luuavarrega ei tohi inimese poole sihtida. Ma olen selle manitsuse saatel kasvanud ja see on mul sees igavesest ajast igavesti. Olen ise üle kolmekümne aasta jahimees, aga kordagi ei ole tulnud mulle mõttessegi inimese pildi pihta tuld anda ja ei ole ka olnud kordagi seltskonnas, kus sellist ettepanekut olek tehtud. Mis teha, meid on nii vähe, aga me oleme nii erinevad.
Loodame, et aeg annab arutust ja meie kõigi kultuuritase, eriti relvakultuuri tase ühtlustub, eelkõige neil, kes relvadega nii või teisiti seotud on. Aga väikerahva püsimajäämine ilma relvadeta tänases maailmas on kahjuks veel utoopiline kui mitte võimatu.

President Lennart Meri viimane aastapäeva kõne oli pehme ega olnud nii sündmus ajalukku kui ta mitmed eelmised sõnavõtud.
President eelistas laupäeval koolipapalikult noomida, kuid esines vaid ühe jõulise avaldusega. Kõht näidati kätte vabariigi valitsusele ja Mart Laarile – Meri toon neist kõneldes oli tauniv ning kriitikameelega valitsus oleks tagasi astunud.
Seni pikkade sammudega arenenud Eesti vajanuks ka sel aastapäeval tugevamat raputamist. Seda eeldati ja ka oodati. Läks ju presidendi tänavune sõnavõtt mitmeti ajalukku. Järgmisel aastal peab aastapäevakõne keegi teine ja Meri nime ning rolliga seostatakse Eesti ajaloos ühe epohhi lõppu.
Mida siis SL Õhtuleht oleks soovinud, et meie lugejad presidendilt teravas toonis kuulevad? Selle võib kokku võtta ühe sõnaga: vastutus. Kes vastutab selle eest, et raudteed erastavad segamatult rahvusvaheliselt tagaotsitavad? Et peaminister tulistab inimese fotot ja valetab? Et võimulpüsimise nimel sobitab Meri presidendiks teinud Isamaaliit Eesti iseseisvust taunivate venelastega kalleid kokkuleppeid? Et elu maal on välja suremas? Et eestlastel puudub elementaarnegi ülevaade riigiisade unistusest nimega Euroopa Liit? Et narkootikumid, sala- ja piraatkaup on vallutanud Eesti?
Neile küsimustele ei saanud me laupäeval vastust. Selgitused poleks pidanud olema otsesed. Kuid kindlasti arusaadavad.
Presidendi kõige olulisem sõnum, mida SL Õhtuleht välja luges, oli eestluse säilitamine maailmas. Ükskõik, kuidas president ka ei maininud globaalset tulevikku, andis ta mõista, et enne, kui eestlased pole kodutöid lõpetanud ja väärikateks eurooplasteks saanud, ei võta meid keegi omaks.
Selles oli Meril õigus.

Lennart Meri võiks oma aastapäevakõne sotsiaalsuse järgi jätkuvalt Keskerakonda või Rahvaliitu kuuluda, reformide hind, tööpuudus jmt on teemad, mis on ikka opositsiooni toitnud. Kui Meri eksis aga Estonia käntsus päevapoliitikasse, oli ta puhast tõugu troika esindaja. Pumppüssiskandaalis nimetas ta kolme patuse hulgas esimesena Edgar Savisaart ja Robert Lepiksoni. Mart Laari puhul oskas president vaid taevast appi hüüda. Loomulikult ei sobinud Meril nimetada omale alluvat põhitunnistajat Eerik-Niiles Krossi. Lisaks taeva-väele võinuks president oma kõnes rohkem tugineda kaitseväe juurdlustulemustele ja oma sisepoliitilisele analüüsile. Ajalugu on siiski näidanud, et kardetava otsuse võib Meri Laarile läkitada kasvõi Hiina müüri tagant.

Edelaraudtee epopöa kohta olen ikka ja jälle kuulnud nõutut-vihast retoorilist küsimust: “Kas nad seal üleval on täitsa lolliks läinud? Ehk ei tea, kuidas rahvas elab?” Minu arvates asub tõde – nagu see sageli juhtub – kusagil vahepeal.
Üldiselt üritab valitsev koalitsioon olla tavainimeste eluga kursis, kuid üritab kõigest väest sobitada tegelikkust oma ideoloogilistesse klisheedesse. Eriti iseloomulik on säärane hoiak isamaalis-aatelistele poliitikutele. Kui lugeda või kuulata näiteks Mart Laari sõnavõtte, siis hoomab neist üsna tervikliku, kuid samas ka suletud-piiratud maailmapildi. Peaministrile heidetakse ette valetamist või vassimist, kuid nähtus kui niisugune ei pruugi sugugi olla nii ühemõtteliselt seletatav. Tulenevalt oma emotsionaalsest seisundist usub Mart Laar kõnelemise ajal arvatavasti ise ka seda, mida ta räägib. Ainult hiljem unustab öeldu ara.
Samal ajal võib ajaloolasest poliitikut pidada õnnelikuks inimeseks: paljugi sellest, millesse hr Laar uskus ning usub, on teoks saanud. Ja seda tema kõige toimekamal osavõtul ja isiklikul ainelisel heaolul. Peaminister on ideaalrolli juba niivõrd põhjalikult sisse elanud, et ebamugavatest, rääkimata ebameeldivatest küsimustest ta sageli ei saa enam adekvaatselt aru. Või kuulab neid, kuid ometigi ei kuule, sest nii tuletab end mõnikord meelde ebatäiuslik, vaesevõitu reaalsus. Loomulikult mitte ainult sedaviisi.
Mart Laar ei ole omasuguste seas ainuke, näiteks kaitseminister Jüri Luik ei vastanudki ajakirjanik Toomas Mattsoni süüdistustele avalikus valetamises seoses intriigidega kindralmajor Johannes Kerdi ümber. Lõppkokkuvõttes pühitseb abinõu aateline eesmärk.

Täielikult lõõgastuda saavad isamaalastest tipp-politikaanid ehk ainult aatekaaslaste sõpruskondades. Seal mõistavad nad üksteisest ideaalilähedaselt. Tõsi küll, mõni neist on kohmetunult kurtnud üha süvenevat igavust, sest kaua sa ikka jõuad takka küta. Vahel meenutatakse hea sõnaga kunagist Isamaa lõhestajat Indrek Kannikut, kelle mõneti savisaarelik intrigeerimistung oli isegi noor-isamaalaste virtuaaleetikale liiast, rääkimata vanema põlvkonna parteilastest. Nimelt käsutas hr Kannik siseringis hoopis väljapoole jäävale sfäärile ettenähtud tegutsemismalle.
Olen alati imestanud Mart Laari vaimse paksunahalisuse üle – jah, koguti mulle Torontos ESTO 2000 raames 3000 dollarit. No ja siis? Võib ju ainult rõõmustada. Isegi säärane rahasumma on peaministrile küllaldaseks rahustav – moraalseks kompensatsiooniks kadestajate kriitikatulva eest. Siin on samuti tegu virtuaaleetikaga.
Üksjagu isamaalasi pelgab tulevasi Riigikogu valimisi, kuna need võivad erakonnale lõppeda krahhiga. Püütakse igaks juhuks varuda pehme maandumisvariant. Paljudel võib see õnnestuda. Kuid igal juhul ollakse peaaegu sajaprotsendiliselt kindlad – ükskõik mida võimulolijad ka ei teeks, Lääs neid siiski hädas ei jäta. Tuleb ainult võimalikult palju demokraatlikku kapitali siia meelitada.
Võimulolijatest ja neile lähedastest isikutest on pisitasa kujunenud suhteliselt kindel kooslus, mille liikmed hoolitsevad üksteise käekäigu eest. Kohati meenutab see nõukogudeaegset nomenklatuuri fenomeni. Hr Eerik-Niiles Krossi hõlma alla võtmine president Lennart Mere poolt on üks didaktilisemaid näiteid sellest.

Meenutame lindiskandaali. Siim Kallas (EPL 06.10.95): “Kui üks poliitiline jõud on sooritanud kriminaalse teo, siis peab see poliitiline jõud või isik poliitikast lahkuma. Kui tegu ei ole kriminaalne, vaid ainult eetiliselt hukkamõistetav, siis ei peaks poliitikud ning tavakodanikud selle teo sooritanud inimesega läbi käima.”
Lennart Meri (EPL 07.10.95): “See, armsad kaaskodanikud, ei ole enam skandaal. See on demokraatliku riigi kriis.”
Nüüd siis pildiskandaal. Domineerib arvamus, et see on eetiliselt hukkamõistetavuselt lindiskandaaliga võrdne. Siim Kallas (PM 16.02.01). Vastuseks ajakirjanik Argo Ideoni küsimusele, kas ta on Laariga poliitilist olukorda arutanud, teatab rahandusminister selle sisu ja tulemuse: “Töötame edasi.”
Lennart Meri: Käsk uurida, kas asi on tõsi. Pärast Laari möönmist, et võimalik, et tõsi – Laar enda juurde lõunasöögile. Pärast uurimistulemuste avalikustamist ja Laari peaaegu sajaprotsendilist omaksvõttu presidendi hinnang aastapäevakõnes: “Poliitiline kultuuritus.”
Oleks Laar pildi pihta paugutamisega “metsas, mäe peal või hilja õhtul” tegelenud, oleks see võibolla tõesti ainult poliitiline kultuuritus.
Ent eliitväeosas, ohvitsere asjasse segades? Võib ju kerkida küsimus: äkki polnudki lapsemäng, vaid teadlik tegevus, mida ehk varemgi ette tulnud? Ja veel: miks Laar avalikuks tulekut ei kartnud? Kaine peaga ju… Või äkki ongi meil juba “Isamaa armee”?
Kui sellest kõigest ka kümnendik tõsi on, siis tuleks ütelda nii, nagu president ütles kuue ja poole aasta eest: see, armsad kaaskodanikud, pole enam skandaal, see on demokraatliku riigi kriis.
A. Soots, Tallinn

Isamaaliidu peasekretäri Andres Ammase ajavahemikus 15.-20. veebruar seitsmes maakonnalehes avaldatud ühesuguse sisu ja vormiga Keskerakonda materdav kirjatükk eeldab ilmselt teatavasti selgitust ka nuheldavate poolt.
Ammas teab, et parim kaitse on rünnak ja nii puudutab ta vaid riivamisi oma erakonda ja sealtkaudu kogu valitsusliitu vaevavat pumppüssiskandaali ning peaminister Laari vääritut käitumist. Elegantse ajakirjandusliku piruetiga pisendab Ammas valitsusjuhi laskeharjutuse pea olematuks ning naelutab häbiposti hoopis skandaali “tõelise” põhjuse – Keskerakonna kasinad välissuhted.
Härra peasekretär valab krokodillipisaraid selle pärast, et opositsiooniline Keskerakond võib välissaadikute silmis naeruväärsena paista, paraku kumab kujutisest piisava selgusega läbi see, mille pärast valitsuspartei tippametnik tegelikult südant valutab: naeruväärsena paistab nii sise- kui ka valis vaatlejaile hoopis mees, kellele Eesti vabariigi valitsust juhtides on võõrad nii väärikus, au kui ka ausus.
Isamaa vajab enesepuhastust
Silmakirjalikkuse musternäide on Ammase jutte sellest, et “mõistliku osaga” opositsioonist teeks ka Isamaaliit meelsasti koostööd. Selles väites on ehk tõeteragi, kuid isamaalaste jaoks on valusam osa tõest see, et opositsioonile on vastuvõetamatu igasugune koostöö erakonnaga, mida juhib pumppüssikangelane Mart Laar. Seega peab eelkõige Isamaaliit ise otsustama, kas suudab sisemiselt puhastuda. Kui seda ei suudeta, siis muutub ka isamaaliitlaste partnerite – Reformierakonna ja Mõõdukate – jaoks lähiajal koostöö ebamugavaks.

Praeguse valitsusliidu kooshoidmine eeldab, et käitutakse vastavalt koalitsioonileppele, mis sätestab, et peaministri kõht kuulub Isamaaliidule. Kas Isamaaliidul pärast Mart Laari lahkumist sellele köhale sobivat persooni pakkuda on, seda teavad nad ise kõige täpsemalt. Eemalt vaadates tundub, et eetilistest väärtustest hoolivad ja vastutustundlikud poliitikud ei ole selles parteis veel päriselt otsas. Selliste hulka kuulub ilmselt ka Jüri Luik, praegune kaitseminister.
Õige hetk lahkumiseks
Pumppüssiskandaal kui põhjus valitsusremondiks annaks võimaluse korrastada möödalaskmisi ka teistes sisulistes vajakajäämistes. Peaministri soov toolist kümne küünega kinni hoida on arusaadav, kuid enesesäilitusinstinkt peaks sundima valitsusjuhi nõuandjaid veenma Laari köhast õigel ajal loobuma.
Kui seda ei tehta, on tulemused ilmselt fataalsed nii Laari enda edasisele poliitikukarjäärile, kui ka tema erakonnale. Kurb on, et adekvaatse reaktsiooni puudumine sellistele juhtumitele seab kahtluse alla kogu riigivõimu tõsiseltvõetavuse ning kahandab inimeste usku igasugusesse poliitikasse. Soov enda langemisega kogu maja kokku kukutada ei sobi kindlasti riigimehelikkusega kokku.
Isamaaliidu peasekretäri mure Keskerakonna ja selle liidrite puuduste pärast on seega küll liigutav, kuid mitte veenev. Millegi pärast meenub vanasõna pinnust võõras ja palgist oma silmas.

Teenistusliku järelevalve menetluse eesmärk oli kontrollida: 1. kas 7. veebruari ajalehes Kesknädal ja 8. veebruari Eesti Päevalehes avaldatud informatsioon vastab tõele; 2. kas kaitseväelaste käitumine väidetava intsidendi ajal vastas kehtivatele õigusaktidele.
Teenistuslik järelevalve tuvastas järgmist:
13. mail 1999 käis peaminister koos saatjaskonnaga Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis ja kaitseväe lahingukoolis. Nursipalu harjutusväljakul käik ja laskeharjutuste läbiviimine oli kaitseväe lahingukooli ülema kapten Tammega suuliselt kooskõlastatud ning laskeharjutused olid korra kohaselt ette valmistatud. Peaministri ja tema saatjaskonna osavõtt sellest vastas kehtivale korrale.
Enne külaliste lahkumist Nursipalule viis lahingukool harjutusväljale järgmised relvad: kuus kaitseväe lahingukoolile kuuluvat automaatrelva GALIL AR; üks kaitseväe lahingukoolile kuuluv kuulipilduja MG3; üks Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonile kuuluv granaadipüss Havai.
Päike loojus 13. mail kell 20.30. Laskeharjutused lõppesid umbes kell 21. Teenistuslik järelevalve tuvastas, et laskeharjutused viidi läbi vastavuses kehtivale ohutustehnika eeskirjale. Mingeid kõrvalekaldeid või erakorralisi sündmusi ei täheldatud.
Lahingukoolis viibimise ajal näitas kapten Tamm külalistele talle kuuluvat 12kaliibrilist Mossberg Military pumppüssi ning tundis huvi, kas keegi soovib pumppüssiga tutvuda. Saanud jaatava vastuse, võttis kapten Tamm relva Nursipalule kaasa. Sileraudsed pumppüssid kaitseväe relvastusse ei kuulu.

Pärast kaitseväe lahingukooli laskeharjutuste lõppemist, niisiis pärast kella 21, algas pumppüssi esitlus. Pumppüssi esitlus ei olnud korraldatud kaitseväelaste teenistuskohustuste raames. Selle läbiviimine oli osalejate eraalgatus. Enne demonstratsioonlaskmisi selgitas kapten Tamm ohutustehnikanõudeid.
Pumppüssist tulistati 20-25 meetri distantsilt. Tulistati 8 mm kartetšidega. Kuna käsutusel oli üks relv, lasti kordamööda. Laskmisel osalesid peaminister M. Laar, E.-N. Kross, J. Tross ja R. Lepikson. Kaitseväelased laskmises ei osalenud.
Pärast esimest laskude vooru, kus käsutati ara umbes kümme padrunit, siirdusid kõik laskmisest osavõtnud märklaudade juurde tulemusi vaatama.
Märklaudade juures võttis väidetavalt R. Lepikson taskust Riigikogu liikme E. Savisaare pildiga kutse ning kinnitas selle kleepribaga märklaua külge. Seejärel tulistati teine laskude voor, sealhulgas ka Riigikogu liikme E. Savisaare pildiga kutse suunas. Laskis 4-5 isikut ning moona jäi järele umbes 10 padrunit. Iga laskja tulistas 2-3 lasku. Pärast teise vooru tulistamise lõpetamist mindi taas märklaudade juurde tulemusi vaatama. R. Lepikson võttis märklaualt kutse ja pani oma taskusse.
Kaitseväelastest viibis laskmiskohast 20-25 meetrit eemal kapten Tamm, kes tulistamisel ei osalenud. Nii kaitseväe laskeharjutused kui ka pumppüssist tulistamine olid läbi viidud vastavuses kehtivale ohutustehnika eeskirjale. Alkoholi laskeharjutuste eel või ajal ei tarvitatud.
Kapten Tamm kandis kutse suunas tulistamisest suuliselt ette garnisoni ülema ülesandeid täitvale kapten Hoppele, kes esitas suulise ettekande kaitsejõudude peastaabi ülemale kindralmajor Laaneotsale, kes käsitletaval ajavahemikul oli kaitseväe juhataja kohustes. Vabariigi valitsuse 14. detsembri 1998. a. määrusega nr. 273 kinnita-tud “Kaitseväe sisemäärustiku” punkti 112 alapunkti 2 järgi peab pataljoniülem ehk antud juhul kaitseväe lahingukooli ülem kapten Tamm igast erakorralisest vahejuhtumist ette kandma kõrgemalseisvale ülemale. Kindralmajor Laaneots võttis ettekande teadmiseks.

Teenistuslik järelevalve tuvastas järgmist:
1. Nursipalu õppeväljakul viidi 13. mail 1999 ajavahemikus 19.50 kuni 21 läbi korra kohaselt ettevalmistatud laskeharjutused. Laskeharjutused viidi läbi vastavuses ohutustehnika eeskirjale ja nõuetele. Mingeid kõrvalekaldeid või erakorralisi sündmusi ei täheldatud.
2. Samal õhtupoolikul pärast lahingukooli laskeharjutuste lõppu ajavahemikus 21 kuni 21.30 toimus Nursipalu õppeväljaku lasketiirus laskmine pumppüssist, mis ei kuulu kaitseväe relvastuse hulka. Tegemist oli omaalgatusliku laskeharjutusega.
3. Punktis 2 nimetatud laskmises ei osalenud ükski kaitseväelane.
4. Antud küsimuses pole alust algatada kaitseväelaste vastu distsiplinaarmenetlust ja selle raames teenistuslikku juurdlust.
Tarmo Kõuts, kontradmiral Kaitseväe juhataja
Lisa: Nursipalu Laskevälja õiguslik seisund maikuus 1999
Nursipalu harjutusväli ei olnud aastal 1999 ega ole ka aastal 2001 kinnine või valvatav territoorium. Tsiviilisikute vübimine Nursipalu harjutusväljal ja tsiviilisikute laskeharjutused ei ole määruste ega eeskirjadega keelatud. Kogu aruannet saab lugeda Interneti-aadressil www.mil.ee

Kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo Kõuts andis eile presidendile üle ettekande nn pildiskandaali kohta. Sellest selgus, et kaitseväelased on ilmsüüta ja toiminud viimse pulgani määrustiku päraselt, kuna nemad õppelaskmistel Savisaare pildi suunas ei tulistanud. Nojah, eks mundriau tuleb hoida ja jagelgu tsivilistid omavahel.
Kujutame nüüd ette, et samasse lasketiiru marsivad suvalised kraaded, seavad üles poliitikute pildid ja kukuvad kaitseväelaste silme all kõmmutama. Ei kujuta ette? Õigustamata varsaaruga peaministrit, maavanemat ja kaaskonda, oleks poisid tulnud korrale kutsuda. Või kui kaitseväelased endiselt määrustiku rikkumisest aru ei saa, tuleb ustaavi selgelt sisse kujutada: “Laskeharjutused. Kaitseväelased ei tohi lubada ärplejatel, s.h peaministril ja maavanemau, tulistada kodanike näopilte.”

Kige enne lugesi Õhtulefast, et meie esi Märt om kätt ja silma pniuvin püssiga Savisaare pildile pihta saia. Paale seda, ku viil Kesknädal seda kirjut, sõs visati ku eli tulle.
Käe, Põiklik oli sõs nõnda vihane, et selle lehega ei kõlbavat temal esiki p… puhki. Mia arva küll, et neil om saal istuden si tagumise otsa nahk joba nõnda paks, et sinna kõlbas esiki liiva papergi ärä.
Tarandi Kärla arvas, et es ole sellest suurt midagi. Saal olive viil Kaver, üits nõunik Tross ja asjatundja luuremiis Kross. Kaver arvas sedasi, et mõni plakat võsast tuli, võta kinni mis nägu ta oli.
Oles nüüd asi vastupidi, et Savisaar oles Laari lasken. Ega sõs nõnda suurt kisä ei oles ollugi. Laari karvatse näo ja prille vahele oles kuuliauk ärä kadunu.
Täembä ommuku 28.veebr. kui si raadiumi kõnetraat om avatu, üits ärrä utel kõhe otse, et siukse poisikese tembu, perust piab kõhe ameti maha panema. Siuke temp om terve Eesti rahva mõnitamine. Nagu me Laari joba tääme, om tema jutt libe nagu seebiga segatu. Sellest jutust läits tõene ludinal müüda. Miu arvamine om kah küll, et tema tegi terve selle valitsuse täis.
Aga noh, vanasõnagi ütleb et ega hunt hunti murra.

Võtame nüüd käsitlusele Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Liina Tõnissoni ja Peeter Kreitzbergi poolt käesoleva aasta 7. veebruaril esitatud arupärimise relvaintsidendi kohta Meegomäe lahingukoolis.
T. Kõuts
/…/Lahingukoolis viibimise ajal näitas kapten Tamm külalistele talle kuuluvat pumppüssi Mosvermilitari kaliiber 12, tundis huvi, kas külalised soovivad pumppüssiga tutvuda. Saanud jaatava vastuse, võttis kapten Tamm relva Nursipalule kaasa. Pärast kaitseväe lahingukooli laskeharjutuste lõppemist, pärast kella 21 algas pumppüssi esitlus. Pumppüssi esitlus ei olnud korraldatud kaitseväelaste teenistuskohustuste raames. Selle läbi viimine oli osalejate eraalgatus. Enne demonstratsioonlaskmisi selgitas kapten Tamm ohutustehnika-nõudeid. Pumppüssist tulistati 20-25 meetri distantsilt.
Laskmiseks olid välja pandud vineerist märklauad, millele olid kinnitatud musta inimfiguuri kujutised ja märklehed. Tulistati 8-mm kartetšiga. Kuna käsutusel oli üks relv, lasti kordamööda. Laskmisel osalesid peaminister Mart Laar, Erik-Niiles Gross, Jaan Tross ja Robert Lepikson. Kas Jaan Kaver või Meelis Munski või mõlemad koos laskmises osalesid, ei ole teenistusjärelevalve tuvastanud. Kait-seväelased laskmises ei osalenud. Pärast esimest laskude vooru, kus käsutati ara umbes 10 padrunit, siirdusid kõik laskmisest osavõtjad märklaudade juurde tulemusi vaatama.
Märklaudade juures võttis Robert Lepikson taskust Riigikogu liikme Edgar Savisaare pildiga kutsega ning kinnitas selle kleepribaga märklaua külge. Seejärel tulistati teine laskude voor, sealhulgas ka

Riigikogu liikme Edgar Savisaare pildiga kutse suunas. Laskis 4-5 isikut ning moona oli järel umbes 10 padrunit. Iga laskja tulistas seega 2-3 lasku. Pärast teise vooru tulistamise lõpetamist mindi taas märklaudade juurde tulemusi vaatama. Robert Lepikson võttis märklaualt kutse ja pani oma taskusse.
Nii kaitseväe laskeharjutused kui ka pumppüssist tulistamine olid läbi viidud vastavuses kehtivate ohutustehnika eeskirjadega. Alkoholi laskeharjutuste eel või ajal ei tarvitatud. Kapten Tamm kandis kutse suunas tulistamisest suuliselt ette garnisoniülema ülesannet täitvale kapten Hoppele, kes esitas suulise ettekande kaitse peastaabi ülem kindralmajor Laaneotsale, kes käsitletaval ajavahemikul oli kaitseväe juhataja kohustes. Kindral Laaneots võttis ettekande teadmiseks. /…/
L. Vahtre
Härra kontradmiral! Me saime teie ettekandest teada, et laskeharjutuste eel ega ajal alkoholi ei tarvitatud. Samas nii ajaleht Kesk-nädal, kus see skandaal alguse sai, kui ka Edgar Savisaare ja Toomas Alatalu pöördumine välissaatkondade poole sisaldavad väite, et laskeharjutus möödus ohtra alkoholi tarbimise saatel. Tuleb siis järeldada, et tegemist on küünilise laimuga ja nüüd ma küsin, kuidas mõjub selline laim teie arvates Eesti mainele ja kas on kaitsevägi kaalunud laimajate kõhtu alla andmist?
T. Kõuts
Kaitseväe juhatajana ma ei saa anda sisepoliitilisi hinnanguid, samuti ka mitte välispoliitilisi. Kuid ma tõepoolest veelkord võin kinnitada, et uurimise käigus on tuvastatud, et alkoholi tarbimist ei olnud ei laskmise eel ega laskmise ajal.
L. Tõnisson
Enne kui ma lähen oma küsimuse juurde, siis ma väikse vahemärkusena ütlen, et Riigikogu liige hr Kaver on kinnitanud,
Aseesimees
Praegu on küsimuste aeg.
132
133
L. Tõnisson
et tema jõi ühe klaasi veini. Nii et ega siin vist solvamisteni ja kohtusse tuleb võibolla minna, aga kellel kelle vastu selgub hiljem. Aga minu küsimus on nüüd tõesti hr kontradmiralile ja see on tsivilisti küsimus. Ma ei saa päris hästi aru, kui väljaspool sõjaväelist korda ja võiks öelda tööaega lastakse märki, siis kellele kuulub see laskemoon, kas tõesti iga inimene, mina kaasaarvatud, võib tulla sõjaväeosasse ja talle antakse lahkelt laskemoona, 10, 20, ükskõik kui padruneid? Kas see ometi ei ole reguleeritud sõjaväemäärustiku järgi? Aitäh!
T. Kõuts
See laskemoon, mida käsutati pumppüssiga laskmisel kuulus kapten Tammele, nii nagu ka püss.
T. Varek
Lugupeetud kontradmiral. /…/ Kas oleks õige riigi maine seisukohalt vajalik reservlipniku Mart Laari ettevalmistuse parandamiseks sagedasem kutsumine õppekogumistele, et ara hoida ebaseaduslikke laskeharjutusi?
T. Kõuts
/ . . . / loomulikult tuleks meie mitte ainult reservohvitsere, vaid ka reservallohvitsere ja ka sõdurid reservkogumistele kutsuda palju sagedamini, kui me seni oleme teinud, kuid selleks paraku on meil puudunud vahendid.
Esimees
Austatud kolleegid, arupärimiste teemadel on võimalik avada läbirääkimised.
K. Pikaro
/ . . ./Ütlen teile oma isiklikest kogemustest. Kaheksa aastat tagasi ka Pullapääl ühes kompaniis oli alguses kellegi pilt üleval ja pärast tulis-
134
tati tema ja tema kaaslaste pihta elusast peast. Ja uskuge mind, haavata saamisel ei ole tähtsust, kas tulistaja on Eesti Vabariigi peaminister, endine ERSPlane või reservlipnik Laar. Tean seda oma isiklikest kogemustest.
L. Vahtre
Avaldan kaastunnet eeskätt Keskerakonnale/…/, sest kõik ootasid suurt pauku Eesti maine hävimist, aga ei tulnud mingit suurt pauku, tuli väike soss ja selgus, et rõhuv enamus sellest suurest paugust oli keskerakondliku propaganda enda väljamõeldis ja laim. Eeskätt ma pean siin silmas süüdistust joomises. Ja kui härra Õunapuu ütleb, et intsident halvab meie pääsu NATO-sse, siis on mul temastki kahju, sest ma näen ja saan aru, et härra Õunapuu väga tahaks et see intsident halvaks meie pääsu NATO-sse, siis on mul temastki kahju. Sest ma näen ja saan aru, et härra Õunapuu väga tahaks, et see intsident halvaks meie pääsu NATO-sse. Paraku ta ei mõju meie NATO-sse pääsule kuidagi. Härra Kõuts ei saanud seda otse välja öelda tõesti sõjaväelasena. Aga kes vähegi kuulata tahtis, mõistis vihjet. Niisiis, mis nüüd saab? Kui kaua me selle tühja intsidendi ümber käiamist kuulama peame?/… /
K. Arjakas
Kõigepealt ma tänan eelkõnelejat. Keskerakond ei vaja kaastunnet ja Keskerakond ei pea toimunut mitte sugugi tühjaks juhtumiks. Ma juhiks tähelepanu veel kahele probleemile, üks konkreetsem ja teine põhimõttelisem. Meie kolleeg, keda küll hetkel saalis ei ole, härra Kaver on kinnitanud ise, et pärast laskmisintsidenti võeti küll alkohoolseid jooke ja minu arusaama järgi toimus see sellel samal kaitseväe territooriumil. Seoses sellega on mul jäänud vastuseta küsimus, kas siia maani kehtib Eesti kaitseväes härra Kõutsi üle-eelmise eelkäija kindral Einselni poolt 1994. aasta mais antud käskkiri, mis keelab kaitseväe objektidel alkoholi tarvitamise, kas see käskkiri on jõus või on tühistatud. Kui tühistatud, kelle poolt. Ja teine nagu öeldud on selline põhimõttelisem küsimus, kas selle situatsiooni puhul või ka mõne teise situatsiooni puhul, kui üks lipnik on vaja degradeerida reameheks, kes peaks tegema vastava ettepaneku, millistel asjaoludel, kuidas põhjendama ja kes peaks selle otsustama?
135
G. Pelisaar
Just täna oli meil õiguskomisjonis järjekordselt arutelu ühe seaduseelnõu üle, mille on esitanud isamaalasest ministri Tarmo Looduse juhtimisel valitsus, ja see eelnõu tahab sätestada karistuse pommiähvarduste eest ka 13-aastastele lastele. Ja mitte ainult karistuse halduskorras, vaid karistuse kriminaalkorras kuni 5 aastat vabadusekaotust. Õiguskomisjon tegi mitmel korral ettepaneku, et see seaduseelnõu tagasi võetaks, sest lapsi selle eest kriminaalkorras käristada minu meelest on liig, mis liig. Aga peaminister, kes valimatult püssist paugutab olevat ka lapspoliitik ja lapselikud tembud justkui. Kas Isamaaliit tahab ühtesid käristada alates 13-eluaastast ja teisi käristamata jätta ja siis kui nad on 30 või kasvõi 50-aastased, see on minu jaoks väga tõsine küsimus. Ja kui see eelnõu jõuab Riigikokku nii nagu ta täna komisjonis ka nappide häältega otsustati, siis ma tahaksin näha, kuidas siis käsitletakse kõiki neid küsimusi kompleksis.

Afganistani kodusõjas, mis puhkes Nõukogude agressiooni tulemusena ja mille mõlemad sõdivad pooled saavad relvi Venemaalt, on Taleban saavutanud olulist edu. Kuna jõudu on juba rohkem kui vastaseid, tuleb viimaseid juurde teha. Ja nii kuulemegi võidukaid sõnumeid väärjumalakujude (budistliku kultuuri mälestusmärkide) hävitamisega lõpulejõudmisest. Kas ehk sai Taleban innustust Mart Laari parteilisest paugupanemisest Eestis?
Tõsi küll, nii Talebani kui Laari ideoloogia süvajuured on väga iidsed, ulatudes varamesoliitikumi hämarasse aega. Jutt on maagiast
- usust sellesse, et inimene saab üleloomulikul teel mõjutada ainelist maailma, olendeid ja vaimusid.
Maagia põhitüüp on ründav (agressiivne) maagia. Selle tehnilised võtted modelleerivad neid tegelikke toiminguid, mille varal saab jõuda ihaldatavale tulemusele. Inimene, keda kannustab soov teine hukka saata, torkab läbi vastase kujutise (imiteeriv maagia), põletab tema kehalt pärinevaid karvu (osaline e. partsiaalmaagia), viskab oda selles suunas, kus vaenlane asub (initsieeriv maagia) jne. Neid toiminguid saadab asjakohane verbaalmaagia (“kes pihta ei saa, on Savisaare sõber”).
Niipalju siis maagiast.
Köhatuna tundub aga Laari soov, et asi mingil moel ei puudutaks tema lapsi. Harda kristlasena peaks Laar ju teadma, et pattude eest nuheldakse kuni seitsmenda põlveni, alles siis jõuab kätte aegumistähtaeg. Nii et ateismikursusest laenatud eetika on siinkohal küll sentimentaalselt eklektiline.

Elunäinud inimesena olen läbielanud paljusid olukordi ja trehvanud igasuguseid inimesi. On õrnud situatsioone, mis on tundunud ületamatutena, kuid siiski mingi lootusekiir ja kindel tahe aitasid tervenahaga välja tulla. Tööalaselt on tulnud kohtuda paljude inimestega, kes on töötanud isegi väga kõrgetel kohtadel, näiteks omaaegse NL- i ministrina või NLKP KK kõrge funktsionäärina. Kohanute hulgas on olnud väga erineva vaimsepotentsiaaliga isikuid, kuid ma pole kohanud nii sobimatuid või õigemini vaimselt haigeid inimesi kui mõned meie valitsuse liikmed, eesotsas peaminister Mart Laariga. Ma ei leia õigeid sõnu andmaks hinnangut tema viimati ilmsiks tulnud vägiteole: peaminister hakkab purjutades

tulistama oma poliitilise vastase pilti? Ja selline on Eesti Vabariigi Peaminister ???!!! Taevas tule appi ü!
Pole siis midagi imestada, et elu Eestis on selline nagu ta on. Peameeste ajud on ju alkoholikastmes. Just nii, ega see pole nende esimene ega viimane pummeldamine ja joomaaegne mürgeldamine. Mõnigi Tallinna joomakoht mäletab seltsimeeste praalivaid joominguid.
Nagu ma meedia andmetest aru sain, sundis Laar alamaid isiklikku eeskuju järgima hüüdlausega, et kui pihta ei saa, olete Savisaare sõbrad. Noh, ja kes on vastase sõber, eks see ole ka vastane. Pole raske siit tuletada tagajärgi, kui alam Edgarile pihta ei oleks saanud? Aga võibolla oli paugutamine mõeldud eeltreeninguks: liikuva Edgari tabamiseks tulevikus? Kaldun siiski arvama, et tegu on ikkagi väga haige inimesega. Ilmselt sai peaminister suurima rahulduse, sest arvab enda olevat kõikvõimsa ning seadused ei ole tema jaoks. Aga ehk Laari Mart näeb luulusid ja tunneb ennast
Kašpirovski Il-na: loodab pildi kaudu mõjutada Edgar Savisaart? Noh, ka sellisel juhul jääb ta ikkagi haigeks inimeseks. Mis puutub Edgar Savisaare mõjutamisse Laari poisikese poolt, siis tean, et Edgar ei ole nii vedel vend. Ka mitte siis, kui oleks tegelikkuses seisnud haige Laari püssitoru ees.
Selle metsapeo kohta tekib mitu küsimust. Kuidas hinnata väeosa ülema või komandöri või tegelase käitumist, kes tõi sellise seltskonna kätte relvad? Mida see inimene mõtles? Peaminister peaministriks aga relvade hoidmise ja käitlemise kohta kehtivad ju omad eeskirjad. Arvan, et sellise äärmise olukorra puhul oleks pidanud neid käsutama hoopis seltskonna taltsutamiseks aga mitte andma mõne joomase ja haige inimese kätte arvete klaarimiseks oma poliitilise vastase pildi põrmustamisega.
See tegelane tuleb köhalt vallandada, alandada kapraliks ja anda kõhtu alla ning käristada paragrahvi rangeima määraga, sest ta on käitunud lubamatult. Ta on rängalt rikkunud kutse-eetikat ja relva-ohutuse eeskirja. Ta pole mingi poisikene, kes annab sõbrale suss-püssi proovida aimamata sellest tulenevat ohtu.

Kogu sojamängurite kamp tuleb võtta vastutusele! Tühistada nende relvakandmisload ja määrata õiglane karistus! Mitte kommiraha meenutavad trahvid, vaid tegelikult toimivad karistused, sest tegu polnud rumalate poisikestega vaid väga kõrgete riigiametnikega. Samuti tuleb nad tagandada ametikohtadelt. Möönduse peaks tegema R. Lepiksonile, kes tunnistas puhtsüdamlikult, et tegime lollust jah.
Pean sellist asja finaali õigeks, kuna Põhiseaduse ees oleme kõik võrdsed. Seaduskuulekuses ei ole võrdsematest võrdsemaid, kuigi igapäevane elu Eestis tõestab vastupidist. Olgem seegikord kindla-meelsed ja õiglased! Kõigil eestlastel pole õiglustunne veel kadunud. Veendunult ütlen, et antud intsidendi õiglane lahendus on paljudele mõõdupuuks mõõtmaks uurijate ja kohtumeeste töö kvaliteeti.

Olen nüüd paar nädalat kõrvalt vaadanud, kuidas pumppüssiskan-daal edasi areneb.
Tunnustust väärib, kui osavalt mängiti avalikkuse ees välja olematu vabandamine. Lugege tähelepanelikult Laari esinemisi. Algul vabandas ta Lepiksoni pärast, kelle tulistamisi tema polevat suutnud ara hoida. Seejärel vabandas ta laskmise eest üldse, aga lisas juurde, et ei mäleta, kas tema isiklikult ka laskis ja pildile pihta sai või mitte. Mille eest ta siis vabandas, kui ei mäleta?
Lõpuks vabandas ta kõigi ees, kes ennast sellest sündmusest puudutatud tundsid olevat. Palusin juristidel uurida Laari formuleeringuid. Kõik nad jõudsid ühele meelele – vabandamine on olnud nii kaudne, anonüümne ja ähmane, et kohtusaalis võib Laar alati oma sõnad tagasi võtta, väites, et tema pole midagi tunnistanud ega millegi eest vabandanud. Kusjuures mitte miski ei viidanud Laari esinemiste siirusele. Pigem kumas sealt läbi kahetsus, et nii lolli asjaga vahele
Meri tegelgu Krossiga
Lennart Meri küsis 24. veebruari kõnes: “Ma ei tea, kas Keskerakonna juht Edgar Savisaar on peaminister Mart Laari vabanduse vastu võtnud?” Avalikkusele püütakse sisendada, et vabandamisega on võimalik asja lahendada. President nõuab minult olematu vabanduse vastuvõtmist ja teeb seda veel Estonia saalis riigi aastapäeval. Selle asemel, et osaleda Laari pintsaku puhastamisel, peaks Meri pigem mõtlema Erik-Niiles Krossi (presidendi nõunik) ja Jaan Trossi (peaministri nõunik) peale, kes samuti laskmisel osalesid. Mõlemad on kõrged riigiametnikud, kellele poliitiline erapooletus peaks olema kvalifikatsiooninõudeks. Avaliku teenistuse seadus näeb ette depoli-tiseeritud ametnikkonda. Kindlasti ei tohiks kumbki tulistamises osalenud nõunikest enam riigiametis jätkata. Sellest aga läheb Meri mööda. Krossilt-Trossilt ei nõua ta isegi seda kõige vähemat – vabandamist.
Mulle on väidetud – ning mitte ainult Lepiksoni poolt -, et laskjate ring oli siiski laiem kui ainult neli nimetatud inimest. Ning lisaks olid ka need, kes laadisid püssi, andsid käsklusi “Tuld!” ja “Tuli seis!” ning tegelesid niisama peaministri kintsukaapimisega.
Demokraatia ei toimi
Parlament on riigi kõrgem esindusorgan. Tulistamine parlamendisaadiku pildi pihta peaministri poolt väljendab suhtumist mitte ainult konkreetsesse Riigikogu liikmesse, vaid ka kõigisse nendesse inimestesse, keda ta saadikuna esindab. Seda enam, kui tegu on saadikuga, kelle taga on kõige rohkem valijate hääli Eesti parlamendis.
Laari teguviis ei sobi nüüdisdemokraatiasse. Selle üle pole aga midagi imestada, sest viimase paari aasta jooksul ongi Eestile olnud iseloomulik taganemine demokraatiast. Näib, et enam polegi võimalik taolist usalduskriisi sisemiste demokraatlike mehhanismidega lahendada. Isamaaliitlased Mart Laar ja Jüri Mõis võivad enesele lubada mida tahes, aga nende klann Riigikogus ja Tallinna linnavoli-
kogus kordab aina, et “Mart peab jätkama!” ja nüüd ka “Jüri peab jätkama!”.
Tänaseks olen ma aru saanud, et diskussiooni nendes küsimustes summutatakse, parlamendihääletus muudetakse naeruväärseks ning kõhtu- ja politseivõim allutatakse poliitilisele suvale. Demokraatlikud mehhanismid Eestis ei taha enam toimida.
Mulle on öeldud: inimene ikka eksib. Ta on vabandanud! Mida te temast veel tahate? Kas tõesti arvab Meri, et me oleme katoliku kirikus, kus patustanu loeb ettenähtud arvu meieisapalveid ja saabki pahateod andeks.
Tegelikult näitas Laar, et ta on eetiliselt ja professionaalselt kõlbmatu olema peaminister. Kui valitsuse juht tulistab opositsiooniliidri pildi pihta, s.t. saab hakkama ebaeetilise teoga, siis raske on uskuda, et tema juhitava valitsuse teised aktsioonid saavad olla rohkem eetilised. Valitsus, mida juhib selline peaminister, mõjub kogu ühiskonnale demoraliseerivalt. Sest seda, mida ta tegi, nimetatakse õigus-asjatundjate keskel kuriteole kihutamiseks oma eeskujuga. Tahes või tahtmata õhutab Laar ühiskonda samasugusele käitumisele, nagu tegi tema. Teame küllalt filmivaatamisest vaimustunud noori, kes oma elus matkivad sündmusi kinolinal. Delfi portaalis juba kohtabki selliseid üleskutseid: “Saatke mulle Savisaare pilt! Tahaks ka lasta!” Ebaküpsele psüühikale mõjub peaministri aktsioon eeskujuandvalt. Mõnes mõttes on Mart Laar Eda-Ines Etti vaimne isa.
Niisiis, tegu on kuriteoga. Kuriteo puhul aga vabandamisest ei piisa. Vaja on kända ka vastutust tehtu eest.
Ma ei ole kättemaksuhimuline ja loomulikult võtan vabanduse vastu. Kui Laar minu ees ja isiklikult tõepoolest vabandada suvatseb, mida ta seni teinud ei ole. Aga selle vabanduse vastuvõtmine ei muudaks ju sisuliselt midagi, see on vaid asja väline külg.
Kui vabandamisest piisaks, siis oleks Fjodor Dostojevski oma kuulsa romaani pealkirjaks pannud “Kuritöö ja vabandus”. Dostojevski aga pani oma romaanile siiski nimetuse “Kuritöö ja karistus”.
Eesti neototalitarism

Praeguse poliitilise kriisi lahendus on Laari tagandamine. Kui kriisi pole võimalik lahendada demokraatlike protseduuride kaudu, siis tähendab see tunnistamist, et Eesti on eemaldunud demokraatiast kui ideest. Lõppjärgus tähendab see demokraatliku arengutee katkemist. Kui selgub, et Eesti ongi juba jõudnud neototalitaarsesse arengufaasi ja me pole enam demokraatlik riik, siis on pöördumine rahvusvahelise ühiskonna poole õigustatud ja ainuvõimalik. Õnneks ei ela Eesti selles maailmas üksi. Meie ümber on enamikus demokraatlikud riigid, on Euroopa Liit, Amnesty International ja paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid.
Mart Laar ja kolmikliit käituvad praegu nii, nagu poleks poolt ühiskonda olemaski. Nagu oleks meie – kogu elu siin elanud eestlased -millegi poolest halvemad kui Kogani tüüpi kunagised internatsid, kellega heal meelel mesti lüüakse.
Nagu oleks poolel ühiskonnal – “edukamatel”, “puhtamatel” ja “õigematel” – õigus teine pool välja suretada. Nagu võiks teisel poolel olla kuipalju tahes hääli parlamendivalimistel, aga need hääled ei maksa, sest õukonnaajalehed ainult irvitavad nende üle ja president ei tee nende valimised võitnud liidrile ettepanekut moodustada valitsus. Lihtsalt ei taha ja ei tee, sülitades euroopalikele demokraatlikele tavadele.
Need neototalitaarsed ideed, millest lähtudes kolmikliit riiki valitseb ja muu hulgas ka pumppüssiskandaali püüab summutada, ongi tegelikult pingeallikas. Need ideed destabiliseerivad ühiskonda sisemiselt.
24. veebruari hommikul, kui me taluõues sinimustvalget lippu heiskasime, küsis minult üks külamees: “Kuidas ma saan armastada meie riiki, kui seda juhib selline mölakas?”
Olin vait. Eks see oli etteheide meile kõigile seal üleval Toompeal.

Olen sunnitud kordama president Lennart Meri küsimust 24. veebruarist: kuidas vältida poliitikute muutumist ühiskondliku arengu piduriks? Et valitsus ei ole sellele küsimusele vastanud, siis teen seda nende eest: pidurid tuleb õigel ajal erru saata. Mart Laari praeguse valitsuse aeg on ümber. Eesti vajab uut valitsust, vana on kui raske veskikivi õblukese riigi kaela ümber.
Kõikvõimalikud skandaalid, pinged, naeruväärsused, lauslollused, ümberlükkamata süüdistused – need mitte ei taandu praeguse valitsuse köhalt, vaid neid tekib iga päevaga aina juurde. Tekib juurde saadetuna valitsusliikmete valetamistest ja vassimistest. Kaua võib? Tundub, et rahva mõõt on täis.
Mõõt on täis saamas ka ausaks jääda soovivatel valitsusliidu poliitikutel. Kuidas teisiti näiteks tõlgendada Reformierakonna aseesimehe Andrus Ansipi sõnu selle kohta, et tegelikult Eestis ei olegi enam valitsust, on 15 ministrit, kes kõik ajavad oma asja. Ministrist kolleegi tegemised ei lähe teisele ministrile korda. Ühe lollus võimendub ülejäänute ükskõiksuse pärast laussüüdimatuseks või vähemalt häbematuseks.
Pühapäeval kaheaastaseks saav Mart Laari valitsus on mõistagi üksjagu palju korda saatnud, kuid edusammud sulavad kui kevadine lumi üha uute skandaalide lõõmas. Valitsus on sellest ka ise aru saamas. Selle tõestuseks on isamaaliitlaste ettepanek peatada sotsiaal-reformid, Reformierakonna üleskutse tunnistada rahvale ausalt, et järgmiste valimisteni jäänud ajaga korralikku haldusreformi ara ei tee. Valitsus tunnistab, et võhm on väljas, avalikkuse surve meeletu ja uute skandaalide kartuses kavatseb ta järgmised aastad käed rüpes istuda – peaasi et enam ühiskonnas tüli ei tekita.

Kuhu me oleme siis valitsuse kähe aasta jooksul jõudnud? Ministritool on nii armsaks või hoopis kasulikuks saanud, et seal mõõduka tasu eest konutamise hinnaks on paigal tammuv Eesti: usalduse kaotanud ministrid on muutunud ühiskondliku arengu piduriks.
Kui valitsusliit ei saa aru lihtsast tõsiasjast, et vähemalt Mihkel Pärnoja, Toivo Jürgenson, Tarmo Loodus, Toivo Asmer ja Mart Laar vajavad väljavahetamist, pole ka valitsusliidu erakondadel eraldi võetuna asja järgmistele valimistele. Poliitiku kapitaliks on tema usaldusväärsus. End diskrediteerinud ministrid tirivad endaga kuristikku kaasa aga ka need valitsusliikmed, kes oma tööga hakkama saavad.
Viimastel päevadel on avalikkuse surve alla sattunud mõõdukast majandusminister Mihkel Pärnoja. Põhjustest on Postimees kirjuta-nud juba mitmel päeval. Sellega seoses on vaat et suurimaks ohu märgiks Mõõdukate topeltmoraal. Kus on nüüd nende sirge seljaga presidendikandidaat Andres Tarand, poliitilise eliidi eetikast ja vastutusest pikalt rääkinud Marju Lauristin? Niipea kui löögi alla satub oma mees, eetika ja moraal taanduvad. Ei tea küll, kuidas selles kontekstis poliitikat rehabiliteerida? Seegi üleskutse on tulnud Mõõdukate leerist.

677 ÕE – pumppüssiskandaali uurimiskomisjoni loomise stenogrammist Riigikogus 21. märtsil
Lauri Vahtre
Austatud Riigikogu! Ma alustaksin ühe meenutusega. 1984. aastal sügaval vene ajal näidati Soome televisioonist filmi, pealkirjaga 1984, George Harwelli tuntud antiutoopia järgi. Teatavasti on selle teose üheks läbivaks teemaks ja kujundiks nn suur vend, kes kõiki ja kõike jälgib. Totalitaarse vägivalla, ajupesu ja inimvaenulikkuse sümbol. See suur vend jälgis selle filmi ja selle raamatutegelasi päeval ja öösel, kõdus ja tööl ja tänaval ja käskis neil meeles pidada, et nad peavad teda armastama, karrma ja tema sõna kuulama. Kui see filmi näitamine ara lõppes Soome televisioonis, siis tuli ekraanile kommentaator, filmiasjatundja ja rääkis veel sellest filmist, ta tegi seda kõleda kivimüüri ees ja müürile oli kleebitud üks plakat, millelt vaatas televaatajat Suur Vend, kelle näojooned olid kokku pandud Stalini, Hitleri, Mao ja ma ei tea, veel mingi diktaatori näojoontest.
Kommentaari lõppedes ütles see asjatundja viimase lause ja nimelt, et täna veel võime me selle vihkajaliku plakati maha rebida, täna veel võime. Ja ta rebiski selle plakati maha.
Läks mööda 15 aastat, saabus 1999. aasta ja Eestis rippusid igal teisel seinal ja plangul tõepoolest plakatid, millelt jälgisid kõiki inimesi, vanu, noori, naisi, lapsi, mehi, läbitungivad silmad, Edgar Savisaare silmad. Plakat sai otsekohe nimeks “Suur Vend jälgib sind.” Ja kui siis valimised läbi said, võis eesti rahvas need plakatid maha võtta. Veel
võis.
Ma ei oska teile kirjeldada, milline kergendustunne see oli, kui Suur Vend enam viimastki kui minu sammu ei jälginud. Õudusunenägu
oli läbi. Mis tähendab selle košmaari kõrval üks laskeharjutus kitsas sõprade ringis? Mitte midagi! Selle psühhoterrori kõrval pole see kõneväärt! Ja kui härra Savisaar soovib, et inimestel ei tekiks kiusatust seesuguseid laskeharjutus! korraldada, siis ei tasu inimesi ka nii kaugele viia esinedes Suure Vennana.
Georg Pelisaar
Lugupeetud kolleegid! Mulle tundub, et kogu saal täna vakatas pärast Lauri Vahtre esinemist ja mulle tundub, et meil kõigil on siin natuke halb olla. See iseenesest juba näitab, et tegemist ei ole tõesti mitte ainult kähe inimese konfliktiga. Tegemist on hoopis laiema suhtumusliku konfliktiga, mille jaoks ongi vaja taolist uurimiskomisjoni. Ja mille jaoks on vaja rääkida laiemalt selgeks, mis milleks ja mida siiski tohib, mida üldse ei tohi, mis on lubatud siin saalis, mis on lubatud pereringis ja mis ei ole mitte kunagi ja kusagil lubatud. See kõik vajab läbirääkimist. Mul on kahju, et Isamaaliit läbi Lauri Vahtre suu täna avas järjekordselt oma palge…

Akadeemia Nord õigusteaduskonna dekaan ja Riigikogu esimehe nõunik prof Igor Gräzin avaldas konverentsilt “Kuhu liigub Eesti õiguspoliitika” imestust, kuidas võidi nn tulistamisskandaali puhul jätta algatamata kriminaalasi, kuigi kõik kuriteo tunnused (poliitilise vaenu õhutamine) olid olemas. Kallase ja Kranichi panganduslood olid isegi välisilmelt palju pisemate kuritegude kahtluse all, ja ometi uuriti neid aastaid. Laar ja Savisaar on ühevõrra sümpaatsed inimesed, kes võivad omavahel andestada mida tahes, aga see juhtum pole nendevaheline era-asi, kõneles Gräzin. Antud juhul oli tegemist tegelikult isegi ründega Eesti riikluse ühe aluspõhimõtte-võimude lahususe vastu: täidesaatva võimu pea solvas jõhkra teoga seadusandliku võimu esindajat. Jutt polnuks, mõistagi Laari pikaaegsest vanglakaristusest, vaid kuriteo tunnustega juhtumi uurimisest, milles võinuks selguda, et asja saaks ara lõpetada vähese ühiskonnaohtlikkuse tõttu, süüdistatava eelneva käristatuse puudumisel, siira kahetsuse olemasolles või isegi kuriteo sündmuse puudumisel. Nüüd aga läks nii, et ühtesid kuriteos kahtlustavaid (Kallas, Kranich) kiusatakse kohtusüsteemi maksimaalse jõuga, teisi – kui nad on “Isamaast” lubatakse kontrollimatult teha mida tahes. Muide erinevalt Pärnojast ja omal ajal saadikupuutumatusest vabatahtlikult loobunud Kallasest ei nõudnud Laar omaenese asja uurimist, mis olnuks ometi igati lihtne ja mõistlik samm.

Olles tutvunud kaitseväe juhataja ettekandega presidendile pump-püssiskandaali asjas, tekib vägisi veendumus, et asja uurimisel olid järeldused tehtud enne, kui faktide kogumist alustati.
Objektiivse uurimise eesmärk saab olla ainult üks – faktide kogu-mine, võrdlemine ja hindamine ning nende põhjal ka õiguslike järelduste tegemine. Võimalik, et antud juhul olid järeldused valmis selleks ajaks, kui kogu farsiks kippuv uurimine üldse välja kuulutati. Tarmo Kõutsi ettekande kohaselt oli läbiviidud teenistusliku järelevalve ülesandeks selgitada, kas ajalehes Kesknädal 7. veebruaril ja Eesti Päevalehes 8. veebruaril avaldatud informatsioon vastab tõele ning kas kaitseväelaste käitumine väidetava intsidendi ajal vastas kehtivatele õigusaktidele.
Ettekandest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on nii sündmusi kirjeldav kui resolutiivosa kokku pandud. Peaminister Mart Laarilt, Eerik-Niiles Krossilt, Jaan Trossilt ja Robert Lepiksonilt teenistusliku järelevalve läbi viinud kaitseväe peainspektor major Einar Laigna seletust ei võtnud.

Vigade laviin
Kui major Laignal ei olnud võimalust teha seletuse andmist eelnimetatud isikutele kohustuslikuks, siis asjaosalistelt seletust küsida ei keelanud tal küll loodetavasti keegi. Või siiski keelas? Pumppüssist kaitseväelaste, poliitikute ja ametnike juuresolekul parlamendiliikme pildi pihta tulistajatelt ei ole seletusi küsitudki ja praeguse seisuga ei kavatsetagi seda teha. Esimene viga.
On uurimise algtõde, et hoidmaks ara hilisemaid võimalikke vassimisi ja väljaselgitatud faktide enese käsuks tõlgendamist, fikseeritakse võimalikult üksikasjalikult nende isikute ütlused, keda võib
kahtlustada ebaaususes või soovis ütlusi muuta või mõlemas korraga. Vähemalt Mart Laarilt oleks tulnud seletus võtta esimeste hulgas, kuna ta vastab kõigiti eelmises lauses toodud tunnustele. Teine viga.
Ettekandes on käsutatud ainult kaitseväelaste seletusi ning nendelt saadud materjale ilma, et oleks püütudki igakülgset uurimist läbi viia. Tänaseks on selgunud, et Kross oli tulistamise ajal kaitseväe tegevteenistuses, seega ei ole ettekande resolutiivosa faktidega kooskõlas. Kõhnas viga.
Sõnagagi ei maini ettekanne, et tulistajaid on alust kahtlustada eelnevas “julguse võtmises”; kui seda pole senini tõendatud, ei tähenda see veel, et kahtlus oleks ümber lükatud. Uurimine peab andma selge vastuse: ei, jah või ei ole võimalik tõendada. Kahtlusest vaikides ainult süvendatakse seda. Neljas viga.
Erapoolik õigussüsteem
Raskusteta võiks seda loetelu jätkata. Uurimine on läbi viidud ühekülgselt, võtmeisikutelt on seletused võtmata, hulk fakte on välja selgitamata, järeldused ei vasta väljaselgitatud faktidele ning on suisa eksitavad, jne.
Tõsise eetilise, poliitilise ja õigusliku kriisi põhjustanud tulistamise asjaolud tuleb välja selgitada. Parim võimalus seda teha on Riigikogu vastava uurimiskomisjoni moodustamine, kuna kriminaalmenetlust ei saa kahjuks Eesti Vabariigi õiguskaitsesüsteemi sõltumatuse puudumise tõttu sugugi usaldada.

Kaitseväe raport 1999. valimistele järgnenud Nursipalu poliitilise laskeharjutuse kohta kinnitas, et sõjaväelased polnud juhtumiga seotud (reservlipnik Laar teatavasti armeega seotud pole). Tsivilistid opositsioonist on siiski tuvastanud, et üks laskjatest, luurekoordi-naator Eerik-Niiles Kross, oli tollal siiski teenistuslepinguga sõjaväelane. Kaitseväe juhataja kt Urmas Roosimägi lõpetas temaga teenistuslepingu alles 1999. aastal lõpul. Teenistusleping võimaldas militaartsivilistidele lisaks põhipalgale maksta sõjaväelastele ette nähtud korterikompensatsiooni, toiduraha, kupuraha ja staažitasu. Võrreldes Krossi muude toimetamistega oli see nihverdamine väga marginaalne. Kaitseväe haakimiseks pumppüssiskandaali on see aga täiesti piisav.

VALETAVAD NII PRESIDENT KUI PEAMINISTER

Evelyn Sepp, Riigikogu Keskfraktsiooni nõunik
Kolmikliidu valitsusaeg on tipnemas hoopis põhiseadusliku kriisiga, millesse on haaratud nii president kui kaitsejõud. Pärast presidendi teadmisel ja heakskiidul toimunud pumpüssiskandaali kinnimätsimist ja kuriteo tunnustega teo varjamist, on Eesti astumas totalitaarsete ja antidemokraatlike riikide murdmatusse
liitu.

Üldteada asjaolude valguses on oluline vaid fakt, et alates maist 1999, ilmselt vaid päev-paar pärast Nursis toimunud laskeharjutuste üksikasjade ettekandmist kaitsevägede ülemjuhatajast presidendile, on Eesti kaitsejõud Nursipalus juhtunu väljamisega kaasatud poliitikasse.
Portreed tulistas ka sõjaväelane
Pumppüssist opositsiooniliidri pilti põmmutanud Laar, Lepikson, Tross ja Kross ei olnud, vastupidiselt kaitseväe peainspektor Einar Laigna raportile, mitte kõik tsiviilisikud. Toonane Riigikantselei Koordinatsioonibüroo direktor Eerik-Niiles Kross, kellest peale pettuste ilmsiks tulekut riigi krediitkaardiga ja maksumaksja arvel toimunud kahtlast remonditöövõttu tema käsutusse läinud Keila-Joa valitsussuvilas, on saanud presidendi nõunik, oli alates 23. veebruarist kuni detsembrini 1999 Eesti kaitsevägede tegevteenistuses. Tegevteenistuse lepingu sõlmis Krossiga kapten Peep Tambets. (Eesti Ekspress 13. jaanuar 2000. a.)

Meri ja Laar varjasid tõde

Nüüd jääb üle vaid imestada ja küsida, mida siis kaitseväelased Meri algatusel toimunud järelvalve korras üldse uurisid, kui isegi seda fakti ei tuvastatud või miks peaksime me usaldama ülejäänud raportit?
Esiteks, laseb asjaga algusest peale üksikasjadeni kursis olev president justkui tõe teada saamise huvides kaitseväel läbi viia täiesti mõttetu juurdluse. Teiseks, peaminister, kes solvunud moel veel enne, kui ta enda mälu taastuma hakkab, asub süüdistama opositsiooni nagu tahaks viimane kaitsejõudusid poliitikasse tõmmata. Kolmandaks, murest nõretav kontraadmiral, kellele kogu räpase etenduse lõpule viimisel tehakse ülesandeks Laigna raport usutavalt Riigikogus ette kända ja sellega kogu juhtum lõppenuks lugeda.
Sügavat põhiseaduslikku kriisi näib kinnitavat ka avalikku korda kaitsma volitatud struktuuride tegevusetus ning soov näidata juhtunut vaid kähe persooni omavahelise tähtsusetu tülina.

On võimalik, et Meri-Laari valede tegelik tagamaa selgub alles siis, kui nimetatud persoone enam nende ametistaatus ei kaitse.
Lugu kisub kriminaalseks
Ka Akadeemia Nord õigusteaduskonna dekaani ja Riigikogu esimehe Toomas Savi nõuniku, prof. Igor Gräzini sõnul oli püssiskandaali puhul tegemist ründega Eesti riikluse ühe aluspõhimõtte – võimude lahususe vastu: täidesaatva võimu pea tulistas ja solvas jõhkra teoga seadusandliku võimu esindajat!?
Mõistagi ei käi jutt Laari kinnipanemisest või vähemalt pikaaegsest vanglakaristusest, vaid kuriteo tunnustega juhtumi uurimisest, mille käigus võinuks selguda, et selle saaks ara lõpetada vähese ühiskonnaohtlikkuse tõttu, süüdistatava eelneva käristatuse puudumisel, siira kahetsuse olemasolul või isegi kuriteo sündmuse puudumisel. Erinevalt Siim Kallasest, kes oma kriminaalasja uurimise huvides mäletatavasti ise loobus saadikupuutumatusest, peaministril selleks huvi pole.
Ka teised tulistamisskandaali ringkäendamisel osalevad tippametnikud Meri-Kõuts-Tross-Kross pole astunud ühtegi sammu, mis tagaks juhtunu sõltumatu õigusliku menetluse. Neile ei näi kehtivat kriminaal- ega ka ametnike eetikakoodeks – jätkavad ju kõik riigivõimu teostamist nagu peakski nii olema.
Meri ja Laari vastastikkuse poliitilise “katusepakkumise” tulemuseks ohtlik ja ebaterve õhkkond, mis seab kahtluse alla nende institutsioonide legitiimsuse ja usaldusväärsuse.

Iga Eesti elanik on kohustatud rangelt järgima meie seadusi, austama ühiselu reegleid. Enamik inimesi suhtub oma kohustustesse ausalt, täidab neid vabatahtlikult, ilma et oleks vaja sundi käsutada. Kuid siiski leidub inimesi ja isegi neid, kelle käitumine peaks olema teistele ühiskonnaliikmetele eeskujuks, kes aga ei hooli ühiskonna kui terviku huvidest, käituvad silmatorkavalt ebaväärikalt, rikuvad ühiskondlikku korda ega taha alluda kehtivatele käitumisnormidele. Selliste inimeste suhtes on Eesti riik sunnitud käsutama riiklikku sundi.
Jutt on peaminister Mart Laari ja tema kaaskonda kuulunud Eerik-Niiles Krossi, Jaan Trossi ning Robert Lepiksoni ja arvatavasti veel mõne teiste poolt Keskerakonna esimehe ja Riigikogu opositsiooniliidri Edgar Savisaare pildi käsutamisest laskeharjutusel märklauana ja selle pihta pumppüssist tulistamisega.
Küsimus on selles, kas need “härrasmehed” peavad selle teo eest kandma ka kriminaalvastutust? Vastus kõlab üheselt – jah peavad. Selleks kuriteokoosseisuks, mille järgi nad peavad kandma kriminaalvastutust on kriminaalkoodeksi § 195 lg 2 (kuritahtlik huligaansus), kus selle teo all mõistetakse käitumist, mis rikub ühiskondlikku korda ja väljendab lugupidamatust ühiskonna vastu.
Alamal analüüsime põgusalt kuritahtliku huligaansuse kuriteokoosseisu.
Kuriteo objekt. Kuna inimesed elavad ühiskonnas ja Aristotelese tabava märkuse kohaselt on inimene “ühiskondlik loom”, siis selle kuriteo objektiks, s. t. millise ühiskondliku suhte vastu kuritegu toime pannakse, on ühiskondlik kord.

Ühiskondliku korra all mõeldakse ühiselu reeglitega kinnistatud inimestevahelisi suhteid, mis tagavad ühiskondliku rahu, normaalased tingimused tööks ja puhkuseks ning ühiskonnaliikmetele oma õiguste teostamise. Huligaansuse põhitunnuseks on lugupidamatus ühiskonna vastu, mille all mõeldakse ülbet ja hoolimatut suhtumist ühiskondlikesse huvidesse, mis sisuliselt tähendab anarhistlikku suhtumist isikuvabadusse, enda suhtes pisemagi kitsenduse eitamist, indiviidi sügavalt egoistlike huvide ning madalate ajendite vastastamist ühiskondlikele huvidele ehk üldhuvile.
Kuriteo objektiivne külg. Miks on ülalnimetatud härrade käitumine kvalifitseeritav KrK § 195 lg 2 tunnustel, s. t. kuritahtliku huligaansusena? Aga seepärast, et nende tegevus oli oma sisult eriti küüniline või eriti jõhker.
Nimetatud tegu oli eriti küüniline seetõttu, et sellega kaasnes demostratiivselt põlglik suhtumine üldtunnustatud kõlblusnormidesse – avalik mõnitamine Keskerakonna esimehe ja Riigikogu opositsiooniliidri E. Savisaare üle, tema pildi laskeharjutusel märklauana käsutamisel. Antud juhul erilise jõhkrusena tuleb käsitleda irvitamist E. Savisaare kui isiksuse au ja väärikuse üle, mis väljendus pumpüs-sist tema pildi pihta tulistamisel. Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvis 17 on öeldud: “Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.”
Kuriteo subjektiivne külg. Subjektiivsest küljest nõuab huligaansus otsest tahtlust, mis tähendab seda, et süüdlane näeb ette tagajärje saabumist ja soovib seda. Otsese tahtluse olemasolu iseloomustab hästi peaminister M. Laari lausung laskeharjutusel: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”
Kuriteo subjekt. Kuriteo subjekt peab olema kriminaalvastutuseks vajaliku vanusepiiri saavutanud süüdiv (KrK § 11) füüsiline isik. KrK § 10 kohaselt kuulub kriminaalvastutusele isik, kes enne kuriteo toime panemist on saanud viisteist aastat vanaks. Seega nimetatud “härrasmehed” on muidugi vanemad ja nad sobivad kuriteo subjektideks.
Kuid kriminaalvastutusele kuulub üksnes vaid süüdiv isik. Süüdivuse küsimus tuleb lahendada konkreetse tegevuse, s. t. E. Savisaare

pildi tulistamise pinnal, mitte aga üldisel kujul, kas M. Laar ja teised nimetatud härrad on üldse süüdivad.
Nimetatud härrade “vägitükk” on Eesti elanikkonnas tekitanud sügavat nördimust ja hämmeldust ning kuna kuriteo toimepanemiseks käsutati ebatavalist viisi, kus teo motiivid ja eesmärgid olid ebaharilikud ja isegi teatud mõttes arusaamatud, siis tuleb M. Laari, E.-N. Krossi, J. Trossi ja R. Lepiksoni psüühiline seisund kuriteo sooritamise momendil kindlaks teha kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kaudu.
Vastutust raksendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel on vastutust raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemine isikute grupi poolt. Samuti tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, kas nimetatud kuritahtlik huligaansus pandi toime joobeseisundis.
Vastutust kergendavad asjaolud. Kuna Robert Lepikson tunnistas oma süü puhtsüdamlikult üles, siis tema sellist teguviisi tuleb käsitleda kui vastutust kergendavat asjaolu.
Lõpetuseks. Põhiseaduse paragrahv 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Ei ole vähimatki kahtlust, et Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele on tekitatud moraalset kahju ja sellega on meie õiguskaitsetalitused kohustatud ka arvestama.

Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma
funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne
käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei
suuda oma riiki enam tõsiselt võtta. Eesti peaministri
laskeharjutused ning sellele järgnenu on drastiline
näide tegudest, millele võimuliit ei ole suutnud anda
demokraatlikus riigis ainumõeldavat hinnangut.
Vastutusest kõrvalehiilimine alandab mitte ainult
poliitikute, vaid kogu rahva eneseväärikust, sest
annab ühemõttelise signaali – Eestis kehtib kaksikmoraal, Eestis võib käituda ebaeetiliselt ja
vääritult.
Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja
murda. Riigi presidendi funktsioon on täita
niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli.
Või me olemegi juba liivakastivabariik?

Sellise asja seaduslikkuse või R-skeemi kohta esitati reformierakondlasest peaministrile ka arupärimine ja ta vastas sellele Riigikogu kõnepuldist.

Video: http://www.ap3.ee/article/2009/11/23/VIDEO_Ansip_annab_aru

ja üleskirjutus Riigikogu 23. novembri 2009 stenogrammist:

- – -

3. 15:28 Valimiskampaania rahastamisest

Aseesimees Jüri Ratas
Läheme edasi 3. päevakorrapunkti juurde ja antud arupärimine on esitatud Riigikogu liikmete Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Enn Eesmaa, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Ain Seppiku, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Olga Sõtniku, Eldar Efendijevi, Lauri Laasi, Georg Pelisaare, Valeri Korbi ja Heimar Lengi poolt oktoobrikuu 28. päeval 2009. aastal. Esitatud arupärimine on valimiskampaania rahastamise kohta number 336 ja vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Vastavalt erakonnaseaduse § 121, ei või erakonna vara ja vahendite allikaks olla juriidiliste isikute annetused. Samuti ei tohi erakond vastu võtta anonüümset ega varjatud annetust. 23. oktoobril ilmus ajalehes Äripäev artikkel, mis viitab, et Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni kuuluvad kaks Riigikogu liiget sattusid konflikti võlgade sissenõudjatega, kes viitavad oma nõuetes sellele, et Riigikogu valimiste eel tehtud reformierakondlaste kampaaniat on rahastatud varjatult ja seadust rikkudes. 27. oktoobril ilmnes uus juhtum, kus Euroopa Parlamendi saadiku reformierakondlase Kristina Ojulandi Riigikogu valimiste kampaaniakulude eest tasus tema nõuniku firma. Erakonnad peavad kuu aega pärast valimisi esitama Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile valimiskulude aruande ja samuti peavad aruande esitama poliitikud, kes lisaks teevad isiklikku kampaaniat. Kristina Ojuland enda kulutusi eraldi deklareerinud ei ole, mis tähendab, et kõik arved pidi maksma erakond. Erakonna aruannetes aga neid kulutusi ei kajastu. Seoses sellega ongi 14-l Riigikogu liikmel teile viis küsimust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Ma palun antud arupärimisele vastama Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi. Palun!

Peaminister Andrus Ansip
Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Küsimus: “Kas kirjeldatud juhtumi näol on tegemist erakonnaseadusest tuleneva annetuste registreerimise ja avalikkuse nõuete rikkumisega?”
Vastus: ei.
Küsimus. “Kas poliitikute varjatud rahastamise asjaolude väljaselgitamiseks on algatatud uurimine pädevate uurimisorganite poolt?”
Vastus: Riigiprokuratuur koos Kaitsepolitseiametiga kontrollis meedias avaldatud informatsiooni. Jõuti järeldusele, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole põhjendatud.
Küsimus. “Kuidas teie suhtute nimetatud juhtumisse ning millised on sanktsioonid seadust rikkunud poliitikute suhtes?”
Vastus. Minu mulje on, et kogu lugu on oma sisult tavaline eraõiguslik vaidlus osutatud teenuse eest esitatud arvete suuruse üle. Nagu ma juba mainisin, ühtegi seaduserikkumist tuvastatud ei ole. Kui on midagi nõuda ja nõuet suudetakse põhistada, siis aus inimene pöördugu kohtusse.
Küsimus. “Milliseid probleeme näete peaministrina erakondade rahastamise juures?”
Vastus. Erakondade rahastamise läbipaistvamaks ja selgemaks muutmiseks on Justiitsministeerium koostanud ja saatnud kooskõlastusringile erakondade rahastamise seaduse eelnõu, mille valitsus loodab Riigikogule saata juba selle aasta jooksul. Eelnõus reguleeritakse sidusorganisatisoonid, täpsustatakse vastutust kandidaatide rahastamise reeglite rikkumise osas ning määratletakse erakondadele pidev tulude kontrollorgan. Lisaks on eelnõus palju täpsustusi praeguste seaduste kitsaskohtade osas, nii et loodan selle tempokat menetlust Riigikogus.
Küsimus. “Kas teie isiklikult olete kasutanud valimistel varjatud rahastamisskeemi?”
Vastus: ei. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Teile on ka vähemalt üks küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Toivo Tootsen
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Vähem kui pooleteise aasta pärast on jällegi Riigikogu valimised, varsti algavad kampaaniad ja teie väidate, et kui ükskõik millise teise erakonna liige või teie erakonna liige talitab täpselt sama skeemi mööda mõnda oma valimisüritust korraldades, siis on kõik õige, kõik on aus, kõik on eetiline? Aitäh!

Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ma nüüd ei tea, missugust skeemi te silmas peate! Põhiliselt käib praegu vaidlus teenuse ulatuse ja hinna osas ja see on eraõiguslik vaidlus kahe poole vahel. Kui ühel poolel on võimalik oma nõuet põhistada ja teine pool siiski ei tunnista seda nõuet, siis vaidluse lahendamiseks Eestis on olemas kohus. Seda võib ka tulevikus ette tulla, et ei jõuta kokkuleppele, kui palju teenust osutati ja kui palju selle eest maksma peaks. Ei ole loomulik soovida seda, et keegi peaks deklareerima kulutusi, mida ta ise ei tunnista. Nii et sellist käitumist pean ma täiesti õiguspäraseks. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Evelyn Sepp, palun!

Evelyn Sepp
Aitäh! Austatud peaminister! Te siin eelmisele arupärimisele vastates väitsite, et suurt avalikku huvi omavates küsimustes on normaalne, kui Vabariigi Valitsuse liikmed on kursis prokuratuuri tegevusega. Antud juhtumi puhul prokuratuur sisuliselt paari tunniga viis väidetavalt läbi uurimise ja otsustas, et ei, selles küsimuses ei ole mitte midagi ebaseaduslikku, ja isegi menetlust ei alustanud. Kas te olete ka selle otsuse puhul küsitlenud peaprokuröri ja ta selgitas, mida ta täpselt läbi viis, milliseid toiminguid ja kuidas ta jõudis paari tunniga seisukohale, et mitte midagi halvasti lõhnavat selles loos ei ole.

Peaminister Andrus Ansip
Ei, ma ei ole rääkinud prokuröriga ja ma ei ole ka võimeline teile seletama seda, kui palju prokuratuuril juurdluseks, analüüsiks aega kulus. Kui teil on küsimusi, pöörduge otse vabariigi prokuröri poole. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Oma vastustes te siin viitasite, et tegemist on vaidlusega teenuse maksumuse või kulutuse suuruse üle. Aga tegelikult seaduse järgi ka üksikkandideerija peab, sõltumata suurusest, vastava aruande tegema, erakond. Küsimus oli ju selles, et näiteks Kristiina Ojuland ei ole üldse aruannet teinud, nagu ta poleks üldse kulutanud, ja ka erakond ei viita sellele kulutusele. Ehk suurema või vähema kulutuse üle siin vaidlus ei ole, siin on lihtsalt küsimus selles, et üldse on jäetud näitamata see kulutus, sõltumata tema suurusest, olgu ta suurem või väiksem. Kuidas seda kommenteerida?

Peaminister Andrus Ansip
Ja mida tema oleks pidanud siis deklareerima? Võtame analoogia. Berliini müüri langemise aastapäeva tähistamisel istusin Hans-Dietrich Genscheri ja Mihhail Gorbatšovi taga. Seoses Hans-Dietrich Genscheriga tuli mulle meelde üks ammu loetud lugu tema valimiskampaaniast. Ta kasutas suhteliselt ebatavalisi meetodeid. Ta helistas raadiosaadetesse, ütles oma nime all oma kommentaari, mis oli üldiselt üllatav. Aga ükskord otsustas ta minna ühe väga staažika ja auväärse tehasetöölise sünnipäevale. Minu arusaamise järgi oli seal sadu ja sadu inimesi, sellel sünnipäeval. Ta viibis seal sünnipäeval maksimaalselt 10 minutit, aga ometi ta pälvis tohutu meedia tähelepanu seal sünnipäeval käimisega ja loomulikult sünnipäevalapse, teeneka töötaja nimi jäi hoopis tagaplaanile. Ma olen päris veendunud selles, et nimetatud poliitik ei maksnud sentigi selle sünnipäeva korraldamise kuludest, ehkki sellest sünnipäeval käimisest objektiivselt võttes sai tema valimiskampaania üritus. Täpselt samamoodi olen ma veendunud selles, et näiteks Edgar Savisaar ei ole maksnud mitte sentigi kainestusmaja avapidustuste kuludest. Ometi, kainestusmaja avamisest, pidustustest õigemini sai meediasündmus ja Edgar Savisaare valimiskampaani osa. Iseenesest minu isiklik seisukoht on, et pigem on korruptiivne poliitiku poolt valijatel või potentsiaalsetel valijatel kõhu täissöötmine kampaaniakuludena või siis, hoidku taevas selle eest, alkohoolsete jookide pakkumine. Üritustel, mida korraldatakse kas sünnipäevadena, mingite muude avalike üritustena, poliitiku kohalviibimine oli, on ja jääb ka tulevikus aktsepteeritavaks. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas
Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee
Aitäh, härra eesistuja! Hea peaminister! Mis te arvate, kas see temaatika oleks üldse üles tulnud, kui meil ei oleks majanduskriisi? Olete te selle üle mõelnud või, et kui majanduskriisi poleks olnud, siis ei oleks see temaatika üldse üles tõusnud? Ma mõtlen need konkreetsed asjad, millest on Äripäevas juttu olnud ja mis on siin…

Peaminister Andrus Ansip
Ühe ettevõtte pankrotti?

Lembit Kaljuvee
Jah!

Peaminister Andrus Ansip
Ma ei oska küll kommenteerida seda ettevõtet ja tema majandusseisu. See ettevõte ei ole olnud ärisuhetes Reformierakonnaga. Raske on minul kõrvaltvaatajana öelda, kas see ettevõte ilma majanduskriisita oleks ellu jäänud või oleks ta nii või naa juhtimisvigade tõttu lõpetanud pankrotiga. Olgu selleks ütlejaks pankrotihaldur, milles konkreetsed põhjused olid, et see ettevõte nii lõpetas, nagu tema lõpetamas on.

Aseesimees Jüri Ratas
Austatud peaminister! Rohkem küsimusi ei ole, ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, sellega on antud arupärimisele vastatud ja kolmanda päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12362

Kui Tallinna oravad püüavad mis tahes hinnaga kätte leida iga pinnu keskerakondliku linnavalitsuse silmast, pole nad märganud palke oma Tartu kolleegide silmis. Vähem või rohkem JOKK-tegusid leidub seal ohtralt. Ajakirjanduse seniseid väheseid katseid Taaralinna sõbrameeste-skeeme paljastada on saatnud sealsete reformierakondlaste solvunud repliigid pahatahtlikkuse kohta. Kuidas elu Tartus tegelikult käib?

Londoni parkla juhtum

Tegemist on magusa 558-ruutmeetrise kinnistuga kesklinnas (Küütri 9), mis 2002. aasta alguseni kuulus linnale ja kus nüüd on hotelli London kasutuses olev tõkkepuuga suletud autoparkla.

Esimest korda arutas linnavalitsus selle kinnistu võõrandamist 15. jaanuaril 2002. Sama aasta märtsis otsustaski linnavolikogu otsustuskorras võõrandada Küütri 9 kinnistu OÜ-le Matman hinnaga 230 000 krooni (412,2 kr/m²). Põhjendati seda vajadusega avardada parkimisvõimalusi Tartu kesklinnas ning hõlbustada hotelli majandamist. Samuti lubati, et parkla jääb avalikku kasutusse, mitte üksnes hotelli klientidele.

KITKUTAV KANA: Tartu kesklinnas asuva parkla on Londoni hotell ärastanud.

OÜ Matman on 1997. aastal loodud Tartu firma, mille põhitegevusalaks 2002. (ja kõigi hilisemate aastate) majandusaasta-aruande järgi „enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus”. Nende omandis on kinnistu Rüütli 9, kus OÜ Hotell London peab hotelli. Ajavahemikus 31.12.1999–10.06.2004 olid firma osanikud Rein ja Aina Kirsipuu, alates 10.06.2004 oli ainus osanik Jaan Kirsipuu. Rein Kirsipuu on Tartu linna aukodanik, kes kandideeris Tartus KOV valimistel 1996., 1999. ja 2002. aastal Reformierakonna nimekirjas. Parteisse ei kuulunud neist keegi.

OÜ Hotell London loodi 2002. aasta veebruaris (juhatuse liige – Tartu linnavolikogu aseesimees Verni Loodmaa; nõukogu liikmed – muu hulgas AS-ga Linnaehitus ja OÜ-ga Kvissental seotud Alar Kroodo ja Kalev Kase). Alar Kroodo on pikka aega linnavalitsemisega seotud Hannes Astoki tädipoeg.

Kinnistu müüdi, selgituste kohaselt, vastavalt tollasele turuhinnale. Volikogu 2002. aasta 7. märtsi stenogrammist selgub linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna juhataja Urmas Ahvena vastus, et „maksimaalselt kasumit siin ei ole taotletud, oluline on see, et see parkla on eelkõige vajalik just hotelli jaoks”.

Õige pea, pärast parkla loomist, ilmus kettidega piiratud krundi sissesõidule tõkkepuu märgiga „Hotell London”. Seda on raske kahepidiselt mõista – „kõigile linlastele avatud parklast” pole enam juttugi.

Kvissentali elamurajooni juhtum

Uue sajandi algul tekkis aastaid linna juhtimises kaasa löönud tänase Riigikogu liikme Hannes Astoki tädipojal ja tema äripartneritel OÜ-st Kvissental suurepärane idee rajada Emajõe kaldale senisesse võssakasvanud „sääsemaardlasse“ Kvissentalis ca 70 majaga elamurajoon. Veel enam: nad olid veendunud, et linn peaks finantseerima sealsete kommunikatsioonide rajamist ligi 5 miljoni krooniga.

2001. aasta 21. juuni linnavolikogu istungil käis OÜ Kvissental ja Tartu linna vahel sõlmida kavatsetava lepingu üle tuline arutelu. Linnapea Andrus Ansip vastas opositsiooni kriitikale, miks makstakse nii suur summa just sellele ettevõttele ja selle elurajooni arendamise eest, järgmist: “Kui Tartu linnas öeldakse, meil pole teid vaja [Kvissentali tulevasi elanikke], siis naabrid võtavad kõik need inimesed suurima heameelega vastu ja tagajärg on see, et meile ei laeku maksuraha, millega asfalteerida nende tänavad, kes ootavad järjekorras juba 50 aastat.” Tema sõnul on Kvissentalis tulevikus elav keskmine pere nii jõukas, et nende kaotus oleks linna tulubaasile korvamatu kahju.

Volikogu otsuse poolt, mis lubas linnavalitsusel OÜ-ga Kvissental koostöölepingu sõlmida, hääletas 28 saadikut, vastu oli 2.

RIIGIRAHA PUMP: Kvissentali elamurajoon, mille eest tahetakse raha lepingutingimusi muutes.

23. juulil 2001 sõlmitud koostööleping tänavate ehitamiseks Kvissentali elurajoonis nägi ette kokku 5,6 miljoni krooni linna raha maksmise OÜ-le Kvissental kolmes osas. Esimese osa (3,2 miljonit krooni) tasumise eeltingimuseks oli valmisehitatud Aruküla tee ja elurajooni ühendustee ning 10 maja vundamendid. Teise osa (1,175 miljonit krooni) väljamaksmise eeltingimuseks oli 30 valmismaja. Viimane 1,175 miljonit krooni pidi välja makstama siis, kui vähemalt 50 maja on saanud kasutusloa. Koostöölepingus sisaldub punkt, mis kinnitab kuupäevad, mil kokkulepitud arv elamuid peab valmis olema. Vastasel korral võis Tartu linn keelduda kogu finantseeringu vastava makse ülekandmisest seni, kuni vastav arv elamuid on valminud. Tänavad ja muu saab linn lepingu järgi „tasuta” võõrandada.

2003. aastal aga möönis arendaja, et valmis on vaid 5 elamut ning müüdud on 25 kinnistut. Tekkis „põhjendatud hirm”, et kõigi 50 elamu kasutusluba lepingus ette nähtud 31. detsembriks 2007 käes ei ole. OÜ Kvissental palus lepingut muuta, et välja makstaks lepingujärgsed tasud proportsionaalselt, vastavalt valminud majade arvule, mitte algselt kokkulepitud tingimustel.

Volikogu 6. novembri istungil leidis linnapea arendajale vastutulekuks põhjendusi koguni ajaloost. Volinikel tekkis küsimus, kust üldse sai lepingusse lõpptähtaeg 31. detsember 2007, kui 2001. aasta volikogu otsusest sellist asja väidetavalt välja ei loe. Opositsioon palus arutelu katkestada ja materjalid üle anda revisjonikomisjonile, ent 27 poolthäälega võeti lepingu muutmist lubav otsus siiski vastu.

2006. aasta 2. märtsil otsustas Tartu volikogu kompenseerida OÜ-le Kvissental elamurajooni II planeeringuala tänava rajamise kulusid 2,43 miljoni krooni ulatuses. Kulude kompenseerimise lõpptähtajaks määrati 1. märts 2012. Kokku pidi aastail 2007–2010 sellele alale rajatama 30 väikeelamut.

Alles 2005. aasta juunis, kui elurajoonist suur osa juba oli valmis või valmimas, otsustas linnavolikogu määrata tänavaehitamiskulude kompenseerimise korra ning piirmaksumused. Nii said ka teised arendajad lõpuks võrdsed võimalused infrastruktuuri tehtud investeeringute eest linnalt kompensatsiooni taotleda.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12363

ehk kuidas ekslinnapea reformierakondlase Urmase Suklese ajal sahkerdati reformierakondlastele magusaid tehinguid

Reformierakondlasest ekslinnapea Urmas Suklese ajal sahkerdati Haapsalu reformierakondlastele „magusaid tehinguid”. Nüüd saavad kinnitust varasemad oletused, miks Haapsalu erastamisobjektid „õigetele“ tegelastele libisesid ja kuidas tagati vajalikumad hääled volikogus.

„Meie Kodu Haapsalu” toimetuse valduses on leping, mis andis ühele ettevõttele (AS A&T Elekter) viieks aastaks stabiilse rahavoo. Siiani laiema avalikkuse eest varjul olnud leping sõlmiti kiirustades üks kuu enne 2002. aasta kohalike omavalitsuste valimisi.

Häbiväärne on see, et leping sahkerdati „omadele” ilma riigihanketa. Kurioosne, et kogu seltskond kuulus Reformierakonna valimisnimekirja, mil reformierakondlane Urmas Sukles oli Haapsalu linnapea, Heino Tamm aselinnapea ja Kalju Aigro aktsiaseltsi A&T Elekter juhatuse esimees ja volikogu liige.

Rahad, mis liikusid Haapsalu linnarahva kui maksumaksja arvelt ühele firmale ilma riigihanketa, olid päris soliidsed.

Siit tuleb ülevaade AS-le A&T Elekter Haapsalu linnavalitsuses (välja arvatud linna allasutused) tehtud väljamaksetest erinevatel aegadel:

2002 1,1 miljonit krooni

2003 1,2 miljonit krooni

2004-2007 6,7 miljonit krooni.

Kokku tehti aastatel 2002 – 2007 väljamakseid ligi 10 miljonit krooni eest. Kas pole kasulik äri? Teine küsimus on, kas me nõuame poliitikutelt ausust või oleme sellest loobunud?

Küsimuseks jääb ka: kas me tolereerime Haapsalus sellist reformierakondlikku ringkäendust, kus poliitilist võimu kasutatakse oma erahuvide arendamiseks? Kõik kolm – Urmas Sukles, Heino Tamm ja Kaljo Aigro kuuluvad ka täna volikokku. Täiesti juhuslikult kuulub ärimees Aigro ka volikogu kommunaalkomisjoni.

Kui jälgida sõnavõtte volikogus, siis on näiteks ettevõtja Kaljo Aigro esinemised tihti üles ehitatud oma ärihuvist lähtuvalt. Kuigi kaitsepolitsei on täna hõivatud teiste kohalike omavalitsuste uurimisega ning neil „pole” tööjõudu, et uurida reformierakondlaste ärisid Haapsalus, peaks meil kohapeal olema siiski nii palju tahet ja jõudu, et me ei anna enam mandaati sellisele poliitilisele klikile, kelle põhihuvi on teha linnakassale „sikku” – aga just sellist väljendit kasutas ka reformierakondlane Urmas Sukles ise ühel 2008. aasta volikoguistungil).

Riigihangete Amet on 2004. aastal kõnealusele lepingule andnud negatiivse hinnangu.

Siinset teemat saab Haapsalu kontekstis võtta järgmiselt. Reformierakondlaste „sikumaigulised“ teod aastaid tagasi on pikka aega avaldanud halba mõju maksumaksja rahakotile. Nende rahavood on lõppemas ja nad tahavad jälle saada linnakassa manu.

„Meie Kodu Haapsalu” toimetus võib kinnitada, et tänasel linnapeal selliseid kombeid pole. Talle võib ette heita vähest edevust, aga linna rahakotti ei aeta enda rahakotiga segi.

„Meie Kodu Haapsalu“ kaalub, kas siin jutuks olevat lugu edastada uurimisorganitele. Eetilise hinnangu saame anda aga kõik koos. Tavaline tööinimene peab kümne küünega rabama, et leib lauale tuua ja lapsed koolitada. Mõni seltskond kasutab poliitilist võimu vaid enda rikastamiseks. Muheda naeratuse ja ümbritseva kulla ja karra taga võib peituda kasuahne ja egoistlik tegelane.

Varsti, juba 18. oktoobril valimistel, on võim haapsallaste ja ei kellegi teise käes. Mõtelge, kas tahate sahkerdajaid linna rahakoti juurde tagasi valida.

Haapsalu väärib ausat valitsemist nii heal kui ka raskel ajal.

KESKNÄDAL tsiteerib Keskerakonna ajalehes „Meie Kodu Haapsalu“ märtsis 2009 ilmunut

[esiletõste] Siin on leping, millega Haapsalu reformierakondlased andsid ühele ettevõttele (AS A&T Elekter) 5 aastaks stabiilse rahavoo.

[Lisatud faksiimile lepingust.]

KN TOIMETUSELT:

Haapsalu linnavolikogu liikme, õiguskomisjoni esimehe JAANUS KARILAIU sõnul on siin avaldatud lepingu alusel tehtud väljamakseid 4 miljoni krooni eest. Reformierakondlased ise on end õigustanud väitega, et rohkem selliseid firmasid, nagu on ühel reformierakondlasel Haapsalu volikogus, pole Haapsalus, Läänemaal ega Eestis. See andnudki nende arvates õiguse riigihanke korraldamata jätmiseks ja sedakaudu sahkerdamiseks.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12318

Uudisteagentuuri BNS juht Anvar Samost avaldas 5. aprillil Rahvusringhäälingu saates „Olukorrast riigis” arusaamatusega segatud muret praegusele erakondlikule poliitilisele süsteemile vastanduva „Minu Eesti“ (ME) üle. 1. aprillil IT-kolledzhis toimunud ME nn inspiratsioonikonverentsil ise osalenud filmiprodutsent Artur Talvik nägi 8. aprilli Eesti Päevalehes sügavamale – talle meenutas kogu üritus teleuudistest nähtud kodumaist parteikongressi: olemas on potentsiaalsed liikmed, toetajad, juhid, selge hierarhia. Mida aga veel pole, see on programm. Samas ei saa ka Talvik aru, miks tema teatrijuhist sõber Peeter Jalakas ei suutnud oma häid ideid ellu viia Reformierakonnas ega roheliste juures, kelle ridadesse ta kuulus.

KESKNÄDAL

PRÜGI TÄNASENI KORISTAMATA: Mullu puhuti meedias suureks kampaania „Teeme Ära 2008“. Aasta hiljem on see üritus lõpule viimata – üle poole Tartus Raadile, Rapla vallas Kuusikule ja Harjumaal Harkusse (pildil) kogutud prügist on endiselt sorteerimata. Aga juba alustab sama meeskond järgmise aktsiooniga – „Minu Eesti 2009“. (Foto Scanpix)

MTÜ ja kaubamärk on respublikaanidelt

1. maiks 100 000 Eesti mõtlejat kokku tuua lubaval algatusel „Teeme ära – Minu Eesti” pole avalikku füüsilist aadressi ega papist postkastigi. Tema peakorter asub veebis. Huvitaval kombel puudub aga sel koduleheküljel viide ettevõtmise juriidilisele kehale. Ja seda ilmse põhjusega.

IHKAB PÄRNUS VÕIMULE TULLA: MTÜ Minu Eesti on registreeritud IRL-i Pärnu piirkonna arendusjuhi Raul Sarandi (pildil) nimele aadressil Tamme tänav 51, Pärnu. Ajalehe Pärnu Postimees kaudu lootis Sarandi leida talguliste hulgast uusi liikmeid. Kas Sarandi nõustus MTÜ Minu Eesti laskma enda nimele kirjutada seepärast, et talle lubati selle eest Pärnu linnapea kohta? (Foto Scanpix)

Nimelt pole, vaatamata parteitu riigi edendaja kuvandile, juriidilist keha jäetud parteitute hooleks. MTÜ Minu Eesti on registreeritud Isamaa ja Res Publika Liidu (IRL) Pärnu piirkonna arendusjuhi, palgalise parteitöötaja Raul Sarandi nimele aadressil Tamme tänav 51, Pärnu.

MTÜ Minu Eesti põhikiri kinnitati 31. juulil 2008 ehk paar kuud pärast mullust vastuolulist prügiaktsiooni.

Kaubamärgi „Minu Eesti” registreerimise menetluses oleva taotluse on esitanud mullu 19. detsembril aga Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ainus juhatuse liige Urmo Kübar. See mees on endine Res Publica palgaline organisatsioonisekretär ja liikmeteenuste juht – järjekordse partei ülesehitamiseks igati pädev kodanik.

Kiislerilt 20 miljonit KÜSK-ile

Nn kodanikualgatuse „püha lehma” (kui kasutada Artur Talviku määratlust) finantseerimise skeemid on peaaegu sama keerulised kui taevaliku Vatikani maised finantsid.

„Minu Eesti“ koduleheküljel öeldakse, et projekti rahastajad on Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Eesti Telekom ja Euroopa Komisjon (Riigikantselei kaudu).

Sellega esiteks mureneb kultiveeritav kauniskujund vabatahtlike tasuta tegevusest. Pealegi on tegu Eesti riigi ja meie valitsuse poolt suunatava Euroopa Liidu rahaga, mitte era-annetustega.

Teiseks pole aga näha, kui palju raha ja, täpsemalt, kuidas seal liigub. Teatud järeldusi saab teha erinevaid kodanikuühiskonna palgalisi struktuure kõrvutades.

Osa raha tuleb riigieelarvest – iga-aastase 20 miljoni kroonise maksena regionaalminister Siim Kiisleri (IRL) hallatava Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) kaudu, mis pumpab selle „Minu Eestisse“ läbi Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL). Sealhulgas ka euroraha.

Teine kanal on sihtasutus „Vaata Maailma“, mida toidavad majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi (IRL) haldusalast suunatav euroraha, IT- ja telekomifirmad ning pangad. Eraettevõtted osalevad seejuures ka oma toodete ja teenuste müügiga, mille puhul pole enam selge, kas tegu on nende rahalise panusega või hoopis teenistusega riiklikult suunatavalt tegevuselt.

KÜSK-i nõukogu esimees Tiit Riisalo on IRL-i rahastavale Marcel Vichmannile kuuluva AS-i Edelaraudtee arendusjuht. Sellegi ettevõtte käekäik sõltub majandus- ja kommunikatsiooniministri jagatavast reisijateveo dotatsioonist. Edelaraudtee arendusjuhi juhitav KÜSK-i nõukogu otsustas, et KÜSK-i büroo ruumid renditakse riigile kuuluva Eesti Raudtee peakorteriga samasse majja.

KÜSK-i juhatajaks on Agu Laius (IRL), kes on olnud alates 1991. aastast kuni viimase ajani IRL-iga tihedalt kokku kasvanud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige; isegi tema meiliaadress KÜSK-i kodulehel olevas CV-s on Jaan Tõnissoni Instituudi oma.

KÜSK-ilt miljonid EMSL-ile

KÜSK-i nõukogu otsustas tänavu jaanuaris toetada mullusest eelarvest „Minu Eestit“ ühe miljoni krooniga (raha kasutamisaeg kuni 31. maini 2009). Nõukogu juba on otsustanud ka jätkuprojekti rahastamiseks reserveerida 700 000 krooni 2009. aasta eelarvest. Ajal, kui riik kärbib kõike, mis liigutab, on ühe partei asutamiseks 1,7 miljonit krooni igati abiks.

„Teeme ära – Minu Eesti” idee kogueelarveks oli aga KÜSK-ile esitatud taotluses näidatud 8,36 miljonit krooni. Taotluse esitas Eva Truuverk ”Minu Eesti” meeskonnast, kes tegelikult on Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) palgal.

KÜSK kantiski 2. märtsil „Minu Eestile“ mõeldud raha (850 000 krooni) mitte samanimelisele MTÜ-le, vaid EMSL-i arvele.

EMSL-ilt läheb ressurss „Minu Eestile“

Eesti mittetulundussektori esindusorganisatsiooni nõukogus on mitu ME projekti funktsionääri. Esiteks muidugi „Minu Eesti“ idee autorina esitletav nõukoja liige Rainer Nõlvak ise, samuti nõukoja liige Maarja Mändmaa (riiklikke hooldekodusid majandava AS-i Hoolekandeteenused juht) ja ka näiteks ME Setumaa toimkonna juht Aare Hõrn (IRL).

Mitu EMSL-i büroo palgal olevat inimest töötab tegelikult ME-s. EMSL-i tegevjuht Urmo Kübar on ME nõukoja liige, Eva Truuverk juhib ME partnersuhteid, Elina Kivinukk tegutseb ME koolitustoimkonnas.

„Minu Eesti“ nõukoda

Nõukoja koosseis, kes kodulehekülje andmeil „annab nõu ja hoiab silma peal kogu Minu Eesti projektil”, avab ürituse ärilis-poliitilist tausta veelgi.

Sinna kuuluvad Juhan Partsile alluva Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) osakonnajuhataja Margus Püüa ning samas asutuses töötav Partsi parteilasest abi Marek-Andres Kauts.

Arvestades MKM-i kaudu Eesti IT-sektorisse pumbatavaid Euroopa Liidu miljardeid, on mõistetav, et „Minu Eesti“ nõukotta kuulub Eesti Telekomi neljaliikmelisest juhatusest koguni kaks liiget: juhatuse esimees Valdo Kalm (kes on ka AS-i EMT tegevjuht) ja Enn Saar (ka „Microlink Eesti“ tegevjuht).

ME nõukojas on lisaks EMT tippjuhile veel kaks sama ettevõtte juhtfiguuri: arendus- ja tehnoloogiadirektor Tõnu Grünberg ning turundusdirektor Piret Mürk-Dubout.

Nõukojas on ka Elioni turundusdirektor Arti Oras, Andrus Aaslaid „Microsoft Eestist“ ja üks Skype’i asutajatest Ahti Heinla.

Sinna kuulub loomulikult ka sihtasutuse „Vaata Maailma“ juhataja Ain Järv, kes tänavu märtsis alustas EMT, Elioni ja Microlinkiga projekti „Ole kaasas!”. Selle käigus lubatakse 100 000 inimesele tasuta jagada arvutiõpetust, soodsaid arvuteid ja internetiühendust ning kolme aasta jooksul tuua internetti kasutama täiendavalt 50 000 peret.

Kuigi projekti rahastamisel kasutatakse ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid, täpsemat eelarvet ürituse veebilehtedelt siiski ei leia.

Nõukoja liige on ka Birgit Tolmann, kellele tööd andvat Õnnepanka rahastab riik KÜSK-i kaudu 430 265 krooniga. Tegemist on ilmselgelt „Minu Eesti“ järjekordse pungakesega, kes aitab hajutada projekti riiklikku finantseerimist. Kahtleja võib järgi kaeda leheküljelt www.onnepank.ee , kus on üleval lubadus luua õnneretseptide vahetamise võrgustik…

Nõukoja liige on ka Tõnis Paltsule ja Juhan Partsile ligilähedane Hans H. Luige äripartner Ville Jehe, AS Delfi juhatuse esimees.

Samuti on nõukojas riigikogulane Toomas Trapido (juba nimetatud Õnnepanga-nimelise riigilüpsilehma juht) ja teatrijuht Peeter Jalakas, mõlemad erakonnast Eestimaa Rohelised. Kirjas on ka reformierakondlane Hannes Astok Riigikogust.

Reformierakondlaste kaasalöömine on seletatav heameelega, mida selle partei peakorteris Tõnismäel tuntakse oma parempoolse rivaali pooldumise alguse puhul. Sellega on ju tegelikult läbi kukkunud kogu Mart Laari juhtimisel toimunud liitumisprotsess korra Isamaast juba lahku löönud Res Publlica seltskonnaga. Roheliste osalemisega Res Publica II-s on veelgi lihtsam – kohalikel valimistel ollakse häämeelega ühistes valimisliitudes ning need rohelised pole enam poliitikas ka nii rohelised, et järgmisteks Riigikogu valimisteks söandaks teha panust Marek Strandbergi juhitavale organisatsioonile.

„Minu Eesti“ töömesilased

Uue partei loomiseks vajalikust mõttetegevusest peab mulje looma parempoolne mõttekoda „Praxis“, kust on võetud ME analüüsitoimkonna juht Ain Aaviksoo, samuti tema kolleegid „Praxises“ Annika Uudelepp ja Maiu Uus.

ME maakonnakoordinaatoritest jääb silma IRL-i Res Publica tiivast Rain Veetõusme (Tallinna koordinaator), kes kuulub ka ME kommunikatsioonitoimkonda. Selles toimkonnas osalevad ka propagandaekspert Agu Uudelepp, valitsuse infonõunik Hille Hinsberg ja eurovalimistel IRL-i nimekirjas kandideeriv Karoli Hindriks.

ME koolituste ja talgujuhtide toimkond põhineb Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna koolituskeskusel – neljast liikmest kolme töökohad asuvad seal. (Pole ime, et esimesed nn proovitalgud toimusid just TTÜ Kopli õppehoones. Rahvusringhääling kajastas neid nädalavahetuse peauudisena, mis pole samuti ime, sest Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg isiklikult oli kohal.)

Teemade toimkonnas elik nende seas, kelle ülesandeks on agenda juhtimine, domineerivad ilmselt „Minu Eesti“ palgalised (8 inimest). Aga on ka kaks riigiametnikku – Anna Tiido välisministeeriumist ja Lauri Abel kaitseministeeriumist.

Silmatorkavalt paljudel võtmeisikutel pole ME koduleheküljel töökohta märgitud, mis võib viidata seigale, et neile maksab palka „Minu Eesti“ (millise juriidilise keha alt ja kas ka sotsiaalmaksu tasudes, see pole Kesknädalale muidugi teada).

„Minu Eesti“ partnerid

Sõna otseses mõttes hindamatu väärtusega on Rahvusringhäälingus parimatel eetriaegadel käiatavad „Minu Eesti“ reklaamklipid – hindamatud ses mõttes, et ETV-s ametlikult puudub reklaamihinnakiri.

Kui lisada lopsakas kajastus Vikerraadios, sh sellised erisaated nagu „Reporteritund“ (saatejuht Arp Müller, rääkijaks Marju Lauristin…), siis on ka siin tegu administratiivse ressursi ärakasutamisega.

Muide, ME partnerorganisatsioonide nimistus hakkab silma ka USA saatkond – ainus välissaatkond. Parteiloomeks välisriikides (sh Eestis) on USA seni kasutanud Avatud Eesti Fondi sarnaseid organisatsioone. Seekord on välisriik kaasatud vähemalt avalikult.

Venemaast ja Ukrainast rääkides nimetavad IRL-i poliitikud kogu eelkirjeldatud poliittehnoloogiat administratiivse ressursi kasutamiseks. Nende eneste loodud „Minu Eestis” on see aga vähemalt esialgu JOKK.

[fotoallkirjad]

MULJETAVAD: „Minu Eesti“ mõttetalgute proovist 21. märtsil võtsid osa Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali (KÜSK) juhataja Agu Laius (IRL). Laius on alates 1991. aastast kuni viimase ajani IRL-iga tihedalt kokku kasvanud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatuse liige. Isegi tema meiliaadress KÜSK-i kodulehel olevas CV-s on Jaan Tõnissoni Instituudi oma.

TRIKITAVAD RIIGIRAHA EEST: Res Publica „äraostmatute“ rakukese rahaline ja organisatsiooniline „kanderakett“ ärimees Tõnis Palts on asunud taas rahva meeli hullutama. Seekord loob ta uut parteid riigiraha eest. Äriprojekti „Teeme ära“ õnnestumisse on andnud oma panuse mitmed ühiskonna väljapaistvad inimesed ja firmad, teiste seas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, „Minu Eesti“ nõukoja liikmed Hannes Astok (Reformierakond), teatrijuht Peeter Jalakas ja „Minu Eesti“ analüüsitoimkonna juht, kaitseminister Jaak Aaviksoo poeg Ain.

[ajalehe esiküljel]

[sissejuhatustekstid]

<> Isamaa ja Res Publica Liit ning ärimees Tõnis Palts loodavad projekti „Minu Eesti“ kaudu Eestis võimule tõusta.

<> Mittetulundusühing „Minu Eesti“ on registreeritud IRL-i Pärnu piirkonna arendusjuhi Raul Sarandi nimele.

<> „Minu Eesti“ üritab hajutada projekti riiklikku finantseerimist. „Minu Eestit“ rahastatakse miljonite kroonidega riigieelarvest ja Euroopa Liidu finantsvahenditest.

<> 2003. aastal allkirjastas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Rainer Nõlvakuga seotud AS-iga Celecure 17,1 miljoni kroonise lepingu vähiravimi uurimise toetuseks. Nõlvak tegi koostööd kahtlase minevikuga teadlastega ja lõpuks lasi saadud raha tuulde.

<> Eesti meedia soosib „Minu Eestit“. Mõttetalgute nõukotta kuulub meediaärimees Hans H. Luige äripartner, AS Delfi juhatuse esimees Ville Jehe. Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg viibis nn proovitalgutel ise kohal.

Raadiosaates „Olukorrast riigis“ peatus Anvar Samost 5. aprillil täitsa ontlikult mõttetalgutel „Minu Eesti“. Teema edasiseks käsitlemiseks anname majandusajakirjanikuna endale nime teinud Samostile ühe mõttelõnga BNS-i enda kontrori asukohast. Nimelt asub Balti jaamas tema juhitava firmaga samas hoones, aadressil Toompuiestee 35, riigile kuuluva AS-i Eesti Raudtee peakorter. Selle ettevõtte nõukogu koosolekutel on alati koht Tõnis Paltsul – Isamaa ja Res Publica Liidu juhatuse liikmel, IRL-i Ettevõtjate Kogu esimehel. Palts on ka tänaseksi ära unustatud Res Publica „äraostmatute“ rakukese rahaline ja organisatsiooniline kanderakett. Sama mehe poliittehnoloogilised katsetused on nähtavad ka „Minu Eesti“ projektis.

Kui Res Publica loomise poliitilise ressursina kaasas Palts riigiametnikena endale poliitilist kapitali kogunud inimesi, siis nüüd on astutud sammuke edasi – uut parteid luuakse, seejuures risti ette löömata, riigi raha eest.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12258

Tallinna Sadama juhatus (kus võtmetegelased on reformierakondlased) müüs Paljassaare kaid üliodavalt erafirmale. <> Kaide müügi kohta ilmus märkamatu kuulutus Äripäevas. Hiljem muudeti enampakkumine ettevõttele suunatud pakkumiseks. <> Sadama nõukogu esimees Neinar Seli soosis müügitehingut. Kaide mahamüümist toetas ka Reformierakonda kuuluv juhatuse liige Allan Kiil. <> Sadama käive väheneb katastroofiliselt. Vara müüakse odavalt. Riigile makstakse dividende laenatud rahaga. <> Kes Paljassaare kaid endale saanud erafirma taga on IRL?

Reformierakonna juhtimisel käib Tallinna Sadamas riigivara odav väljamüük

Praegu iseloomustab Eesti majandust kulude kärpimine kõikjal – valitsusest kuni ettevõteteni. Riik takistab kohalikel omavalitsustel laenuvõtmist, et tugevdada riigi maksebilanssi. Samas ei piirata riigile kuuluvate äriühingute laene. Kas see ei mõjugi riigi maksebilansile?

Arusaamatu olukord valitseb Tallinna Sadamas. Riigile kuuluva ettevõtte kohustused kasvavad, aga samaaegselt müüdi 2008. aastal Paljassaare sadamas kaisid bilansilise jääkväärtusega.

Kummalised tehingud

Mullu müüs sadam Paljassaares kaisid AS-ile Petromaks Stividor 14,7 miljoni krooniga. Ekspertide hinnangul oli nende kaide tegelik turuväärtus tol hetkel kaugelt üle 100 miljoni krooni. Seda kinnitavad ka tehingut koormavad suured nõuded avalike andmebaaside järgi.

Tehing viidi läbi kummaliselt. Kaide müügi kohta ilmus tagasihoidlik kuulutus Äripäevas ning hiljem muudeti enampakkumine ettevõttele suunatud pakkumiseks.

Eelnevalt olid sadama spetsialistid kommertsdivisjoni juhi Andres Lippmaa juhtimisel koostanud põhjaliku analüüsi, mis tõi välja kaide müümisega kaasnevad suured riskid ja kus sisaldus ettepanek müük peatada.

See analüüs on Kesknädala käsutuses ja väärib laiemat tähelepanu.

Spetsialistid juhtisid tähelepanu asjaolule, et Tallinna Sadamale võib niiviisi tekkida konkurent erasadama näol. Riigile kuuluv äriühing võib seetõttu kaotada oma suurima kliendi Tallinki, kellelt laekub  Tallinna Sadamale aastas 240 miljonit krooni. Tallinkil oleks aga omaenda sadama abil võimalik sadamatasude arvelt kokku hoida.

Eesti üldisest hinnatõusust tulenev reisijatearvu vähenemise risk sunnib reisioperaatoreid oma tegevuskulusid vähendama ning otsima uusi arenguvõimalusi. Tallinkiga seotud isikutel on samas piirkonnas kinnisvaraarenduseks maid – reisijatele mõeldud tõmbekeskuse tekitamine sadamasse peaks igati võimalik olema, mistõttu võib kaide ostmine hästi sobituda nende kinnisvaraarenduslike plaanidega.

Arvatavad miljonid

Analüüsis hoiatatakse, et Paljassaare sadam võib soodsate hindadega ära meelitada kruiisilaevad. Edasise kinnisvaraarendusega (pagasikäitlemisteenindus ja laod, hotellid, kaubanduskeskused, turismiteenused) on võimalik tagada kruiisifirmadele võimalus kasutada sadamat nn turn-around sadamana. See aga oleks omakorda konkureerivaks projektiks Tallinna Sadama Vanasadamale, mis on samuti valmis vastavateks arendusteks.

Tallinna Sadama tulu kruiisilaevade teenindamisel on 40–50 miljonit krooni aastas. Kruiisifirmade üleminekul Paljassaarde ei oleks atraktiivsed mitte ainult tõenäoliselt madalamad sadamatasud, vaid ka kruiisifirmade võimalus teenida suuremat tulu kaldaekskursioonidelt, sest kesklinn/vanalinn poleks enam jalutuskäigu kaugusel. Lisatulu piletimüügist saaks ka nn transfeeri käimapanekul.

Agendid kindlasti ei jäta kruiisifirmadele pakkumast odavamate tasudega konkurentsadamat. Pealegi ei realiseeri ju ükski mõistuse juures oleja mereäärset maad, veelgi  enam sadama strateegilist vara – kaisid – nii kõvasti alla turuhinna.

Pärast analüüsiva dokumendi valmimist sunniti sadama kommertsdivisjoni juht Andres Lippmaa ametist lahkuma. Tallinna Sadama nõukogu reformierakondlasest esimees, Tartu ärimees Neinar Seli soosis müügitehingut. Kaide mahamüümist toetas aktiivselt ka Reformierakonda kuuluv juhatuse liige Allan Kiil.

Kellele toob kasu riigi äriühingule kahjulik tehing?

Kummaline on see, et näiteks 2007. aasta novembris emiteeris Tallinna Sadam riigile dividendide maksmiseks 256,4 miljonit krooni eest võlakirju. Seega – ühelt poolt Tallinna Sadam laenab raha, et riigile välja maksta omanikutulu, ja teiselt poolt jagab oma strateegilist vara sümboolse hinnaga. Nagu tavatseb öelda reformikast peaminister: tule, taevas, appi!

Eelmisel aastal valitsuses esitatud sadama presentatsiooni põhjal pole riigil Tallinna Sadama omanikuna enne 2012. aastat dividende mõtet lootagi. Kaubavood sadamas on alates 2007. aastast vähenenud 30%. Tänavu jätkavad kaubavood kolinal kukkumist ning on juba kahe esimese kuuga täiendavalt kahanenud võrdluses eelmise aastaga veel 7,2 protsenti. Lisaks on Tallinna Sadama audiitor Urmas Kaarlep Pricewaterhouse Coopers‘ist oma arvamuses sadama majandusaruande kohta juhtinud tähelepanu, et Tallinna Sadama bilansis seisab 900 miljoni krooni ulatuses materiaalset põhivara, mille väärtuse kohta ei olnud audiitoril võimalik saada piisavalt kindlust. Silmas peetakse Muuga söeterminali, mille infrastruktuuri on Tallinna Sadam investeerinud üle 800 miljoni krooni. Audiitor ei saanud ka alternatiivseid auditiprotseduure kasutades piisavalt tõendusmaterjali bilansilise maksumuse õigsuse ja allahindluse vajalikkuse kohta. Seega on reisijateveol lähiaastatel sadamale eriline tähtsus teenindamaks juba olemasolevaid ja uusi, juurdevõetavaid kohustusi.

Miks tehakse niisuguseid riigi äriühingule kahjulikke tehinguid? Miks sadama nõukogu esimees kiidab sellised tehingud heaks?

Korruptsioon?

Kas siin ei ole tegemist korruptsiooniga? Või on tegemist tüüpilise reformierakondliku poliitikaga: kõik müügiks enne lõppu? Vahet ju pole – pärast meid tulgu või veeuputus! Võimalik, et selliste tehingute abil toetatakse kellegi kaudu näiteks Reformierakonna parteikassat?

Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli on samal ajal Reformierakonna suurtoetaja. Nii annetas ta aastatel 2006–2008 parteikassasse kokku 470 000 krooni. Ka on suutnud Neinar Seli aktiivselt toetada Tallinna Sadama finantsvahendite kaudu Eesti Olümpiakomiteed (EOK), kus ta on üks täitevkomitee asepresidente. Nii on EOK riigile kuuluvalt äriühingult aastail 2004–2008 saanud  6,4 miljonit krooni, mis põhiliselt on läinud Reformierakonna poliitikute juhitavatele alaliitudele.

Seega – riigile kuuluva äriühingu vara mahaparseldamine ja laiahaardeline sponsorlus samast äriühingust kukuvad Reformierakonna suurtoetajal Neinar Selil hästi välja.

Kelle kätte mängiti Paljassaare kaid?

Ühed väidavad, et kadunud Robert Lepiksoni pojale, aga teised peavad teda siiski vaid „tankistiks“. Kaidega seotud uus võtmeisik olevat Toivo Promm – Isamaa ja Res Publica Liidu poliitik ning ärimees, kunagine Tallinna abilinnapea, ekslinnapea Tõnis Paltsi lähedane sõber.

Mida ütleb selle kohta tema parteikaaslane, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts? Kas temagi on segatud sellesse korruptiivsesse äriprojekti?

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12272

Üldse esimene kriminaalasi minu suhtes (edaspidi: kriminaalasi nr. 1) algatati 25.01.2002 ja kandis numbrit 0222100009. Selle algatamise aluseks oli Hansa Liisingu avaldus, nagu oleksin mina “ärandanud” 10 miljonit krooni. Kriminaalasja raames võeti mind kümneks päevaks vahi alla. Keskkriminaalpolitsei teatas avalikult (Postimees 08.02.2002), et süüteo kohta on ümberlükkamatud tõendid ja et Lauri Vitsutit ootab kuueaastane vabadusekaotus. Peale selle episoodi leiti veel üks võlgnik, kes kaebas oma elule kallalekippumises, ja mulle esitati veel ka süüdistus tapmisähvardusega väljapressimises.

Teine kriminaalasi nr 1-06-1708 (edaspidi: kriminaalasi nr. 2) algatati 30.10.2002 ja selle algatamise motiiviks oli pankrotihaldur Peeter Sepperi (ajakirjanduse andmetel on tegemist endise KGB Tartu osakonna koosseisulise töötajaga) väide, et mina olevat tema pankrotimenetluses paljaks varastanud.

Esimeses kriminaalasjas saadeti pärast kaheaastast eeluurimist asi kohtusse. Kohtus kuulati üle 36 tunnistajat. See kõik kestis veel kolm aastat. Pärast viieaastast kriminaalmenetluse läbiviimist, teatas ühel istungil prokurör, et antud asjas puudub avalik huvi, ja ta taotles menetluse lõpetamist avaliku huvi puudumise tõttu. Kohus lõpetas kriminaalasja määrusega prokuröri taotlusel.

Paralleelselt kriminaalasja nr. 1 lõpetamisega forsseeriti kriminaalasja nr. 2 menetlust, mis oli juba aastaid seisnud. Ühe kuuga kuulati üle kõik tunnistajad ja esitati süüdistus. Seda kriminaalasja oli siis juba menetletud üle nelja aasta. Esitasin kohtueelse menetluse kestel korduvalt kaebusi Riigiprokuratuurile, et menetlus on seadusevastane, kuna selles asjas puudub kuriteokoosseis. Riigiprokuratuur jättis kaebused rahuldamata. Täpselt 10 päeva enne aegumist (aegumist hakatakse lugema viimasest episoodist viis aastat) esitati kiirustades ja seadust rikkudes (seda tuvastas hiljem Tallinna ringkonnakohus, kui olin esitanud kuriteokaebuse prokuröri tegevuse peale) süüdistusakt kohtusse ja kohus koostas viivitamatult minu kohtu alla andmise määruse (seda tegi kohus 9. veebruaril 2006, kui minul täitus täpselt 40 aastat sünnist).

Kuna prokurör rikkus räigelt seadust, koostasin kuriteokaebuse ja esitasin selle peaprokurörile. Kuriteokaebuses palusin algatada prokuröri suhtes kriminaalasi karistusseadustiku ? 310 põhjal seoses teadvalt vale süüdistuse esitamisega. Süüdistusakti aluseks oli Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi jõustumata otsus 2-2/916/05, mille hiljem tühistas Riigikohus.

Prokurör Stella Veber jättis taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks üldse läbi vaatamata. Muid märkimisväärseid tõendeid, peale jõustumata kohtuotsuse, antud asjas polnud.

Riigiprokuratuur jättis kriminaalasja algatamata, tuues põhjuseks, et “prokurör võibki mõõdukalt seadust rikkuda”. Kaebasin Riigiprokuratuuri otsuse algatamatajätmise kohta edasi ringkonnakohtusse. Tallinna ringkonnakohus möönis, et seadust on rikutud, kuid see ei anna piisavat alust algatada kriminaalasja prokuröri vastu. Sisuliselt jättis ringkonnakohus asja algatamise sõltuvusse kohtuotsusest.

Pankrotihaldur Peeter Sepper esitas samal ajal kahju hüvitamise nõuded topelt – nii tsiviilasju arutavatesse kohtutesse kui ka kriminaalasja nr. 2 raames. Pankrotihaldur Peeter Sepper kaotas kõik tsiviilkohtumenetlused. Harju maakohus võttis vastu mitu otsust, milles jäeti pankrotihaldur Peeter Sepperi kahjuhüvitamisnõuded endiste juhatuse liikmete vastu rahuldamata. Kohus tunnistas endiste AS-i Epikart juhatuse liikmete Ülle Kingi ja Lauri Vitsuti tegevuse seaduslikuks.

Kriminaalasja nr. 2 arutamine jätkus Harju maakohtus, kus kannatanut esindav pankrotihaldur Peeter Sepper püüdis varjata asjaolu, et on saanud 200 000 krooni kahjuhüvitist Hansapangast kätte ning arvestanud selle oma töötasuks. Pettus ei tulnud kohtumenetluses kohe ilmsiks, ja Peeter Sepper saavutas kriminaalasjas tsiviilhagi rahuldamise minu vastu (hiljem tühistas selle ringkonnakohus). Samas nõudis Peeter Sepper Harju Maakohtus sama summat ka viimaselt AS-i Epikart juhatuse liikmelt Meelis Möldrilt.

25.10.2007 tegi Harju maakohus otsuse (kokku 170 lehel!), millega mõistis mind süüdi. Otsuse tegijaks oli kohtunik Merike Allikmäe. Kaebasin otsuse edasi Tallinna ringkonnakohtusse. Kohus tühistas otsuse ja möönis, et Harju maakohtu otsus oli seadusevastane ja prokuröri poolt esitatud süüdistus algusest peale puudulik. Ringkonnakohus möönis, et kohtuotsus on saadud süüdistuse ümberkopeerimise teel; kogemata oli kohus ümber kopeerinud ühte ja sama asja mitu korda, jättes isegi kirjavead sisse. Tallinna ringkonnakohus andis nn. juhtnöörid, mida tuleks antud asjas üldse tuvastada, kuid samas seadis kohus kahtluse alla, kas antud tegu on üldse karistatav.

Vahepeal selgus ajakirjanduse andmetel, et esimeses astmes otsuse teinud kohtunik Merike Allikmäe suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus. Pretsedenditult esimest korda Eestis kavatses Riigikohus tagandada kohtuniku ebakompetentsuse tõttu (Postimees 05.09.2008). Kohtunik Merike Allikmäel õnnestus sulitempe tehes päästa oma kohtunikupension ja lahkuda ametist enne, kui Riigikohus oleks teda tagandanud. Tagandamise puhul oleks ta kaotanud oma kohtunikupensioni.

Tallinna ringkonnakohus suunas asja tagasi Harju maakohtusse. Prokurör Stella Veber hakkas asja venitama. Korduvalt muutis ta süüdistust. Kokku muudeti süüdistust ja esitati uus süüdistusakt kuuel korral.

Harju maakohtu kohtuvaidlustes nõudis prokurör Stella Veber Lauri Vitsutile reaalset neljakuulist vanglakaristust neli kuud, ülejäänud karistus 1,5 aastat tulnuks ära kanda tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Kriminaalasja nr. 2 menetlust on toimetatud kokku üle viie ja poole aasta. Viimasest selles väidetavast episoodist on möödunud 8 aastat

LAURI VITSUT, jurist

.[kaks esiletõstet]

Kohus mõistis Lauri Vitsuti õigeks

Harju Maakohus mõistis 3. aprillil Lauri Vitsuti talle usaldatud ja tema korralduses oleva võõra vara omastamises ning ametiisikuna ametiseisundit kuritarvitades suureulatuslikus võõra vara riisumises õigeks.

Riik peab hüvitama Vitsutile õigusabi kulud 141 600 krooni eest. Ka ekspertiisikulud, koopiakulud ja määratud kaitsjale makstud tasu jäetakse samuti riigi kanda.

Lauri Vitsut lubas prokuröri kohtusse kaevata

Meedias ilmunud väidete järgi on Lauri Vitsut lubanud talle valesüüdistuse esitanud prokuröri Stella Veberi kohtusse anda, sest Vitsuti sõnul on prokurör sooritanud sellega kuriteo.

Vist pole kellelegi enam saladus, et viimastel kuudel on sagenenud kaitsepolitsei ametnike visiidid Pärnu linnavalitsusse. Lisaks esimesele korrale mullu sügisel, mil viidi ära kõik asjakohased arvutid, kopeeriti nende sisu, tassiti minema kõikvõimalikke pabereid, mis on väidetavalt seotud teedehanke läbiviimisega, jätkuvad politseireidid meie majja regulaarselt iga nädal.

[Vt ka 1. aprilli Kesknädal “Pärnus kasutas kaitsepolitseinik ametiseisundit parkimistrahvi klaarimiseks?“]

KaPo on linnavalitsusse viimastel kuudel teinud lugematul arvul visiite. Küll on minema viidud faksi- ja koopiamasinaid, et uurida neisse salvestunud tahma infomälu, küll spordihoone hanke materjale. Mida kõike on küsitud, uuritud ja minema viidud!

Kui poleks tegu sedavõrd tõsise ametkonnaga, ristiks kogu operatsiooni huumorietenduseks. Politseinikud tunnevad end linnavalitsuses juba nagu kodus. Ainus kurbus kogu tragikoomilise loo juures on, et mingitest edusammudest uurimisel seni teatatud pole. Küll on kuulda, et prokurör tahtvat kriminaalasja kuriteokoosseisu puudusel ammu lõpetada, aga Tallinnast ei lubata. Kas tõesti on Pärnu kohv nii maitsev?

KaPo ametnik pani minugi kannatuse proovile

Mõistuse piires on kõik talutav. Saan minagi aru, et kui „ülalt“ on antud korraldus, siis tuleb otsida. Ja kui eelinfo osutus valeks ühe võimaliku korruptsioonijuhtumi puhul, tuleb leida teisi. Kasvõi maa alt välja kaevata. Pole ju võimalik, et Viisitamm mingeid vigu pole teinud! Iga inimese juurest leiab mõne väiksema möödalaskmise, kui luubiga uurida. Nii kindlasti ka minu puhul.

Kuid reedel, 27. märtsil toimus midagi, mis ka minu paljunäinud kannatuse proovile pani. Nimelt saabus meie majja kui oma koju järjekordne KaPo ametnik, kelleks seekord osutus Tarmo Raud. Et tegu on Pärnu mehega, võiks arvata, et külaline seadis sammud linnavalitsusse murest linna raha juhtimise pärast, tuli prokuratuuri volitusel korruptsiooni avastama või soovis niisama meie maja ajaloolis-unikaalse arhitektuuriga süvitsi tutvuda.

Kuid ei midagi sellist! Tarmo Raud soovis vestelda geodeesiaspetsialisti Aime Proosiga, kinnitades valvelauas, et kuigi ametlikku vastuvõtuaega polnud, olevat tal Proosiga kohtumine kokku lepitud.

Töötõendiga vehkima!

Käinud ära väidetava tuttava Proosi juures, seadis Raud sammud juba isiku juurde, kellega ta tegelikult rääkida tahtis. Liiklusspetsialist Toomas Tammela oli enam kui üllatunud, kui ilma igasuguse etteteatamiseta potsatas tema kabinetti meeskodanik, kes võttis välja oma töötõendi, tutvustas end KaPo ametnikuna ning soovis enda sõnul vestelda kõigest, mis seotud parkimise korraldamisega Aia ja Pika tn ristmikul asuvas parklas.

KaPo ametnikku huvitas, kas see parkla on tasuline või ei ole, kes ja millistel alustel andis Europark OÜ-le kontrollimiskorralduse. Vestluseks nimetatud ülekuulamine kestis ligi pool tundi. Tammela küsimusele, millega on ta ära teeninud KaPo visiidi, vastas politseinik, et seoses teatud isikute uurimisega linnavalitsuse majast.

Lühidalt selgitas linnavalitsuse liiklusspetsialistist ametnik politseinikule, et kõnealune parkla asub Pärnu kesklinna tasulise parkimise tsoonis ning linnale on pandud kohustus seda parklat hallata, mis annab ka õiguse ja kohustuse seal parkimist reguleerida.

Kas kabinetiseintel on kõrvad?

Mille poolest erineb see KaPo külaskäik eelnevatest? Mis siis ikkagi mu kannatuse proovile pani? Kõigepealt oli kummaline, et KaPo ametnik saabus linnavalitsusse ligi kolm tundi pärast minu kabinetis toimunud koosolekut, kus arutasime eelpoolmainitud parklaga seonduvaid võimalikke probleeme ning seda, kas linnal on ikka õigus riigimaal parkimist korraldada. See oli minu jaoks esimene kord seda teemat arutada ning ma olin jõudnud oma märkmikusse kirjutada, et antud küsimuses tuleks läbi viia täiendav juriidiline analüüs lisaks meie maja juristide arvamusele. Kas tõesti on mu kabineti seintel kõrvad?

Teine hämmastama panev asjaolu seisneb selles, et kaitsepolitseiametnik sisenes linnavalitsusse, viidates valele kokkuleppele ning vaikides oma tegelikust eesmärgist. Omamata sealjuures ametlikku volitust ülekuulamise korraldamiseks, nimetas ta seda vestluseks. (Näidates siiski enne “vestlust”oma töötõendit ja kinnitades, et külaskäik on seotud teatud linnavalitsuse töötajate uurimisega.)

Kas siis ikkagi oli tegu kodanik Raua isikliku huviga parkimiskorralduse vastu? Või püüdis ta osutada sanktsioneerimata teeneid oma tööandjale?

Sellele küsimusele on paraku väga keeruline vastata, sest tagatipuks selgus, et kaitsepolitseinikust “vestluspartner” oli ka ise saanud valesti parkimise eest kirjaliku hoiatuse, millega juhiti tema tähelepanu sellele, et antud parkimisalal on tal tasumata parkimistasu.

Kui ülaltoodule liita veel viimane asjaolu, siis tundub tõepoolest, et Tarmo Raud otsustas innuka politseinikuna segada ühte patta oma tööandja huvid ja isiklikud mured ning kasutada neid kerge pettuse abil asjakohaste selgituste saamiseks. Pole ju vahet, millise rikkumisega Viisitamm vahele võtta! Oleks sellisel moel selgunud midagi seadusevastast, oleks meie aina enam eesmärgile (ja aina vähem abinõude legaalsusele) pühendunud uurimisorgan leidnud vähemalt midagigi, millega avalikkuse ees oma astunud samme õigustada.

KaPo ametnik kuritarvitas ametiseisundit?

Juristina näen siin mitut ebaseaduslikku ja ametiseisundi kuritarvitamisele viitavat tõendit, mida prokuratuur peaks kindlasti uurima hakkama. Pean taunitavaks, et politsei kasutab oma ametiseisundit inimeste mõjutamiseks. Samuti pole õiguslikult päris korrektne, et ühe tänavahoolduse hankemenetlust puudutava kahtlustuse raames on KaPo jõudnud juba läbi uurida kümned ja kümned tehingud, hanked, otsustused jms, millel pole eelmainitud hankega mingit pistmist.

Muide, viimati uuriti üle juba 2003.–2004. a. minu meilboksist leitud kirjavahetus erinevate ettevõtjatega ning kutsuti eelmisel nädalal ülekuulamisele mitu tollases kirjavahetuses osalenud inimest. Olgu lisatud, et tol ajal olin Keskerakonna tegevsekretär ja minu esmakordse tööleasumiseni Pärnus jäi veel kaks aastat…

Mul on küll väga ebamugav nii väita, kuid küsimus ei ole täna enam selles, kas ja kui suures ulatuses on seaduse vastu eksinud Mart Viisitamm või milliseid väärtegusid õnnestub mulle inkrimineerida. Küsimus on juba ammu Eesti demokraatliku õigusruumi piiride testimises politsei poolt, kelle juhtkonna ainsaks sooviks paistab olevat lõpliku kontrolli saavutamine ühiskonnas.

Kes aga juhib politseid? Annaks Jumal, et rahvas oma tarkuses seda õnnetust läbi ei laseks

Mina aga tellisin linnavalitsusse „lutikatõrje“. Aitab pealtkuulamisjamast!

MART VIISITAMM, Pärnu linnapea

KESKNÄDAL, 01. aprill 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12222

Kiiresti langev ehitussektor on täna meedias aktuaalne teema. Erasektori nõudlus kukub jätkuvalt ning üha enam hakkab domineerima riikliku sektori tellimus. Konkurents riigihangete puhul kasvab veelgi. Järjest rohkem on ettevõtteid, kellele riigihanke võitmine on võimalus ellu jääda. Võitmiseks läheb tavaliselt vaja odavat hinda ja kõrget kvaliteeti. Või läheb vaja veel midagi enamat, mis aitab ettevõttel jätkuvalt võita riigihankeid, näiteks ühes riigile kuuluvas äriühingus AS Tallinna Sadam

ÄGE EHITAJA: Toomas Luman – mitte ainult äge ehitusmees, vaid ka tubli kinnisvaraarendaja. Kui KaPo Kesknädalat päriselt kinni ei pane, siis jõuame kirjutada ka sellest, millised hooned Mustamäel on Vabariigi Valitsuse otsusega ilma konkursita üle antud Lumanile ja seejärel tema poolt avalikule sektorile kalli raha eest tagasi renditud.

Sadam on kindlasti üks olulisemaid riigile kuuluvaid infrastruktuuri ettevõtteid. Tallinna Sadam on aastate jooksul investeerinud infrastruktuuri miljardeid kroone. Vaieldamatult kõige edukam ettevõte ehituse riigihangetel sadamas on aastate jooksul olnud Eesti Ehitus AS. See ettevõte on võitnud viimase 12 aasta jooksul Tallinna Sadama suurtest infrastruktuuri riigihangetest koguni 15.

Võidetud on peaaegu kõik tähtsamad hanked. Eesti Ehitusest on saanud praktiliselt Tallinna Sadama ehitusosakond. Nii võideti eelmisel aastal Paldiski Lõunasadama kaide nr 8 ja 9 projekteerimise ja ehitamise riigihanked. Ehitust alustati 2008. aastal ja töödega plaanitakse valmis saada 2009. aastal. Riigihanke aruande maksumus ainuüksi selle objekti puhul on 316,4 miljonit krooni. See moodustab Eesti Ehituse kontsernikäibest 2008. aastal ligi kümnendiku (8,2%).

Kuidas on võimalik, et üks ettevõte totaalselt võidab riigihanked riigile kuuluvas äriühingus?

Kesknädalale on kinnitatud, et mõnigi kord on Eesti Ehituse odava hinna põhjuseks olnud teatud tööde ümberhindamine ehk „ettenägematutel põhjustel“ kulub raha objektile ikkagi rohkem. Harvad ei ole olnud juhud, kui seoses „täiendavate“ ja „ettenägematute töödega“ on tulnud Tallinna Sadamal tasuda täiendavaid summasid „tekkinud lisatööde“ eest. Loomulikult on lisatööde peatöövõtja olnud sellistel juhtudel Eesti Ehitus.

Eriti põnevad on veealused ehitused, mida hiljem on keeruline kontrollida. Näiteks Paldiski sadamas olevat veealuseid ehitisi nii oluliselt „ratsionaliseeritud“, et torm viis varsti kaid ära. Vaiad paigaldati merepõhja liiga lühikesed ja harvalt, võrreldes esialgse projektiga. Eesti Ehitus muutis projekti, et teha odavamalt ja võita konkurss, aga kui meri kai minema uhtus, siis küsis täiendavalt raha nii Tallinna Sadamast kui ka kindlustusest, ning saigi mõlemalt poolt. Väga lihtne on võita konkursse, kui enne on kokku lepitud, kuipalju raha pärast juurde saab.

Luman

Eesti Ehituse suuromanik on reformierakondlasest ärimees Toomas Luman, kes on ühtlasi juba aastaid Reformierakonna suurtoetaja. Ajavahemikul 2005. aasta märtsist kuni 2008. aasta detsembrini on Luman toetanud Reformierakonda 3,2 miljoni krooniga. Aastased toetussummad on kõikunud vahemikus 0,4 miljonist kroonist 2008. aastal kuni 1 miljoni kroonini aastal 2007.

Raha on osavalt ära hajutatud – peaaegu iga kuu on Reformierakonnale läinud sada tuhat, mõni kuu ka kakssada tuhat krooni. Luman on Reformierakonnale või selle tipptegijatele justkui palka maksnud.

Tähelepanemist väärib mõnigi kokkulangevus, kui rahaülekanne Reformierakonnale on tehtud üsna vahetult pärast järjekordse ehitushanke äravõitmist. Seega Eesti Ehituse omanik Luman ei ole kaubelnud kahjuga. Toetades erakonda miljonite kroonidega, on tema ettevõte olnud pidevalt üliedukas riigile kuuluva Tallinna Sadama riigihangetel, võites ehitustöid enda ettevõttele aastate jooksul ligikaudu 1,4 miljardi krooni eest.

Seli ja Kiil

Tallinna Sadama nõukogu töös on pikka aega osalenud Reformierakond. Sadama nõukogu üks staažikamaid liikmeid on Tartu ärimees Neinar Seli. Alates 2005. aastast on Seli juhtinud Tallinna Sadama nõukogu tööd esimehena.

Alates 2003. aastast kuulub juhatusse ka kehakultuuriharidusega reformierakondlane Allan Kiil. Lisagem, et nimetatud juhatusliikme kureerida on ka sadama ehitusdivisjon ja infrastruktuuri halduse divisjon. Ehitusdivisjoni oluliseks tööks vastavalt sadama organisatsioonile on ehitusjärelvalve teostamine. See divisjon juhib ehitusalaste riigihangete tingimuste koostamist ja arvestamist. Põhimõtteliselt on kogu ehitusalaste riigihangetega tegelemine alates riigihanke tingimuste koostamisest ja dokumentide ettevalmistamisest kuni ehitusjärelevalveni ning kvaliteedi kontrollini reformikas Allan Kiili valvsa pilgu all.

Kiili puhul on tegemist endise Harku vallavolikogu esimehega, keda tema enda parteikaaslased soovisid 2008. aastal Reformierakonnast välja visata. Põhjuseks olid detailplaneeringutega seonduvad intriigid Harku vallas.

Meedias on koguni väidetud, et Kiil olla võtnud pappi kinnisvaraarendajatelt ja sigatsemine läinud nii suureks, et lõpuks viskas see üle isegi tema parteikaaslastel vallavalitsuses. Kui Kiil lubas anda loa kortermaja ehitamiseks Tallinna–Tabasalu–Keila-Joa tee äärde kiriku vastu (ta olla isegi raha kätte saanud), pani vallavalitsus sellele veto peale. Kiil läinud marru, et mehed tema sõna ei kuula, ja algatas 2007. aasta sügisel vallavalitsuse umbusaldamise.

Kuu hiljem avaldas hoopis volikogu umbusaldust Kiilile endale ja Reform kaotas vallas võimu. Seepeale tahtis kohalik allorganisatsioon Kiili parteist välja visata, sest mees algatas oma parteikaaslaste umbusaldamise. Eelmise aasta aprillis otsustas partei juhatus, et Kiil võib siiski erakonda jääda ja erakonnale edasi kasulik olla. Kesknädala andmetel on Kiilil Tallinna Sadama nõukogu esimehe Seliga hea klapp ja lähedane koostöö.

Vink ja Nõgu

Lumani sidet Tallinna Sadamaga olevat korraldanud Jaano Vink, kes on töötanud nii Tallinna Sadama ehitusjuhina kui ka nüüd Eesti Ehituse juhatuse esimehena. Kui Vink läks ametlikult Eesti Ehitusse, pani ta Tallinna Sadamasse tööle oma endise asetäitja ja grupivenna Peeter Nõgu, kellega oli pikalt koos töötanud.

Seega on Eesti Ehitus saanud loota igakülgsele toetusele alates sadama nõukogust kuni juhatuseni välja. Ajavahemikul 2003–2008 on Eesti Ehitus võitnud vähemalt seitse riigihanget Tallinna Sadamas. Samasse perioodi jääb näiteks Tallinna Vanasadama kruiisikai ehitus, mille maksumus ainuüksi oli 83,3 miljonit krooni.

Eelviimases ajakirjas „Saldo“ mainib aastaid Eesti ehitusturul tegutsenud Andres Koger (ehituskontserni Koger & Partnerid suuromanik), et ehitusfirmade püsima jäämine ei sõltu enam töökusest või muidu tubli olemisest, vaid millestki ebamäärasest ja tabamatust.

Tundub, et Eesti Ehituse pidev riigihankevõit Tallinna Sadamas ei ole midagi ebamäärast ega tabamatut. Selgelt on näha huvitatud isikud, kes on esindatud sadama erinevatel juhtimistasanditel. Ühisnimetajaks, mis seob nii tellijat ehk Tallinna Sadamat tema nõukogu ja juhatuse näol ühelt poolt ning tööde teostajat Eesti Ehitust teisel poolt, on Reformierakond. Olulised otsustajad, sadama nõukogu esimees Neinar Seli ja juhatuse liige Allan Kiil ning Eesti Ehituse suuromanik Toomas Luman kuuluvad kõik Reformierakonda.

Kas siin ei ole tegemist võimaliku korruptsiooniga, ebaausa konkurentsiga ja heade ettevõtlustavade rikkumisega?

Väärib tähelepanu, et mitte kõike, mida sadamas kavandatakse, ei hakata tegelikult ehitama. See on arusaadav. Kui kaubavoogusid ei ole, pidurdub ka arendustegevus sadamas. Kindlasti asutakse aga ehitama neid objekte, kus konkursi on võitnud Toomas Luman. Heategijale ei sobi ju ometi ära öelda!

Kesknädala arvates tasuks Eesti Vabariigi Prokuratuuril ja Eesti Vabariigi Riigikontrollil uurida ning kontrollida aktsiaseltsides Eesti Ehitus (nüüd juba Nordecon) ja Tallinna Sadam toimuvat ühismajandamist ja suurte riigihangete läbiviimisel kujunenud olukorda. Õigusriigis peaks ju kõikides ettevõtetes toimuv, kaasa arvatud riigi omanduses olevad ettevõtted, olema läbipaistev ning arusaadav kõigile. Mihkel Oviir, Raivo Aeg, Norman Aas – see on teie töö. Või kuidas?

KESKNÄDAL

Fotodel:

SELI SIIN JA SELI SEAL: Tallinna Sadama nõukogu töös on pikka aega osalenud Reformierakond. Sadama nõukogu üks staažikamaid liikmeid on Tartu ärimees Neinar Seli.

KIIL KUREERIB: Põhimõtteliselt on kogu ehitusalaste riigihangetega tegelemine alates riigihanke tingimuste koostamisest ja dokumentide ettevalmistamisest kuni ehitusjärelvalve ning kvaliteedikontrollini Tallinna Sadama juhatuse liikme reformist Allan Kiili valvsa pilgu all.

[esiletõste] Kesknädala arvates tasuks Riigiprokuratuuril ja Riigikontrollil uurida ning kontrollida aktsiaseltsides Eesti Ehitus (nüüd Nordecon International) ja Tallinna Sadam toimuvat ühismajandamist ja suurte riigihangete läbiviimisel kujunenud olukorda.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12168

<> Suurejooneline provokatsioon! Ärimees räägib Kalev Kallole jahmatava juhtumi kohtumisest kaitsepolitseiga. <> Kallo jutustab loo edasi Kesknädalale. <> Kaitsepolitsei sundis ärifimat kirjutama linnajuhte kompromiteerivaid kirju? <> Kogu lugu lõhnab juristi hinnangul süütõendite kunstliku loomise järele.

Loe: „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“

Tallinna linnajuhid suures ohus!

Kesknädal toob täna lugejateni loo sellest, kuidas kaitsepolitseinikud võtsid ühenduse ühe ärimehega ja suunasid tema firmat vahendama kirju, mis tuli „soovitavalt“ saata Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja abilinnapeale Taavi Aasale.

Kirjades sisalduvad nimed Ivo Parbus, Merko, Jüri Vilmsi Sihtkapital ja Farmaatsiatehas.

Ärimees ei nõustunud võltsitud kirju allkirjastama ega välja saatma, aga teadasaamine „meie täielise demokraatiaga riigis” kasutatavatest võtetest eesmärgi poole liikumisel on meile kõigile õpetlik.

KESKNÄDAL, 25. märts 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12169

FAABULA: Riigikogu liikme, endise teede- ja sideministri ning Tallinna abilinnapea Kalev Kallo poole pöördus 11. märtsil tema ammune tuttav ettevõtja Grigori Petrišin. Ta jutustas Kalev Kallole alljärgneva loo, mille Kallo omakorda vahendas Kesknädalale.

Petrišin: „Ühel päeval, orienteerivalt Eesti Vabariigi aastapäeva eel, helistas mulle üks kodanik, kes tutvustas end kui üht Paepargi planeeringuga haaratud maa-ala vahetus naabruses oleva kinnistu omanikku.

Helistaja selgitas, et kuna Tallinna linnavalitsus koostab Paepargi planeeringut, siis on mõistlik praegu näidata initsiatiivi ja tegelda ka külgnevate alade planeeringutega. Ning väitis, et ta on kursis, et ka meie firmal on planeering pooleli, ja seepärast oleks mõistlik ühes koos arutada võib-olla ühiselt huvi pakkuvaid probleeme.

Nõustusime selle ettepanekuga ja leppisime kokku aja, mil nad pidid meie juurde tulema.

Kokkulepitud päeval ja kellaajal saabus kolm meest, kes nüüd juba tutvustasid end KaPo töötajatena ja näitasid töötõendeid. Üks oli tuntavalt vene rahvusest, teised kaks eestlased, aga nad valdasid vene keelt.

Sissejuhatuseks peatusid nad pikalt minu elulugu puudutavatel faktidel, mis puudutasid nii minu tööalast käiku kui ka perekonda puudutavaid andmeid, kinnitades sealjuures, et teavad minust kõike.

Neil oli hästi teada informatsioon meie firma detailplaneeringu menetlemise käigust, linnavalitsusega toimunud kirjavahetusest ja linnavalitsuses toimunud nõupidamistest. Nad olid kursis, et viimaste arutelude käigus soovis linn võõrandada osa meie kinnistust, mis peaks minema üldkasutatava tee alla.

Nad tundsid eriti huvi nõupidamiste vastu, mis toimusid linnaametnik Ivo Parbuse osalusel.

Suunavate küsimustega püüdsid juttu viia selleni, kas me pole pidanud kellelegi mingeid hüvitusi andma selle eest, et meie planeering kiiremini liiguks. Meie vastused olid loomulikult eitavad.

Kohtumise lõpetuseks esitasid nad nimekirja dokumentidest, mida soovisid kaasa võtta. Kusjuures nõue oli, et need oleksid originaaleksemplarid. Nad andsid mõista, et võiksid meid ka ametlikult välja kutsuda, aga parem on, kui kenasti kokku lepiksime ega teeks seda ametlikult.

Andsimegi välja dokumendid, mida sooviti, vormistamata selle kohta mingit kirjalikku paberit.

Kuna neid dokumente on meil vaja oma edasisel asjaajamisel, tundsime loomulikult huvi, millal need tagasi saame.

Meile kinnitati: ärgu me muretsegu, kuu aja pärast saame kõik tagasi. Peamiselt olid need meie kinnistu Majaka põik 17 detailplaneeringu eskiisi menetlemist puudutavad kirjad ja protokollid.

Ligi nädala möödudes keegi neist meestest helistas meile ja teatas, et saadavad meile kaks kirja, mis peaksime oma firma blanketil ja allkirjastatult adressaatideni toimetama.

Esimene kiri, mis saabus meili teel mingisuguselt juriidilise konsultatsiooni firmalt, puudutas küsimust meie detailplaneeringu pikaajalise menetlemise kohta. Kirjas viidati ka linna poolt soovitud maatüki võõrandamisele Pae tänav 7 ringristmiku ehitamise tarvis. Seda nimetati kirjas „kingituseks“ ja mainiti, nagu olevat Tallinna linn meile selle „kingituse“ eest lubanud kavandada 14-korruselisi elamuid. Kusjuures seda „kingitust“ olevat tarvis kord Tallinna linnale, kord AS-ile Merko. Samuti oli kirjas lõik viitega Tallinna Farmaatsiatehasele ja sellele, et nimetatud tehas pidi Jüri Vilmsi Sihtkapitalile raha üle kandma.

Kuna meil suur osa tegevusest toimub Venemaal ja viibime seal tihti, siis jäi täiesti arusaamatuks, mis see tähendab ja miks oma asjade ajamisel peame vihjama sellele, millest me kuulnudki polnud.

Kiri tuli adresseerida Tallinna abilinnapeale Taavi Aasale.

Käsipostiga toodi ka teine kiri, mille sisu oli laias laastus sama. Seal puudusid kõrvalised vihjed ja tekst käsitles meie detailplaneeringut. See kiri tuli adresseerida Tallinna linnapea nimele.

Kirjad pidime kindlasti ära saatma. Koopiad tuli nummerdatult ja allkirjastatult üle anda kirjade „autoritele“.

Kuna teine kiri toodi käsipostiga, siis kirjatooja rõhutas veel kord tungivalt, kui tähtis on nende kirjade edasisaatmine ja üldse meie firma koostöövalmidus.

Anti selgelt mõista, et vastasel juhul võidakse saata meie firmasse „teatud revisjonid“ ja et igast firmast on „revisjoni“ käigus võimalik midagi leida, millest võib tulla pahandusi. Aga kui oleme tublid ja teeme nii, nagu meile öeldakse, siis läheb kõik hästi.

Sama mehe tungival korraldusel pidime arvutist koheselt kustutama ka faili, millega saabus esimese kirja tekst. Meile tundus kõik see äärmiselt imelik. Miks peame oma asjaajamises Tallinna linnaga saatma välja kirju etteantud tekstiga, lisades sinna viiteid, millest meil aimugi ei ole ja millel pole meie planeeringuga mingit pistmist?“

Dokumendid ei valeta

Kalev Kallo andis Kesknädala käsutusse dokumendid, mille „tundmatu“ õigusbüroo (võib-olla KaPo katuse alune varifirma?) oli koostanud ja mille väljasaatmist Tallinna linnavalitsusele sooviti lavastada. Lisame ka koopiad nendest dokumentidest, mis jäidki välja saatmata, sest firmajuhid ei soovinud ennast siduda selgelt seadusvastase aktsiooniga.

18. märtsil helistasid „sõbrad“ jälle firmasse ja küsisid nõudlikult: kas kirjad on ikka välja saadetud?

Firmajuht mängis naiivset ja ütles, et ta oli linnavalitsuse tegelastega vahepeal kohtunud ning asjadest rääkinud, mistõttu ei näinud kirjade saatmisel enam suurt mõtet.

Teisel pool vaikiti pettunult tükk aega. Lõpuks lubati, et 20. märtsil helistatakse taas.

Artikli valmimise hetkeks lisainfot uute helistamiste kohta ei olnud Kesknädala toimetusele saabunud.

Eksperdid

See lugu tundus Kesknädala toimetusele nii uskumatult ebaharilik, et palusime kommentaari asjatundjatelt – tunnustatud arhitektuurispetsialistilt ja juristilt. Loodetavasti saab lugeja aru kommentaatorite soovist jääda anonüümseks.

KÜSIMUS ARHITEKTILE (nimi toimetusel teada):

Kõlab kahtlaselt, kui räägitakse mingi maatüki üleandmisest linnale, lubades selle eest rohkem ehitusmahtu ehk kõrgemaid maju ehitada. Kas see on juhuslik kokkusattumus või võib sellest midagi muud välja lugeda?

Arhitekti selgitus:

Tõenäoliselt pole siin mingit kokkusattumust, vaid üksühene seos. Isegi esimese kursuse arhitektuuritudengid teavad, et ehitusmahud sõltuvad liikluskorraldusest. Kui objektile oleks planeeritud ringristmik nagu tegi ettepaneku Tallinna Linnaplaneerimise Amet, oleks krundile juurdepääs oluliselt parem ja saaks lubada ka suuremat ehitusmahtu. Kuna aga firma ei olnud nõus selleks maad linnale üle andma, siis ei saanud planeerida ka ringristmikku ja järelikult tuli liikluskorraldus teha teistsugune.

Tavapraktika on selline, et arendaja ehitab teed välja ja annab linnale üle. Kuna tegemist oli aga küllalt komplitseeritud objektiga, siis linn pole isegi taotlenud väljaehitamist, vaid lihtsalt selle maa üleandmist, kuhu ringristmik saaks rajatud.

KÜSIMUS JURISTILE (nimi toimetusel teada):

Kuidas võib toimunut juriidiliselt kvalifitseerida?

Juristi selgitus:

Kõigepealt paistab siin olevat tegu riigivõimu otsese sekkumisega ettevõtlusesse, mis ilmselt on ebaseaduslik ega ole kooskõlas ei kriminaalmenetluse seaduse ega julgeolekuasutuste seadusega. Tegu on riikliku omavoliga.

Ei välista, et tegu võib olla süütõendite kunstliku loomisega. Neid võltskirju taheti kasutada kriminaalmenetluses, et midagi tõestada. See tähendab: mitte ei leita tõendeid, vaid neid hoopis luuakse. Ega neid kirju ei koostatud kellegi intellektuaalsest huvist – selle taga pidi ikkagi olema mingi kriminaalmenetluslik kombinatsioon.

Kujutage ette, et need võltskirjad olekski firmajuhi poolt alla kirjutatud ja linnavalitsusse saadetud. Mõni päev hiljem oleks seal tehtud läbiotsimine või võetus, „leitud“ need kirjad ning kasutatud nende sisu tõendite baasi loomiseks või tugevdamiseks. Sest pange tähele: ühte kirja olid koondatud nii Ivo Parbus kui ka Jüri Vilmsi Sihtkapital, nii Farmaatsiatehas kui ka ehitusfirma Merko.

Kõik lõhnab suurejoonelise provokatsiooni järele. Eriti hull on lugu siis, kui politsei tegutses selles asjas mitte omapead, kui see polnudki isetegevus, vaid kõik toimus prokuratuuri teadmisel või isegi juhendamisel. Need asjaolud nõuavad kindlasti väljaselgitamist.

Tähelepanu väärivad ka korraldused “failid hävitada!“ jms. Seda põhjendati ju riigi julgeoleku huvidega, kuigi tegelikult tehti vaid tellimustööd ühele poliitilisele jõule.

Väga ohtlik on, kui õiguskaitseorganid „iseseisvuvad“ ja väljuvad rahvaesindajate kontrolli alt. Riigikogus on küll moodustatud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, aga selle tegevus on paljuski formaalne. Ajalugu näitab, et ükskõik mis riigis selline asi ka toimub, ikka kaasnevad sellega võimu kuritarvitused ja seaduserikkumised.

Toimetuse kommentaar:

Kui järele mõelda, kaldume sinnapoole, et asi ei pruukinudki olla soovis korraldada „hästi ettevalmistatud“ Tallinna Linnavalitsuse arvutite ja ruumide läbiotsimine. Oleks kirjad välja saadetud ja tõepoolest ka linnavalitsusse jõudnud, siis oleks nad ju registreeritud ja „Postipoisi“ infosüsteemis ka avalikuks saanud. Ning siis võinuksid „sõltumatud ajakirjanikud“ Rasmus Kagge, Küllike Rooväli, Kärt Karpa või Risto Berendson teha järelepärimise ning süütu näoga nõuda linnavalitsusest need kirjad välja. Sellest oleks saanud skandaali, mis võinuks hõlmata palju lehekülgi Eesti ajakirjanduses! Kirjad olekski legaliseeritud, keegi poleks kahelnud nende õigsuses, ning KaPo uurijatel oleks olnud „argument“ omast käest võtta.

Taavi Aasale määratud kirja tegelik eesmärk oli Kesknädala arvates määrida abilinnapeale kaela kriminaalasi. Edgar Savisaarele adresseeritud kiri on tagasihoidlikum, aga Savisaart meedias korralikult kottida oleks võimaldanud see ometi.

Avaldasime selle ehmatava loo, kuna Eesti Vabariigi elanikel on õigus teada, mis meie riigis tegelikult toimub.

Kesknädal küsib: kui palju on Eestis lisaks Grigori Petrišinile ettevõtjaid, kellele on Kaitsepolitsei lähenenud sarnaste ettepanekutega? Kes kaitseb eestimaalaste õigusi ajal, mil KaPo üha enam tegeleb süütute inimeste süüdilavastamisega?

Toimetuselt: Siinkohal, hea lugeja, loe juurdelisatud kirjadokumente!

Grigori Petrišin: Ajalehes Kesknädal 25. märtsil 2009 ilmunud publikatsiooni ümberlükkamine

KESKNÄDAL,      08. aprill 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12259

[25. märtsil ilmus Kesknädalas lugu „Asitõendite fabritseerimine?“ ehk „Kas kapo tahtis süütõendite fabritseerimisega linnavalitsust lõksu meelitada?“. Vahepeal võttis meiega kontakti ärimees Grigori Petrišin, kes püüab oma kirjas mitme Eesti väljaande toimetusele 25. märtsi Kesknädalas temaga seoses avaldatut ümber lükata. Kesknädal avaldab siinkohal muutmata kujul Petrišini kirja ning mitme tuntud poliitiku kommentaarid tekkinud olukorra kohta. - Kn toimetus]

Artiklis „Kas KaPo püüdis süütõendite fabritseerimisega Tallinna linnavalitsust lõksu meelitada?“ on härra K. Kallo poolt antud täielikult moonutatud pilt selle kohta, mis oli seotud minu poolt Tallinna linnavalitsuse jaoks ettevalmistatud kirjaprojektidega. Kuidas kõik tegelikult oli?

Kuna meie firma ja linnavalitsuse vaheline tavaline majanduslik vaidlus muudeti poliitiliseks provokatsiooniks, siis püüan lühidalt anda ülevaate probleemi olemusest (nimetatud Kesknädala artiklile lisamata jäänud dokumendid on lisatud käesolevale kirjale).

Ehki selle probleemi olemus on mõnevõrra liigse emotsionaalsusega välja toodud ka Tallinna abilinnapea T.Aasale mõeldud kirjaprojektis (vt. Kesknädala artiklile 25.03.2009. lisatud lisasid. Kuigi ka sealt on näha, et tegemist on majandusalase ja KaPo-le huvi mitte pakkuva vaidlusega.), siis sellegipoolest – 10.07.2008.a. saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja nr.2-1/1944, mille punkt 4-s on meil lubatud kavandada mitte kõrgemaid, kui 5-korruselisi elamuid, kuigi Majaka põik 17 detailplaneerigu eskiisis oli ajavahemiku 2001. kuni 2006. aasta jooksul kooskõlastatud 14-korruseliste elamute ehitamine vastavalt kõigi seaduses ette nähtud linna struktuuridega. Kuid oma kirjas 21.10.2008.a. nr.2-1/1944 lubab Tallinna Linnaplaneerimise amet meil kavandada 14-korruseliste elamute ehitamise tingimusel, et me võõrandaksime oma krundist osa (3325 m²) tasuta Tallinna linnale. Pärast meie põhjendatud keeldumist tasuta osa krundi võõrandamisest linnale (meie kiri 21.01.2009. nr.2), saime Tallinna Linnaplaneerimise ametist kirja 03.03.2009. nr.2-1/1944, milles taas on kavandatavate elamute kõrguseks lubatud kuni 5 korrust. Ärritatuna sellest, kirjutasin emotsionaalse kirjavariandi Tallinna abilinnapea T.Aasa nimele. Meie firma jurist ei kiitnud seda kirja heaks ja valmistas ette uue kirjaprojekti Tallinna linnapea E.Savisaare nimele. Siiski otsustasin nende kirjade osas konsulteerida oma ammuse tuttava K.Kalloga, et missugune neist kirjadest saata Tallinn linnavalitsusse. Mul oli oluline enne ametliku kirja linnavalitsusse saatmist saada teada, kumb kirjadest ja kellele on tõhusam. Härra K.Kallo palus jätta mõlemad kirjavariandid talle konsulteerimisteks. Jätsin seejärel mõlemad nimetatud kirjaprojektid K.Kallole. Vestluse käigus K.Kalloga ma mainisin, et eelneva kirjavahetuse selles küsimuses oleme KaPo palvel neile loovutanud. Minu jaoks polnud KaPo huvi meie detatailplaneeringut puudutava kirjavahetuse vastu üllatuseks, sest sel ajal oli juba I.Parbuse asi meedias kajastamist leidnud ja meiegi detailplaneeringut puudutavad dokumendid olid Tallinna Linnaplaneerimise ametis olnud menetluses I.Parbuse aktiivsel osalusel. Pealegi hiljem, veendunud, et meie firma detailplaneeringu ja I.Parbuse vahel puudub kokkupuude, tagastas KaPo meile meie kirjavahetuse. Meedias esitatud väide, et KaPo soovitas saata Tallinn linnavalitsusse nende poolt ettevalmistatud eelpoolmainitud kirjavariandid ja kogu pressis kirjeldatud värvikas detektiivilugu välja ilmunud „sõpradest“ on kas ajakirjanike või härra K.Kallo  fantaasia vili. Selles valguses on eriti kummalised ajalehes Vesti (Вести) 26. ja 27. märtsil s.a. ilmunud artiklites mõningad fraasid dokumentide (kirjavahetuse) võetusest. Kui tähelepanelikult lugeda linnapeale ja abilinnapeale saatmiseks mõeldud meie kirjade variante, siis on selge, et peale majanduslike pretensioonide pole neis kirjades mitte midagi KaPo-le huvi pakkuvat. Seega kerkib üles retooriline küsimus – milleks on KaPo-l praegu vaja selliste kirjade fabritseerimine juba rida aastaid kestnud asja kohta.

Seega on täiesti silmnähtav, et minu kirjakavandeid on kasutatud räpastes valimiseelsetes poliitilistes intriigides eesmärgiga võita valijate hääli.

Aga nüüd peamine – mis puudutab minu suhteid linnaametnikega, siis nende kohta on arvukalt dokumentaalseid kinnitusi.

Grigori Petrišin märtsil 2009.a. Tallinnas

(Toimetuselt – autori kirjaviis muutmata)

Veel 2007. aastal, kui Urmas Reinsalu valiti praeguse Riigikogu liikmeks ning sai Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimeheks, oli ta tagasihoidlik ja mõõdukate majandushuvidega 31-aastane noormees. Tema majanduslike huvide deklaratsioonis on kirja pandud väike korter Tallinnas Kunderi tänavas. Muud ei miskit – ei kinnisvara ega laenusid. Puhas poiss nagu üks (endine) äraostmatu peabki välja nägema.

JÄRJEKORDNE POLIITIK SOODSALT ELIITMAJAS: Aprillis aasta tagasi suutis IRL-i poliitik Urmas Reinsalu osta 83 m2 korteri ja pidi selleks maha müüma vana eluruumi ning võtma pangast veel 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kui ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu Tallinnas aadressil Vana-Lõuna 39a. Uue korteri hind kinnisvaraspetsialistide hinnangul on 6 miljonit krooni.

Tänaseks aga on Urmas Reinsalust saanud üks Riigikogu jõukamaid liikmeid, kellel kindlasti poleks häbi kuuluda ühte nimekirja Olari Taali, Harri Õunapuu, Rain Rosimannuse või kadunud Robert Lepiksoniga.

Reinsalu imelise rikastumise lätted

Kõik sai alguse Reinsalu heast koostööst IRL-ile lähedaste ärimeeste Pjotr Sedini ja Jaanus Reisneriga, kes on OÜ Grove Invest omanikud. Grove Investile kuuluvad kinnistud, mis asuvad Vineeri, Tatari ja Vana-Lõuna tänava ning Pärnu maantee piirkonnas – nn Lutheri kvartal, mis erastati Mart Laari esimese valitsuse ajal Sedinile. Tollel aga ei läinud äri hästi.

Miks me seda arvame?

Kinnistusraamatu andmetel müüs Sedin Reinsalule 83,2 m2 korteri majas Vana-Lõuna 39. Selle ostmiseks võõrandas Reinsalu vana elamise ning võttis 400 000 krooni laenu. Tehing toimus 7. aprillil 2008 ning pealtnäha oli kõik JOKK. Kui jätta tähelepanuta tõsiasi, et juba järgmisel päeval pärast tehingut ilmus Postimehes artikkel, et Sedinist müüja Grove Invest läheb pankrotti ning tema kinnistud arestiti. Kas Urmas Reinsalu aitas kantida pankrotipesast vara välja?

Vaid kolm kuud oli Reinsalu (pildil) selle korteri omanik. 31. juulil 2008 kandis ta korteri ootamatult Grove Investile tagasi. Ehk läks pankrotihirm üle, sest Sedinile ja Reisnerile saabusid abiks Vene rahad ning nüüd võis vara tagasi kanda? Täpselt samal päeval, kui Reinsalu taastas status quo Reisneri ja Sedini jaoks, sai ta neilt asemele hiiglasliku, 208 m2 suuruse elamispinna luksuslikus eliitkvartalis, Vana-Lõuna 39a.

Super sale! Super sale!

Kesknädal püüdis välja selgitada, milline võiks olla selle korteri hind. 2009. aasta 10. märtsil kirjutas Äripäev, et Reinsalu naaberkortereid müüakse ruutmeetrihinnaga 30 000 EEK. Ka kinnisvarabüroo Oberhouse on sama meelt korterihindade suhtes selles kvartalis. Seda hoolimata majanduslangusest! Tänasel päeval müügis olev suurim korter (184 m2) maksab samas kvartalis 5,9 miljonit krooni. Aga see korter on väiksem kui Reinsalu kinnisvara.

Aasta tagasi, kui majandus läks veel tõusujoones, ei saanud Reinsalu elamispind olla odavam kui 6,2 miljonit krooni.

Seega korterite edasi-tagasi liigutamisega sai Reinsalu esimesest korterist 120 ruutmeetrit suurema uue korteri, mis turuhinna kohaselt oleks pidanud olema 3,6 miljonit kallim, aga tema laenukoormus kasvas vaid 1,5 miljonit krooni. Ja kui Reinsalu talle kingitud hobuse suhu ei vaatagi, siis Kesknädal vaatab küll – sõprade kingituse väärtus oli vähemalt 2 miljonit krooni.

Seega aprillis suutis noor poliitik osta 83m2 korteri ja pidi maha müüma vana korteri ning võtma pangast 400 000 krooni laenu. Kolm kuud hiljem, juulis ei saanud tal tekkida täiendavaid miljonitesse küündivaid sääste, kuid ta oli võimeline 83-ruutmeetrise korteri vahetama 208-ruutmeetrise vastu.

Rahasüst Venemaalt

Poliitilistes kuluaarides kahtlustatakse, et Reinsalu pani pihta osa Isamaa ja Res Publica Liidule Venemaalt saabunud rahasüstist. Venemaal registreeritud salapärane Kylemore International Invest Corp päästis endise Isamaaliidu peasekretäri Reisneri ja tema äripartneri Sedini firma pankrotihirmust, läkitades Eestisse Vene rahasid. Kas polnud osa neist rahadest määratud IRL-i valimiskampaaniaks, ning Reinsalu võttis selle pealt „protsenti“?

Jaanus Reisneri juurest lähevad niidid selgelt Mart Laarini ning Tallinna volikokku, kus esindab IRLi ja ajab Reisneri asju tema abikaasa Liisa Pakosta. Isegi selline Isamaaliidu suhtes soodne ajaleht nagu Eesti Ekspress tunnistab, et Reisner võttis Mart Laari nimel miljoneid kroone Eesti Raudtee omaaegse erastamise protsessis (Eesti Ekspress 26.10.2006). Reisner justkui on alati olnud Laari omamoodi kassiir.

Põhimõtted ruutmeetrite vastu

Äratab tähelepanu Reinsalu poliitiline ümbersünd. Veendunud „äraostmatust“ kasvas ta äkki Laari lojalistiks. Veel 2007. aastal koosnes IRL kolmest kisklevast grupeeringust, ning Reinsalu kodustamine võis Laari jaoks olla väärt, et natuke ka füüri lasta.

Võib arvata, et on palju inimesi, kes unistavad samasugusest tehingust nagu sai osaks Reinsalule. Võib-olla nad ei panegi tähele, et see tähendas järjekordset seaduseväänamist, milles kahupäine noorpoliitik on osav.

Kuid Kesknädal ei väsi lootmast, et ükskord tunneb kapo huvi ka selliste kingituste vastu. Rahvaliitlane Ester Tuiksoo viidi kaposse ülekuulamisele vaid selle eest, et käis vaatamas üht üürikorterit. Igatahes peaks Reinsalu pingutama, et oma tehingute ostu-müügi lepingud vähemalt juriidiliselt korda teha, enne kui ajalehtede kõrval uurimisorganid nende vastu huvi tundma hakkavad.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12133

<> Guido Sammelselg kinnitas avalikult Reformierakonna pistiseküsimist. Miks mees hiljem oma sõnu sõi? <> Riigiprokuratuur lõpetas Edward Burkhardti korruptsiooniavalduse uurimise kõigest 5 tunniga! <> Miks kaitsepolitsei keeldus Burkhardtilt tunnistust võtmast? <> Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Hans H. Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist.

Nõnda arvas Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar kaks aastat tagasi, kui ilmnesid kahtlused, et Reformierakond nõudis Ameerika ärimehelt Edward Burkhardtilt pistist. Tänini ei ole Eesti avalikkus saanud selles küsimuses teada täit tõde. Veelgi enam, kadestamisväärse visadusega keelduvad prokuratuur ja kaitsepolitsei Reformierakonna kohal olevat pistiseküsimise kahtlust isegi uurimast.

Nüüdseks on selgunud, et uurimise suhtes eitavat otsust tehes polnud prokuratuuril aluseks võtta mingeid menetlustoiminguid ega läbitöötatud materjale.

Miks Eesti suurimad „korruptsiooniasjatundjad“ Mart Laar, Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu hoiavad sel teemal suu kinni? Nad on ju varem tunnistanud, et tegu on Eesti ajaloo suurima korruptsioonilooga. Kas  Reformierakonnaga koalitsioonis olles ei soovi nad suuremale partnerile ebameeldivusi? Kui tõesti on nii, siis on silmakirjalikkus Eesti poliitikas küll uuele tasemele jõudnud!

Burkhardti avaldus paneb oravad tänaseni vassima

Justiitsminister Rein Lang oli  9. märtsil Riigikogus vastamas keskerakondlaste küsimustele seoses Eesti Raudtee Eesti riigile tagasi müünud Baltic Rail Service‘i (BRS) ühe omaniku ja nõukogu esimehe Edward Burkhardti kinnitusega avalikkuse ees, et Reformierakonna esindaja nõudis BRS-lt raudtee aktsiate tagasiostmise eest pistist üks miljon eurot.

„Burkhardti väitel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema kolleegidelt Jüri Käolt ja Guido Sammelseljalt. Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult ümber selle väite,  millest lugupeetud härra Burkhardt oli teinud meediamulli. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimuse kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet, nagu näeb ette kriminaalmenetluse seadustik,“ rääkis Lang.

Ometi kinnitas Eesti Raudtee üks eksomanikke Guido Sammelselg „Eesti Ekspressile“ 2007. aasta jaanuaris selge sõnaga, et Reformierakond nõudis raudteeärimeestelt miljon eurot altkäemaksu. “Selline asi oli ja seda summat küsiti,” kinnitas Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. “Pakkuja poolt mõeldi seda tõsiselt.”
Hiljem võis Sammelselga oma sõnadest taganema sundida hirm tulevikus jääda pisikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki, oravate tekitatud hammasrataste vahele.

Eestimaistest kammitsatest ja hirmudest prii jänki Burkhardt kinnitas, et tema osalusega Baltic Rail Service poliitikute “määrimisega” kaasa ei läinud. “Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu tegi Vene transiidifirma Severstaltrans, kuid ma ei seganud end säärasesse asja. Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik,” sõnas raudteemagnaat.

Prokuratuur ignoreeris Burkhardti väiteid

2007. aasta 19. jaanuari hommikul teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et uurib väidetavat Reformierakonna pistiseküsimist. „Hetkel tutvutakse ajakirjanduses avaldatud ning uurimisorganite käes olevate materjalidega. Kuna tegemist on prokuratuuri omaalgatusliku ettevõtmisega, ei ole võimaliku kriminaalasja algatamise otsuse langetamisele määratud kindlat tähtaega ning [Riigiprokuratuuri pressiesindaja] Seemani sõnul võtab see kindlasti veel aega.“ (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 10:39)

2007.aasta 19. jaanuari pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur avalikkusele, et „Riigiprokuratuur analüüsis ajakirjanduses avaldatud materjale seoses väidetava raha nõudmisega Eesti Raudtee aktsiate tagasiostmisel ning jõudis järeldusele, et seni avaldatud andmetele tuginedes puudub praegusel hetkel alus kriminaalmenetluse alustamiseks“. (Eesti Päevaleht online, 19.01.2007 kell 16:36)

„Seega võttis materjali analüüs ning motiveeritud otsuse tegemine aega maksimaalselt 5 tundi…,” imestas Keskfraktsiooni liige Toivo Tootsen.

Jääb arusaamatuks, miks prokuratuur otsustas jääda passiivseks ning sisuliselt ignoreerida kõrgetasemelise USA ärimehe poolt televisiooni otse-eetris öeldud ränki korruptsioonikuriteo süüdistusi.

„Pistisejuttu ei rääkinud mitte naised saunas või mehed sauna taga, seda rääkis üpris lugupeetud inimene, firma omanik, nõukogu esimees,“ märkis Tootsen.

Seesama prokuratuur süüdistab endist keskkonnaministrit Villu Reiljanit suures ulatuses pistise nõudmises, advokaat Tarmo Silda pistise vahendamises ja ärimees Aivo Pärna pistise lubamises. Kõik osapooled on oma süüd sarnaselt oravate BRS-lt pistise nõudmise afääriga eitanud. Kas Reformierakonna poolt väidetavalt toime pandud korruptsioonihõnguliste lugude puhul kehtib prokuratuuri jaoks tõepoolest eriklausel?

Kaitsepolitsei jääb oravate kahtlaste tehingute suhtes kurdiks

Eesti õiguskaitseorganite usaldusväärsusse lõi suure mõra ka kaitsepolitsei tegevus seoses Burkhardti šokeeriva avaldusega. Nimelt palus peaminister Andrus Ansip lause “Mulle aitab!” saatel 2007. aasta alguses kaitsepolitseil analüüsida Burkhardti väiteid Reformierakonna seotusest pistisenuiamisega. Kaitsepolitsei jõudis järeldusele, et mingit seaduslikku alust uurimise alustamiseks ei ole.

Burkhardt kinnitas mõni aeg hiljem meediale, et temal ei ole olnud ühegi õiguskaitseorganiga pistiseküsimise teemal kontakte. „Ei kapo ega keegi muu ei ole minuga pärast “Pealtnägija” intervjuud ühendust võtnud,“ märkis ta.

Kui keskpoliitikute vastu suunatud kaitsepolitsei menetlustoimingud on peaaegu alati tipnenud bürooruumide ja tööarvutite läbipuistamisega ning isegi vahistamistega, siis reformistide pistiseküsimise süüdistuste puhul ei suvatsenud kapo isegi mitte peamiselt tunnistajalt ütlusi võtta.

Kaitsepolitsei hämmastav saamatus uurida Reformierakonna pistiseküsimist Burkhardtilt ei ole erandlik. Kui on vaja uurida oravate nahistamist ükskõik millises Eesti paigas, on kaitsepolitsei janu õiguse jaluleseadmise järele alati kiiresti kustunud.

Endisele Tartu abilinnapeale Anto Ilile kuulub 12,6 protsenti peamiselt teedega seotud firmast AS Tref, mis on linna koostööpartner. AS Tref on saanud linnalt kõige rohkem teetööde tellimusi. „Tartu Postimehe“ andmetel on firma alates 2003. aastast linnaga sõlminud 145 teedeehitusega seotud lepingut.

“Tartu linna palgal on ka teisi ametnikke, kelle osalusega ettevõtted on linnaga seotud. Ometi tundub, et kaitsepolitsei ei näe selles mingitki probleemi, ja kui peaminister Andrus Ansip kinnitab, et Anto Ili on läbinisti aus linnaametnik, pole vaja asja isegi uurida,” märkis Riigikogu liige Ain Seppik möödunud aasta novembris pöördumises kaitsepolitsei poole.

Laar, Vaher ja Luik uskusid Reformierakonna pistiseküsimist

Riigikogu õiguskomisjoni liige Ken-Marti Vaher kirjutas 29. jaanuaril 2007 Postimehe internetiportaalis järgmist: „Jätkuvalt on vastuseta otsesed süüdistused raudteega seotud pistiseskandaalis. Selles asjas aga justiitsministrilt miskipärast avaldusi või selgitusi ei kostu.“

Nimelt teatas Lang vahetult pärast Burkhardti avalduse ilmumist meedias, et teab allilmaga seotud ametiisikuid Eestis. Vaheri hinnangul oli Langi säärase avalduse tegelik eesmärk hajutada tähelepanu peaministripartei kohale kogunenud kahtlustelt poliitilises korruptsioonis.

Ka IRL-i esimees Mart Laar kahtles 2007. aastal, kas Burkhardti-sugune rahvusvaheline ärimees riskiks oma mainega, et valetada. “Lugu näib väga räpane, ma ei taha seda hakata valimiskampaanias arendama, aga see on EESTI KÕIGI AEGADE SUURIM KORRUPTSIOONILUGU (Kn rõhutus – Toim.). Kas Reform on tõesti valmis põhimõtted sellisel kombel maha müüma?” küsis Mart Laar kirjas Reformierakonna liikmele Silver Meikarile.

“Ma arvan, et Sa saad isegi aru, et keegi meist pole nii võimas, et nii Burkhardile kui [Guido] Sammelseljale sõnu suhu panna,” lisas Laar. “Tahaksin Sinult kui ausalt inimeselt küsida, kas Sa ikka tead, mis sinu erakonnas toimub, Või Sa arvad, et Burkhardti taoline rahvusvaheline ärimees tõesti riskib oma mainega, et valetama hakata.”

Ettevõtja Hans H. Luik uskus 2007. aastal samuti, et Reformierakond võis raudteelt raha manguda. Ta pidas justiitsminister Langi erakonna südametunnistuseks, kes üritas vaigistada Edward Burkhardti paljastusi erakonna suhtes. “Lang on Reformierakonna südametunnistus. Võib küll olla, et mu vana hea äripartner Lang tegi oma avalduse (allilmaga seotud Eesti ametiisikutest – Kn toim.) selleks, et vaigistada ameeriklase paljastusi Reformierakonna rahaküsimisest. Usun, et Reformierakond raudteelt raha tõesti mangus, selline on Reformierakonna stiil,” kommenteeris Luik Äripäevale.

Kas Burkhardt lõpuks viskas „füüri“?

Kesknädalani on jõudnud sahinaid, et Burkhardt olevat lõpuks ikka läinud kaasa poliitikute „määrimisega“. Peale Eesti Raudtee tagasimüüki Eesti riigile teatas ta, et pühib Eesti tolmu oma jalgadelt ja tagasi ta siia tulla enam ei kavatse. „Peaksin olema püstihull, kui hakkaksin taas riigiga koostööd tegema,“ kinnitas Burkhardt Äripäevale.

Mõni aeg hiljem aga olukord muutus. Edward Burkhardti ja endist Eesti Raudtee tegevjuhi asetäitjat Riivo Sinijärve nähti 2007. aasta oktoobri alguses Reformierakonna peakorteris erakonna peasekretäri Kristen Michaliga sõbralikult kätt surumas ning midagi kokku leppimas. Burkhardtil oli tekkimas uus huvi Eesti riigi ja eriti peaministripartei vastu. Tal oli vaja kindlustada „roheline tee“ transiidifirmale, mille nad koos Sinijärvega asutasid. See firma pidi kujunema Eesti Raudtee konkurendiks korraldamaks konteinervedu Eestist Soome ja sealt edasi. Ilma reformierakondliku „katuseta“ seda teha aga ei söandatud. Nii pidigi Ameerika ärimees järjekordselt oma seisukohti muutma ja ikkagi „füüri“ viskama. Võib-olla isegi ilmaasjata, sest Burkhardti–Sinijärve transiidiäri pole seniajani käima läinud, kuigi Reformierakond seda nüüd soosib.

[fotoallkirjad] MUUTIS MEELT:  Sammelselg tunnistas Eesti Ekspressile, et oravad küsisid temalt altkäemaksu. Hiljem hakkas ta oma sõnu sööma.

MUSTA JOPEGA MEES: On sahistatud, et Reform andis just peasekretär Michalile ülesande küsida BRS-i esindajatelt pistist.

EHMATAVA AVALDUSE AUTOR: Eesti Raudtee endise suuromaniku Burkhardti avaldus vajab tänagi prokuratuuri uurimist.

Väljavõte intervjuust Edward Burkhardtiga

ETV “Pealtnägija” saates (17.01.2007) Mihkel Kärmasele antud intervjuus kinnitas Edward Burkhardt, et Reformierakond küsis firma esindajatelt altkäemaksu.

/…/

Mihkel Kärmas: Saan aru, et mingil hetkel ligineti teile väga konkreetse pakkumisega, et te peaksite andma üsna suure annetuse ühele koalitsiooniparteile.

Edward Burkhardt: Mulle ei liginetud isiklikult, kuid meie Eesti-kolleegidega võeti ühendust ja nemad kandsid mulle hiljem ette, et Reformierakond palus neil teha ühe miljoni euro suuruse annetuse, et tagada erakonna toetus taasriigistamisele. See lükati tagasi. Hiljem mulle öeldi, et nõuti veel poolt miljonit, ja ka sellest keelduti. Ma ei usu, et üldse mingit annetust tehti. Ma loodan, et seda ei tehtud, mina igatahes ei teinud.

/…/

—————————————————————

Seppik küsib, Lang vastab, Kesknädal kommenteerib

Tänavu jaanuaris pöördus Riigikogu liige Ain Seppik justiitsminister Rein Langi poole järelepärimisega, miks õiguskaitseorganid ei algatanud uurimist seoses Burkhardti süüdistustega Reformierakonna pistisenõudmise kohta. Lang sellele ka lõpuks vastas puikleval ja mittemidagiütleval moel. Üht-teist võib aga ikkagi neist vastustest välja lugeda ning täiendavaid küsimusi küsida. Alljärgnevalt toome ära Ain Seppiku küsimused, Rein Langi vastused ning Kesknädala kommentaarid.

Ain Seppik: Milliseid menetlustoiminguid tõendite kogumiseks ja hindamiseks Riigiprokuratuur läbi viis? (Isikute arv, menetlustoimingute liik ja läbiviimise aeg, muude tõendite kogumiseks ja analüüsiks läbi viidud menetlustoimingute liik ja arv ning läbiviimise aeg.)

Rein Lang: Vastavalt 01.07.2004 kehtivale kriminaalmenetluse seadustikule (edaspidi KrMS) saab menetlustoiminguid läbi viia vaid alustatud kriminaalmenetluse raames. Kuna antud juhul kriminaalmenetlust ei alustatud, siis ühtegi menetlustoimingut kriminaalmenetluse mõttes ka läbi ei viidud. Erinevalt varem kehtinud seadusest saavad enne kriminaalmenetluse alustamist õiguskaitseasutused analüüsida üksnes avalikku teavet ja neil juba eelnevalt olemasolevat informatsiooni kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks.

Kesknädala kommentaar: Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 197 lg 1 on kriminaalmenetluse ajendiks teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave. Järelikult otsustas Riigiprokuratuur, et tunnistaja Edward Burkhardti poolt avalikkuse ees antud ütlused raha küsimise kohta Reformierakonnale BRS-ilt raudtee aktsiate tagasi ostmise eest ei ole kriminaalmenetluse ajendiks. Kas justiitsminister on küsinud Riigiprokuratuurilt, miks Reformierakonna puhul tunnistaja ütlused altkäemaksu küsimise kohta ei ole kriminaalmenetluse alustamise ajendiks?

Ain Seppik: Kui menetlustoiminguid läbi ei viidud ning tugineti üksnes ajakirjanduses avaldatud materjalile, siis millise kehtiva seaduse alusel kasutas uurimisorgan antud kuriteo uurimiseks üksnes ajakirjanduses avaldatud andmeid ning iseseisvaid menetlustoiminguid ei teinud?

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 194 tohib kriminaalmenetluse alustada, kui selleks esineb ajend ja alus. Menetluse võib alustada ka teabelevis avaldatud teabele tuginedes, kui selles on piisavad kuriteo tunnused (KrMS § 197). Riigiprokuratuur on avalikkusele selgitanud (vt nt BNS-i uudis 19.01.2007 kell 16:54), miks prokuratuur ei leidnud kõnealuse juhtumi puhul teabelevis avaldatud väidete pinnalt piisavat alust kriminaalmenetluse alustamiseks ja selle läbiviimiseks.

Kokkuvõtlikult viitas Riigiprokuratuur sellele, et vastavalt KrMS-le saab isiku väiteid asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendina kasutada üksnes juhul, kui teist isikut ennast ei saa tõendi allikana kasutada (KrMS § 68 lg 5). Edward Burkhardti väidetel temalt otse raha ei küsitud, seda olevat tehtud tema Eesti kolleegidelt (Jüri Käo, Guido Sammelselg). Nimetatud isikud lükkasid aga avalikult selle väite ümber. Samuti ei esitatud prokuratuurile väidetava rahaküsimise kohta ühtegi ametlikku kuriteoteadet nagu näeb ette KrMS.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud justiitsminister, milline KrMS säte näeb ette, et kuriteost kuulnud või seda näinud isik peab vormistama kuriteoteate? Palun viidet paragrahvi numbrile ja lõikele. Kas prokuratuur alustab kriminaalmenetlust üksnes kodaniku kuriteoteate korral, omamata iseseisvat analüüsi- ja teovõimet? Millisest ajast otsustab prokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise isikute avaliku eituse põhjal, et kuritegu siiski ei ole toime pandud? Kas prokuratuur Teie ajal alustab kriminaalmenetlust ainult konsensuspõhimõttel, kui kuriteo teavet kinnitavad avalikkuses kõik asjaomased isikud?

Ain Seppik: Palun ka Riigiprokuratuuri määrust kriminaalmenetluse mitte algatamise kohta (või kinnitust, et Riigiprokuratuur määrust teinud ei ole). Palun teatada aeg ja koht, kust ma nimetatud määruse koopia kätte saaksin.

Rein Lang: Vastavalt KrMS §-le 198 vormistatakse kriminaalmenetluse mittealustamise otsus kirjalikult kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatena (mitte määrusena) üksnes juhul, kui on esitatud kuriteoteade. Kannatanul on õigus esitada kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale ka kaebus KrMS §-des 207-208 ettenähtud korras. Muudel juhtudel uurimisasutuse või prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse mittealustamise otsust kirjalikult ei vormistata. Kuna antud juhul kuriteoteadet ei esitatud, siis puudus ka seaduslik alus vastava otsuse kirjalikuks vormistamiseks.

Kesknädala kommentaar: Lugupeetud minister Lang, vastavalt Teie enda ja Kaitsepolitseiameti peadirektori sõnavõttudele on korruptsioonikuriteo puhul kannatanuks Eesti riik. Riigi täidesaatev võim on valitsusel, keda esindab peaminister. Valitsusesisese tööjaotuse kohaselt on õiguskorraga seotud küsimused justiitsministri pädevuses. Miks ei ole peaminister või Teie ise esitanud seaduses sätestatud vormis kuriteoteadet, kui Te ometi esindate võimalikku kannatanut? Etteruttavalt märgime, et Teilt ei oodata kuriteoteatega kuriteo asjaolude tuvastamist või Reformierakonna süü omaksvõttu. Sest õigust mõistab ainult kohus ning uurimist toimetab loodetavasti sõltumatu juurdlusorgan. Arvestades aga esitatud kahtluste raskust, tuleks ka selles asjas läbi viia kriminaalmenetlus ning koguda igakülgselt tõendeid, mida aga antud juhul tehtud ei ole.

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12065

* Kuidas riigi raha eest riigimaad osta * Kuidas kapo abiga konkurentidest vabaneda * Kuidas uurimisorganid reformikatele sobivas suunas vaatavad

President Ilves rõhus kõnes vabariigi aastapäevaaktusel meie kõigi kaasvastutusele kujunenud raskes olukorras. Ta palus mitte otsida vastutajaid, sest me kõik vastutame. Mitte otsida süüdlasi, sest me kõik oleme justkui süüdi. Presidendiga võib nõustuda ja võib ka mitte nõustuda, nii nagu väike Peeter võis nõustuda või ka mitte nõustuda kõigepealt tema leivakoti tühjaks söömisega. Leivakott on antud juhul sõna otseses mõttes meie kõigi sissetulek ja lootus elujärje paranemisele. Kui uskuda härra presidenti, siis ei peaks me otsima suurt Peetrit ja peaksime pigem leppima sellega, et kõik läheb endistviisi ja endise valitsusega. Kusagil aga pugitakse võimu- ja rahapirukat, mille juurde kõrvalseisjal asja ei ole.

NAGU KALAD VEES: Pildil Tartu ärimees NEINAR SELI ja tänane KMG Ehituse juhataja SULEV VARE Tartu Veekeskuses.

Foto: Scanpix

Suur Peeter ja väike Peeter ehk veel kord maadevahetustehingutest

Kahtlemata jätkab valitsus endisel viisil, kui võimule ei tule mõni opositsiooniline erakond. Opositsiooniline erakond ei tule nii kergesti võimule, kui tema või tema liikmed peavad ennast kogu aeg kaitsma kriminaalsüüdistuste eest, ja seda ennekõike ajakirjandusrindel, kui sisulist ainest ei olegi. Ajakirjanduse pinnapealsuse tõttu piisab rünnaku püstitamiseks ühest faktist – käimas on kriminaaluurimine võtmesõnaga „Korruptsioon“. Kuidas uurimine lõpeb, pole enam tähtis, sest kahju mainele on uurimise tõttu ja meedia abil juba tehtud. Sellised „pisiasjad“ nagu riigieelarve katastroofiline puudujääk, süvenev tööpuudus ja ettevõtjatele vaenulik riik kahvatuvad Pärnus, Narvas või Tallinnas toimuvate korruptsioonijuurdluste kõrval.

President ei hoiata meid õiguskaitseorganite ärakasutamise eest poliitikas. Kahjuks hoiatas ta meid samas kõnes hoopis „katteta süüdistuste“ eest õiguskaitseorganite poliitilises kallutatuses. Presidendiga võiks oponeerida, kuid erinevalt hinnangutest laseme rääkida faktidel.

„Uurimise poliitiline kallutatus“

Lihtsa inimese keeles tähendab see seda, et ühtesid poliitilisi jõude uuritakse ja teisi ei uurita. Ühed peavad ennast kaitsma, teised ei pea. Peaminister Ansip näiteks on maadevahetuse kohta öelnud: „Maadevahetustehingud on eeldatavalt olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust.“

Ehk siis – kuritegelik on see, mida me peame kuritegelikuks?

Aastast 2001 (mil reformierakondlased Heiki Kranich ja Neinar Seli maadevahetused käivitasid) kuni aastani 2006 (sügisvahistamiste ja Reiljani tagasiastumise aeg) tehti üle 200 maadevahetustehingu. Maadevahetusega seotud kriminaaluurimise all on neist vähem kui 20 tehingut.

Riigiprokurör Margus Kurm ütles 2007. aasta sügisel: „Uurimine ei keskendu küsimusele, kas maadevahetuse tehingud olid seaduslikud. Uurimine keskendub küsimusele, miks ühed inimesed said teatud maatükke vahetada ja teised mitte.“ 180 tehingut teinud inimesed ei ole millegipärast Margus Kurmi keskendumist väärt? Kes ütles Kurmile, millised tehingud on uurimist väärt ja millised mitte?

Reformikatest ärimehed ostsid riigi rahaga riigilt maad

Äsja sai „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik Tarmo Vahter Bonnieri auhinna seoses 30. oktoobril 2008 „Eesti Ekspressis“ ilmunud artikliga, kus ta paljastas maadevahetuse telgitaguseid. Selle järgi pressisid Riigikogus seaduse läbi Seli ja Kranich Reformierakonna toetusel, esimesed maadevahetused teostas Reformierakonna minister, kelle vastaspooleks oli Seli ja Co. Ning isegi Maaelu Arendamise Sihtasutus (s.t riik) on andnud Seli äripartnerile Margus Kübarale kolm miljonit krooni laenu, et Kübaral oleks raha, millega osta maid, mida saaks riigimaade vastu vahetada.

Piibeleht võis niimoodi Vestmanni juures tema oma rahaga kosjas käia. Kui ärimees käib aga riigil tema oma rahaga kosjas, on asi vägagi imelik. Meil on vastuolu ühelt poolt objektiivsete faktide ning teiselt poolt riigiprokuröri ja peaministri seisukohtade vahel.

Kaamerad, käerauad ja külajutud reformarite poliitilise võitluse vankri ees

Villu Reiljani maadevahetuse asja puhul tuleb märkida, et ka siin on ilmnemas Vladimir Panovi juhtumi tunnused. Keskerakondlane Panov vahistati vahetult pärast eelmisi Riigikogu valimisi 2003. aastal, süüdistatuna korruptsioonis, ning vahistamine tehti avalikkusele visuaalselt meeldejäävaks koos käeraudade ja kaameratega. Süüdistusest loobuti eelmisel aastal. Maadevahetuse asjas toimusid vahistamised 2006. a. sügisel, samuti kaamerate ja käeraudadega, ning saabus ka poliitiline tagajärg – Reiljani tagasiastumine ja Rahvaliidu peaaegu et kadumine poliitiliselt kaardilt.

Asi ise pole aga isegi mitte veel kohtusse jõudnud, kuigi möödas on kaks ja pool aastat.

Kas tõesti me kõik vastutame juhtunu eest võrdselt, või avaldub selles teatav käekiri? Tõsi, Reiljan anti vahepeal kohtu alla seoses Rävala pst 8 hoone tehinguga. Otsus tuleb peagi, me kõik ootame.

Objektiivne fakt on, et praegu toimuvad korruptsiooniuuringud põhinevad sellel, mida keegi kusagil olla öelnud ja kuidas sellest olla aru saadud. Uurimine isegi ei väida, et riik või maksumaksja on saanud rahalist kahju või on tehtud maksumaksjale kahjulik tehing. Rävala pst 8 asjas olla Reiljan küsinud (vahendanud advokaat Tarmo Sild) Aivo Pärnalt pistist, et Pärn ikka kinnistu riigilt ära ostaks.

Pärnu linnapea Mart Viisitamm olla lekitanud ärisaladust ja kellegagi rääkinud, kes võiks võita hanke (kes aga tegelikult ei võitnud). Elmar Sepp olla kihutanud Ivo Parbust võtma pistist sihtasutusele.

Olgu siis nõnda, ning las kohus selgitab tõe – kui need asjad ikka kohtu ette jõuavad ning emb-kumb pool peab vastust andma. Sest ärgem unustagem, Eestis on ka teadvalt valesüüdistuse esitamine kuritegu. Mitte kunagi ei ole ühtegi prokuröri selle eest kohtu alla antud. Kas jällegi peab rahvas pealt vaatama enda raha raiskamist ning pärast „koos vastutama“?

Lausa patoloogiline huvipuudus Reformi korruptsioonijuhtumite vastu

Samal ajal ei väärinud kriminaaluurimist ärimees Rein Kilgi poolt Maa-ameti juhile Kalev Kangurile pakutud „füüri laskmine“. Kangur ei võtnud lindil pakkumist vastu, kuid juba raha pakkumine on kuritegu. Tegemist on kaitsepolitsei lindistusega, mis on maadevahetustoimikute koosseisus. Rein Kilk kuulub koos Neinar Seliga Tartu ärimeeste ringi ning on vankumatult toetanud Reformierakonda, ka rahaliselt. Ometi pole ta saanud ei kahtlustust ega süüdistust.

Kui uskuda presidenti, ei ole uurimisorganid kallutatud. Järelikult on põhjus mujal, ning väike Peeter peab ise arvama, mis see on. Näiteks: „füüri laskma“ ei mahu karistusseadustikus sätestatud pistisepakkumiste koosseisu, sest Eesti riigikeel on eesti keel ja rootsi tüvega släng meil ei kehti…

Võtame järgmised faktid. On kaks tunnistajat, nimega Edward Burkhardt ja Guido Sammelselg. Kõik on 2007. a. jaanuaris avalikkuse ees kinnitanud, et Reformierakonna esindaja küsis BRS-ilt 2006. a. detsembris üks miljon eurot selle eest, et Reformierakond toetaks Eesti Raudtee tagasiostu BRS-ilt Eesti riigile. Riigiprokuratuur teatas, et asja uuritakse, 2007. aasta 19. jaanuari hommikul. Sama päeva pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur, et kriminaalasja ei alustata, sest puuduvad tõendid. Viie tunniga oli töö tehtud, tunnistajad üle kuulatud, tõendid kogutud?

Ühtedele karistamatult vabad käed, teistele jalaga näkku

Ülaltoodust piisab, et väita: sarnaseid väljaütlemisi ja sarnaseid tõendeid käsitlevad uurimisorganid samadel asjaoludel väga erinevalt. Erinevat kohtlemist analüüsides torkab silma, et võimalikke uurimisaluseid eristab üksnes nende erakondlik kuuluvus. Panov, Viisitamm, Sepp ning miks mitte ka Reiljan esindavad erakondi, kes on olnud opositsioonis alates 2007. a. algusest, kuigi vastandumine Reformierakonna ja Isamaaliiduga algas presidendivalimistel juba aasta varem. Seli, Kranich, Kilk, Michal ja Ansip esindavad erakonda, kes on olnud võimul 1999. aastast. Kriminaalasjad, millest räägime, on sündinud või jäänud sündimata alates 2006. aastast. Ükski neist kriminaalasjadest ei ole päädinud jõustunud kohtuotsusega, küll aga on nad toonud kaasa ministri ametist tagasiastumise, ajutise vabadusekaotuse ja meediarünnakud.

Loomulikult need kriminaalasjad mõjutavad või vähemalt pidid mõjutama valijaid. Võimuvõitluses on igal ajastul teatud inimestele sobinud kõik vahendid.

Olgu ka öeldud, et õigust peaks mõistma ainult kohus ning kogu Eestis olev tarkus ja headus  ei ole koondatud ühte inimesse, isegi mitte presidenti. Seetõttu peab osa mõttetööd ning äratundmist ikkagi ära tegema igaüks meist ise, ning mitte kaasa minema ajupesuga meedia esikülgedel või isaliku retoorikaga ühisvastutusest.

Kui rahvast koheldakse nagu väikest Peetrit, on kindlasti olemas ka suur Peeter. Suur Peeter aga tahab, et ühiselt süüakse kõigepealt väiksema leivakotist. Kuid rahvas ei ole väike Peeter ja muutused tulevad kindlasti – sõltumata kriminaalsest vahust, mida üles klopitakse.

KESKNÄDAL

Reformierakondlane Neinar Seli on endine Riigikogu liige, kes juba mitu kuud Reformierakonna maadevahetuslooga püsib meedia hambus.

Sulev Vare oli reformikate maadevahetamise hiilgeajal 1999–2004 Keskkonnaministeeriumi kantsler ja 2004–2007 Lääne maavanem.

[fotoallkirjad]

MEESTE TEGEMISED: 1999. aastal panid reformikad nurgakivi paljudele oma tehingutele, muu hulgas ka vajalikele ehitustele. Tartu Veepuhasti nurgakivi panevad toonane Tartu linnapea Andrus Ansip, keskkonnaminister Heiki Kranich ja Riigikogu liige Neinar Seli.

JÕHKER NALI: Postimehe esiküljel oli Villu Reiljan juba 2007. aastal ära grillitud. Ju siis lootsid Reiljani poliitilised vastased, et ta saab just sellise karistuse. Reiljani enda kaebust fotomontaaži peale arutas Pressinõukogu, kes otsustas, et Postimees head ajakirjandustava ei rikkunud.

Reformierakonna maadevahetamise afääre paljastav lugu sai Bonnieri preemia

Bonnieri meediakontsern ja ajaleht Äripäev andsid 25. veebruaril üle 2008. aasta uuriva ajakirjanduse auhinna ehk Bonnieri preemia Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile.

Vahter pälvis auhinna Eesti Ekspressis mullu 7. veebruaril ilmunud looga „Heiki Kranich üürib maadevahetajalt luksuskorterit“ ja 30. oktoobril ilmunud looga „Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased“.

Reformierakonna väärtegusid  pole meie meedia varem teemaks võtnud.

Bonnier ja Äripäev andsid uuriva ajakirjanduse auhinna välja 14. korda. Auhinna suurus on 40 000 Rootsi krooni.
Neinar Seli kaebas Bonnieri preemia saanud artikli kohtusse

Meedia andmetel kaebas Tartu ärimees Neinar Seli kohtusse Bonnieri preemia saanud Eesti Ekspressi (EE) ajakirjaniku Tarmo Vahteri artikli «Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased». Seli peab EE-s esitatud väiteid enda au haavavaks.

Seli tahab Harju maakohtusse esitatud hagis Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-ilt ebaõigete andmete ümberlükkamist ning talle artikliga tekitatud kahju hüvitamist.

EE-s 2008. aasta oktoobri lõpul ilmunud artiklis kirjeldatakse, et esimeste maadevahetajate seas olid endise reformierakondlasest keskkonnaministri Heiki Kranichi äripartner ning endise riigikoguliikme Neinar Seli venna Anti Seli poolt finantseeritud Selide äripartner, kes sai selleks laenu ka Maaelu Edendamise Sihtasutuselt.

Neinar Seli oli Riigikogus keskkonnakomisjoni liige, kes komisjoni nimel kaitses parlamendisaalis 2001. aastal kaitstavate loodusobjektide seaduse muutmise seadust.

Neinar Seli peab ennast teotavaks asjaolu, et teda seostatakse maadevahetusega ning teda peetakse nimetatud seaduseelnõu läbisurujaks Riigikogus.

EE ajakirjaniku ja loo autori Tarmo Vahteri sõnul ei süüdistatud Selit maadevahetuses, vaid kirjeldati rohkem tausta.

Kesknädala meelest jääb küsimuseks, miks alles nüüd kevadel selgus, et Seli andis asja kohtusse juba sügisel.

Maakohus määras eelistungi 12. märtsile.

Meedia, Kn

Inno ja Irja kohvik 4.03.2009

Neinar Seli kaebas Eesti Ekspressi kohtusse artikli pärast, mis kajastas Reformierakonnaga seotud maadevahetusi. Artikkel ilmus möödunud aasta sügisel. Kuivõrd kohtuistung peaks toimuma juba lähipäevil, võib arvata, et asi anti kohtusse sisse kohe pärast artikli ilmumist.

Nüüd on küsimus, miks see info nii kaua vaka all oli?

Miks seda infot varem ei avalikustatud? Kas selleks, et mitte seada ajakirjanduspreemia žüriid surve alla, sest lugu kandideeris uuriva ajakirjanduse preemiale ja pälvis kõrgeima tunnustuse?

-o-

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=12027

[esiküljel:] Sotsiaalminister Pevkur (pildil) kerjas majaehituseks raha? <> Pevkur vahendas väidetavalt Reformierakonnale Vene transiidiärimehelt Liksutovilt kodakondsuse saamise eest 5 miljonit krooni. <> 5-miljonilisest pistisest sahkerdanud Pevkur oma taskusse 1,5 miljonit krooni. <> Kasinat ametnikupalka teeninud Pevkur ehitas Nõmmele uhke häärberi. <> Pevkur pandi sotsiaalministriks, et jätkata oravate kukru nuumamist.

Sotsiaalministeeriumi on Eestis varem juhtinud inimesed, kel on oskusi ja kogemusi sotsiaalvaldkonnas ning siirast soovi teha oma tööd maksimaalselt hästi. Meenutagem  kolmekordset sotsiaalministrit Siiri Oviiri, esimest  iseseisvusaegset ministrit  Marju Lauristini või ka eelmises valitsuses  sotsiaalministrina endale tugeva nime teinud Jaak Aabi. Reformierakonna liikmetest sotsiaalministrid on aga käitunud igasugust hoolivust kõrvale jättes tõeliste ärihaidena. Näib, et nad on selle ameti valinud nii auahnusest kui ka võimalusest lasta erakonna ja endi tasku korralikult füüri täis.

Hiljutine Riigikogu liige ja värske sotsiaalminister Hanno Pevkur, kellega asendati  läbikukkunud reformiminister Maret Maripuu, on, nagu teada, truu parteisõdur. Ta pole mitte niisama hall kuju, vaid Reformierakonna esileedi Keit Pentuse lähedane tuttav. Kui mitte arvestada paari kuud Tallinna abilinnapeana töötamist, sai Pevkur tuule tiibadesse justiitsminister Rein Langi nõunikuna. Nõunikke on ministeeriumides kümneid, nad tulevad ja lähevad. Pevkuri ja Langi liit oli aga märksa tähendusrikkam, kui vaid alluva ja ülemuse suhe – nemad tegutsesid ka koostööpartneritena.

Tandem Pevkur–Lang tegutses veatult

Kahe-mehe-liidust sündinud teod kandsid rohket vilja aastail 2005–2007. Poliitiliste äride edenedes muutusid osalised iga päevaga ka ise üha jõukamaks.

Nõmmele äkki kerkinud Pevkuri uhke häärber tekitas siiski paljudes inimestes küsimusi, nii Reformierakonna sees kui ka väljaspool. Kuidas suutis keegi tähtsusetu nõunik, kes polnud veel 30aastanegi, ja kelle abikaasa on pealegi kodune, krõbedate hindadega ehitusbuumi ajal endale villa püsti panna? Selleks tuli mehel teha lisatööd ja ületunde. Ning sugugi mitte justiitsvaldkonnas.

Nagu tänaseks on selgunud, väidetavalt vahendas Pevkur Reformierakonnale 2005. aastal altkäemaksu AS-i Transgroup transiidiärimehelt Maksim Liksutovilt. Inno ja Irja blogi andmetel (aga ka paljudes netikommentaarides korduvalt vihjatuna) tasus Liksutov Eesti kodakondsuse saamise eest Reformierakonnale viis miljonit krooni. Pevkuri kaudu läinud raha edasi Rein Langile.

Kuid Pevkur jätnud pistiserahast sada tuhat eurot ehk poolteist miljonit krooni endale. See tekitas Reformierakonnas muidugi väikese paanika, sest erakonnakaaslased ei mõistnud, kuhu kadus ülejäänud raha. Keegi süüd omaks ei võtnud. Pevkuril aga kerkis mõni aeg hiljem Nõmmele kõnealune maja.

Tankistirolli enda peale võttes murdis Pevkur usaldusisikute ringi sisse. Kuid häärberist jäi talle väheks. Maripuu naasmisel Riigikokku ähvardanuks Pevkurit kui tema asendusliiget töötuks jäämise oht. Või vähemalt märgatavalt väiksepalgalisem koht. Pevkur seisiski dilemma ees: kas langeda või tõusta? Mees valis karjääriredelil ministriameti.

Kui keegi on korra juba otsustanud tankist olla, on tal edaspidi raske sellest rollist vabaneda. See reegel kehtis ka Hanno Pevkuri puhul.

Ravimifirmad tasuvad heldelt

Sotsiaalministril tuleb tegelda rohkete ebameeldivate probleemidega ajal, kui riik on raskes olukorras. Reformierakonda on aga alati kuulunud ettevõtlikud inimesed, kes iseennast hätta ei jäta ja kes on osanud ka sotsiaalvaldkonnast endale kasuliku äri teha.

Sotsiaalministeeriumi haldusalas liiguvad väga suured rahavood, mida saab mõõta suure osaga riigieelarvest. Kuid seal liiguvad ka võimsate ravimifirmade vahendid, mis moodustavad mitu miljardit krooni aastas.

Just Sotsiaalministeerium eesotsas ministriga määrab, millised ravimid saavad soodustuse kuni 90%, millised mitte. Sellised nimekirjad tekkisid pärast viimaseid Riigikogu valimisi, kui Sotsiaalministeeriumis võtsid üle hulga aja (pärast Toomas Vilosiust) võimu sotsidelt ja keskerakondlastelt üle reformierakondlased. Paljud inimesed ei saanud kohe aru, milleks reformistidele on vaja pensionäride, haigete või ka töövõtjate „tühiste“ probleemidega tegelevat valdkonda.

Kuid nutikad oravad taipasid, kus kivi all vähid pesitsevad. Soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid ostetakse ju palju rohkem nii kodudesse kui ka haiglastesse. Seda eriti praegusel majanduskriisi ajal.

Kujutame juba ette, kuidas sotsiaalministri ja tema nõunike juurest astuvad läbi ravimifirmade esindajad, et oma ravim n-ö õigesse nimekirja saada. Ja Hanno Pevkur võib kasseerida sel moel  oma erakonnale (ja vaevalt et iseennast ilma jättes, nagu oravatele omane!) vähese vaevaga hulga raha.

Rõõmsad on ravimifirmad, kes ei pea enam arstidele kulukaid “koolitusi” välja tegema nagu varem, et oma ravimit paremini müüa. Turundusraha jääb neil nüüd alles. Reformierakonnal on aga rõõm annetusi oma kassasse koguda. Tänases Eestis, mis on üks suur korruptsioonipesa, ei kavatse oravad kindlasti mitte piirduda vaid oma ametipalgaga. Sotsiaalministeeriumi „rahakanal“ on siin vaid üks näide.

Meil jääb üle nentida, et kurb oli vaadata „kangelaslikke“ kärpeid, mis tehti suurel määral just sotsiaalrahade pealt kokku hoides, kuni lapsinvaliidideni välja. Huvitav, kes reformistidest järgmisena nn vahendamistasu eest eliitelamupiirkonda villa rajab?

KESKNÄDAL

Materjal põhineb „Inno ja Irja kohviku“ blogil, interneti foorumitel, aga ka originaalallikatel

Pildiallkirjad:

ISEENNAST ILMA EI JÄTA: Tänane sotsiaalminister  Hanno Pevkur (Reformierakond) väidetavalt küsis  oma erakonnale transiidiärimehelt Maksim Liksutovilt raha viis miljonit krooni, millest aga erakonnani jõudnud kõigest 3,5 miljonit. Kuhu kadus 1,5 miljonit? Keegi ei tea. Aga Pevkurile kerkis õige pea Veskimöldresse kahekorruseline ilus maja – kinnisvarabuumi kõige kõrgemate hindade ajal.

UUS MEES, UUED SKANDAALID: Kus on Reform, seal on kohe probleeme rahaga. Läbikukkunud ministri Maret Maripuu asemel sotsiaalministriks saanud Hanno Pevkur  peab tõrjuma süüdistusi 1,5 miljoni krooni pihtapanemises oma erakonna seljataga.

TULUS LIIT: Pevkuri (vasakul) ja Langi liit oli märksa tähendusrikkam kui vaid alluva ja ülemuse suhe – nemad tegutsesid ka koostööpartneritena. Mõlemad olid asjaosalised Liksutovilt altkäemaksu nuiamises ja kättesaamises. Foto:  Scanpix

Pevkuri majandushuvid

2007:

Hanno Pevkur: Riigikogu liige. 4-kordne Eesti keskmine palk. Elamumaa Harjumaal Tallinnas. Sõiduauto Audi 80 (1992). Hansapank, eluasemelaen, 1 210 713,88 krooni. Hansa Liising Eesti AS, liisinguleping sõiduauto kasutamiseks (2005-2009, jääk 165 000 krooni. (30.04.2007)

Allikas: Ametiisikute majanduslike huvide deklaratsioonid, 05.07.2007

2008:

Hanno Pevkur: Riigikogu liige. 4-kordne keskmine palk. Elamumaa Harjumaal Tallinnas.  Hansa Pensionifond K3, 9157,305 osakut, 145 670,75 krooni . Hansapank eluasemelaen, 1 190 590,63 krooni. AS Sampo Pank, liisinguleping sõiduauto kasutamiseks, kuumakse 6407,53 krooni, jääkmaksumus  347 052,81 krooni. AS Eesti Vanglatööstus, nõukogu liikme tasu (14.04.2008)

Allikas: Ametiisikute majanduslike huvide deklaratsioonid, 26.06.2008

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11983

Eesti Vabariigi 91. aastapäeva eel selgus rõõmustav tõsiasi, et Kesknädalal on olnud edu. Esiteks, Narva-Jõesuu eks-aselinnapea Kalle Merilai taastab oma pärsitud saadikuvolitused Narva-Jõesuu linnavolikogus. Teiseks, Narva-Jõesuu isamaaliitlasest linnapea Andres Noormägi juhitud linnavalitsuses läbi viidud teeremondi-hanke asjaoludega tutvub Viru ringkonnaprokuratuur.

Kesknädal kirjutas jaanuaris ja veebruaris korduvalt Narva-Jõesuust.

Lahkasime Isamaa ja Res Publica Liidu liikmest linnapea Andres Noormägi korruptsioonimaigulisi tehinguid, mille vastu politsei ega prokuratuur varem huvi ei tundnud.

Tutvustasime absurdset olukorda, mis kujunes, kui 2005. aastal valiti Narva-Jõesuu volikogu liikmeks ka keskerakondlane Kalle Merilai, kellest sai siis aselinnapea. Kui aga Noormägil Merilaiga koostöö enam ei klappinud, vabastas ta aselinnapea ametist. Merilai soovis siis vastavalt seadusele taastada oma saadikuvolitused, kuid kohalikud asjaomased organid leidsid pidevalt ettekäändeid seda mitte teha. Sündis kurioosne juhtum: kahe aasta jooksul ei õnnestunud Merilail volikogusse tagasi minna ja rahva poolt talle usaldatud seaduslikke volitusi täita.

Merilai ise põhjendas enda kallal toime pandut Kesknädalale sellega, et isamaaliitlasest linnapeale polnud kasulik keskerakondlase lisandumine volikogulaste hulka, sest see oleks kõigutanud häälte jagunemist volikogus, ning osa Noormägile vajalikke tehinguid jäänuks tegemata. Nagu nüüd teame, hakkab mõnda neist tehinguist uurima prokuratuur.

Kui Kesknädal sellest kõigest üksikasjaliselt kirjutas 14. jaanuari numbris, andis Riigikogu Keskfraktsioon 15. jaanuaril samas asjas sisse arupärimise justiitsminister Rein Langile (vt 21. jaanuari Kesknädalast).

Justiitsminister vastas riigikogulaste arupärimisele 9. veebruaril. Kesknädal kirjutas Langi selgitustest eelmises, 18. veebruari lehes.

31. jaanuaril võttis teema üles ka Ida-Viru maakonnaleht „Põhjarannik“ (vt seal ilmunud artiklit tänase Kesknädala 5. leheküljel).

Meie pikk ja järjekindel tee viis sihile – selgus, et õigusriik siinsel tanumal ei olegi nii lootusetu. Aga hoiame jätkuvalt silma peal, mis edasi saab.

VÕIDUMEES: Narva-Jõesuu endine aselinnapea Kalle Merilai taastab oma saadikuvolitused Narva-Jõesuu linnavolikogus. Kas kõik kahe aasta jooksul volikogus vastu võetud õigusaktid nüüd õigustühiseks kuulutatakse (tegi need ju volikogu vale koosseis!)? Selle otsustamine jääb juristide pärusmaale.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11949

* Avalikkus on vaikinud sellest, et president Ilvese visiidil Aserbaidžaani tabas teda meeleavaldajate rünnak.* * Aserid süüdistavad Eesti riiki seaduste rikkumises.* * Riigiprokurör Margus Kurm on sattunud rahvusvahelises ajakirjanduses tõsiste süüdistuste laviini alla, kuna tema erahuvid olevat seotud Aserbaidžaanist pärit ettevõtjate kriminaalasjaga.* * Kas Kurm nõudis väidetavatelt tuttavatelt raha oma kinnisvarafirmale? * * Prokuratuuri üle ei teosta Eesti Vabariigis sisulist järelevalvet mitte ükski organ. *

Pildi allkiri: Ajakirjanduses avaldatu kohaselt tundis riigiprokurör Margus Kurm (pildil) Eestis vahi all olevaid Aserbaidžaani taustaga süüdistatavaid juba varem – veel enne, kui asus tegelema nende kriminaalasjaga. Rahvaliit esitas Riigikogus justiitsminister Rein Langile arupärimise, püüdes selgusele jõuda, kas süüdistustel Kurmi vastu on alust, kas Eesti kõrge riigiametnik tõesti nõudis Aserbaidžaani ärimeestelt raha oma kinnisvarafirmale ja kas Eestis on institutsiooni, mis kontrollib prokuratuuri?

Jaanuari alguses käis Eesti president Toomas Hendrik Ilves visiidil Aserbaidžaanis. Tal oli seal vastas sadakond meeleavaldajat, kes nõudsid Eestis vahi all olevate Aserbaidžaani päritolu ettevõtjate vabastamist. Lisaks süüdistatakse Aserbaidžaanis Eesti riigiprokuröri Margus Kurmi rahanõudmises ja Eesti riiki seaduste rikkumises. Meeleavaldajad lubasid pöörduda Euroopa Nõukogu poole.

Siinkohal on meie riigi kohustuseks välja selgitada, kas tegemist on tõeste või alusetute süüdistustega. Kui selgub, et süüdistused on põhjendamatud, tuleb need argumenteeritult ja veenvalt ümber lükata, sest vastasel korral süvenevad kahtlused iga järgmise sedalaadi juhtumi korral veelgi. Eesti rahvas soovib selgust ja ootab vastust küsimusele, kas riigiprokurör Margus Kurmi kohta avalikult esitatud väidetel on alus või mitte. Küsimuse ignoreerimine võib luua arusaama, et meie riigis ei võeta menetlusse juhtumeid, kui kahtlustatavad annavad ja süüdistajad saavad pistist või altkäemaksu prokurörile.

Rahvaliit esitas justiitsminister Rein Langile arupärimise seoses riigiprokurör Margus Kurmi võimaliku rahanõudmisega oma kinnisvarafirmale. Arupärimine oli ajendatud rahvusvahelises ajakirjanduses avaldatud tõsistest süüdistustest, mille kohaselt juhtiva riigiprokuröri Margus Kurmi erahuvid on seotud Aserbaidžaani päritolu ettevõtjate vastu algatatud ja kohtusse jõudnud kriminaalasjaga.

Ajakirjanduses avaldatud väidete kohaselt tundis riigiprokurör Margus Kurm süüdistatavaid juba varem ja nõudis neilt oma kinnisvarafirmale raha.

Kahtlusi süvendab ka Õhtulehes avaldatud info, et Kurmile kuulub osalus võlgadesse sattunud kinnisvarafirmas. Aserbaidžaani uudisteportaal on avalikult esitanud tõsiseid süüdistusi kõrge riigiametniku Kurmi tegutsemise suhtes.

Ajakirjanduses avaldatu põhjal ei riku Kurmi osalus ärides seadust, kuid sellele lisanduv ja tänini ametlikult  ümber lükkamata  info raha nõudmise kohta külvab  usaldamatust ning võib kahjustada juhtivprokuröri sõltumatust.

Miks ei ole algatatud uurimist?

Kuigi nii justiits- kui ka siseminister on juhtinud tähelepanu tsiviilkontrolli puudulikkusele, ei ole olukorra parandamiseks midagi ette võetud. Prokuratuur on Eesti Vabariigis organ, mille üle sisulist järelevalvet ei teostata.

Justiitsminister vastas Riigikogus arupärimisele, et temal ei ole mingisugust õigust asjasse sekkuda. Minister tõdes, et Riigikogu-poolse järelevalve suurendamine on kindlasti arutelu objekt. Samas on Rahvaliit teinud korduvalt ettepanekuid moodustada Riigikogus prokuratuuri järelevalve komisjon või laiendada julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ülesandeid.

Varasemast on teada, et prokuratuur on korduvalt suhteliselt kergekäeliselt algatanud kriminaalmenetlusi ja tunnistanud isikuid kahtlustatavaks ajakirjanduses avaldatud infole ja väidetele tuginedes. Nüüd, kui sarnaselt on õhku visatud kahtlused juhtivprokuröri suhtes, ei soovita algatada ei teenistuslikku järelevalvet ega kriminaalmenetlust. Minister õigustab end väitega, et olukorras, kus üks rahvusvaheline kurjategijate jõuk on Eestis läbi viidud menetlustoimingute tulemusena purustatud ja kogu selle jõugu tuumik on Eestis vahi alla võetud, võiks aru saada, et sellises olukorras langeb kindlasti nii süüdistajatele kui ka kohtunikule väga suur surve. Kui varem on prokuratuur väitnud, et kriminaalmenetluse eesmärk on selgitada tõde toimunu kohta, sh kas üldse on toimunud kuritegu, siis selle juhtumi korral ei pea prokuratuur isegi vajalikuks avalikkusele selgitusi anda. Margus Kurm aga vaikib sootuks.

Asjaolude kontrollimine ja ametlik ümberlükkamine on ka prokuratuuri huvides. Kuigi justiitsminister soovitas vähem uskuda, mis ajalehes kirjas on, tuleks tõsise süüdistuse puhul fakte siiski kontrollida. Kui ministri tähelepanu juhiti asjaolule, et ajakirjanduses avaldatud info võib kahjustada nii prokuratuuri kui ka riigi mainet, leidis minister: kui distsiplinaarmenetlus algatataks iga kord, kui organiseeritud kuritegevus esineb mingisuguse väitega kuskil „kobrulehes“, siis peaks Eestis asutama distsiplinaarvastutuse ja distsiplinaarmenetluste läbiviimise ministeeriumi, mida tema küll tegema ei hakka. Ministri suhtumine ajakirjandusse on kahetsusväärne ning jääb arusaamatuks, missugustele objektiivsetele kriteeriumidele tuginedes otsustavad meie riigiorganid, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on tegemist piisavalt tõsiseltvõetava meediakanaliga.

Peaprokurör Aas asus riigiprokurör Kurmi kaitsma

Kui peaprokurör väidab, et Eesti meedia poolt viidatud 1st News Azerbaijan-i uudistes ei ole väidet ühelegi konkreetsele isikule, siis tegelikkuses on asi teisiti.

Portaal 1st News Azerbaijan viitab süüaluste advokaatidele, kes teatavasti on konkreetsed inimesed; samas on väga konkreetne viide ka Margus Kurmile.

Kui Rahvaliit esitas toimunu kohta arupärimise, süüdistas peaprokurör Norman Aas erakonda laimamises. Peaprokuröri käitumine tekitab küsimuse: kas prokuratuuri taktika on algatada kõigi erakondade mõne poliitiku suhtes kriminaalmenetlus, et hiljem ükski rahvasaadik ei saaks prokuratuuri tegevuse kohta aru pärida? Selliselt on prokuratuurile tagatud puutumatus, sest kui keegi püüab selgitusi küsida, siis teatab prokuratuur, et tegemist on laimuga, ning väidab, et süüdistuse saanud isikud püüavad oma erakonna kaudu prokuratuuri kompromiteerida.

Rahvaliidu eesmärk on juhtida tähelepanu välispressis ilmunud Eesti riiki negatiivses valguses kajastavale artiklile ning välja selgitada, kas esitatud väited on tõesed või mitte. Selleks et kahtlused prokuratuuri tegevuse suhtes kaoks, peab peaprokurör andma argumenteeritud selgitusi. Kui justiitsminister väidab, et prokuröri poolt teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamine on kuriteona karistatav ja et see peaks iga prokuröri ärgitama valvsusele mitte minna seadusega pahuksisse, on tal täiesti õigus. Kuid praegusest olukorrast võib jääda paratamatult mulje, justkui oleks oleks organiseeritud kuritegevus Eestis lubatud  juhul, kui grupeeringuliikmed teevad riigiprokurörile meelehead.

Justiitsminister väidab, et prokurörile teadvalt vale süüdistuse esitaja peab arvestama enda suhtes karmide tagajärgedega. Seega peaks algatama juurdluse, et saada selgust, kas keegi on esitanud valeväiteid. Lisaks leiab justiitsminister, et väidete levitamise eesmärk võib olla takistada kriminaalmenetlust ja saavutada prokuröri vahetamine, mida ei ole õnnestunud teha menetlusseadustikus ette nähtud protsessireegleid järgides. Siinkohal on eriti oluline tuvastada, kas riigiprokurör Margus Kurm tundis  süüaluseid varem, ning kaaluda, kas võimalike huvikonfliktide ärahoidmiseks pole vajalik vahetada riigipoolset süüdistajat.

On selgusetu, miks käitub peaprokurör riigiprokuröri kaitstes emotsionaalselt. Kui viimane on olnud seaduskuulekas ja süüdistused tema vastu on ebaõiged, siis tekitab peaprokurör  Norman Aas riigiprokurör Margus Kurmile  suuremat kahju, kui see oleks asjakohaselt tegutsedes ja tõde päevavalgele tuues.

Prokuratuuri rünnakud küsijate suhtes on arusaamatud.

Selge on vaid see, et tegelikkuses prokuratuuri üle järelevalvet ei teostata ja isegi Riigikogu liikmeil puudub võimalus oma põhjendatud arupärimistele vastust saada.

Kas see ongi puutumatu prokuratuuri nägemus sõnavabadusest ja demokraatiast?

[1. esiletõste]  Õhtuleht: Margus Kurmile kuulub osalus võlgadesse sattunud kinnisvarafirmas.

[2. esiletõste] Rahvaliit küsib: Kas Eestis on organiseeritud kuritegevus lubatud, kui grupeeringu liikmed teevad riigiprokurörile meelehead?

MANUELA PIHLAP,  Rahvaliidu liige

Loe veel Kesknädalast:

14. jaanuar „Isamaalaste korruptsioon Narva-Jõesuus“

21. jaanuar „Siseminister Pihl tegi hinnalise kingituse Riigikohtu esimehele Raskile“

28. jaanuar „“Riigilüpsjad tiigrinahas“ ehk IRL-i „nähtava käe aasta““

4. veebruar „Pärnu maavanem Toomas Kivimägi – kas salakaval niiditõmbaja või aus Batman“

11. veebruar „Miks kapo Otepääl ei käi?“

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11884

Suusapealinnas Otepääl pole kaitsepolitsei ega Riigikontroll ammu käinud. Ehk pole kutsutud? Vale puha! Mõni mees on Otepääl õiglust otsides juba Brüsseli kohtumajja jõudnud, teine valmistab pabereid Riigikohtu tarvis, kolmas käib Tallinna ja Tartu advokaatide vahet. Mida siis kapo uurima peaks? Väidetavat korruptsiooni, millest rahvas linnas ja vallas juba aastaid sosistab:

*Mitmed lõpuni uurimata mõrvalood!

*Hulk vaikselt sumbunud kohtuasju!

*Kahtlased maa- ja kinnisvaratehingud!

*Elanike rahulolematus kohaliku võimuga!

*Lõpmatu ärapanemine ja kaklus vallavolikogus!

*Korruptsioonis süüdistatavad ametnikud!

Ei ole vist Eestis teist niisugust paika, millest oleks ajalehtedes ilmunud sama palju korruptsiooniteemalisi artikleid kui Otepää valla kohta. Kuigi politsei, prokuratuur ja kapo saaksid meedias kajastatud juhtumite põhjal uurimist alustada, pole Otepääl seda tehtud. Kohalik rahvas on kindel, et põhjus saab olla vaid Otepää valla reformierakondlikus võimus, mida ei peaminister, justiitsminister, siseminister, Riigikohtu esimees ega teised tähtsad riigiametnikud praeguse valitsuse ajal uurima ei hakka.

LOE VEEL:

paberkandjal Kesknädalas lk. 6-7 üldpealkirja all “Talvepealinn Otepää – kas ka korruptsiooni-pealinn?” ja

Kesknädala netiversioonis üldpealkirjaga “Otepää – korruptsioonipealinn?” [1-7]
*

[1] Otepääl räägib rahvas sosinal

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11885

See lugu sai alguse möödunud detsembris, talvisel pööripäeval, mil Tallinna linnapea Edgar Savisaar käis Otepääle talvepealinna tiitlit üle andmas. Rahvast oli tseremooniale keskväljakul kogunenud palju. Seisin seal minagi ja nautisin karget talveilma. Ümberringi lobiseti, visati nalja.

„Mis talvepealinn!? Sulide ja varaste pealinn, korruptantide pealinn!..“ hakkas päris minu lähedalt kõrvu porisevate meeste jutujoru. Astusin ligemale. „Kas Tallinna meest hakkas huvitama, kuidas Otepääl asjad käivad?“ tervitasid nad mind kerge irooniaga ning üritasid endale viisakusest naeruilmet näole saada.

Mõistsin kohe, et naljast on asi kaugel. Mehed olid lihtsalt vihased oma valla ninameeste peale ega püüdnudki seda minu eest varjata. „No vaadake seda Merano Pizza baari seal pargiservas! Kogu maa baarist kuni vallamajani on endise vallavanema Aivar Nigoli poolt erastatud. Tallinnas ei tule vist kellelegi pähe Vabaduse plats enda nimele kirjutada? Otepääl on aga seaduseks saanud, et kõik magusamad maatükid, kesklinnast kuni aedlinnani välja, peavad vallajuhtide või nende sugulaste nimele saama. Ja ongi saanud.“

Edasi läks jutt nii tormiliseks, et meid panid tähele juba kõrvalseisjad.  Mehed paistsid Otepää vallas toimuva pärast tõeliselt mures ja vihased  olevat ning jutustasid mulle hulga lugusid, mis kõik lõhnavad räige korruptsiooni järele.

Asjad hakkasid Otepää vallas alla käima ja kuritegevuse järele lõhnama pärast Reformierakonna võimuletulekut eelmise sajandi lõpul, eriti aga vallavanem Nigoli ametisoleku aegadel. Peaaegu iga suurema spordiobjekti ehitamisega kaasnes skandaal raha kõrvalekantimisest, juhtivaid kohti hakkasid saama eranditult vaid oma erakonna liikmed. Maa ja ametihoonete kahtlane erastamine, magusate kruntide jagamine omadele, endistele omanikele maa  tagastamisest keeldumine, sundüürnike oma kodust välja tõrjumine võttis Otepääl ennekuulmatud mõõtmed.

Tänini meenutatakse kooperatiivi vara mahaparseldamist, mille käigus osa sellest kanditi Elva kooperatiivile, kust see teadjate meeste nimele edasi kirjutati ja otsaga Otepääle tagasi tuli. Esinduslik kaubamaja,  kondiitritööstuse hoone, raamatupidamismaja ja mitmed muud said valla eliiti kuuluvate tegelinskite nimele, kes seniajani linna ja valda juhivad. Pühajärve omaaegse naisseltsi hoone jäigi tagastamata, sest kohalikud rikkurid tahtsid  seda endale.

Mulle jutustati kümmekond konkreetset jahmatavat lugu, kuidas valla kaunites kohtades omadele meestele maad välja mõõdetud, kuidas valla raha eest eliitperekondade eramutesse vee- ja kanalisatsioonitrasse sisse veetud, kuidas looduskaitse eeskirju eirates  kerkinud villad paikadesse, kuhu neid kuidagi ehitada ei tohiks. Mul on kuuldu järgi raske hinnata nende juhtumite seadusele vastavust, kuid jäljed igast tehingust on arhiivides olemas.

Nördinud meeste jutust jäi mulje, et kui Riigikontroll tuleks homme Otepääle kasvõi ühtainust korruptsioonihõngulist juhtumit uurima, hargneks lahti selline lõngakera, mida kapo, kohtud ja ajakirjandus aastaid kedrata saaks.

Tallinna jõudes lõin internetis lahti Otepää-teemalised artiklid. Mu silme ees avanes räpane pilt kauni kuurortlinna poliitikute rahaahnusest, nende mahhinatsioonidest ja korruptiivsetest tegudest kuni mõrvadeni välja.

[2] Seni veel tõestamata korruptsioon

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11886

Korruptsioonikahtlusi Otepää valla juhtkonna tegevuses iseloomustab 2003. aastal tolleaegse vallavolikogu revisjonikomisjoni esimehe Rein Vikardi poolt koostatud ja Valga maakonnas palju laineid löönud revisjoniakt nr. 1.

Korruptsioonikahtlus Otepää valla omavalitsusteenistuses

Akti esitas Vikard volikogule ja tolleaegsele Valga maavanemale Georg Trašanovile. Viimane käskis saata avalduse ka Valga politseiprefektuurile, et majanduspolitsei uuriks vara ja rahaliste vahendite kasutamist Otepää vallavalitsuses.

Vaatamata sellele, et isegi maavanemat asjast informeeriti, sumbus Otepää korruptsiooni uurimine Valga politseis siiski. Avalduses esitatud väidetava korruptsiooni käsitlemine AS Otepää Veevärk majandamises lõpetati näiteks selgitusega, et teema vastu puudub avalikkuse huvi.

Dokumendis meenutab revisjonikomisjoni esimees Rein Vikard vallavolikogu esimehe Jaanus Barkala ja vallavanem Aivar Nigoli üleolevat suhtumist katsesse uurida korruptsiooni vallas ja tsiteerib nende meeste sõnu: “Korruptsioonivastane seadus  ei ole Otepää vallas rakendatav ja akti koostamine on laim ning midagi väärteo sarnast. Pealegi on välja öeldud arvamus, et revisjonikomisjoni polegi vaja ja kui seda nõutakse, siis võib ta ju ka formaalselt olla, kuid revisjonikomisjoni töökorraldus peab olema volikogu ja vallavalitsuse range kontrolli all.“

See kontrollakt ärritas valla juhtkonda väga, sest konkreetsete näidetena toodi välja hulk juhtumeid, kus vallaametnikud ja volikoguliikmed kasutasid ära oma ametiseisundit, et teenida isiklikku kasu. Ühe sõpruskonna liikmeid määrati valla ettevõtete ja äriühingute nõukogudesse.

Eraldi nimetati näiteid, kus valla juhtkonda kuuluvate isikute eraettevõtted vallalt tulusaid tellimusi said. Kontrollaktis toodi ära  kümmekond valla juhtfiguuri, kelle käitumine tundus  revisjonikomisjoni liikmeile korruptsioonihõnguline.

Akti sisu võib kokku võtta nii: Otepää vallas tehakse tähtsamaid otsuseid põhimõttel, et nad tooksid isiklikku kasu ka otsustajaile endile, ja paljud otsused tehaksegi eesmärgiga teenida otsustajate huve. Vallavõim ja äritegevus on Otepääl teineteisega läbi põimunud ning mõlemad on koondunud kitsa sõpruskonna kätte.

Revisjoniakt nr. 1 jäi ka viimaseks seesuguseks dokumendiks, sest komisjoni esimehele avaldati volikogus umbusaldust ja koos temaga taandati ka komisjoni ülejäänud liikmed. Hilisemad revisjonikomisjoni esimehed on vallavalitsuse tööd hoopis vähem seganud ja nende tegevus pole ka avalikkusele silma paistnud.

[pildiallkiri] AJAB NAERMA: Otepää vallavolikogu revisjonikomisjoni endine esimees  Rein Vikard (vasakul), kelle korruptsioonivastane võitlus lõppes kohalt mahavõtmisega, ja tema mõttekaaslane Leo Paal vaid muigavad, kui jutt jälle läheb võimu kuritarvitamise peale. Kõik näevad ja kõik teavad, et Otepää mitme võimumehe erahuvid on valla huvidega juba aastaid sassis, kuid teha pole midagi. Kirjuta, kuhu tahad, aga tulemusi pole.

[3] Talumaa pärast Euroopa kohtus

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11887

Põllumees Madis Leis oma kalli talumaaga otsapidi Euroopa kohtus. Uskumatu, et Otepää valla omandiküsimused ja maadejagamised on sedavõrd palju pahandusi kaasa toonud, et need otsaga juba Brüsselisse välja jõudnud. Eks ikka sellepärast, et loodus on siin kaunis, maa küll kallis, kuid hea, ning rikkaist tahtjaist pole puudust.

Ludvig-Madis Leis pidi end soolasambaks ehmatama, kui ühel ilusal päeval kohtas oma põllu peal võõrast meest, kes teatanud, et hoopis tema on nüüdsest maaomanik ja Järvesaare talu peremees Leis pühkigu suu oma naise vanavanemate põllumaast puhtaks.

Ei suudetud vallas õigust saada, ei leitud seda Valgas, ei Tallinnas ega Tartus Riigikohtuski. Ausa mehe kuulsusega Madisel on juba 24 kohtuistungit seljataga, kuid õigust pole tema jaoks suudetud paika panna.

Nii võttiski endine metsavaht uue kohtutee ette, ja see viis otse Brüsselisse. Eurooplaste uus ühispealinn peab nüüd Otepää vallas lõpuks õigluse jalule seadma.

Järvesaare talu asub looduskauni Kaarna järve kaldal ja esmakordselt siia juhtunud rännumees imetleks kõigepealt seda rahu, mida kohalik ürgmaastik inimhingele pakkuda suudab. Kuid rahu valitseb siinmail ainult looduses, mitte inimeste maailmas. Otepää vallas on maade ja metsade jagamise saaga kestnud vabariigi taastamise esimestest päevadest peale ega paista  niipea lõppevat.

Vanu ajalehti sirvides leiab lugeja uskumatuid lugusid looduskaitse all olevale maale ebaseaduslike majade ehitamisest, suurtest metsavargustest, mis lõppesid raskete arveteõiendamiste ja tapmisega, maavaidlusi, mis meenutavad vennatapusõda.

Otepäälased ise teavad neid lugusid peast, kuid avalikult meenutada julgevad vaid vähesed. Kõva häälega rääkimine on ohtlik, sest paljud kahtlaste tehingute niidid viivad valla tähtsate tegelasteni välja.

Piltidel:

RASKE MÕISTA: Otepää valla Järvesaare talu peremees Madis Leis ei suuda kuidagi mõista, kuidas iidsetest aegadest peale tema talu juurde kuuluvast maast ühel päeval siil välja lõigati ja võõrale anti. Vallamajast pole ta senini saanud rahuldavat selgitust.

MAGUS MAATÜKK: Skeemi keskosas paiknev ruuduline maatükk asub peremehele arusaamatul kombel otse Järvesaare põldude keskel. Kohtuvaidluse-aastatega sööti jäänud maal sisse- ja väljasõiduteed polegi – ümberkaudu laiuvad teise talu maad. Laia maailma pääseb ehk vaid paadiga  üle Kaarna järve sõudes.

[4] Õõvastavad veretööd

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11888

Õõvastavad veretööd Otepää vallas väärivad meeldetuletamist.

Kolmapäev, 10. september 2003.

Kella viie paiku pärast lõunat leiti Päidla küla maanteekraavist 55-aastase Vladimir Kaidalovi surnukeha. Uudis mõjus Otepääl šokina, sest päev varem nägid vähemalt viis inimest, kuidas saekaatri omanik Anti Tikkar ja politseinik Ain Koskora lükkasid Kaidalovi autosse ja minema sõitsid.

Kui hukkunu hiljem sugulastele kätte anti, süvenesid kahtlused vägivaldsest surmast, sest laibalt leiti hulk peksujälgi. Tartu kohtuekspert Jana Tuusov aga andis omastele surmatõendi, et mees kukkus surnuks omalt jalalt. Kolm nädalat hiljem teatas Valga prefekt Raimond Träss, et intsident Kaidalovi autosse lükkamisega toimus hoopis päev varem, ehk teisipäeva asemel, mil viis inimest asja pealt nägid, hoopis esmaspäeval, 8. septembril. Osa tunnistajaid võttis oma tunnistuse tagasi ja politsei leidis ka veel tunnistajaid, kes uut versiooni kinnitasid. Kaidalovi autosse sundimise päevaks leiti Tikkarile ja Koskorale alibi, et esimene viibis kodus ja teine tööl. Tänu kohalike inimeste sekkumisele, eriti Tiiu Tederi julgele pealehakkamisele ja ajakirjanduse informeerimisele, tunnistasid Koskora ja Tikkar mõrva üles.

Teisipäev, 14. oktoober 2003.

Kella poole ühe paiku päeval kõlas tänaval otse Otepää vallamaja juures plahvatus. Vallamaja vasakust tiivast vaid mõne meetri kaugusel langes maha puruksrebitud rinnaga mees. Ta sai silmapilkselt surma, sest tema põues lõhkes põrgumasin.

See 44-aastane mees oli Toivo Vender, endine politseiametnik, kahe lapse isa, Otepää elanikele hästi tuntud linnakodanik. Vahetult enne surmahetke kõneles ta vallamaja ees abivallavanema Riho Karu ja volikoguliikme Jaanus Barkalaga. Vallavanem Aivar Nigol viibis sel päeval Tallinnas komandeeringus. Õhtul teatas kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann, et Venderi põues plahvatas granaat ja tegu oli tööõnnetusega.

Miks Vender, pomm põues, ringi käis, ei osanud keegi öelda. Juba järgmisel päeval hakkasid Otepääl liikuma kuulujutud Venderi põue salaja sokutatud põrgumasinast, mis eemalt raadioteel või siis kellamehhanismiga plahvatama pandi. Vender olevat saanud jälile Otepää kuritegelikele  ringkondadele, kes töötanud käsikäes valla juhtfiguuridega. Eradetektiivina uurinud ta ümberkaudseid metsavargusi.

2004. aasta juulis lõpetas kaitsepolitsei Venderi juhtumi uurimise ja kinnitas, et tegemist oligi õnnetusjuhtumiga. Paljud otepäälased ei usu seda seletust seniajani. Hiljem selgus, et paar tundi enne surma kohtus Vender kaitsepolitsei töötajaga, kellele andis kohaliku kuritegeliku maailma kohta väärtuslikku teavet, mis Otepää politsei uurimises oli sumbunud.

Neljapäev, 19. juuni 2008.

Otepää lähedalt võsast avastati kohaliku ärimehe Kalle Kikkase surnukeha. Levisid kuuldused, et surnul oli noahaav kõhus ja veenid läbi lõigatud. Kuigi ametlikult pakuti välja enesetapu versiooni, Kikkast lähedalt tundnud inimesed seda ei uskunud.  Räägiti küll tasumata pangavõlast, küll tülist vennaga isa pärandatud maa pärast.

Mehel oli omandiküsimuses etteheiteid ka vallavalitsusele, kus olevat kaduma läinud dokumendid Kikkasele kuulunud Tamme puiestee maja kohta. Vastava järelpärimisega pöördus ta ka Otepää vallavolikogu poole. Ametlik selgitus surma kohta tuli möödunud aasta novembri algul, mil Lõunaringkonna prokuröri abi Valdo Gerassimov teatas meediale, et Kalle lahkus elust omaenese käe läbi ning keegi sellele kaasa ei aidanud. Kikkast lähemalt tundnud inimesed ametlikku versiooni ei usu.

Kasutatud Eesti Ekspressis, Õhtulehes ja Lõunalehes ilmunud materjale ning kohalike elanike arvamusi.

[5] Sundüürnik Tederi korterisaaga

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11889

Seda naist on Eesti ajakirjandus nimetanud ka kuurortlinna miss Marple’iks, kes on aidanud tõestada vähemalt ühe mõrvaloo. Kuid ta oleks kindlasti politseile abiks ka mitme teise Otepääl toime pandud kuriteo lahendamisel, kui teda vaid kuulataks. Seda aga ei tehta, sest proua Tiiu on tülikas – nagu knopka kohalike ülemuste istumise all.

Oma erilisele õiglustundele toetudes julgeb ta alati tõde näkku öelda, jagab ära ametivõimu väikseimagi kuritarvituse. Majasaaga alguspäevil kartsid vallavanem Aivar Nigol, volikogu esimees Jaanus Barkala ja vallasekretär Ants Manglus proua Tiiu ilmumist vallamajja kui lähenevat loodusõnnetust. Oma tõearmastuse eest maksab Tiiu kõrget hinda. Ta elab viletsal munitsipaalpinnal ja taotleb seniajani oma endise kodu allesjätmist. Kodu saigi selle naise õnnetuseks. Sellepärast, et kahekordne vilets majaniru asub Lipuväljaku ääres, Otepää kesklinna ühel magusamal ja kallimal krundil.

Kaksteist aastat  kohtu vahet käimist

1997. aastal murti Tiiu korterisse sisse, lükati kõrvale tema isiklikud asjad ning asemele toodi hoopis võõras riidekapp, laud ja õmblusmasin. Kui politsei tuli, siis üks sissemurdjaist põgenes end põrandariidega aknast alla lastes.

Tolleaegse politseijuhi Jan Vaidla korraldusel käisid asja uurimas kaks korravalvurit. Toodi kohale kolm manukat, kes sissemurdmist kirjalikult tunnistasid. Teadmata asjaoludel kadusid manukate kolm seletuskirja ja Tiiu enda seletuskiri Otepää politseist nagu vitsad vette. Pabereid ei leitudki, kuid uurija Vihm lubas veel kolm kuud tagasi dokumendid siiski üles otsida.

1998. aastal taheti sundüürnik esimest korda oma Lipuväljaku-kodust välja tõsta. See ei õnnestunud, sest Tiiu Teder tõestas, et omanikule oli tagastatud ühekorruseline hoone, kuid Tiiu elas hoopis teisel korrusel. Selgus, et väljatõstmise asjaajamises kasutasid ametnikud Tiiu kodumaja pähe hoopis kõrvalmaja ehitusplaani.

1999. aastal algatasid viis majas elavat leibkonda tagastamise vastu kohtuasja ja valisid Tiiu oma esindajaks. Ekspertiis selgitas, et nõukogude ajal oli hoone põhjalikult ümber ehitatud, teine korrus peale tehtud ja põhikonstruktsioonid muudetud. Niisugune hoone omandiõiguse aluste seaduse järgi ei kuulu tagastamisele.

Elanike väited kohalikke ametnikke veenda aga ei suutnud ja vallasekretär Manglus valla esindajana kohtusse ei ilmunud. Kui ärritatud majaelanikud teda vallamajja otsima tulid, põgenes vallasekretär nende eest läbi tagaukse ja majataguse heki minema. Tänini naeravad otepäälased, kuidas tolleaegne vallaametnik, hiljem looduskaitsekeskuse direktorina maadega sahkerdamise pärast vangimajja sattunud Manglus suurest hirmust oma mobiiltelefonigi kabinetilauale unustas.

Kõik need aastad on Tiiu Teder käinud Tallinna advokaatide juures, olnud õiguskantsleri ja justiitsminister Rein Langi jutul. Viimane olevat Tiiu sõnul tema maja pilte nähes kavalalt naeratanud, sõrmega fotode peale koputanud ja kiitnud, et kui magus ikka üks Otepää kesklinnakrunt olla võib. Küsimusele, kas ministril pole kahju viiest perest, kellele see krunt koduaiaks saanud, vastas minister, et mis neist ikka: vaadake parem, kus on ikka krunt! Tiiu tänas Langi ja tuli tulema.

Ülekohus kestab

Kohtuasi kestab seniajani. Praegu Tiiu Teder ootab Valga kohtust järjekordset otsust, mis saab edasi. Kas jääb jõusse vana kohtuotsus, mis teda elamispinnale alles jätab, või tõstetakse ta ikkagi välja.

Proua Teder on Otepää vallavalitsusele esitanud 1993. aastast peale 10 avaldust uue elamise saamiseks ja ka laenutaotluse, et ise uus kodu osta. Kõik palved on läinud vallaametnike kurtidele kõrvadele.

„Nad tahavad, et ma kesklinnakodust lahti ütleksin, siis saaksid nad selle mõnele valla tähtsale tegelasele või ärimehele maha müüa ja sinna uhke hoone püsti panna,”  räägib Tiiu. „Aga mina pole nõus. Tahan, et viiele perele nende kodu alles jääks ja Otepääl õiglus jalule seataks. Kui seda ei sünni, peab Euroopa kohus oma sõna ütlema. Mul on Saksa advokaat olemas, kes meie majasaagat aastaid pealt näinud.”

ÕIGLUSE EEST VÄLJAS: Tiiu Teder ametnikega kompromisse ei tee. Kui tema elupaik on ikka kahekordne, siis ju ei saa seda tagastada ühekordse pähe.  Mis sest, et maja asub kogu linna ühel magusamal ja kallimal krundil. Tiiu on Otepää südametunnistus, kuid lõpuni ausal inimesel pole siinkandis kerge asju ajada.

[6] Mis on korruptsioon?

11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11890

Kõige levinum korruptsiooni definitsioon: Ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud.

Eesti Ekspress kirjutas Otepääst

Kui uskuda lihtrahvast, elas pealtnäha idülliline suusapealinn viimased aastad nagu Chicago kõige hullema keeluseaduse päevil. Ainult et viinavedajate asemel tundsid end karistamatult metsaärikad. Veel hullem, kannatajad ei usalda võmme, sest kardetakse, et seadusesilmad astuvad hoopis pättidega ühte jalga. Sosinal (ning pahatihti anonüümselt) räägitakse uskumatuid legende. Kord rullitakse söakal maaomanikul hoiatuseks mootorrattaga üle jalgade või lüüakse metsa vahel ribid sisse. Teisal pääseb juhiloata metsaärikas avariist puhta nahaga. Või tõmbab kahtlane ärimees koos võmmiga rahva silme all õnnetu autosse ja hiljem leitakse ta kraavist surnult. Metsaomanik lämbub kaevus, nurgaadvokaat lendab õhku, kaltsakast saab üleöö firmaomanik…

Episoode on liiga palju, et kõik vaid klatšimooride fantaasia arvele kirjutada. Miski provintsilinnas paistab mäda…

Kas põhjuseks on väikese koha infomüra, laiskus, kuriteoprotsendi kunstlik all hoidmine või korruptsioon, on terav küsimus, millele keegi vastata ei julge.

Mihkel Kärmas, 19.11.2003

[7] Kõik läheb vanaviisi edasi

HEIMAR LENK,      11. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=11891

Ka uut vallavanemat pole rahva soovi järgi paika pandud, vaid ta on sõpruskonna poolt omamehena väljastpoolt kohale toodud ehk „sisse ostetud“. Kas Reformierakonna liikmest vallavanem Meelis Mälberg, kes samal ajal peab Räpina vallavolikogu liikmena sealse rahva huve kaitsma, on ikka õige mees ka Otepää elanike huvide eest seisma? Ta on ka Reformierakonna Lõuna-Eesti piirkonna esimees ja rahvas räägib, et eks endine vallavanem, praegune volikogu lihtliige ja Reformierakonna Otepää osakonna juhataja Aivar Nigol ta ka kutsus. Vallavalitsus tuleb meie näo järgi ümber kujundada, olevat mehed linna peal rääkinud.

Rahval on vastamata küsimusi palju, kuid Otepää inimestel on võimatu neile kohapeal vastuseid saada. Tarvitseb vaid pisut vallas ringi käia ja elanikega juttu puhuda, kui veendud, et Otepää võim seisab siinsest rahvast kaugel, tegeleb peamiselt ühe ja sama seltskonna võimul hoidmisega ning naudib seda vallavõimu iseenda ja oma perekonna heaolu teenides.

*

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11851

Samal ajal kui politsei tunneb ennast Pärnu linnavalitsuses juba otsekui kodus, lastes linnapea Mart Viisitamme sekretäril ja pressiesindajal endale kohvi keeta, ning huvitub kõigest liikuvast ja mitteliikuvast, võib Pärnu maavanem Toomas Kivimägi tunda ennast üsna rahulikult – kuigi viimasel aastal on meedia saatnud temagi aadressil mitmeid korruptsiooniviiteid, pole ei politsei ega prokuratuur nende vastu huvi tundnud.

Pärnus levivate kuulduste põhjal valmistub teenekas maavanem Kivimägi, kel väidetavalt prokuratuuris head tutvused, sügisel omavalitsusse kandideerima.

Kivimägi valmistub hüppeks mänguplatsile

Toomas Kivimägi on paljude pärnakate jaoks aastaid kehastanud midagi üllast ja ülevat. Tema iga-aastased vastuvõtud maakonna eliidile on meeldejäävad ja oodatud. Maavanemana riiki esindades pole ta pidanud kunagi lahendama kohalikke poliitilisi mudaloopimisteni viinud ebameeldivaid probleeme. Ta on saanud rahulikult ja väärikalt varju taanduda. Et seda enam esile kerkida nendeks hetkedeks, kui on vaja jõuda pildile mõne positiivsema uudisega. Lõigata läbi linti siin ja seal.

Alates 1993. aastast maakonna eesotsas olnud noorest ja energilisest mehest on paarikümne aastaga saanud väga suurte sidemetega poliitik, kel eneseteostust juba ammu paistab nappivat. Pärnus sosistatakse, et Kivimägi võiks just sel sügisel anda tõsise löögi senisele linnavõimule, kandideerides kas Reformierakonna eesotsas või, kui talle seal esimese viiuli staatust automaatselt ei anta, tulla mänguplatsile lausa oma nimekirjaga.

Kui veel aasta eest tundus, et Kivimägi oleks lausa ideaalne figuur reformarite nimekirja etteotsa, siis on mitu just viimasel aastal avalikuks saanud ebameeldivat seika ja väljaütlemist varjutanud temagi väljavaateid. Enesekindlast mehest on lühikese ajaga saanud närviline tõmbleja.

Esimene viga – enese poliitiline määratlemine

Vigade seeria algus pärineb 2008. aasta kevadest, mil Kivimägi raadios teatas, et Pärnule oleks kasulikum, kui linnapea oleks riigi juhtivate koalitsioonipartneritega samast erakonnast. Et siis oleks lihtsam raha saada.

Lapselikult siiras arvamusavaldus üllatas paljusid, seda enam, et selleks hetkeks oli maavanem tunnistanud, et Via Baltica täismahulise ümbersõidu jaoks riigilt raha välja meelitada ilmselt ei õnnestu. See kostis õõnsalt.

Teine viga – korduv enesekontrolli kaotamine

Kuid Kivimägi kaotas möödunud aastal enesevalitsuse veel mõnigi kord. Ta lubas endale raadio otsesaadetes Viisitamme suunal sapist, sarjavat kõnepruuki. Justkui oleks tegu poliitiliste oponentidega, mitte aga sama maakonna kahe suurima juhiga.

Pealtnägijate kinnitusel avanes üks veidramaid vaatepilte ERR stuudio avamisel Pärnus. Kohaletulnute ees keeldus maavanem lindi lõikamisel seismast Viisitamme kõrval ning palus ERR-i juhil Margus Allikmaal seista nende vahele, põhjendades oma soovi sellega, et nii ei juhtu midagi halba ja ta ei pruugi kääridega kogemata Viisitammele viga teha.

Kolmas viga – Audru südame erastamine fiktiivsete dokumentidega

Oleks see siis sellega piirdunud! Justkui välk selgest taevast sai ETV telesaade «Pealtnägija» mullu oktoobris jaole skeemile, kuidas 75-aastase naise usaldust ära kasutades püüti varastada 13,5 hektari suurune tükk Pärnumaal Audru südames. „Pealtnägija“ tuvastas, et vallavanem Rein Talisoo aitas kas teadvalt või teadmata kaasa sellele, et liikumispuudega memmest Anna Gutest tehti tema teadmata tankist ja püüti tema nimel ärastada potentsiaalselt miljoneid väärt 13,5 hektarit riigimaad keset Audrut. Just nimelt riigimaad, mida valvavaks „lõukoeraks“ on määratud maavanem.

Pärnu maavanem Kivimägi tühistas kahtlase erastamise pärast telesaates kõlanud faktide ilmsikssaamist ning dokumentide ülekontrollimist, kui mustvalgel selgus, et pensionär Anna Gute nimel loodud erastamistoimikus on mitu fiktiivset dokumenti. Meedia uskus juba tollal, et arvestades, kuidas bürokraadid pärast „pealtnägijate“ sekkumist jänesehaake tegema asusid, ulatub kaasosaliste ring kardetavasti kõrgemale. Maavalitsusse.

Või kas tõesti ei teadnud Kivimägi ega tema meeskond mitte midagi ulatuslikust erastamistehingust Audrus, kuhu Kivimägi ise oli püüdnud endale suvekodu rajada?

Täna, kolm kuud pärast avalikuks tulekut, on kogu juhtunut võimalik võrrelda Politovskaja mõrva uurimisega Moskvas: uurimine käib, kuid kahtlustada ei osata kedagi!

Neljas viga – otsustuskorras maaostu palumine Audrust

Veel 2008. aasta 22. mail oli maavanem Kivimägi saatnud tagasihoidliku palvekirja Audru vallajuhtidele, neilesamadele, kellega koos satuti sügisel erastamisskandaali keskmesse. Nimelt soovis maavanem otsustuskorras omandada maatükki Audru vallas. Ikka selleks, et ehitada sinna suvekodu. Kiri, milles maavanem palub tema poolt välja valitud maatüki võimalikult kiiret eraldamist, lõpeb hüüdlausega: „Loodan siiski teie positiivsele otsusele!“

Ja ennäe imet! – maavanema avaldus osutus sedavõrd muljetavaldavaks, et sisuliselt juba oma järgmisel kogunemisel, 12. juunil oligi vallavalitsusel valmis otsus, kus volitatakse vallavanemat sõlmima maavanemaga ostu-müügi tehing maa otsustuskorras müügiks. Ei vallavanem ega ka maavanem kui riigipoolne seaduste järelevalve teostaja ei pööranud tähelepanu asjaolule, et otsustuskorras maamüügile peaks eelnema avalik konkurss või peaks müüdav objekt vähemasti teenima avalikkuse huve. Kas tõesti on soodsa hinnaga (80 EEK/m2) maa ostmine Pärnumaal nii lihtne igale surelikule? Või lihtsalt pesi käsi kätt?

Viies viga – seaduste tõlgendamise suutmatus

Viimase möödalaskmise, kus Kivimägi taaskord Pärnu linnavalitsusega vägikaigast püüdis vedada, lõpetas kohus tänavu jaanuaris. Nimelt ei olnud maavanem rahul sellega, et Pärnu linn erastas Raeküla raudteejaamale kaasa teenindusmaa.

Ise palju omakasupüüdlikumate erastamistega kokku puutunud Kivimägi hinges oli tärganud riigimehelikkus, ning nii tundus talle linna ja OÜ Redstar Invest vahel sõlmitud leping liiga helde ning teenindusmaa liiga suur. Maavanema arvates võis linnas maad erastada vaid ehitise juurde kuuluva krundi või teenindamiseks vajaliku maa ulatuses ning tema protesti kohaselt ei oleks linnavalitsus tohtinud ostueesõigusega erastatavaks maaks määrata parkimisplatsi ja haljasala alust maad.

Pikk kohtusaaga, mis jättis paljudele asjaosalistele pigem „ärategemise“ mulje, sai kohtus siiski õiglase lahenduse. Kohus leidis, et maa erastamine linnavalitsuse poolt oli igati seaduslik ja õigustatud, ning jättis Kivimägi kaebuse rahuldamata.

Ilmselt oma rahvamehe-populaarsusele rõhudes on maavanem lubanud samalaadselt torpedeerida ka vibustaadioni müügi spordiseltsile „Põhjakotkas“ just teenindusmaa määramise osas. Kas tal ka viimase kohtuotsuse valguses see soov püsib, pole teada. Kuid päris kindlasti on sellised lahmivad ja alusetud vaidlustused viinud Kivimägilt tubli jupi pärnakate usaldusest. Kes ikka tahaks endale linnapeaks närvilist asjapulka, kel pole suutmist seadusi tõlgendada? Kuigi väliselt on mees ju soliidne ja väärikas.

Kui veel peaks tulema ilmsiks faktid, et just Toomas Kivimägi on ka Mart Viisitamme „korruptsiooniskandaali“ käima lükanud, nagu mõnel pool peaaegu avalikult sosistatakse, poleks eduka ja teeneka maavanema väljavaated sügisel parteipoliitikasse lülituda ilmselt kõige soodsamad. Ta suudaks ehk valimiseelsest kampaaniast välja lülitada Viisitamme, kuid vaevalt, et ta ka ise pärast 2008. aastal avalikuks tulnut pärnakate jaoks „unistuste Batman*“ oleks.

KESKNÄDAL

*) Inglise Batman = eesti Nahkhiirmees

Mart Viisitamme kommentaar:

„Toomas Kivimägi puhul on tõepoolest raske aru saada, kelle või mille huvide eest ta maavalitsuse eesotsas seisab. Ta ei armasta probleeme ega suuda neid lahendada. Bussifirmade pahameel dotatsioonide pärast oli järjekordne näide. Ilmselgelt on ta maavanema tööst väsinud ja otsib endale muud tegevust. On kuulda, et ta peab läbirääkimisi kõigi suuremate erakondadega, kuid eelkõige tema liiga pikk ametnikustaaž, harjumuspärane maavanemlik töörežiim ning hiljutised tema kohale kerkinud kahtlusevarjud kokkumängus Audru vallajuhtidega maade erastamisel ei muuda teda erakondade jaoks piisavalt ihaldusväärseks eesliini-tegijaks. Teiseks või kolmandaks numbriks ta ehk kuhugi nimekirja sobiks, kuid ka siis peaks ta suutma endale selgeks teha, et poliitikas tuleb osata ka halva mängu juures head nägu teha ning alati jääda tasakaalukaks. Seda kogemust paistab tal nappivat.“

04. veebruar 2009

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11852

LOE VEEL lk 5-6 [Rubriigis „Poliitika“ rtikkel „Toomas Kivimägi. Kas salakaval niiditõmbaja? Või aus Batman?“. Illustreeritud faksiimilega Toomas Kivimägi kirjast Audru vallavolikogu ja vallavalitsuse liikmetele ning Audru vallavolikogu otsusest.]

· Skandaalne erastamistehing Audrus: Kivimägi sai oma suvekodu jaoks soodsalt Audru valla keskusesse omandada mitu hektarit maad fiktiivsete dokumentidega.

· Politsei tunneb end Pärnu linnavalitsuses koduselt ja laseb endale linnapea Mart Viisitamme sekretäril ja pressiesindajal kohvi keeta, kuid Toomas Kivimägi korruptiivsete tegude vastu politsei ega prokuratuur huvi ei tunne.

· * Oktoobris valmistub pealtnäha parteitu maavanem Kivimägi omavalitsusse kandideerima, aga miks ta ei ole avanud oma (Reformi)poliitilist tausta?

· Kas Kivimägi on konkurendi tõrjumiseks lükanud Viisitamme mõttelendude eest „korruptsiooniskandaali“?

KÜSIMUS: Väljavõte Toomas Kivimägi 22. mai 2008 avaldusest Audru vallavolikogule ja Audru vallavalitsusele sooviga saada 3556 m2 maad endale suvekodu rajamiseks.

VASTUS: Väljavõte Audru vallavolikogu 12. juuni 2008 otsusest müüa otsustuskorras 3556 m2 maad maavanemale suvekodu rajamiseks.

Küsimus lugejale: Kui kaua Sinu dokumendid linna- või vallavalitsuses seisid, kui tahtsid oma maatoiminguid teha – maavanemal, näe, läks kõigest 20 päeva?

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11801

Vaid mõni päev pärast IRL-i esimehe Mart Laari blogiloo „Nähtava käe aasta” ilmumist 4. jaanuaril lipsas meediast läbi teade, millest ilmneb, et Laaril on seekord rohkem tõsi taga kui enamik meist oleks osanud arvata – IRL-i ministrite pikad käed, et mitte öelda pikad näpud, on sel aastal tõepoolest väga nähtavad.

Tagasihoidlik teade

9. jaanuaril võis Postimehes lugeda uudist pealkirjaga „Kaitseministeerium ostis 74 miljoni eest maja“. Uudises öeldakse, et IT-kolledži endine õppehoone Tallinnas, Rävala pst 14 kuulub eelmise aasta lõpust Kaitseministeeriumile, kes maksis oma peamaja vahetus läheduses oleva hoone eest 74,2 miljonit krooni.

Kaitseministeeriumi pressiesindaja sõnul tuli hoone soetada turuhinnaga, sest kinnistu kuulus Infotehnoloogia Sihtasutusele, kes kavatseb saadud raha kasutada IT-kolledžile uue õppehoone rajamiseks.

Kaitseminister on meil teatavasti Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitik Jaak Aaviksoo – Mart Laari parteigenosse.

Riik ostis tagasi iseenda kingituse

Veel mõne aasta eest kuulus Rävala pst 14 asuv kinnistu täielikult riigi osalusega aktsiaseltsile Sakala Keskus. Siis otsustas valitsus selle aga riigi osalusega äriühingult võõrandada ning üle anda Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Seejärel andis valitsus Rävala pst 14 kinnistu ning sellel asuva IT-kolledži õppehoone tasuta üle Infotehnoloogia Sihtasutuse omandisse. Nii tehti riigivara arvel eraõiguslikule juriidilisele isikule hinnaline kingitus kesklinnakinnistu ja sellel asuva, alles mõne aasta eest renoveeritud õppehoone näol.

Tehingut võib muidugi põhjendada sellega, et taheti toetada uue õppeasutuse arendamist. IT- kolledž vääris tõepoolest tunnustust. Robootika oli seal arendatud tasemeni, kuhu Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool omaette võttes ei küündinud. IT-lahendused olid kolledžis hästi kaasaegsed ja arenesid kiiresti.

Pealegi ei saanud kolledž pikka aega riigilt koolitustellimust ning oli seetõttu Rävala pst 14 hoone eraldamise ära teeninud. Niisugusel seisukohal olid ka toonased keskerakondlastest ministrid Mailis Reps ja Raivo Palmaru.

Tähelepanuväärne on, et Kesknädala andmetel soosis hoone tasuta üleandmist nii peaminister Andrus Ansip kui ka toonane kaitseminister Jürgen Ligi. Ansip oli leidnud, et turuväärtust pole sellel hoonel ollagi, kuna tal on peal pikk hoonestusõigus. Ka kaitseminister Ligi ei vaielnud hoone üleandmise vastu. Nii võetigi vastu valitsuse otsus anda Rävala pst 14 asuv hoone tasuta üle kui „riigile mittevajalik vara“. Sama seisukohta aktsepteeris ka Riigikogu majanduskomisjon.

Siit kavalused alles algavad!

Nüüd avanebki kõige huvitavam ja üllatavam tehingutuum. Kaks aastat hiljem ostab riik alles äsja talle endale kuulunud ja tasuta ära antud kinnistu eraõiguslikult isikult tagasi, makstes selle eest 74,2 miljonit krooni.

Infotehnoloogia Sihtasutuse jaoks oli see kinnisvaraturu kiire languse oludes muidugi hiilgav ja ülikasulik käik. Riigi jaoks aga paraku IRL-i „nähtava käe aasta” kulukas algus.

Keeruline riigilüpsi-skeem sai lühidalt järgmine

Esiteks. Riigile kuuluvalt aktsiaseltsilt võõrandati magus kinnistu kesklinnas.

Teiseks. Valitsus kinkis riigivara hulka kuuluva väärtusliku kinnistu tasuta ühele eraõiguslikule isikule.

Kolmandaks. Riik ostis kinnistu eraõiguslikult isikult väga kallilt tagasi.

Miljon miksi

Kuidas lubas sellist tehingut rakendada Rahandusministeerium (minister on sotsiaaldemokraat Ivari Padar), kes pidi nägema, et Kaitseministeeriumi kaudu ostetakse riigile ülikallilt tagasi kinnistu, mis veel alles äsja oli olnud riigi enda vara? Ja seda ajal, kui suurt kokkuhoidu kuulutav Mart Laar nõudis riigiametnike palkade täielikku külmutamist.

Kas antud juhul esitasid asjaosalised ministeeriumid enne otsuste tegemist valitsusele ka mõne tõsise analüüsi Rävala pst 14 kinnistu kallilt tagasiostmise majanduslike ja juriidiliste aspektide kohta? Kui selline analüüs tehtigi, siis Eesti tänaste valitsejate tava kohaselt kuulutatakse see ilmselt vähemalt 70 aastaks riigisaladuseks.

Esialgu pole ka kuulda, kuidas hindavad kogu kurioosset skeemi Riigikontroll ja õiguskantsler. Kas taas on tegu ühe JOKK-kategooriasse kuuluva hämartehinguga, mille poliitiline katus asub Toompeal?

Kui tehingu sihiks oli varjatult toetada ühe eraõigusliku rakenduskooli uue hoone rajamist kümnete miljonitega, siis kas see kajastus ka riigi mõnes riiklikus strateegiadokumendis, mille alusel toimub kõrgkoolidele investeeringute eraldamine, ja miks eelistati just IT-kolledžit?

Kas Rävala pst 14 kinnistu kallilt tagasiostmisel riigile tõenäoliselt tekitatud kahju eest peaks poliitiliselt vastutama peaminister või mõni teine minister (rahandus-, kaitse- või haridus- ja teadusminister)?

On väidetud, et Kaitseministeerium ei mahtuvat praegusesse hoonesse ära ja seetõttu tekkiski vajadus osta kinnistu tagasi. Kuidas küll ei näinud Kaitseministeerium seda ette paar aastat varem, kui sama hoone kuulutati „mittevajalikuks varaks“?

Kaitseministeeriumi personal paisub muidugi üle igasuguste mõõtude. Eesti Päevalehe andmetel (2.06.2008) töötab seal 249 inimest, Soome kaitseministeeriumis on samal ajal 138 ja NATO koosseisu kuuluva Taani kaitseministeeriumis vaid 130 ametnikku.

Mida tähendab väide, et uue maja ostmine oli hädavajadus, sest olemasolev ei vastavat NATO turvareeglitele? Kuuldavasti olevat probleem selles, et majal on vaid üks sissepääs. Küsime vastu : kas oli ikka tark kulutada majanduskriisi ajal 74 miljonit krooni selleks, et ministeeriumi rajatis saaks enesele ka teise väljapääsu?“

Raja tänavast uuele ringile

Huvitav on ka, et mullu märtsis ju avasid meie president-tiigrihüppaja Toomas Hendrik Ilves ning haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas (IRL) Tallinnas Tehnikaülikooli naabruses (Raja tn 4c) IT-kolledži uue õppehoone, mis läks maksma ligi 100 miljonit krooni.

Kooli koduleheküljel tegeldakse aga juba selle uhiuue spetsiaalselt IT-kolledžile planeeritud ja ehitatud hoone ruumide rendilepakkumisega.

„Eesti Infotehnoloogia Kolledži õppehoonet haldav EITSA Kinnisvara OÜ pakub soovijatele seminaride, koosolekute ja konverentside korraldamiseks kolledži auditooriume ja arvutiklasse,” ütleb reklaamtekst, millele järgnevad detailsed hinnakirjad (vt http://www.itcollege.ee/?url=rent).

Siit võiks järeldada, et vähemalt omaenda õppetöö tarbeks ruumipuudust sel õppeasutusel küll pole. Seda intrigeerivam on aga riigilt kingiks saadud kesklinnakinnistu müümise põhjendus – nii saadavat raha olevat tarvis uue õppehoone rajamiseks!!!

Kangelased tiigrinahas

Härrased IRL-i peakorterist lähevad oma tiigrinahka peidetud kinnisvaraäriga lihtsalt uuele ringile.

Koalitsioonikoridorides öeldakse seepeale muidugi, et kui Reformierakond pani Margus Allikmaa Rahvusringhäälingu uputamise hinnaga oma „sajandi kinnisvaraprojekti“ juhtima, siis miks ei tohiks hoopis väiksemalt lüpsta riiki Isamaa ja Res Publica Liit tiiger-kolledži küüntega.

Vabariigi kodanikel on sellest Toompea seltskonna sahkerdamisest juba ammu siiber. Kui riigis korruptsioonile piiri ei panda, pole Läti sündmuste kordumine Eestis kuidagi välistatud.

Muide, Kalle Tammemäe, Infotehnoloogia Kolledži rektor, sai tiigrinahas president Toomas Hendrik Ilveselt mullu vabariigi aastapäevaks Valgetähe IV klassi ordeni. Huvitav, kas see oli Kadrioru poolt avanss või on riiklik tunnustus õnnestunud kinnisvaratehingus osalemise eest veel vormistamata?

KESKNÄDAL

[esiletõste]: Härrased IRL-i peakorterist lähevad oma tiigrinahka peidetud kinnisvaraäriga uuele ringile.

[fototekst] RÄVALA 14: Olgu kriis või mis iganes, aga sellelt majalt on teenitud pea 75 miljonit maksumaksja raha.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11767

Kas Jüri Pihl tegi hinnalise kingituse Riigikohtu esimehele Märt Raskile? Korruptsioonist nakatunud ka sotsid ja oravad! – Kes ja miks müüs Siseministeeriumi mereäärse kinnistu Riigikohtu esimehe pojale võileivahinna eest? – Kuidas ostu-müügi tehingus vabaneda konkurentidest? – Mida siseminister Pihl ootab Riigikohtult vastuteeneks? – Mil viisil sotsiaaldemokraat Pihl endale Eesti kohtusüsteemi allutab?

Siseministeerium müüs möödunud aastal Harjumaal Padise vallas Kolvikunina kordoni kinnistu. Müüs mõni aeg varem Tartu Ülikooli lõpetanud Ramon Raskile ja sai selle eest 906 010 krooni. Tegu on päris suure mereäärse kinnistuga, mille pindala on 2,2 hektarit ning kuhu kuuluvad kasarmuhoone, elamu, katlamaja, juurviljahoidla, majandushoone ja koertehoone. Lühidalt: nõukogudeaegne piirivalvekordon, kus nüüd võib arendada mida iganes – isegi turismi.

Samas külas on oma „latifundium“ Riigikohtu esimehel, kunagisel eesrindlikul reformierakondlasel Märt Raskil. Müüa sinna peaaegu alghinnaga üle kahe hektari mereäärset maad ka tema pojale polnud võib-olla kõige eetilisem, aga ometigi seda tehti. Kindlasti täies kooskõlas kõigi seadustega.

Odavmüük Padisel

Ikkagi kerkib üles rida küsimusi, mis tekitavad põhjendatud kahtlusi.

*Tegelikult tehti odavmüük, s.t müüdi valel ajal. Piisab, kui võrrelda seda samas piirkonnas viimasel ajal tehtud tehingutega – kohe saab selgeks, kui palju riik sellest müügist kahju sai (näiteks 2007. aasta sügisel müüdi Kurkses OÜ-le „Taavi Tarkvaraarendus“ kaks hektarit maad 3,7 miljoni krooni eest, s.o neli korda kallimalt; 2008. aasta lõpul müüdi Alliklepa külas „Suurupi Invest Kinnisvara OÜ-le“ üks hektar maad 1,7 miljoni krooni eest, s.o kaks korda kallimalt).

Võib küsida, miks hakati nüüd müüma riigile kõige ebasoovitavamal hetkel, kui turg on madalseisus? Võib küsida ka vastupidi: miks ei oodatud, kuni turg jälle tõusma hakkab?

*Põhjenduseks võidakse öelda, et riigil oli just nüüd raha vaja. Kõik teavad, kui niru on riigieelarve olukord. Kuid oleks ju võinud müüa hoopis kallimalt, kui seda tehti. Praegu jääb tehingust mulje, et odavmüük oli teadlikult kavandatud. Kinnistu nimelt müüdi riigikaitsemaana. Ei muudetud maa sihtotstarvet, kuigi see oleks võimaldanud selle kinnistu pealt oluliselt rohkem teenida. Kas selle taga oli kindel soov müüa odavamalt ja kindlale ostjale? Või ei muudetud maa sihtotstarvet seetõttu, et ei soovitudki liiga palju asjaosalisi enampakkumisele? Lähtuti loogikast, et kes see ikka soovib osta riigikaitsemaad, kuhu uus omanik ei saa midagi ehitada?

*Võib-olla Raskid ei soovinudki sellele kinnistule midagi uut ehitada ja neid rahuldas riigikaitsemaa sihtotstarve täielikult? Kavatsesid niisama nautida kaunist merekallast ja tunda rõõmu fantastilistest päikeseloojangutest. Nii see siiski ei olnud. Selles piirkonnas on juba kehtestatud uus detailplaneering, mis näeb ette nii merre paigutatavad rajatised kui ka kaatri- ja jahisadama ning muud Eestimaa rikastele lausa kohustuslikud seisuslikud atribuudid. Ilmselt siis jõukus võimaldab kaatreid ja jahtlaevu pidada. Näib, et ka Eesti Reformierakonnal on olemas oma Abramovitšid.

Detailplaneeringu algatas sinna küll Padise vald, aga kui planeering halduskohtus vaidlustati, siis kaasas vald kolmanda asjasthuvitatud isikuna juba esimeses astmes ei kellegi muu kui Märt Raski enese.

*Eespool sai pakutud ka võimalik vastus küsimusele: kas kõigil huvilistel oli ikka võrdne ligipääs informatsioonile? Kas kõigil oli aus võimalus osta?

Vastuteened Pihlile…

Rask – ei Ramon ega Märt – poleks saanud osta, kui Pihl – Jüri – ei oleks soovinud müüa. Siseministril pidi olema suur huvi müüa just sellel hetkel, selle hinnaga ja sellele ostjale. Kui Pihl on tõesti andnud korralduse ahistada opositsiooni kriminaalõiguslike vahenditega, siis on talle väga vaja, et kohtusüsteem oleks kuulekas ja neelaks rahulikult alla kõik, mida politseil ja prokuratuuril on neile pakkuda. Jüri Pihli poliitiline tulevik sõltub otseselt lähiajal Eesti Vabariigi kohtutes langetatavatest otsustest. Kolmandat sellist kaotust nagu Panovi süüasjas või „pronksiöö“ protsessil ei saa siseminister enesele lubada. Järgmine lüüasaamine tooks ka temale kaasa samasuguse luigelaulu nagu seda elab praegu läbi üks teine valitsusliige – Maret Maripuu.

Pihlil on tõsine mure, sellepärast tõenäoliselt venitataksegi teatud süüasjade saatmisega kohtusse, kus otsused ei pruugi üldsegi tulla sellised, nagu kuulekas meedia inimesi on ette valmistanud. Tal on põhjus paluda riigi peakohtuniku abi. Iseasi, et siseminister hindab üle Riigikohtu esimehe mõju riigi kohtusüsteemile.

Võib-olla soovib Pihl Riigikohtu esimehelt abi, et tagasi lükataks Tallinna volikogu kaebus kohalike valimiste korralduse seaduse muudatuste kohta, millega ahistatakse pealinna kõige rahvarohkemate piirkondade elanike põhiseaduslikke õigusi? Pihl on ennast juba ette kuulutanud Tallinna tulevaseks linnapeaks. Toompea koalitsiooni poolt lavastatud valimisseaduse muudatused annavad talle vähemalt lootuse olla kohalikel valimistel edukas ning viia sotsiaaldemokraadid pealinnas võimule. Tingimusel, kui Riigikohus neid seadusmuudatusi ei kuuluta põhiseadusvastasteks, mida Pihlil on põhjust peljata.

Arvatavasti lähtub siseminister lootusest, et tal õnnestub kohtunikkond valitsuse kontrolli alla saada. Valminud on uus kohtute seadus, mis seda näib soodustavat. Kogu kohtute haldus antakse Riigikohtu esimehe alluvusse. Kuna kõigile kohtunikele ei ole võimalik pakkuda kauneid mereäärseid kinnistuid, tuleb teha panus ühele neist – kõige tähtsamale.

Nagu võisite lugeda, küsimusi selle tehingu puhul on „Kesknädalal“ rohkem kui vastuseid. „Kesknädal“ ei arvagi, et see jääb ainsaks kirjutiseks sellel teemal. Jääme huviga ootama.

KESKNÄDAL

[Lisatud:]

Koopia Rahandusministeeriumi kirjast 03.06.2008 riigivara (Harju maakonnas Padise vallas Alliklepa külas asuvate Kolvikunina kordonite) võõrandamise kohta.

Katastri väljavõte: Esile on tõstetud Ramon Raski kinnistud registritunnustega 56201:001:0614 ja 56201:001:0613.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=11710

Linnapea ANDRES NOORMÄGI (IRL) maksis iseendale lisatasu! Linnavolikogus on opositsioon sisuliselt likvideeritud! Linnapea elab sanatooriumis – kõvasti alla turuhinna! Linnapeale vastuvõetamatu aselinnapea koondamistasu sõi ära ligi veerandi linnavalitsuse aastasest palgafondist! Linnavalitsuse hankelepingud ei pea vett!

10. detsembril 2008 ilmus Ida-Virumaa maakonnalehes „Põhjarannik“ Ilja Smirnovi kirjutis „Narva-Jõesuu linnapea vabanes vastumeelsest aselinnapeast“. Lugu ise on üsna faktitõene, kuid millegipärast pole Reformierakonnale truu ajalehe „Postimees“ kontsernile kuuluv „Põhjarannik“ pidanud vajalikuks kordagi märkida, missugusest erakonnast linnapeaga tegemist on. Sedapuhku rüüstas riigi rahakotti nii võimsalt Andres Noormägi, kes kuulub Isamaa ja Res Publica Liitu. Toompea koalitsiooni poliitikuid aga pole meil ju kombeks kuidagigi mingites kahtlase väärtusega tegudes süüdistada!

Veerand miljonit krooni rahva raha mõttetu vallandamise eest

Selleks et lahti saada Narva-Jõesuu kogenud aselinnapeast, Narva-Jõesuus mitmetel kohalikel valimistel kõige rohkem hääli saanud populaarsest kohalikust poliitikust Tatjana Pagajevast, läks isamaaliitlik linnapea Noormägi linnavalitsuse struktuuri ümberkorraldamise teed ega põlanud ära kõrget hinda ka täiesti mittevajaliku teo eest: Pagajevale maksti Narva-Jõesuu linnaeelarvest tervelt 250 000 krooni lahkumishüvitist (pluss 33% sotsiaalmaksu).

Praegu ripub Narva-Jõesuu koduleheküljel tööpakkumine (või vähemalt rippus Kesknädala selle numbri valmimise aegu), kus linnavalitsus pakub tööd kultuuriala peaspetsialistile. Aga just haridus-, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalküsimustega Pagajeva tegeleski.

„Kuid tahaks paremini,“ on Noormägi napisõnaliselt öelnud põhjendamaks, miks oli vaja tuulde lasta (üheksa kuud enne valimisi!) üle veerand miljoni krooni kohalike maksumaksjate raha, samal ajal kui kogu linnavalitsusele palga maksmiseks on terve 2009. aasta eelarves 1,34 miljonit krooni.

Noormägi tegi tuule alla kahele aselinnapeale

Linnapea avaldas umbusaldust oma mõlemale aselinnapeale juba 2007. aasta jaanuaris, s.o kaks aastat tagasi. Tatjana Pagajeva ja Kalle Merilai olid ametis olnud 1999. aastast saadik.

„2007. aasta kevadeks kõrvaldati mõlemad linnavalitsuse juhtkonnast. Pagajeva aselinnapea koht säilis, Merilai sai vaid vallandamishüvitise, kohalik valimiskomisjon jättis ta ilma õigusest taas linnavolikogu liikmeks hakata,“ kirjutas Põhjarannik.

Merilai ütles Kesknädalale, et ta on üritanud taastada enda kui volikoguliikme õigusi, kuid seni tulutult, kuigi maakonna valimiskomisjon on teinud selle kohta vastava ettekirjutuse. On selle kohta ka Vabariigi Valimiskomisjoni märgukiri. Kuid tulemusi ei ole. Endise aselinnapea arvates on linna valimiskomisjoni liikmed linnapea mõju all ja lihtsalt kardavad. Miks muidu linnasekretär (ühtlasi valimiskomisjoni esimees) Veronika Stepanova seadust ei täida?

„Narva-Jõesuu valimiskomisjoni esimeest trahvis politsei 600 krooniga,“ räägib Merilai, kes esitas teistkordse avalduse oma liikmestaatuse taastamiseks, kuid nüüd ei ole sellelegi avaldusele juba kümme kuud vastust.

Pagajeva kandideeris valimistel nimekirjas „Meie tulevik“, mis võitis kohalikud valimised. Pagajeva sai Narva-Jõesuus personaalselt kõige rohkem hääli (162); paremuselt teine häältesaak kogu linnas oli 84. Pagajeva lahtilaskmise põhjused jäävad nii või teisiti küsitavaks – palju aastaid rahva lemmikuks olnud linna tõeline patrioot Pagajeva niisugust kohtlemist linnapea poolt kindlasti ei väärinud.

Merilai sai volikokku Keskerakonna nimekirjas. Ei ole palju vaja, et näha, kuidas IRL-i linnapea Noormägi kõrvaldab talle vastuvõetamatuid poliitikuid, mistõttu opositsiooni Narva-Jõesuu linnavolikogus praktiliselt enam ei eksisteeri.

„Minu naasmine volikogusse oleks tähendanud võimu kallutamist Keskerakonnale soodsas suunas,“ usub Merilai.

Linnapea maksis ise endale lisatasu

Kesknädal hakkas IRL-i kuuluva omavalitsusjuhi Noormägi tegevuse vastu huvi tundma, kui meile vihjati, et Narva-Jõesuu linnapea maksis iseendale kaks aastat lisatasu isikliku auto kasutamise eest, jättes tasumaksmise volikoguga kooskõlastamata.

Seaduse järgi makstakse Eestis töötavatele inimestele, kes teevad töösõite isikliku autoga, maksuvabalt erisoodustustasu 2000 krooni isikliku sõiduauto kasutamise eest. (2009. aasta jaanuarist alates 4000 krooni – Toim.) Narva-Jõesuu linnapea loobus 2000 kroonist erisoodustustasust, sest teine võimalus on märksa kasulikum – lisatasu sõiduauto kasutamise eest, mis lisatakse palgale, ning kogusumma pealt arvestatakse sotsiaalmaks, haigus- ja puhkuserahad. Isikliku auto kasutamise lisatasu toel saab palka suuremana näidata.

Tegelikult peab lisatasude maksmise otsuse tegema volikogu, mitte linnapea omast peast. Narva-Jõesuu volikogu jõudis piinliku asja lahendamiseni alles 27. veebruaril 2008 (vt juurdelisatud volikogu otsust), kui linnapea 5500 krooni suurune lisatasu (igas kuus) ametiautost loobumise eest Noormägile määrati.

Kuid sellele vaatamata ei luba sellist lisatasu maksmist ükski seadus. Lisatasude maksmise korda ja isikliku auto kasutamist reguleerivad erinevad seadused. Kummagi järgi ei saa toimida nii, nagu tegi Narva-Jõesuu linnapea Noormägi. Tema puhul rakendatud autokasutusskeem on välja mõeldud selleks, et mitte maksta erisoodustustasu. Igal juhul on Noormägi seadust rikkunud – linnapeal on küll õigus maksta erisuguseid tasusid teistele, mitte ise endale.

Miks volikogu sellega nõustus ja vaikib? Väidetavalt on osa volikoguliikmeid linnapeast sõltuvad ja mitmetel, eelkõige majanduslikel põhjustel huvitatud headest suhetest temaga.

Oh need korruptsioonilised hankelepingud!

Ei ole puhtad ka Narva-Jõesuu linnavalitsuse hankelepingud. Võib-olla panna palgaline kapo töötaja iga omavalitsuse juurde lepinguid kinnitama? Siis jääks riigis palju kära vähemaks. Aga kapo ju ei uuri nende omavalitsuste asju, kus IRL või Reformierakond on võimul.

Narva-Jõesuu linn kuulutas välja teederemondi hanke. Hankekomisjon tegi linnavalitsusele ettepaneku, kuid linnavalitsus ei nõustunud sellega ja kinnitas võitjaks firma, mille tegevdirektor oli volikogu esimees Raivo Murd (kes on „puht juhuslikult“ kandideerinud IRL-taustaga nimekirjas). Tööettevõtulepingule kirjutasid alla tema ja Noormägi.

Linnavalitsuse analüüsi tulemusena oli tõepoolest see firma veidi odavam. Pakkumise hinnaks oli 1,7 miljonit krooni. Leping sõlmiti 2,2 miljonile kroonile, millele lisandus täiendava kokkuleppena ligikaudu 184 000 krooni. Selle lepingu järgi oleks teine firma teostanud need tööd kuni 160 000 krooni odavamalt.

Hanke võrdlustabelis toodud mahtude järgi on kõik õige. Kui aga võrrelda võrdlustabelit tegelikult sõlmitud lepinguga, siis on tehtud väga suuri muudatusi. Pakutud kõrgema hinnaga mahud on lepingus tunduvalt suuremad ja pakutud väiksemate hindadega mahud on lepingus tunduvalt väiksemad.

Mahtude manipuleerimisega oligi võimalik, et volikogu esimehe Murdi juhitav ettevõte võitis 2007. aasta teederemondi hanke.

Kusjuures volikogu esimees Murd oli eelisolukorras, sest tema juhitav ettevõte tegi vahetult enne hanke läbiviimist linna poolt tellitud teede ja tänavate seisundi ning remonditööde mahtude ekspertiisi. Samas remonditi teed ka sellel tänavalõigul, kus Murd ise elab. (Vt lisatud hankedokumente.)

Ühe öö hind – kellele 700 krooni, kellele 200 krooni

Kesknädalal soovitati järele uurida, kus lugupeetud linnapea reaalselt elab. Eelkõige on ta Tallinna elanik – tema kodu on pealinnas ja seal elab ka elukaaslane. (Erinevalt näiteks keskerakondlasest Mart Viisitammest, kes kolis koos perega Pärnusse elama, kui ta osutus valituks linnapea ametisse.)

15.07.2006 ajalehele Põhjarannik intervjuu andnud Noormägi vastab küsimusele, miks ta pole Narva-Jõesuusse elama asunud, sõna-sõnalt nii: „Ei saa. Mul pole siin kinnisvara, ka on Tallinna korteril pangalaen.“

Noormägi räägib samas tsiteeritud Põhjarannikule: „Elukohaks on registreeritud just Narva-Jõesuu, et maksud siia tuleksid. Üürin korterit.“

Seadusega selline teguviis, tõsi, keelatud ei ole. Kuid oluline on muu: kus siis Noormägi tegelikult elab? Korterit üüris ta vahetult linnapeaks tulles. Tema väidetavalt neli päeva kestva töönädala jooksul ööbib Noormägi tänasel hetkel Narva-Jõesuu sanatooriumis. Selle võimaluse olevat talle 2007. aastal võimaldanud sanatooriumi juhtkond. Kui hinnakirja järgi on sanatooriumis ühekohalise toa hind keskmiselt 700 krooni, siis linnapea saab odavalt, väidetavalt 200 krooniga.

Sanatooriumi reklaam linna raha eest?

Veebileheküljel www.ilm.ee ripub mitmendat aastat elavpilt Narva-Jõesuu sanatooriumist. See pole ju muud kui reklaam! Ega reklaami vastu kellelgi midagi olekski, kui seda ei maksaks kinni linnavalitsus. Vägisi trügivad pähe mõttelised seosed linnapea odava ööbimise ja linnarahva raha vahel.

Kes on Noormägi?

Andres Noormägi (45) asus Narva-Jõesuu linnavalitsust juhtima pärast 2005. a. oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimisi, olles sel ajal erakonna Res Publica liige. Ta on endine Tallinna linnaametnik – töötas Lasnamäe linnaosa vanema asetäitjana. Tema elukaaslane töötab samas linnaosavalitsuses praegugi. Linnapeaks asudes Noormägi Põhjaranniku sõnul peatas oma liikmesuse Res Publicas, kuid täna on ta ometi praeguse valitsuspartei Isamaa ja Res Publica Liit liige. Oma lubadust erakondlikkus peatada ta ei täitnud.

Varem on ta töötanud Saue abilinnapeana ning muuseas ka Riigikontrollis.(!) Pärast Tallinna Tehnikaülikooli lõpetamist autode ja automajandite erialal töötas ta Jõhvis „Eesti Põlevkivis“.

Narva-Jõesuu linnapeaks tuli Noormägi 2005. aastal 19 000-kroonise kuupalgaga. Kolme aastaga on tema palk tõusnud tänase seisuga koos lisatasudega 32 300 kroonini. Peaks nagu piisama, et ilma ametivõimu kasutamata ning korruptiivseid tehinguid sooritamata toime tulla.

Mida räägitakse linnapea Andres Noormägist Narva-Jõesuus?

- Noormägi ütles ühes intervjuus ligi kolm aastat tagasi, et ta ei käi Narva-Jõesuu rannas ujumas, sest see sisaldavat 5 tonni uriini, mida rannakülastajad päevas „toodavad“. Seni ei ole linn aga ühtki tualetti randa ehitanud.

- Asudes linnapeaks, lubas Noormägi teda toetanud kohalikele jõududele, et astub välja Res Publicast, kuid on tänini jäänud IRL-i liikmeks.

- Baltimaade suurim veepark pidi linnapea kinnitusel alustama Narva-Jõesuus tööd 2008. aastal. Selleks on raisatud palju energiat ja aega, vastu on võetud tähtsaid otsuseid. Kuid ideest kaugemale pole jõutud. Ei saa aga märkimata jätta, et veeparki ehitada lubanud firmale OÜ Freeland Property („Põhjaranniku“ andmetel) on ära antud 10 hektarit endise pioneerilaagri magusat territooriumi 50-aastase kasutusõigusega.

- Linna viidastamise, parkide renoveerimise ning ajalooliste objektide märgistamise projektid olid ammu valmimisjärgus. Linnarahvas küsib: miks need on teostamata?

- Kord õhtusöögil president Rüütliga nimetas Noormägi Narva-Jõesuud kohaks, kus ta iga nädal Tallinnast tööle tulles elab üle šoki, sest linn on räpane, inetu ja jube. Rüütel, vastupidi, tunnustas Narva-Jõesuu edasiviijaid, kuna linn oli tema eelmisest külaskäigust saadik tublisti arenenud – tänu mitmele investorile, mitte aga Noormägi juhitud linnavalitsusele.

[Pildiallkirjad]:

ESIMENE DOKUMENT: Linnavolikogu otsus 27. veebruarist 2008, millega volikogu määras linnapea Andres Noormägile igakuise 5500-kroonise lisatasu ametiautost loobumise eest tööülesannete täitmisel. Kuid 2006. ja 2007. aastal määras ta seda lisatasu endale ise, ilma volikogu otsuseta.

TEINE JA KOLMAS DOKUMENT: Lepinguline eelarve ja pakkumiste võrdlustabel. Viimane erineb lepingust tunduvalt. Osasid positsioone võrdlustabelis küll võrreldakse, kuid lepingujärgselt neid töid ei teostata. Kui võrrelda aga kõiki positsioone, siis mitmed võitnud ettevõtte kõrgema ühikuhinnaga tööde mahud on lepingus oluliselt suuremad kui võrdlustabelis, ja vastupidi.

Võtame näiteks pakkumiste võrdlustabelist ühe rea, kus võitjaettevõttele oli löökaukude remondi hind 222 krooni ruutmeetrilt ja kaotajaettevõttel 248 kr/m2; kui töömahuks oli ette nähtud 2500 m2; siis lepingus oli fikseeritud maht 489 m2 – ehk 5 korda vähem!

Nii tuli kaotajal see number „liiga“ suur ja võitjale sisuliselt soodne.

Iga vähegi hangetega tegelnud omavalitsusametnik saab väga hästi aru, millest siin jutt käib, – linnapea on eelistanud üht firmat teisele.

[eraldi esiletõste]

Postimehe netikommentaar vahetult Noormägi asumisel linnapea kohale (2005)

Olgu peale, 15.12.2005 20:36

Eks need, kes seda uinunud suvituslinna viimastel aastatel külastanud, teavad, et äratuseks polegi ehk palju tarvis. Küllap mees teab, mida ta tegema hakkab ja julgen arvata, et sellest linnast saame õige varsti palju ja vapustavalt head kuulda.

[fotoallkiri] KOONDATUD ASELINNAPEAD: Tatjana Pagajeva on mitu valimist järjest võitnud Narva-Jõesuus suurima häältepagasi, olles selle kandi populaarseim poliitik. Noormägi andis talle kinga, kuna naine „toppis oma nina“ paberitesse, kuhu linnapea ei pidanud vajalikuks teda lasta. Kalle Merilai on ametis nüüd Kiviõlis. Mõlemad töötasid Narva-Jõesuu linnavalitsuses 1999. aastast.

9. osa

SELGIMISEKS KAKS AASTAT

Tuletame siinkohal meelde selle kogumiku alguses toodud Tiit Made
ennustust: “Olukord on Tallinnas nutune, kuid mitte lootusetu…
Savisaar ja Kallas valitseksid Tallinna suurepäraselt.”

5. detsembril tuleb teade, et Reformierakond on otsustanud Tallinna
võimukoalitsioonist lahkuda. Järgmise päeva SL ÕHTULEHT paneb
oma toimetuseartiklile pealkirjaks:

Edgar pruudiks

“Reformierakonna otsus lahkuda Tallinna võimuliidust on järje-
kordne käik Siim Kallase ja isamaalise Tõnis Paltsu Tallinna lae-
nuvõtu-võitluses. Tulemus saab olla kas tülitsejate leppimine pärast
väikest külmategemist või uue koalitsiooni loomine. Pruut on teadagi
Keskerakond, kellele Reformierakond ja Isamaaliit võistupakkumisi
tegema hakkavad. Põhimõtetest pole siinjuures kahjuks põhjust
rääkida, kui troonib labane kättemaksuiha ja ärategemise soov.

Positiivne oleks Keskerakonna kaasamisel see, et lõpuks ehk käoks
senine põhimõtteline rindejoon Eesti poliitikamaastikul, kus kogu aur
pealinna ja riigi tasandil on kulunud Savisaare elimineerimisele.”

Samas numbris esineb Savisaar ise analüüsiva ülevaatega:

Linnapea Tõnis Paltsu hädad

“Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et tegelikult Tõnis Palts Tallin-
na ei juhigi. Praeguse linnavõimu puhul, mida mõnikord on nimeta-
tud ka seitsme päkapiku koalitsiooniks, mängivad kõige suuremat
rolli just kõige väiksemad partnerid. Koalitsiooni ülekaal on nii õhk-
õrn, et iga hääl loeb, iga linnavoliniku välislähetus saab jõudude
vahekorda otsustamishetkel muuta.

Linna ei juhi linnapea ega suured fraktsioonid, vaid Laasi perepartei
ühe, maspanovlased ühe, endised koonderakondlased ühe, balti-ve-
nelased kähe, Ühinenud Rahvapartei tegelased kolme, Mõõdukad
nelja häälega jne. Iga väike nõuab endale suuremat pirukatükki,
ähvardades vastasel juhul koalitsiooni lõhki ajada. Koalitsioon ei
tööta, sest selles on rohkelt erihuvisid ja liiga palju isiklikke huvisid.

Integratsiooniamet

Kas oli ikka õige, et abilinnapea Leivi Šer, kelle nimi on määritud in-
tegratsiooniameti skandaalidega, vabastati kõrgelt köhalt omal
soovil? Linnavolikogu revisjonikomisjoni kontrollaktist selgub, et
ameti sõlmitud lepingute alusel maksti üle kähe miljoni krooni ula-
tuses toetust tööde eest, mille teostajad olid Eestimaa Ühendatud
Rahvapartei liikmed või mittetulundusühingud, mille juhatusse nad
kuuluvad. 1,3 miljonit krooni maksti toetust projektidele, mille veda-
jad olid lähedastes sugulus- või sõprussidemetes EÜRP liikmetega.

Revisjonikomisjon tunnistab, et “kontrolli esitatud eelarve ja pro-
jektidele eraldatud raha käsutamise üle on amet teostanud pinna-
pealselt, juhuslikult ja äärmiselt nõrgalt. Kuludokumentidena on
aktsepteeritud kõike, mis esitati, kontrollimata nende vastavust
eelarvele. Kontrollimata on jäetud isegi kulude aritmeetiline õigsus”.
Linnavalitsuse otsustest jääb mulje, et linnapea on olnud arusaa-
matult leebe integratsiooniameti tegelaste vastu.

Vesi ahjus

Eelmisel volikogu istungil vastas linnapea minu küsimustele ASi
Tallinna Vesi erastamise ja selle firmaga sõlmitud teenuslepingu
kohta. Õigemini: püüdis vastata minu küsimustele, sest pooled küsi-
mused jäidki vastamata, pooltest libiseti üle.

Linnapea sõnade järgi kaitstakse linnaelanikke eelkõige madala vee-
tariifi abil. Küsisin temalt kaks korda, kas ta oskab öelda, mis saab
tariifist pärast 2005. aastat, kuidas siis linnaelanikke kaitstakse.
Vastust ma ei saanud.

Linnapea väitis, et Tallinna Vee bilansis kajastub ligikaudu saja mil-
joni krooni eest soetusmaksumuses vara, mis on amortiseerunud
nullini. Palusin, et linnapea esitaks oma väite tõestuseks nulliga arvel
oleva põhivara struktuuri. Jälle ei suutnud ta vastata. Tundub nii, et
linnapea ei tea suurt midagi ASi Tallinna Vesi olukorrast ega linna ja
ettevõtte vahel sõlmitud teenuslepingust.

Laamendav laenukava

Läbimõtlemata on ka 2002. aasta Tallinna laenuplaan. Hämmastav on
kuulda, kuidas linnavalitsus kavatseb ühekorraga ara kulutada nii-
hästi kõik Tallinna ettevõtete erastamisest laekunud summad kui ka
peale selle laenata poolteist miljardit krooni.

Esiteks ei ole selline areng jätkusuutlik. Tallinnal ja tallinlastel on vaja
elada ka pärast 2002. aasta valimisi. Siis ei saa aga elu koosneda
üksnes eelmise aja võlgade tagasimaksmisest. Peale selle deformeerib
ehitusmahtude järsk ühekordne suurendamine nii põhjalikult ehitus-
turgu, et sellega kaasneb paratamatu, kuid maksumaksjale vastu-
võetamatu hinnatõus.

Teiseks, teed ja koolid ei ole ainsad Tallinna probleemid. Lähiaastatel
või õigemini kõhe on meil vaja taastada munitsipaalelamuehitus,
samuti peame aru saama, et ka miljardi krooni investeerimine tee-ehi-
tusse ei lahenda veel kaugeltki Tallinna liiklusprobleeme, seda eriti
siis, kui laseme hääbuda linna ühisveondusel.

Kolmandaks, nii suur laenusumma ei ole Tallinnale lihtsalt jõukohane
ja ületab ka pärast poole miljardi krooni kärpimist optimistliku 750
miljoni krooni suuruse laenusumma, mida pakub PwC, mitmesaja
miljoni võrra.”

FINAAL MÕISAMÄNGULE

Sündmused arenevad tempokalt. 7. detsembril sünnib koostöölepe
Tallinnas (vt. lk. 138). 13. detsembri volikogu istungil kavandatakse
umbusaldus linnapea Paltsu vastu. Samas tahetakse valida uus linna-
pea. Teada on ka uute linnajuhtide nimed – volikogu etteotsa Maret
Maripuu ja linnapeaks Edgar Savisaar.

Enne pöördelist istungit Vana-Virus veel mõnest huvitavast seigast.
Kõigepealt kirjavahetusest – ühelt poolt Isamaaliidu ja Mõõdukate
ning teisalt Reformierakonna vahel. Mart Laari ja Eiki Nestori all-
kirjadega tekstist:

“Reformierakonna otsus lahkuda oma partnereid eelnevalt informee-
rimata Tallinna koalitsioonist ning tuua Keskerakond Tallinnas või-
mule on tekitanud Toompea koalitsiooni sisestes suhetes uue olu-
korra. Mõõdukatel ja Isamaaliidul puudub kindlus, kas Reformiera-
kond soovib valitsusliidus jätkata.

Sellisele käitumisele osutavad Reformierakonna otsus kukutada läbi
haldusterritoriaalne reform, sihikindel vastutöötamine ühiskonna
sotsiaalset turvalisust suurendavate seaduste või riigieelarveliste
eraldiste menetlemisele, populistlik vastuseis elektrooniliste isiku-
tunnistuste kasutuselevõtule ning koalitsioortikaaslastega kooskõlas-
tamata ettepanekud riigieelarve eelnõusse. Tallinna juhtimise pakku-
misega Keskerakonnale jõudsid sellised arengud meile talumatu
piirini.

Mõõdukad ja Isamaaliit teevad Reformierakonnale ettepaneku tões-
tada tegudega, et ollakse valmis jätkama valitsuskoalitsioonis usal-
dusväärse partnerina.”

Tsiteerime ka Siim Kallase allkirjastatud vastust:

“Reformierakonna otsus lahkuda Tallinna senisest koalitsioonist sün-
dis raske südamega, kui Teile hästi teada motiividel. Tallinna senine
valitsuskoalitsioon oli äärmiselt problemaatiline nii oma toimimise
kui ka maine poolest. Viimased arengud, mis eelnesid meie lahkumis-
otsusele, ületasid meie taluvuse piiri. Ajakirjanduses tiražeeritud
väited, et partnereid meie otsusest eelnevalt ei informeeritud, ei vasta
tõele. Kuid see ei ole peamine.

Peamine on usutavasti meie ühine arusaamine, et probleemid Tallin-
na koalitsioonis tulenesid koalitsioonist enesest ja meie oleme
veendunud, et neid saab ka lahendada vaid Tallinnas.

Reformierakond teeb koalitsiooni partnererakondadele siira ettepane-
ku mitte siduda Tallinna valitsemise probleeme Toompea valitsus-
koalitsiooni saatusega. Vastupidine oleks Reformierakonna arvates
Eesti suhtes vastutustundetu ning ka kokkusobimatu meie arusaa-
misega riigimehelikust käitumisest.”

Huvitav on lugeda Jüri Mõisa hinnangut toimunule (Urmas Seaver,
POSTIMEES 8. detsember 2001.a.).

Mõis: Reformierakond on kolmikliidu sisevaenlane

Tallinna endise linnapea Jüri Mõisa sõnul on Reformierakond olnud
Tallinnas kogu aeg kolmikliidu sisevaenlane ning soov astuda enne
valimisi pealinnas Isamaaliidu varjust välja viis Reformierakonna
leppeni Keskerakonnaga.

“Selge on see, et Reformierakond on olnud kogu aeg kolmikliidu sise-
vaenlane, vähemalt Tallinna linnas,” lausus kevadel just Reformi-

erakonna survel Tallinna linnapea ametist lahkuma pidanud Mõis.
Tema hinnangul lahkus Reformierakond võimuliidust, sest oli rahul-
olematu oma positsiooniga koalitsioonis.

“Oma hoiakult tahaksid nad olla esinduserakond parempoolsete seas,
kuid seda pole nad kunagi saavutanud ning jäänud ikka ühe ja teise
jõu varju,” sõnas Mõis. “See tekitab sisepingeid ja vähemalt mitmele
nende arvamusliidrile ilmselt ei sobi niisuguses olukorras valimistele
vastu minna.”

Mõisa väitel toob aga liidu sõlmimine Keskerakonnaga Reformiera-
konnale kaasa hoopiski toetuse languse.”

Nagu teada, pani Mõis jälle puusse – ei Kesk- ega Reformierakond
kaotanud oma positsioone, vastupidi – nad kindlustasid neid.

Niisiis saabus jõulukuu 13. päev. Isamaalased püüavad päästa, mis
päästa annab. Hommikustes ajalehtedes ilmub linnapea tasuline
reklaam: Tõnis Paltsu esindusfoto juures on tekst (kirjaviis muut-
mata):

LINNAPEA

peab

Koolid, haiglad ja teed korda tegema; arendama turismi ja

transiiti, et luua seeläbi uusi töökohti

Tagama turvalisuse linnakodanikule ja külalisele

Seisma hea, et Toompeal ei elataks linna kulul

Kogu aeg meeles pidama, et just linnakodanik maksab palga ja

et just linnakodanikule tuleb luua väärtusi ja hüve

Investeerima jõuliselt kõhe, mitte ootama järgmisi aastaid, et

Tallinna areng ei seiskuks

Linnapea ei tohi

Ronida võimu nimel voodisse vanakuradi vanaemaga

Lasta tegeleda linnaametnikel mõttetu reisimisega (munitsipaal-turismiga)

Ehitada prükkaritele maju koolimajade ehitamise asemel
Osta linnale autot enda tarbeks
Nõuda enda palga suurendamist

Tänan usalduse eest. Igal juhul.

TÕNIS PALTS

Kuidas võimuvahetus tollel pärastlõunal toimus, sellest KESK-

NÄDALA abiga (Heimar Lenk; KESKNÄDAL, 19. detsember 2001.a.)

Tallinn uude aastasse uute juhtidega

“Tartu, Pärnu ja Viljandi järel tuli Keskerakonna ja Reformierakonna
liit võimule ka pealinnas. Kuid ülemvõimu ümber mängimist
Toompeal ei ihalda kahest võrdsest partnerist praegu kumbki.

Kuigi kumbki võrdsete partnerite kaksikliidust Toompea kolmikliitu
lõhkuda ei taha, võib sündmuste areng selle olematu soovi sunniviisi-
liseks muuta. Mäest alla lükatud lumepalli pole lihtne peatada. Eriti
kevade tulekul, mil pall sulalumest tinaraskeks muutub. Osa
analüütikuid ennustab märtsiks Riigikogu erakorralisi valimisi.

Pealinn muutus ööpäeva jooksul

“Neljapäeval kell pool viis oli Tallinna lähitulevik määratud. Tõnis
Palts hääletati maha 38 häälega, mis oli senisele linnavõimule šokk.
Nii suurt häälteenamust ei julgenud keegi oodata. Vaja oli ju vaid 34.

Edasine sujus esimese hääletuse kiiluvees ja 35 häälega sai linna-
volikogu esimeheks 27 aastane Reformierakonna naispoliitik Maret
Maripuu. 34 häälega sai linnapeaks Keskerakonna esimees Edgar
Savisaar. Kella veerand üheksaks oli paika pandud ka kolm Reformi-
erakonna ja kolm Keskerakonna abilinnapead. Juhtkond Tallinnas oli
muutunud ja Cafe Anglaisv kohvikus õnnistati uus võim vahuveiniga
sisse.

Reede hommikul astusid värsked juhid oma kabinettidesse, et paberi-
majandus üle võtta. Poole miljoni elanikuga linna võimu vaheta-
miseks kulus vähem kui 24 tundi.

Meeleheitel ametnikud ja reporterid

Kes Tallinna volikogus viimastel aastatel korraldatud umbusaldus-
hääletusi ka varem vaatamas käinud, pidi seekord tajuma varasemast
kardinaalselt erinevat atmosfääri. Enamik linnavalitsuse nõunikke
hõljus ringi matusemeeleolus.

Abilinnapea Ivar Virkuse nägu oli pingest tulipunane. Muidu huu-
morivaene isamaaliitlaste Tallinna juht Aimar Altosaar aina naeris ja
naeris. Ekspresidendi Lennart Meri mõõdukas poeg Mart oli seevastu
äraütlemata vihane ja pahvis ühe sigareti teise järel.

Neile, kes Kuku Raadio otsereportaaži vedavat Ulla Läntsi juhtusid
jälgima, pidi jääma mulje, et raadio juhtiv naishääl istus suure
maavärina epitsentris ja luges seal ohvreid kokku.

Niivõrd traagiline oli blondiinist linnareporteri näoilme. Valdav osa
õukonna ajakirjandusest paistis Tallinna ööbikule kaasa tundvat.

Riigikogu rahanduskomisjoni isamaaliitlasest esimees Kalle Jür-
genson lahkus volikogust räige ja iseendale suunatud sõimu saatel.
“Kurat meid võtku,” kuuldus ta pomisevat, kui kolmanda korruse
trepikotta sööstis. “Meid” pidi tähendama Isamaaliitu ja tema
Mõõdukatest ripatseid.”

Isamaaline valitsus Tallinnas koos oma päkapikkudega oli lõpuks otsa saanud.

Muide, ka meretagune mees ei osanud väärikalt kaotada. Vahkvihas
allkirjastas ta oma viimase otsusena ühe linnatänava likvideerimise
Koplis. Aga ehk polnudki see viha, vaid viimane võlamaks meestele,
kes seda taotlesid… Kuigi kohtuotsus tunnistas teo hiljem kehtetuks,
oli see taas näide hiljutisest mõisavalitsejalikust asjaajamisest Tal-
linnas.

19. detsembril 2001.a. teatas Mart Laar Riigikogu kõnetoolist oma
“riigimehelikust käitumisest” – otsusest tagasi astuda.

Jaanuaris 2002 andis Riigikogu ees ametivande uue koalitsiooni – Kesk- ja Reformierakonna – peaminister Siim Kallas.

Tahaksime uskuda, et see on oluline teetähis Eesti riigi arengus -
vaenlase otsimise asemel tugeva liitlase leidmine. On ju lõppeesmärk:
ÜKS EESTI KÕIGILE!

EPILOOGI ASEMEL

Selle trükise ilmumisajaks on pealinna isamaalise valitsemise lõpust
juba ligi kolmveerand aastat möödunud. Kuna raamatu pealkirjas
nimetatu on loodetavasti kordumatu nähtus, siis polekski nagu
midagi lisada. Kuigi mälu on sageli lühike.

Ometi on vahepeal taas toimunud muutused ja inimeste ümber-
rivistused, pinnale on kerkinud mitmed varjatud teod, millest ei saa
üle ega ümber.

Kõigepealt inimestest

Mitmed isamaaliitlasliku valitsemise tegelased on oma seisukohti
muutnud ning teinud uued valikud. Kunagi kaalukeeleks olnud
Annika Laas ei osutunud põhimõtteliseks poliitikuks, ja ega igast
sümpaatsest telenäost seda ei oodatagi. Sergei Ivanov, tollase perioodi
koalitsiooni venepoolne esiviiul loobus hoopiski ambitsioonidest ning
pragmaatikana liitus oravatega. Volikogu esimehena võimu nautinud
Rein Voog taandus üldse pealinna poliitikast.

Samal ajal “soo” staatuses püsinud koonukas Elmar Sepp tegi otsusta-
va poliitilise valiku, liitudes Keskerakonnaga. Kui arvestada seda, et
pärast Koonderakonna tegevuse lõpetamist on seda teinud ka mitmed
kunagise võimupartei nimekad tegelased (Ain Kiviorg Sillamäel,
Arnold Kimber ja Rein Triisa Viljandis, Juhan Hindov Tallinnas jt.),
siis ei ole siin midagi loogikavastast.

132

Kuid mitmed “mõisavalitsuse” innukad toetajad jäid oma valikule
truuks. Said isegi uut tegutsemishoogu. Eriti paistis siin silma rauge-
matu energiaga Jääna Padrik – ühteaegu nii Riigikogu kui Tallinna
volikogu liige. Revisjonikomisjoni esimehena kaevas ta üles Savisaare
ja teiste keskerakondlaste vanu “patte”, püüdes neid serveerida kui
Tallinna uute juhtide korruptiivseid tegusid.

Tuletame meelde, et Jääna Padrik tegi kunagi Vikerraadios häid
saateid omanikest ja üürnikest. Toompeal piketeerides oli ta üürnike
poolel, sest elas koos oma lastega omanikule tagastatud majas. Tänu
oma näilisele printsipiaalsusele koguski ta piisavad hääled, võimal-
damaks tema pääsu nii Riigikogusse kui ka Tallinna volikogusse.
Truu isamaaliitlane tegi aga hämmastava fopaa. Seedinud ara
ajakirjanduse “veeklaasitormid” (vt. lk. 53), asus ta volikogus eten-
dama leppimatu moralisti rolli. Seda küll erapoolikult, leides vigu
vaid keskerakondlaste tegudes. Eriti küüniline oli tema rünnak
kauaaegse üürnike huvide kaitsja Tiiu Jolleri vastu: mais 2002 esitas
ta arupärimise, millise õigusega sai keskerakondlasest sundüürnik
Tiiu Joller linnalt rendipinna.

On täiesti arusaadav, et keskerakondlastest linnavolinikud “kamee-
leorule” vastukäigu tegid. 11. juunil 2002. a. allkirjastas Heimar Lenk
arupärimise Tallinna abilinnapeale:

“Miks Jääna Padrik sundüürniku korteris elab?”

Sellest loeme:

“…Padriku kolmeliikmelisele perele eraldati kõigi mugavustega,
värskelt renoveeritud neljatoaline korter, mis oli hulga suurem kui
tema poolt enne seda käsutatud eluruum… Reeglina saavad
kolme-neljaliikmelised perekonnad vaid viletsaid ühe- või kahetoalisi
eluruume, milliseid on raske korteriks nimetada…

Kui siinsamas volikogu saalis hääletasime üürnikele linna poolt kor-
terite ehitamist, siis Padrik läks saalist välja. Ta ei hääletanud. Oma

sõnavõttudes seisis ta linnakorterite ehitamise vastu, nagu isamaa-
liidu fraktsioongi.

Kui Riigikogu eelmisel nädalal pikendas üürilepinguid, siis Padrik
hääletas selle seadusemuudatuse vastu. Sama Padrik, kes suuresti
sundüürnike häältega parlamenti tuli. Kui sa oled üürnike vastu, siis
miks elad sa üürnikele mõeldud majas…”

Aktiivsusega hiilgas mõni teinegi. Näiteks võitlevaks respublikaaniks
ümberkvalifitseerurvud Indrek Raudne, kes juunis 2002 arvas oma
noorpoliitiku tähte tõusvat umbusaldusavalduse esitamisega Edgar
Savisaare vastu. Kuid selle poolt hääletas vaid 14 volinikku – 3 isegi
vähem kui varem tekstile alla kirjutas.

Muide, samal päeval, 20. juunil, anti Edgar Savisaarele kui linnapeale
üle kõlin arupärimist Jüri Mõisa poolt allkirjastatud lepingute kohta.

Jüri Mõisa kahtlustatakse korruptsioonis

Esimene, Elmar Sepa poolt allkirjastatud arupärimine puudutab 17.
augusti 2000.a. protokolli, mis sätestas linnavalitsuse ühepoolse
kohustuse anda vähemalt kolmekümneks aastaks AS BPV käsuks
hoonestusõigus Küti 15 ja 17 asuvate ehitiste ning nende all olevate
ja teenindamiseks vajalike maatükkide (kinnistute) osas. Samuti
kõhustus linnavalitsus algatama kiirendatud korras selle piirkonna
detailplaneeringu, mille kohaselt oleks Küti 15 ja 17 pinnad tootmis-
maa ning AS BPV saaks sellel alal osutada sadamateenuseid.

Arupärija tahab teada, millisel õiguslikul alusel ja põhjusel isamaaline
linnavalitsus ja eraõiguslik äriühing otsustasid taotleda nimetatud
riigile kuuluvad maatükid munitsipaalomandisse ning kuidas sai
võimalikuks, et linnavalitsus kehtivaid õigusakte eirates võtab endale
kohustuse kinkida sadam erafirmale?

Veel loeme arupärimisest, et kolm päeva varem, “14. augustil 2000
valmistati samade osapoolte vahel ette kokkuleppe projekt, mille
kohaselt linnavalitsus kohustus seadma viiekümneks aastaks hoones-
tusõiguse samadele kruntidele AS BVP käsuks. Kokkuleppesse kirju-
tati ka AS BPV-le ostueesõigus kinnistute võõrandamisel ning voli
püstitada sinna täiendavaid rajatisi. Küsin Teilt, härra linnapea, kas
nimetatud dokument ka allkirjastati?”

Linnavolinik Ülo Tärno palus uurida Jõelähtme prügila rajamisega
seotud kohustusi, mis fikseeriti IS.mail 2000 Tallinna linna, SLP
Recycling AG&O ning Tallinna Prügila kolmepoolses lepingus. Aru-
pärija arvates on linn võtnud endale liigseid kulutusi ja maksnud veel
mittetöötavale firmale suuri summasid ning organiseerinud ka ISPA
toetusrahasid. Loeme:

“Investorile on ette nähtud jäätmekäitluse eest võetava teenustasu
osas lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest iga-aastane tasu
suuruses 300 000 eurot (4,6 miljonit krooni) esimese nelja aasta eest ja
200 000 eurot iga järgneva viie aasta eest. Pakkumise dokumentides
neid tingimusi ei olnud. Kas vastab tõele, et tegu oli kompromissiga,
milline tehti seoses sellega, et investor soovis suuremat tootlust (täna
on see 15%), Isamaaliidu valitseda olev linn ei tahtnud seda aga
ametlikult välja näidata? Nii olevatki Isamaaliidu linnapea pakkunud
välja lepingus oleva variandi. Tahaksin teada, kuidas jagunes prak-
tikas see summa Isamaaliidu ja linnapea vahel?”

Küsijale teeb muret ka see, et lepingu kohaselt on linn pandud sisu-
liselt olukorda, kus tuleb nõustuda igasuguse jäätmekäitluse hinna
tõusuga.

Kalle Mihkelsit huvitab, kuidas võidi anda Tallinna kesklinnas asuva
kino “Sõpruse” ruumid ärilisele lõbustusasutusele “Hollywood” ren-
dile vaid võileivahinna eest.

Linnavolinik palub uurida, mis põhjusel lõpetati 1992. aastast kehtiv
munitsipaalvara rendileping Tallinna Kultuuriameti ja AS Sõprus
vahel kino “Sõprus” tervikvara rentimiseks ning miks ei korraldatud
ruumide rendileandmiseks seadusekohast avalikku enampakkumist?
Küsija soovib teada, missuguse metoodika järgi on arvestatud süda-
linnas asuva hoone ruutmeetri rendihinnaks 22,6 krooni ja kui suur
on antud piirkonna keskmine rendi tariif. Jüri Mõisa 5. juuli 2000

korraldusega on eelpoolnimetatud renditariif fikseeritud koguni 9.
aastaks ja 11. kuuks!

Tallinn sai endistelt võimuritelt päranduseks mõndagi, mida lausa
annab seedida. Näiteks too kurikuulus ühiselamute müük, mistõttu
asjad arenesid sedasi, et linnavalitsus pidi juulikuu õhtutel oma vas-
tuvõturuumidesse majutama kümneid ahastusse viidud üürnikke.
Tõsi, selle põhjustajana sai kolmikliidu majandusminister Mihkel
Pärnoja oma esimese kriminaalsüüdistuse. Loodame, et mitte viimase.
Sest silmapiiril on hoopis mustemad pilved, ja need ei ohusta üksi
“tankistminister” Pärnoja, vaid ka Laari ja Jürgensoni, kes kõik on
otseselt vastutavad Eesti suurvara – elektrijaamade ja raudtee -
mahaparseldamise eest.

Oluline fakt on see, et Riigikohus tühistas 20. juunil 2002.a. Erastamis-
agentuuri Nõukogu 13. detsembri 2000. a. otsuse Eesti Raudtee eras-
tamise kohta. Teatavasti valiti tolle otsusega parimaks Rail Estonia
nimetuse taha peitunud sulide pakkumine.

Nimetatud otsusele reageeris 25. juunil operatiivselt Keskerakonna
esimees Tallinna Linnapea Edgar Savisaar karmisõnaliselt: “Isamaa-
liidu valitsuse poolt raudtee erastamisel kordasaadetu oli mitte üks-
nes pretsedenditu, vaid ka kriminaalse varjundiga.” Samal päeval
võttis Keskerakonna juhatus vastu alljärgneva otsuse:

Keskerakonna juhatuse seisukoht seoses Riigikohtu otsusega AS
Eesti Raudtee erastamise kohta

“Seoses Riigikohtu 20. juuni 2002. a halduskolleegiumi otsusega ko-
hustada Eesti Erastamisagentuuri nõukogu uuesti läbi vaatama AS
Eesti Raudtee enamusaktsiate erastamiseks esitatud pakkumised, tegi
Eesti Keskerakonna juhatus järgmise avalduse:

Eesti Keskerakonna juhatus on seisukohal, et Eesti Raudtee eras-
tamisel tekkinud segaduste ja seadusrikkumiste eest peavad otseselt
ja isiklikult vastutust kandma seda protsessi juhtinud ministrid Toivo
Jürgenson ja Mihkel Pärnoja ning valitsusjuht Mart Laar, kes viisid
erastamise lõpule hoolimata käimasolevaist kohtuvaidlustest.

Oleme seisukohal, et tekkinud olukorda tuleb viivitamatult arutada
ka AS Eesti Raudtee erastamise asjaolude väljaselgitamiseks moodus-
tatud Riigikogu erikomisjonis.

Keskerakond ei saa leppida olukorraga, kus raudteemüüki nõustanud
Väino Sarnet on asunud takistama erikomisjoni tööd ja ei pea
võimalikuks ilmuda komisjoni selgitusi andma.

Riigikohtu otsus ja 2000nda aasta suvel rahva poolt antud enam kui
163 000 allkirja elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu annavad
tunnistust, et Keskerakonnal oli õigus, kui ta oli vastu nende oluliste
infrastruktuuriobjektide erastamisele.

Keskerakond küsib: millal Eesti jõuab nii kaugele, et ka valitsus-
kabineti liikmed hakkavad vastutama oma väärotsuste eest, millega
on riigile suurt kahju tekitatud?”

Selle raamatu tahaks lõpetada aga veidi lõbusamas toonis – vaadake
Nevski katedraali naabruse uusrajatist.

Ja küsimus: kas niisugune võõrkeha oleks saanud vanalinna pühamul
Toompeal oma köha ilma kirgliku muinsuskaitsja Liisa Pakosta
teadmata?

Vähemalt tema tollane parteikaaslasest kesklinna vanem Siim Kiisler
on avalikult väitnud, et too miljonipeldik on vaid linnavalitsuse kom-
munaalameti omalooming…

Autor-koostaja VELLO PILT
Kaanekujundus HUGO HIIBUS

ISBN 9985-78-692-0

Lõpp

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

8. osa

JÄLLE SILMAKIRJALIKKUSE AATED

Isamaaliidu suured aateloosungid on aastatega üha murenenud. Uue
hoobi andis ka too 5. juuni 2001.a. istung Vana-Viru tänavas. Arvame,
et siin on paslik avaldada POSTIMEHES 16. juunil avaldatud kiri:

10 aastat pärast taasiseseisvumist hoiab Jevgeni Kogan isamaa ilu

“Isamaaliidu moraalikõver langeb mürinal. Tegelikult loodavad mõ-
ned, et peale langust algab jälle tõus – seda näivad uskuvat ka libe-
raalsest majandusest jutlustavad inimesed. Tallinlased seda aga enam
ei usu, sest tegelik elu on näidanud, et peale tugevat langust on ooda-
ta lõplikku langemist – loodus tühja kohta ei salli. Sest koostöö
Jevgeni Koganiga ei ole see koostöö, mida tavakeeli integratsiooniks
nimetatakse.

See koostöö tähendab nii vormiliselt kui sisuliselt Kogani avalikku
kaasamist Tallinna juhtimisse. Ühes olen ma küll veendunud, et Isa-
maaliidule koalitsiooniks Koganiga küll valijate poolt volitusi pole
antud.

Mitmed erinevad avaliku arvamuse uuringud kinnitavad üheselt, et
isamaaliitlastel pole tõesti enam palju usaldust kaotada jäänud ja nii
võivadki mõned ideoloogid Stenbocki kontorist hellitada lootust, et
just koostööst Koganiga võib Isamaaliidu jaoks saada uue tõusu
algus.

Mida arvavad sellest aga rahvuslased Ivo Nei, Venno Laul, Vardo
Rumessen, Lauri Vahtre? Kas ka nemad on nõus uue tõusu lootuses
Koganiga ühes paadis sõitma ja parteilise ustavuse demonstree-
rimiseks taas kord värvipliiatsid haarama ja ristikese õigesse kästi
tegema?

Kas eesmärk pühitseb abinõu, jäägu igaühe enda otsustada. Samas on
kummaline seegi, et Kogani volituste taastamisega langes ühele ajale
ka Mõisa mahavõtmine. Kahtlustele, et seoseid tuleb otsida just
Stenbocki kontorist, lisab kinnitust just seik, et endise linnapea Jüri
Mõisa sõnul oli tema taandamise kampaania taga just peaministri
nõunik Matti Maasikas.

Oli lausa kurb vaadata, kuidas riigikogulane Mart Nutt kritiseeris
Kogani kritiseerijaid ja püüdis Isamaaliidu suurt poliitilist häda välja
vabandada ja samaaegselt rääkis kommunismi kuritegudest.

Ajaloo ilu paradoks Tallinna võimukisma foonil seisneb täna selles,
et erinevalt Savisaarest, kes kümme aastat tagasi kutsus Eesti rahvast
üles seisma Kogani riigipöörde katse vastu, kutsub rahvuslik
Isamaaliit rahvast üles tunnustama Koganit selleks, et kindlustada
endi võimulejäämine Tallinnas kõigi rahvuslike jõudude kiuste.”

JANEK SAJEV, Tallinn

Mitmed isamaalased püüdsid oma poolthääletamist Kogani saadiku-
volituste taastamiseks põhjendada, et neil pole juriidilist alust seda
takistada. Sellise väite nullib veenvalt Vladimir Velman ajalehes
SEITSE PÄEVA (suvi 2001).

“…Meile oli ja jääb põhimõtteliselt vastuvõtmatuks ükskõik mis
eesmärgil liitumine nende poliitiliste vastastega või isikutega, kes olid
aktiivsed Eesti iseseisvumise vaenlased. Neid, õnneks, ei olnud nii
palju, et nad suudaks reaalselt astuda välja rahva tahte vastu. Kuid
nad olid, ja kui isamaalised poliitikud oma lähieesmärkide nimel on
valmis unustama rahva lähimineviku, siis meie ajalooline mälu ei ole

lünklik. Kui me hääletasime volikogus Jevgeni Kogani vastu, siis
käitusime täpselt volikogu kodukorra järgi, mis sätestab järgmist:
“Otsuse tegemisel volikogu liikmed 011 sõltumatud ega kanna jurii-
dilist vastutust hääletamise ega poliitiliste avalduste eest linna-
volikogus või selle organites.”

Meil on õigus olla Kogani poolt, vastu või jääda erapooletuks. Või
üldse mitte hääletada. Meie südametunnistus ja ajalooline mälu ei
jätnud meile muud valikut, kui vajutada punast nuppu.

Tahaks loota, et pooleteise aasta pärast tuletavad valijad meelde seda
juunikuupäeva Tallinna Volikogus, mis osade rahvaesindajate eetika
oli järjekordselt alla jäänud nende poliitilisele nihilismile.

Siis ehk on lootust, et nii Eesti riigis kui Tallinna linnas hakkavad
valitsema ausad ja järjekindlad inimesed.”

Ette rutates olgu öeldud, et Jevgeni Kogan jäi isamaaliitlaste truuks
kamraadiks.

Kui 13. detsembril pandi hääletusele umbusaldusavaldus Tõnis Palt-
su vastu, sai see vajaliku 33 hääle asemel koguni 38 poolthäält. Nii-
sugusel juhul vastuhääletamine on mõttetu – ometi andis koos isa-
maaliitlastega otsusele vastuhääle just Kogan. Pole vist eriti imestada,
kui järgmistel valimistel on Isamaaliidu nimekirjas ka Jevgeni Kogani
nimi.

EI OLE IHALDATUD TALLINNAS RAHU

Niisiis oli Tallinna meeriraha kaelas meretagusel mehel Tõnis Paltsul,
kes vastutasuks pidi muidugi Isamaaliitu astuma (NB! Vähem kui
aasta hiljem – mais 2002 – kirjutab ta stoilise rahuga avalduse
“aateerakonnast” lahkumiseks, et vastu võtta Res Publica pakkumine,
kus endine parteikaaslane Kesklinna valitsusest Siim Kiisler ja teised-
ki värvivahetajad lahkelt ootamas.)

Suvi, teadagi, puhkuste aeg. Oma vaikseid nokitsemisi toimetatakse
ka Tallinnas. Hea aeg ka uuele linnapeale sisseelamiseks. Aga need
riukalikud keskerakondlased!

Ajalehes KESKNÄDAL ilmub ulatuslik kirjutis, mis toob valguse
kätte uue linnapea Tõnis Paltsu varjatud korterismugeldamisi. Kui
isamaalased varmalt tembeldasid patupesaks vaid Koonderakonda,
siis nüüd tuleb välja, et rasvasemate tükkide haukajad olid nad ise.
Niisiis, KESKNÄDAL 1. august 2001.a.:

Palts, Kross ja Ilves väidetavas korruptsiooniafaaris
Kuidas Isamaaliidu linnapea maja tasku pani

“24. august 1995 oli õnnelik päev. Seda nii AS Levicomi juhile Tõnis
Paltsule kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Kros-
sile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saa-
miseks Toompea ühes magusamas majas aadressil Kiriku põik 4.
Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26.
augustil, kui ka temaga üürileping sõlmiti.

Vähem kui kuu aega hiljem tehti järgmine käik. Kõigi nendega sõlmiti
ka ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tule-
musena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsule, Krossile,
Ilvesele ja veel mitmetele nende aatekaaslastele, kes omasid seal
kortereid.

Nähtavasti oli asjaga kure, sest seaduserikkumisi kohtab selle tehingu
juures lausa igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates
alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja
eluruumide arvelt.

Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtu-
miga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude
korterite ja enam kui 1000 ruutmeetrise elamispinnaga. Minge Toom-
peale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 ja mõtisklege Isamaa-
lise eetika üle.

Sarnastest tehingutest rikastus teisigi õnnelikke isamaaliitlasi. Pea-
ministri lähedane sõber Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja täna-
vale, ikka veel peaministri nõunikuna töötav Linnar Viik Laiale
tänavale jne. Paltsu ja tema mõttekaaslaste cnse oli aga unikaalne, sest
tegu oli ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata
terve maja.

Kaheksa korda odavamalt toonastest turuhindadest

Toompea kordategemata pind, mis nõudis investeeringuid katuste,
põrandate, veevärgi ja muu sellise remontimiseks, maksis toona
ligikaudu 10 000 EEK ruutmeeter. Palts ja tema mõttekaaslased said
selle kätte ühe-kahe tuhande krooni eest ruutmeetri kohta või isegi
odavamalt, sest EVP kurss oli siis hästi madal. Kinnisvaraekspertide
hinnangul saadi maja kätte seitse-kaheksa korda odavamalt, kui
turuhind oleks võimaldanud küsida.

Kas tõesti töötasid Ilves ja Kross Levicomis?

Põnevaks teeb tehingu asjaolu, et kõigil Levicomi kaudu eluruumi
saanutel oleks pidanud olema töö- või teenis tuss ühe selle firmaga.
Jutt on ju tööandja eluruumidest.

Mlline oli siis toonase luurekoordinaatori ja Eesti USA suursaadiku
töö- või teenistussuhe kaabellevifirmaga? Töötasid nad Levicomis
täiskohaga või lepingu alusel?

Kui tahaksime olla norivad, siis peaksime küsima, kas lisaks kõrgele
positsioonile riigiaparaadis said mõlemad asjaosalised ka Paltsult
“nutsu”?

Andmete esitamise eest omavalitsusele vastutas firma. Kesklinna-
valitsuse asi polnud kontrollida, kas tõesti Kross ja Ilves töötavad
Levicomis, kuigi ka seda oleks võinud teha. Tegelikult polnud kumb-
ki mees Levicomiga seotud ning Paltsu firma läks andmeid esitades
teadlikult pettuse teele, paludes vormistada paberid Krossi ja Ilvese
nimele.

Omavalitsus käitus suurfirma suhtes sõnakuulelikult. Teati ju, et
Levicomil on laialdased sidemed Toompea võimukoridorides. Tõnis
Paltsule endale vormistati 176,2 ruutmeetrine korter aadressil Kiriku
põik 4-1; Eerik-Niiles Krossile 112,5 ruutmeetrit Kiriku põik 4-8 ja
Toomas-Hendrik Ilvesele 85,1 ruutmeetrit aadressil Kiriku põik 4-9.

1997.aastal telliti Tallinna linnavolikogu kantselei kontrolliosakonna
poolt eksperthinnang aktsiaseltsilt AS Pindi Kinnisvara, kus paluti
hinnata linnale läbi tööandja eluruumiks arvamise tekitatud kahju.
Eksperthinnangus on öeldud, et kui linn oleks need korterid lihtsalt
müüki pannud, siis oleks ta saanud täiendavat tulu miljonite
kroonide ulatuses.

Toomas-Hendrik Ilves sai hõlptulu

Kõik isikud, kes said enesele korterid tööandja eluruumiks arvamise
ja sellele järgneva erastamise kaudu, võtsid kohustuse investeerida
nendesse ruumidesse ja teha nad korda. Üks esimesi, kes selle kohus-
tuse peale vilistas, oli Toomas Hendrik Ilves. Ta valdas üldse seda
korterit Kiriku põik 4-9 lühikest aega ning müüs selle järgmisel aastal
edasi, panemata sinna sentigi. Ilves käsutas tehingut tõenäoliselt
enesele raha tegemiseks. See oli topelt näotu. Tasuta lõunasööke aga
ei ole. Isegi mitte Ilvesel. Tasumise aeg tuli 2001. aasta kevadel, kui
linnavolikogu “eetilised” mõõdukad ärimees Paltsust Tallinna
linnapea tegid.”

Eelpooltoodud artikkel oli hea täiendus mõned päevad varem (27.
juulil) POSTIMEHES ilmunud intervjuule uue linnapeaga. Selles
väitis Tõnis Palts ajakirjanik Argo Ideonile, et Kiriku põik 4 maja
osteti “praktiliselt turuhinnaga” ja selle eest maksti “kogu maja peale
kahe-kolme miljoni krooni vahel.” Pealegi polevat ta teadnud, et maja
erastamise selline skeem on ebaseaduslik. Niisiis veel kord 1. augusti
KESKNÄDAL:

Linnapea valetas Postimehele

“Polegi selge, mis oli Postimehe intervjuu eesmärk, kas Paltsule katet
luua või lugu niisama kinni mätsida. Igatahes on Ideon Paltsu jutuga
leppinud. Rohkem pole Postimees asja vastu huvi tundnud. Toimetus
püüdis ka omalt poolt Kiriku põik 4 erastamistehingu tagamaid
selgitada. Majas oli üheksa korterit üldpinnaga 1129, 9 ruutmeetrit.
Selle eest maksti kokku 324 510 krooni EVPdes. EVPde kurss 1995.
aasta septembri alguse seisuga oli 13,1 senti. See tähendab, et tege-
likult maksti maja eest tervikuna ei rohkem ega vähem kui 42 000
krooni. Aga mitte kaks kuni kõhn miljonit, nagu väitis Palts Posti-
mehele.

Kui rääkida konkreetselt Paltsu enda korterist, siis tema maksis 116,5
ruutmeetrise elamispinna eest 50 760 krooni EVPdes. Kurssi arves-
tades läks see korter talle tegelikult maksma 6598 krooni ja 80 senti.

Kergelt saadud raha

Nõnda saadi 42 000 krooni eest kätte maja, mille toonane turuväärtus
oli 10 kuni 11 miljonit krooni ja tänane väärtus mitte vähem kui 30
miljonit krooni. Loomulikult on Palts ka omalt poolt sellesse majasse
ja tema renoveerimisse raha sisse pannud. Näiteks võtnud laenu,
käsutades linnalt kergelt saadud vara pandina. Hea lugeja võib ise
välja arvutada, kui kasulikku äri ajas linnapea oma meeskonnaga,
kuhu kuulusid luurekoordinaator ja välisminister, kes peitsid end
soliidse firma Levicom varjus.

Tänase päeva seisuga on Kiriku põik 4 maja üldpind tublisti
kasvanud, võrreldes esmaerastamisel saadud üldpinnaga. Mis oli
1129 ,9 ruutmeetrit, sellest on saanud 1655, 3 ruutmeetrit.

Härra linnapea korter on suurenenud 176,2 ruutmeetrilt 241,6 ruut-
meetrini, ning uskuge või mitte – endise luurekoordinaatori korter
112,5 ruutmeetrilt 299,4 ruutmeetrini. Esmapilgul tundub tegu olevat

müstifikatsiooniga, kuid kuivad arvud dokumentidel kinni tavad
seda. Kuidas see juhtus, seletagu asjaosalised ise.

Edu teile, lugupeetud isamaalised poliitikud, “korteribisnise” ajamisel
ka edaspidi, ütleks Kesknädala lugejad.

Tallinna linnapea Tõnis Palts 3 valet:

Esimene Paltsu vale: maja ei ostetud Eesti Humanitaarinstituudilt,
vaid EVP-de eest Tallinna linnalt.

Teine Paltsu vale: Maja eest ei makstud erastamisel 2-3 miljonit, vaid
42 000 reaalset krooni.

Kolmas Paltsu vale: Linnapea ei eksinud, vaid läks tehingus teadlikult
välja pettuse peale, sest ta teadis hästi, et ei Ilves ega Kross polnud
Levicomiga seotud ei teenistus- ega töösuhte kaudu.”

Veel üks väljavõte nädal hilisemast KESKNÄDALAST (5.august):
Palts valmistas ajakirjanikele pettumuse

Lõik raadiosaatest “Olukorrast riigis”. Raadio-2, pühapäeval 5. augustil

Anvar Samost: Kui sel nädalal Tõnis Paltsu Kiriku põik 4 korterite-
hing kaevati Kesknädala poolt üles, siis Palts valmistas mulle teatava
pettumuse, kui ta pressikonverentsil teatas, et linnapeana on tal palju
olulisematki teha, kui Kesknädalat kohtusse kaevata. Selle asemel, et
üldsusele korteritehingu tagamaid selgitada või omapoolseid argu-
mente esitada. Mulle tundub, et linnapea Palts on võtnud vale lähe-
nemise antud küsimusele.

Teatud erakondi esindavate poliitikute seas levib selline suhtumine,
et ajakirjanike küsimustele justkui ei peagi enam vastama. Et küll ma
ise tean, mis ma teen. Et ütlen ajakirjanikele, et see on nii vana asi ja
ma ei vasta sellistele küsimustele…

Kalle Muuli: Linnapeana on Tõnis Palts hoopis teises olukorras, kui
endise ärimehena ja Levicomi juhina, siis kui ta selle korteri sai. Nüüd

kui ta on linnapea, on ta kohustatud oma mineviku tehingutest väga
üksikasjalikult aru andma. Kõige halvem, mida linnapea teha saab,
on öelda – ah mis see teie asi on.

See on teatud mõttes praeguse valitsuse sündroom, kus igale
ebameeldivale ja eriti just Keskerakonna poolt kergitatud küsimusele,
vastatakse üleolevalt ja suhtutakse justkui mingisse intriigi …”

PRESIDENDIVALIMISED VÕIMULIITU MURENDAMAS

Aasta 2001 suvise poliitilise vaikelu rikub tõsiselt ara presidendivali-
miste kampaania. Kolmikliit soovib muidugi, et järgmine riigipea on
nende soosiku Lennart Meri tegude jätkaja. Sellel stsenaariumil oleks
kindel eelis, kui “troika” tuleks välja oma ühiskandidaadiga. Reformi-
kate eelistus Toomas Savi on ammu teada, kuid Isamaaliit otsustab
“promoda” ikkagi oma meest. Kui see oleks eeldatav persoon Tunne
Kelam, poleks asi nii hull. Aga isamaaliitlastest mängurid otsustavad
tuua püünele hoopis uue katsetaja Peeter Tulviste, mis lööb erakonna
seesmiselt kahte lehte.

Kuidas sündmused 21. septembril “Estonias” kulmineerusid – presi-
dendiks sai “lõplikult mahakantud” Arnold Rüütel – on praeguseks
ammuteada tõsiasi. See oli opositsiooni võit, mis lõppude-lõpuks viis
19. detsembrini, kus Laar viimaks ometi teatas oma “riigimehelikust
tagasiastumisest”.

Aga enne seda toimusid tõsised sündmused n.ö. kohalikul tasandil.
Toompea ahelreaktsioon sai alguse Tartus. 17. oktoobril teatab KESK-
NÄDAL, et Tartu volikogu asub juhtima ajalooprofessor Aadu Must
- juba Rahvarinde aegadel poliitikas nime teinud teadlane.

‘Tartus on täna kavas sõlmida uus võimuliit Reformierakonna, Kesk-
erakonna ja valimisliidu Tartu 2000 vahel. Et Isamaaliit jääb nähta-

vasti uuest liidust välja, saab volikogu esimeheks keskerakondlasest
ajalooprofessor Aadu Must.

Tartu linnapea Andrus Ansipi sõnul on uue võimuliidu erakondade
programmid lähedased ja see aitab hästi linna juhtida.

Kaks aastat ülikoolilinnas võimul olnud Isamaaliit läheb täna oposit-
siooni. Alles hiljaaegu presidenditoolile pürginud Peeter Tulviste kao-
tab oma köha volikogu esimehena ja viib kaasa ka isamaaliitlastest
abilinnapead Ilona Merzini ja Jüri Kore.

Isamaaliitlane Jüri Adams on öelnud, et lõhenemise lõplikuks põhju-
seks sai presidendi valijameeste valimine, mille käigus Isamaaliit
nõudis ultimatiivselt kahte kohta, kuid lõppkokkuvõttes jäi mõlemast
ilma.

Analüütikute arvates võib Tartu uus võimuliit sillutada teed ka muu-
tusteks mujal.”

Kahe kuu pärast on Tallinnaski võimul Keskerakonna ja Reformi-
erakonna pragmaatiline liit.

ISAMAALISE MÕISAVALITSEMISE KANDJAD

Siinses kogumikus ei ole püütud anda ülevaadet kõigist Tallinna
isamaalise juhtimise aspektidest. Tähelepanu on koondatud peame-
hele. Kuid eks eeskuju innusta jüngreidki. Oma mõõtmatus agaruses
paistis silma abilinnapea Liisa Pakosta. Kas sai ta lisainnustust
Isamaaliidu Tallinna piirkonna liidri ametist või ta lihtsalt ei saanud
teisiti, kui mängida ka oma liivakastist üpris kaugel. Nagu näiteks
Vabaduse väljaku detailplaneeringu asjad. Volikogu istungitel heitsid
linnavolinikud korduvalt ette, et abilinnapea Pakosta vilistab kin-
nitatud otsustele ning juhib asju oma suva järgi. Asja huvides esitame
väljavõtted tema vastu esitatud umbusaldusavalduse tekstist:

“2000. aastaks sai Tallinna linn endale noortelaeva “Tallinn”. Eest-
vedajaks selle laeva ülevõtmisel Haridusministeeriumilt oli Liisa
Pakosta. Vaatamata kompetentsete inimeste korduvatele ettepane-
kutele ning hoiatustele noorte merendushuviringide töö organisee-
rimise kohta, on lõpptulemus kurb: ligemale 7 miljonit krooni linna
raha on tänaseks sisuliselt tuulde lennutatud ning laev müüakse
ilmselt sentide eest vanarauaks. Selline on ebakompetentsuse hing
ning vist on ülbus nii suur, et Liisa Pakosta pole siiani suvatsenud
vastata volikogu saadiku Igor Pissarevi 19. aprilli 2001. aasta vasta-
vale arupärimisele.

Palju on räägitud Tallinna suurimasse linnaossa Lasnamäele spordi-
rajatiste ehitamisest. Organiseeriti uhke arhitektuurivõistlus. Voli-
kogu eraldas 2001. aasta eelarvest spordihalli rajamiseks 15 miljonit
krooni. Kuid uut spordihalli ikka ei ole.

Samasugune volikogu otsuse mittetäitmine on põhjustanud palju
probleeme Pirita majandusgümnaasiumi ümber. 2001. aastaks kin-
nitatud Tallinna linna eelarves oli Pirita majandusgümnaasiumi juur-
deehituse alustamiseks ette nähtud 14 miljonit krooni, mis lisaeel-
arvega transformeerus ümber kolmeks miljoniks krooniks ning häda-
päraseks remondiks…

Alates 1999. aastast on probleem üleval. Tehakse uusi projekte, otsu-
seid, kuid lahendused venivad ja venivad. Uus riigihange on välja-
kuulutamata. Haridusamet on valmis seda tegema, aga abilinnapea
Liisa Pakosta ei anna luba. Niimoodi siis täidetaksegi volikogu otsu-
seid Liisa Pakosta moodi…”

Proua abilinnapea nimetab kõike vaid “ajakirjandusele tuginevateks
hinnanguteks.”

Paltsu ajal Liisa mänguruum suureneb veelgi. Väikese huvitava vahe-
lugemisena toome siin ara n.ö. kuululoo 8. augusti KESKNÄDA-
LAST:

Sahinad Tallinna linnavalitsusest

Pealinna juhib Liisa-Ly Pakosta, Tõnis Palts teeb vaid nägu

“Saaremaa mehele Tõnis Paltsule öeldi Isamaaliidu peakorteris: “Sina
tee nägu, nagu juhiksid sa linna.” Tegelikult las Liisa kamandab nagu
ta õigeks peab. Tema oli juba noorpõlves Vanalinna majas Mardiga
suur semu. Ei jäta Mart nüüdki Liisat hätta!”

Nii hulgubki Palts sihitult mööda Tallinna linnavalitsust ja püüab
aegajalt ka ise mõnda korraldust anda.

Kui talle aga teatatakse, et “abilinnapea Pakosta on selles asjas juba
seisukoha võtnud”, jääb Palts kõhe vaiki nagu voonake väljal.

“Kui juba Pakosta ise otsustas, mida siis enam…”

Isamaaliit Tallinnas on hädas. Nii Siim Kiisler kui ka Aimar Altosaar
kavatsevad järgmistel valimistel respublikaanide nimekirja minna.
Isamaaliidul polegi muud üle jäänud kui Liisa Pakostale panus teha.
Sellelesamale Pakostale, kelle seiklustest “ESTLINE”il” vist küll kõik
ajalehetoimetused komprat täis on tassitud.”

Paltsu kommentaar sellele sahinale 9. augusti SL ÕHTULEHES:

“Kuna Pakosta on Isamaaliidu Tallinna piirkonna esimees, siis ma loomulikult kuulan ka tema arvamust.”

Tegutsemisiha on täis ka Leivi Šer, kes teatavasti teenis uue turva-
lisus- ja integratsiooniküsimustega tegeleva abilinnapeaameti 2000.
aasta novembris, kui EÜRP andis võidupanuse “seitsme päkapiku”
koalitsioonile. Tõsi, erinevalt temperamentsest Pakostast toimetab Šer
tasa ja targu. Seepärast tuli üllatusuudisena 23. oktoobri ESTONIJAS

ilmunud teave, et Leivi Šer on miljoneid linnaraha suunanud oma
partei huvide suunas.

Uudis levib kiiresti ka eestikeelsesse pressi. Asjaosalised muidugi
eitavad ja hämavad. Leivi Šer kinnitab BNSile, et raha jagamist ei
otsusta tema isiklikult, vaid sellega tegeleb spetsialistide komisjon…

31. oktoobri ÄRIPÄEV esitab oma juhtkirjas karmi süüdistuse:

Maksumaksja raha integreerus korruptsiooniga

“Tallinna turvalisus- ja integratsiooniameti juures tegutseb kolm
huvitavat komisjoni, mis vaatavad läbi taotlusi ja eraldavad raha
rahvustevaheliseks integratsiooniks, turvalisusuuringuiks jms. Neisse
komisjonidesse kuulub palju toredaid inimesi, kes paraku kantisid
linna raha oma firmadele või suisa iseendale.

Äripäeva arvates peab rahakantimise peakoordinaator, abilinnapea
Leivi Šer tagasi astuma ning komisjonid tuleb kogu täiega laiali saata.
Need inimesed integreerisid maksumaksja raha tugevasti kokku
korruptsiooniga.

Umbes viis miljonit krooni on kulunud kõlava nimega, kuid arvata-
vasti paberile mõeldud ja jäänud projektidele. Näiteks “Tallinna
elanikkonna enesemääramis- ja integratsiooniprobleeme”, mille kohta
võib öelda: kõik ja mitte midagi.

/—/

Kindlasti on rahvustevahelise integratsiooni edendamine vajalik, kuid
seda ei saa teha kabinettide vaikuses teoreetiliselt, nagu ülekullatud
komisjoni liikmete akadeemilised kraadid ja töökohad lubavad täna
eeldada.

Integratsioon peab toimuma ikkagi praktikas, mida aga Õismäe ja
Lasnamäe sõjakate eri rahvusest noorte kampade kogunemine ei
kinnita. Kui õnnestuks piir panna narkomaania ja AIDSi levikule,
laheneksid ka paljud integratsiooniprobleemid.

Korruptsiooniskandaal paneb ebamugavasse olukorda Tallinna linna-
pea Tõnis Paltsu, kes on lubanud ise tagasi astuda, kui seda ei peaks
tegema Leivi Šer.

Õige, Tõnis Palts vastutabki praegu linnas toimuva eest. Isegi sel
juhul, kui korruptiivsed rahaeraldised leidsid aset juba eelmise
linnapea Jüri Mõisa valitsemise ajal. Need olid Eestimaa Ühendatud
Rahvaparteile vastutasuks võimuliidu toetamise ja Jüri Mõisa
mitte-umbusaldamise eest.

Lausa karjuv vastuolu sõnade ja tegude vahel ilmneb aga integrat-
sioomkomisjoni liikme Agu Laiuse puhul. See mees on ühtlasi Jaan
Tõnissoni Instituudi direktor ja ühingu Korruptsioonivaba Eesti liige.
Oma kõikidelt ametikohtadelt tagasiastumine oleks vähim, mida
Laius teha saaks.”

30. oktoobri POSTIMEES teab, et kuritegevuse ja narkomaania
ennetus ning integratsioon on kokku neelanud üle 10 miljoni pealinna raha.

“32 kuritegevuse ennetamise projekti on tänavu saanud abilinnapea
Leivi Seri alluvusse kuuluvalt Tallinna turvalisus- ja integratsiooni-
ametilt 4,2 miljonit krooni, 41 integratsiooniprojekti 3,1 miljonit
krooni ning 27 narko- ja aidsiennetusprojekti 2,9 miljonit krooni.
Maksumaksja raha laialijagamist uurivad volikogu revisjonikomisjon
ja linnavalitsuse sisekontroll.

Mõis peab Seri rahajagamist õigeks. Nii kinnitab Arvi Tapver 1.
novembri EESTI PÄEVALEHES:

“Tallinna endine linnapea Jüri Mõis peab loomulikuks, et linn eraldas
21 miljonit krooni integratsioonikuludeks ja andis vene poliitikust
abilinnapea Leivi Seri haldusalas olevale turvalisus- ja integratsiooni-
ametile selle käsutamiseks vabad käed.

“Koalitsiooni olulisim küsimus on, kuidas koalitsioonileping välja
näeb. Iga punkti täitmine lepingus on raha küsimus,” ütles Mõis Eesti
Päevaleht Online’ile.”

Hoopis huvitav on Jüri Mõisa arusaamine raha ja poliitika suhetest:

“”Äris on võimalik huvide konflikti vältida, poliitikas mitte. Mis on
äris lubamatu, on avalikus sektoris täiesti loomulik. Ma ei kujutagi
ette, kuidas oleks seda võimalik vältida,” ütles Jüri Mõis.”

KAS ON VEEL VÄLJAPÄÄSU?

See on probleemiks nr.l. Mõisa-aegseid skandaale ei suuda enam üles
lugeda. Ja nüüd, kus Tallinna värk paistab rahulikult kulgevat, selline
jamade jama. Kõigepealt – kes need asjad päevavalgele tõi? Ilmselt on
mängus jälle Savisaare karvane käsi? Ehk osa venelastest? Aga
võib-olla koguni oravad, keda Tartu eeskuju innustab?

On kuidas on, aga midagi tuleb ette võtta. Vähemalt näidata, et
signaaliga on n.ö. arvestatud. Kõigepealt saab kinga altpoolt ametnik
- turvalisus- ja migratsiooniameti juhataja Galina Pantšenko. Leivi
Serile ollakse aga valmis andestama. Paltsu sõnade kohaselt ei näe ta
abilinnapeal otsest süüd, kuna sisekontroll ei olevat tuvastanud raha
jagamist parteiliste sidemete alusel… Šer siiski ei pääse, sest
Ühendatud Rahvapartei on võimupiruka juurde jäämise nimel valmis
“vahele jäänud” persooni välja vahetama. Solvunud Šer teatab selle
peale oma liikmelisuse peatamisest erakonnas, kuid kirjutab siiski
lahkumisavalduse. Tõsi, alles pärast 1. detsembrit.

Enne aga jõuavad kätte tõelised suursündmused. Alguse saavad need
sealt, kust keegi ennustada ei osanud – linna uue eelarve koosta-
misest.

1. novembril teatab BNS, et Tõnis Palts kavandab linnale hiigellaenu.

Tallinna eelarve miljardiga lõhki

“Ehkki finantsteenistus tegi Tallinna linnavalitsusele ettepaneku 2002.
aasta eelarve projekti koostamisel lähtuda piirmäärast 2,6 miljardit
krooni, suurenes see eelarvevaidluste käigus 4,1 miljardi kroonini.

4,1 miljardi krooni suurune eelarve tähendab vähemalt 1,4 miljardi
krooni suuruse laenu võtmist järgmisel aastal, ütles linna finantsjuht
Ahti Kallaste.

200 miljoni krooni ulatuses on kavas refinantseerida tänavu kavanda-
tud arvelduskrediiti, seetõttu on oodatav laenukoormuse kasv 1,2
miljardit krooni, millele lisanduvad intressikohustused.

Aastateks 2002-2004 koostatud laenustrateegia järgi, mille volikogu
kinnitas juunis, võib linn 2002. aastal kaasata võõrvahendeid 395 mil-
joni krooni ulatuses, millega laenukoormus oleks 2002. aasta lõpuks
22,1 protsenti aastaeelarvest.

Linnapea Tõnsi Palts ütles, et eelarvestrateegia eesmärgina oli püsti-
tatud eelarvedefitsiidist välja tulemine. “Tõepoolest, me praegu
rikume iseenda varasemat strateegiat ehk tuleme defitsiidist välja kol-
me aasta asemel 10 aastaga,” märkis Palts.

Linnapea sõnul 011 peamine see, kuhu linn kavatseb raha investeerida.
“Eelarve on tehtud linnakodanike huvidest lähtudes, selle tulemusel
kerkivad koolid ja haiglad ning ehitatakse teid,” selgitas ta. Palts lisas,
et seepärast kavatseb linnavalitsus esitada volikogule ka uue eelarve-
strateegia, et kavatsustel oleks legaalne alus.

Küsimusele, mida teeb linnapea, kui rahandusminister Siim Kallas
peaks Tallinna eelarvekava arvustama, vastas Palts: “Ma vastan talle
- kallis Siimuke, meie investeerime õigetesse kohtadesse ja edendame
seeläbi Eesti majandust, misläbi kasvab ka sisemaine kogutoodang.”"

Esialgu võetakse uudist pooleldi naljana – meretaguse mehe uitmõt-
tena. Seda teeb ka rahandusminister Siim Kallas, kes saadab linna-
peale kingituseks 57-kroonise raudkangi koos pilkekirjaga: “raudkang
peab viitama Archimedesele, kes tahtis sobiva toetuspunkti olemas-
olul kangiga liigutada maakera,” seisab kirjas.

Palts ei jää võlgu. Ta nimetab Kallase kriitikat populistlikuks ning
saadab talle riigi rahandusvigadele näkkuvaatamiseks peegli.

“Võidab Tallinn, võidab riik!” kinnitab linnapea. Kallas raiub vastu:
Tallinna linnapea plaani tõttu võtta 1,5 miljardit laenu läheks riik
kahe-kolme aasta pärast taandarengusse ja ka tallinlastel oleks see-
tõttu halvem elada.

6. novembril korraldab Siim Kallas pressikonverentsi, kus ta ütleb
otsesõnu:

Palts viib Tallinna pankrotti

(EESTI PÄEVALEHT, 7. november 2001.a.; Tuuli Koch, Jaanus
Piirsalu)

“Linnapea Tõnis Paltsu idee järgi 1,5 miljardit laenates muutub Tal-
linna linn paari aastaga maksejõuetuks, ütles eile rahandusminister
Siim Kallas.

Kallas märkis, et sarnaseid laenuvõtmise katseid on olnud ka vara-
sematel aastatel, kuid Tallinna kava on kõige ohtlikum. “Nii hullu asja
pole siiamaani vaatluse all olnud,” sõnas ta.

Kui linn muutub maksejõuetuks, tuleb raha laenuandjaile tagasi
maksta riigil ja teistel omavalitsustel. “Laenurahaga remonditud
koole ei saa ju võlausaldajatele laenu katteks ara anda,” lausus Kallas.

Palts vihastab. Tallinna 1,5 miljardi krooni suurune laen nulliks Kal-
lase sõnul kõik muud pingutused avaliku sektori eelarve tasakaalus
hoidmiseks ja selle läbi kannataks Eesti usaldusväärsus.

Linnapea Tõnis Paltsu vihastas, et Kallase pressikonverentsile ei kut-
sutud linnavalitsuse seisukohtade esindajaid. Ta nimetas Kallase
väiteid demagoogiaks ning valedeks.

“Rahandusministeerium on kulutanud kõhutavalt palju energiat, et
pulli teha ja Paltsu sõimata, selle asemel, et vaadata, kuidas oma raha-
asjad korda saada,” märkis Palts. “Nad võiksid tulla siis minu jutule,

et jagada oma häid ideid, kuidas juhtiva ja riiki toitva omavalitsuse
arengule kaasa aidata.”

Palts imestas, et kuidas saab teda mõistusele kutsuda mees, kes hää-
letab korduvalt miljardilise muuseumi ja suurhalli poolt 40 elanikuga
saarele.

Kallas kaebab. Rahandusminister märkis, et on valmis minema “väga
kaugele”, et takistada pealinnal suurlaenu võtmist. Tema sõnul on ta
Isamaaliitu kuuluva Tõnis Paltsu korralekutsumist laenu küsimuses
arutanud ka peaminister Mart Laariga.

Esialgu on rahandusministeerium käsutanud linna suunas veenmis-
taktikat. “Ultimaatumite aeg on veel ees,” märkis Kallas.

Vastates küsimusele, mis võiks olla Paltsu laenusoovi taga, vastas
Kallas, et linnapea tahab ilmselt minna ajalukku ja poliitikuna head
teha, saamata aru kaasnevatest negatiivsetest majanduslikest taga-
järgedest.

Kindlasti oleks ka neid, kellele linna suured investeeringud käsu
tooksid, kuna suured kulud tähendavad teatud ringkondadele suuri
tulusid, tõdes Kallas.

Rahandusminister võrdles linna laenukava olukorraga, kus riik ostaks
30 miljardi kroonise eelarve juures 20 miljardi eest tanke või lennu-
keid.”

Vaatamata rahandusministeeriumi teatele, et Tallinna laenusumma
eelarves võib olla maksimaalselt 400 miljonit krooni ja ka suurette-
võtjad soovitavad kavandatud 1,5 miljonit vähemalt poole võrra
kärpida, saadab linnavalitsus eelarve muutumatul kujul volikogusse.
Selle läbiminek on aga vähetõenäoline, kuna Reformierakonna frakt-
sioon lähtub partei juhatuse otsusest ulmekava mitte toetada.

Reformikate Riigikogu fraktsiooni esimees Jürgen Ligi kirjutab 9.
novembri POSTIMEHES:

“Sõjakalt nagu väepealik ja iseteadvalt nagu diktaator teatab ta linna-
peana oma otsuse: mina, Tõnis Palts, ehitan linna valmis. Mina pakun
lõpliku lahenduse.

Too endschlnss seisneks ühekordses hiigellaenus, millega tehtaks Tal-
linnas korraga ara “kõik vajalikud asjad”. “Mina”, mitte enam “teiste
raha”. Kõbisejad on populistid!

Viiel erineval moel ületab ta oma õigusi võõra raha üle otsustada.
Kõige väiksem eksimus on seejuures see, et värske poliitik ei märka
oma sõltuvust ei koalitsioonikaaslastest, ei omaenese erakonna prog-
rammist, ei eelmiste valimiste eelsest karmist kriitikast toonaste lae-
nukavade suhtes.

Regionaalpoliitikas on Palts koopia oma eelkäijast, kes kutsus üles
suunama regionaalrahad Tallinna.

Tallinna sadamasse viivad teed olevat riigi teede pikendus ja nii ka
tolle kohustus. Talle ütleb loogika, et ei Paidet ega Põltsamaad, Põlvat
ega Viljandit ole riik sadamasse viivate teede toetuseta jätnud, pea-
linna aga, näe, ahistab.

Eelarvet lõhki laenates meile ainult tundub, et teeme rahvale lõpliku
teene. Miski ei osutu tegelikult püsivaks, peale selle, et oleme otsus-
tanud oma laste raha üle.

Võlgu maha jättev poliitik jääb, tõsi, oma heategudes ületamatuks.
Kuid mitte tegude suuruse, vaid selle tõttu, et on teistelt võtnud iga-
suguse võimaluse “vajalikke asju” teha.

Nii saavad ka järgmine linnavalitsus ja linnapea tunda, et eelkäija on
ara kulutanud “teiste inimeste raha”. Ja saab ülejäänud Eesti, kelle
laenuvõimalust on kahjustanud kõige rikkam omavalitsus.”

Niisiis on võim Tallinnas jälle kaalukausil. Ja seekord pole esmaohuks
mitte savisaarlased, vaid oravatest liitlased. “Laenutüli kestab,” edas-
tavad teabeagentuurid. Seda ei tasanda ka Paltsu-Kallase ühine
lõunasöök 13. novembril “Maiasmokas”.

Lisaks need vanad jamad: kesklinna korterid, integratsioonirahad…
Volikogus käärib, see on selgesti tajutav. Presidendivalimiste ja Tartu
võimumuutuste järellainetus on jõuliselt pealinna jõudnud. Esialgu
küll all-linna, kuid paljukest sealt Toompeale. Kolmikliitlased kinni-
tavad avalikkusele, et midagi tõsist pole, aga tegelikkus näitab siiski
muud.

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

7. osa

Ei tule kuigi kaua oodata, kui lahvatab uus skandaal:

LINNAPEA KÄIK “PORDUMAJJA”

8. märtsi SL ÕHTULEHT:

Jüri Mõisa saladuslik visiit stripibaari

“Anonüümsust palunud allikad kinnitasid SL ÕHTULEHELE, et
Tallinna linnapea Jüri Mõis veetis teisipäeval kella 21 ja 22 vahel aega
striptiisibaaris Lily. Samuti väideti, et linnapea olevat tütarlapsega
külastanud baari ülakorrusel asuvat numbrituba.

Pealtnägijate sõnul olevat ta tunnise lõõgastuse eest tumedajuukselise
Leenaga maksnud 1200 krooni.

Jüri Mõis tunnistab baaris käimist, kuid eitab kategooriliselt seal
tütarlastega lähemat suhtlemist.

Veel teisipäeva õhtul eitas Mõis SL ÕHTULEHELE ka Lily baari
külastamist.”

Tõnis Erilaid nimetab Lily’d üheks Tallinna kuulsamaks lõbustus-
asutuseks.

“Tatari tänava alguses juba sügavau üheksakümnenda!! avatud Lily
ei ole tallinlaste seas sama hea kuulsusega kui stripibaari meelsasti
külastavate soomlaste hulgas. Halb maine seletab ilmselt, miks
linnapea Jüri Mõis teisipäeva õhtul kella poole üheteistkümne ajal
baarist koduteel olles SL Õhtulehele kindlal häälel väitis: “Ma olen
kõdus. Mingis Lilys pole ma käinud.”

Lily on kiviviske kaugusel linnavalitsusest, kuigi mitte just Jüri Mõisa
koduteel. Ja kümmekond minutit tagasi baaris viimase konjakipokaali
lõpetanud Mõis istus taustal möllava tümpsmuusika järgi otsustades
ilmselgelt veel autos teel Tiskresse.

Kiviviske kaugusel on hea sõna. Kui Mõis oleks valinud ühe selle
stripibaari ehte, julge silmavaatega SOaastase Leena (nimi on muu-
detud, kuid toimetusel on õiged isikuandmed teada), siis oleks ta
veetnud tunnikese naisega, kes elab kiviviske kaugusel köhast, kus
leidis oma kurva lõpu abilinnapea Mait Metsamaa. Just suhet Lee-
naga väitis anonüümne helistaja teadvat, kuid meie ei pruugi teda
uskuda. Linnapea kinnitab ju ka, et ta ei loovutanud Leenale 1200
krooni, isegi seda kolmandikku mitte, mis tavaliselt tüdrukutele Tal-
linna lõbuasutustes jäetakse. Leena ise, elamisloaga Eestis asuv naine,
ei ole muidugi selles süüdi.

Jutt muutub kolmapäeva hommikul

Ent kolmapäeva hommikul tunnistab ka Jüri Mõis juba seda, mida
teisipäeva õhtul otsustavalt tagasi lükkas: “Lilys käisin, kuid isegi
striptiisi seal polnud.”

Ainult väike süütu konjakijoomine.

Tallinlaste hulgas levib kõmu, et Lily on patune paik. Soome aja-
kirjandus ei tee endale tühjast tüli ning loetleb Lily väärtusi alati koos
hindadega, mida seal neiu eest tuleb maksta (olenevalt sellest, kas
saunaga või ilma – koos saunaga 850, ilma 700 krooni tund, väidavad
nad – kuid veel õndsas teadmatuses, et elu liigub edasi ja hinnadki
tõusevad). Ka Moskva ajalehed on Lilyle jõudumööda reklaami
teinud, kinnitades, et “puhaste ja heade tüdrukute hind on 40
dollarit”.

Vähemalt ühel korral on ka Eesti ajakirjandus Lilyd kui bordelli
esitlenud. Pealegi kõrgema seltskonna esindusasutusena. See oli 1995.
aastal, kui tollane kriminaalpolitseinik Köit Pikaro koos Saksa
telemeestega Lilys käis ning avastas neidudega pidutsemas mitu
tuntud ärimeest.”

Muide, egas huupi abilinnapea Ivar Virkus pakkunud välja ideed
muuta Tatari ametlikult “punaste laternate” tänavaks.

Järgmise päeva, 9. märtsi SL ÕHTULEHT pühendab toimunule jälle
terve juhtkirja:

Isamaaline dilemma

Kuigi linnapea Mõisa umbusaldus volikogus kukkus eile läbi, on
isamaalastel vesi ahjus. Oravad ja mõõdukad ilmutavad üha avaliku-
malt rahulolematust isamaalaste pidevate ämbrisse astumiste ja järjest
kriminaliseeruva imago üle, mis kolmiku reitingut mutta tirib. Isa-
maaliidu tegijateks on Mõisa ja Jürgensoni kõrval saanud Meelis Lao

ja keegi Sposato, sekka kuuleb Peterburi allilma-Mogila nimegi.
Sellega on koalitsioonikaaslaste kriitiline mass ületatud ja surve
sisepuhastusele jõuline. Oma erakonnasisest peakonkurenti Jürgen-
soni ohvriks tuua on pildiskandaali tõttu nõrgaks tehtud Laaril
keeruline (vastupidi, Laar on sunnitud toetama Jürgensoni ratid-
tee-afääri), seega jääb sõelale Mõis. Striptiisiskandaal on selleks sobiv
ajend.

Samas on Laaril Mõisast vabaneda keeruline, sest rahaka Mõisa-frakt-
siooni meelepaha võib kergelt muunduda Laari-vastase kompra
väljakäimiseks – olgu see siis värskema mäluga tulistamise tunnis-
tajad või visiidid lõbustusasutustesse. Oht, et alumist kaarti ara tõm-
mates kogu kaardimajake kokku variseb, on olemas ja Laari valikuid
ei saa just kadestada ning teda viimasel ajal kimbutav kidakeelsus
muutub kõrvulukustavaks. Laari teise ametiaja kulg kipub kangesti
meenutama esimest. Teist korda võimu kaotada kinnitaks, et Laar on
pikemaks võimulolekuks kõlbmatu, sest ei suuda kuidagi krabajaid
taltsutada ega intriige kontrolli all hoida. On saabunud sügavama
sisekaemuse aeg.”

Tõepoolest, Isamaaliidus on skandaale ja probleeme ülepea. Omaseks
saanud stiilis aga püütakse olnut eitada: kõik olla pahade kesk-
erakondlaste võimendatud pisiasjad.

20. märtsi SL ÕHTULEHES tunnistab Isamaaliidu peasekretär Andres
Ammas poole suuga, et erakond on Mõisa pärast mures:

“Jah, Jüri Mõisa suhtlemisstiil on pannud mitmeid erakonnakaaslasi
ja Isamaaliidu tervikuna mõttetult löögi alla. Mõis on lasknud
meedial maalida endast tontliku pildi, mis pole aatekaaslastele meel-
div. Liiga sinisilmselt on linnapea uskunud, et inimese eest kõnelevad
tema teod juba iseenesest. Et aga just analüüsivõime on Jüri Mõisa
tugev külg, olen kindel, et ta suudab korrastada ka Tallinna linna-
valitsuse avalikud suhted ja hoolitseda senisest paremini enda
reputatsiooni eest.”

Peasekretär läheb koguni nii kaugele, et võrdleb Mõisa Poskaga:

“Sobivat võrdlust otsides tuleb vaadata kaugemale ajalukku ja – nii
üllatav kui see ka ei tundu – õpetlik on seada kõrvuti hoopis näiteks
Jaan Poska ja Jüri Mõisa elulugu.

Tegudeinimesena oli ka Poska pidevalt mitmesuguste jõududega
konfliktis, aga tema ajaloolist tähtsust Tallinna ja kogu Eesti jaoks on
raske ülehinnata.”

28. märtsi EESTI PÄEVALEHES taunib ajaloolane ja Riigikogu liige
Küllo Arjakas sellist võrdlust kui ülimalt köhatut, Eesti riigi ühe looja
mälestuse rüvetamist. Loeme:

“POSKA RAJAS, MÕIS MÜÜB. Paraku on aga asjaolud nii, et
sedavõrd köhatut võrdlust pole hulk aega kohanud ja kähe linnapea
selline sidumine on kindlasti Jaan Poska ja paljude tema mälestuse
austajate jaoks üsnagi solvav. Manalamehena ei saa Poska end
köhatute võrdluste eest kaitsta.

Väga suured erinevused ilmnevad mitmes vallas. Kõigepealt käitu-
mises – linnapea Jaan Poska ei külastanud pealinna striptiisibaare või
sarnaseid asutusi, mida tollal kutsuti rahvakeeles lõbumajadeks või
litsimajadeks. Jaan Poskal polnud sidemeid allilmaga seonduvate
tegelastega ja tema käis oma tööajal Suurbritannias Eesti iseseisvu-
mise ideele toetust otsimas, mitte aga ei kulutanud oma tööaega
Londonis kahtlase taustaga rahvusvahelise kaliibriga ärisullerite
tagamaade uurimiseks. Poska ei ähvardanud linnavolinikke napal-
miga. Tõsi, seda polnud tema ajal veel leiutatud, aga sinepigaasi juba
tunti ning püssirohi oli üldlevinud.

Kui Jaan Poska maja Kadriorus oli tõusva eesti haritlaskonna ja
majandusmeeste kogunemiskohaks, siis paljud tänastest Eesti
haritlastest ja majandusmeestest ei tahaks kuidagi koos sattuda ühele

fotole koos linnapea ja tema “sõbra” Meelis Laoga, mille taustaks veel
ka viimase ihukaitsjad.

Suuri erinevusi nii käitumises, sidemetes, suhtumistes ning paljus
muus saaks veel pikalt jätkata. Laias laastus oli Jaan Poska ehitaja ja
rajaja. Tema ajal rajati linnapank, mitu haiglat, ehitati tütarlaste
kommertskooli uus hoone , suurendati linna elektrijaama, laiendati
kanalisatsioonivõrku ning täiendati veevärki.

Jüri Mõisa ajal on eeskätt toimunud olemasoleva mahamüümine, sh
ka Tallinna Vee aktsiate müük, mille eelkäija tegevust arendas ka
kunagine linnapea Poska.

SAHKER-MAHKER POSKA MAJAGA.

Just tänane linnavalitsus tahtis Jaan Poska kunagise ajaloolise ja arhitektuurilise väärtusega
elumaja üleüldse maha parseldada. Alles tugev avalikkuse surve
sundis linnavalitsust kavast loobuma. Järgnevalt otsiti võimalusi maja
kuidagi üle anda ühele väikesele venekeelsele nelipühilaste rühmi-
tusele. Miks ikka just neile, jäi vastuseta ning teatavasti volikogu
polnud ka sellise kavaga nõus. Mis aga ei tähenda veel, et tänaseks
oleks Jaan Poska majale leitud sobilik rakendus…”

MÕIS JÄTKAB VANA JOONT

Ehkki umbusaldusavaldused (22. märtsil esitati järjepannu juba viies)
linnavolikogus veel läbi ei läinud, näitasid märgid, et Mõisa aeg
tiksub lõpu poole. Ja selleks andis ekspankurist linnapea taas ise
põhjusi. Ikka mängus vana sõber Lao.

21. aprilli uudistest (BNS/SL ÕHTULEHT) loeme:
FBI seostab Laod Peterburi maffiaga

“Mitmed valitsusliidule lähedased poliitikud kinnitasid eile, et FBI
andmeil on Jüri Mõisa hea tuttav Meelis Lao seotud Peterburi organi-
seeritud kuritegevusega.

Siseminister Tarmo Loodus kohtus märtsis USAs FBI direktori Louis
Freeh’ga. Visiidi ajal peetud hommikusöögi ajal olevat FBI direktor
juhtinud siseministri tähelepanu Peterburi rahapesuoperatsioonidele,
mainides nimeliselt vahendajana ka Meelis Laod. Kuku raadio and-
meil ei informeerinud Tarmo Loodus valitsust FBI direktori hoiatu-
sest, nagu arendaks Peterburi allilm ulatuslikku majandustegevust
Eestis, käsutades selleks sidemeid Tallinna linnavalitsusega. “See on
fantaasia,” ütles siseminister Tarmo Loodus eile SL Õhtulehele. “Seda
küsimust pole ma FBI juhiga küll arutanud ja ei aruta ka.” Looduse
sõnul olid FBI direktoriga märtsikuise kohtumise ajal kõne all tule-
vikuplaanid. Minister tunnistas, et Eesti siseministeerium on Peter-
buri suunast huvitatud. Seepärast saadetakse sinna ka politseiatašee.

Meelis Lao nimetas kogu lugu BNSile antud lühiintervjuus alatuks
laimuks, mida ta isegi ei kommenteeri.

Ka keskkriminaalpolitsei Interpoli osakonna ülemkomissar Lemmo
Reimand keeldus kommentaaridest. Tema sõnul ei saa Interpoli Eesti
osakond ühtegi võõrriigi ametivõimude öeldud väidet kommen-
teerida, seda saavad teha vaid info edastanud riigid.”

Tekib küsimus, miks juba märtsis saadud informatsioonist vaikiti.
Kas kartis siseminister Loodus oma eelkäija (s.o. Mõisa) viha või
püüdis ta päästa erakonnaliidrist peaministri nahka? 12. aprillil oli
Riigikogus umbusaldushääletus Mart Laarile. Ehkki teerull toimis
(hääled 51-43), oli opositsiooni esindajail võimalus oma hinnang välja
öelda.

Ajakirjanduski tundub Laari ja Co luuludest väsinud olevat ning
annab omapoolset tuld: Juhtkirjas “FBI sünnipäevakink Laarile”

nendib 23. aprilli SL ÕHTULEHT:

“…ei saa öelda, et Laari ülekohtuselt nuheldakse – enamiku hädasid
on ta oma tegevuse või tegevusetusega iseendale ja kogu rahvale
kaela tõmmanud. Olgu nendeks siis rekordiline tööpuudus, raudtee-
skandaal, ekskoordinaator Krossi ümber käiv jama, pildiskandaali
kinnimätsimine, Kadrioruga mudaloopimine, FBI sekkumiseni välja
jõudnud Tallinna räpased võimumängud, lõhe ühiskonnas või dia-
loogi puudumine. Kaitsetaktikaks valitud kurdi mängimine pole
positiivseid tulemusi andnud, kangelaslik vaikimine mõjub pigem
enese süü tunnistamisena ning ühiskondlikku haletsust ei õnnestu
õnnetu kannataja kuvandi loomisega või tervel koalitsioonil kollek-
tiivse lolli mängimisega ammugi enam esile kutsuda. Selleks on asjad
ühiskonnas liiga kaugele arenenud. Välismaise kütuse paistel peesi-
tamine ning sealt määratud auhindadega kätlemine mõjub sise-
riikliku põletatud maa taktika taustal pigem õnnetu karikatuurina.
Paradoks on see, et seni lääne toetusega kelkinud Laari jõuetuse prob-
leemi on asunud lahendama hoopis lombitagune FBI, kes näeb ohtu
seal, kus meie kodukootud poliitikute kõrvad on kurdid…”

Asjale lisab tõsidust, et koalitsioonipartner Reformierakond on haka-
nud isamaalistest asjaajamistest üha distantseeruma. Konflikt lahva-
tab avalikult Tallinnas, kus abilinnapea Priit Vilba toob isamaalaste
süüdistustele vastuseks mitmed konkreetsed faktid tandemi Mõis-
Lao tegudest.

25. aprilli EESTI PÄEVALEHES kujutab Käi Kalamees nii:
Ametist lahkuv Vilba ajab süü sõpradele Mõisale ja Laole

“Tallinna abilinnapea köhalt tagasi astuv Priit Vilba paiskas eile õhku
süüdistused, et ärimees Meelis Lao korraldab ja juhib oma linnapeast
sõbra Jüri Mõisa mahitusel pealinna asju.

Reformierakonda kuuluva Vilba sõnul on Lao viibinud erinevatel
linnavalitsuse nõupidamistel ja jaganud telefoni teel korraldusi tema
alluvatele. “On jäänud mulje, et Lao on mõjutanud nii uue prügila kui
ka Lennusadamaga seotud otsuseid. Samuti on ta olnud huvitatud
kinnisvaratehingutest Tallinna vanalinnas ja hankinud vastavat
informatsiooni linnaametitest,” paljastas Vilba Lao ärihuvisid.

Mõisa sagedane kaaslane Lao võttis näiteks osa 2000. aasta oktoobris
linnapea juures toimunud nõupidamisest, kus olid jutuks
Lennusadama küsimused. Seal esindas Lao Vilba väitel selgelt neid
äriringkondi, kelle huvid on mängus Lennusadama käi ehitustööde
juures. Ta seostas otseselt Laod ja sadama juures askeldava firma AS
BPV presidenti Aleksandr Rotkot.

LAO KÄSK. Vilba andmetel helistas Lao säästva arengu ja planee-
rimise ameti juhatajale Toomas Tautsile ja käskis anda ehitusloa
Lennusadama alale. Tauts jättis selle korralduse täitmata.

Vilba märkis samas, et ilmselt on viimasel ajal Lao ja linnavalitsuse
koostöö vähenenud. “Mina teda oma eestoas enam näinud ei ole. Oli
periood, kus ta veetis seal mitmed tunde,” lausus Vilba, kes jagas
eestuba isamaaliitlasest abilinnapea Heiki Kivimaaga.

Peatse linnavolikogu liikme Vilba sõnul on linnavalitsus Mõisa juhti-
misel vaadanud seadustest ja headest tavadest mööda Bekkeri sada-
ma, Vabaduse platsi detailplaneeringu ja Tallinna strateegilise
arengukava juures. Ta lisas, et kui käidi välja idee rajada Kaarli puies-
tee alla parkla, tabas süüdistuste laviin teda, kuigi asja peamine
vedaja oli abilinnapea Liisa Pakosta.

PAKOSTA KOOSKÕLASTAS VILBA PUHKUSE AJAL. Nimelt olevat
isamaaliitlane Pakosta kooskõlastanud eelmisel suvel Vilba puhkuse
ajal ja tollasest linnaplaneerimise ametist mööda minnes Vabaduse
platsi detailplaneeringu erinevate komisjonidega. “Tulin tööle ja võt-
sin informatsiooni teadmiseks, sest pidasin seda linnavalitsuse ühi-
seks otsuseks,” selgitas Vilba.

Pealinna strateegilise arengukava koostamisel eirati sisuliselt riigi-
hangete seadust. Et mitte kuulutada välja avalikku konkurssi, tellis
linn firmalt Amix Entertainment töö kahes osas, makstes kahel korral
reservfondist 200 000 krooni. Antud firma valis välja linnapea isikli-
kult, lausus Vilba. “Eri lugu on Lilleküla jalgpallistaadioniga, mille
rajamist ma toetan, kuid 100 miljoni krooni suurust objekti ei saa teha
seadusi eirates,” rääkis Vilba.

Pakosta nimetas Vilba väiteid pahatahtlikuks hüsteeriaks ja laimuks.
“Kukkumise pealt üritab Vilba veel jalaga lüüa ja jääb arusaamatuks,
mida Reformierakond nende rünnakutega taotleb,” ütles Pakosta
ETA-le. “Minu hinnangul on käitutud nii, nagu on kokku lepitud.”
Samas tunnustas Pakosta Vilba lahkumisotsust. “See on aumehelik ja
kena,” lisas ta.

Vilba sõnul sündis tema lõplik lahkumisotsus ööl vastu eilset ja ilma
Reformierakonna surveta.

Lahkuva abilinnapea väitel on talle vastuvõtmatu Mõisa juhtimisstiil,
mis välistab meeskonnatöö. “Linnapeal on oma lemmikud ja soo-
sikud, kellele on kõik lubatud. Lemmikud sekkuvad teiste abilinna-
peade tegemistesse. See tekitabki pingeid,” rääkis Mõisa tagasi-
astumist vajalikuks pidav Vilba.”

JÜRI MÕISA PÄEVAD LOETUD

Tekkinud olukorra püsimine on halvav nii Tallinnale kui kogu riigile.
ÄRIPÄEVA (24. aprilli juhtkiri) arvates vajab

Eesti poliitikamaastik kiiresti giljotiini:

“Äripäeva hinnangul tuleb ühiskonnas tekkinud umbusalduse ja
pingete maandamiseks muuta keskvalitsuse ja Tallinna linnavalitsuse
koosseisu. Kõige parem lahendus on Mart Laari ja Jüri Mõisa tagasi-
astumine.

Praeguste juhtidega ei ole võimalik enam rahva usaldust taastada.
Ministrid ning linnajuhid võivad teha õigeid otsuseid ja tublit tööd,
aga kuna neid ei usaldata, siis on neil oma otsuseid väga keeruline
avalikkusele põhjendada. Tartu linnapea ja Reformierakonna juhatuse
liige Andrus Ansip ütles möödunud nädalal, et usalduse kaotus on
poliitikule piisav põhjus ametist lahkumiseks. Tal on õigus. Kui usal-
duse kaotanud poliitikud jätkavad kõrgetel ametikohtadel, siis
pidurdavad nad Eesti arengut.

Viimane avalikkuse ette toodud süüdistus puudutab Jüri Mõisa,
Meelis Laod ja Peterburi allilma. Väidetavalt hoiatas FBI juht sise-
minister Tarmo Loodust, et Peterburi allilm on seotud Tallinna linna-
võimuga ja ostab Tallinnas kinnisvara kokku. Jüri Mõisa kinnitusel on
tegemist valega, mille taga ori Reformierakond. Tegelikult ei ole prae-
gu küsimus Laos, vaid selles, et kaks võimuparteid ei suuda vähemalt
Tallinnas normaalselt koos töötada.

Äripäeva hinnangul on kolmikliit kohustatud seniste koalitsiooni-
valitsuste koosseisud nii Toompeal kui all-linnas ümber vaatama, sest
kolmikliit lubas võimule tulles peatada rahva võõrandumise riigi-
võimust. Poliitikute suhtes umbusalduse suurenemisega kaasneb oht,
et valimisaktiivsus parlamendi ning kohalike omavalitsuste valimistel
väheneb ja edu saadab populiste. Et sellist arengut vältida, peavad
kolmikliidu erakonnad sundima usalduse kaotanud poliitikud kõrge-
test ametitest lahkuma.

Isamaaliidu anonüümseks jäänud esindajad kinnitasid eile aja-
lehtedes, et lähiajal hakkab päid lendama. See oleks kiiduväärt.
Piltlikult öeldes tuleb Eesti poliitikamaastikul valitsevate problee-
mide lahendamiseks käsutada giljotiini. Eutanaasia peale lootmine
pole andnud tulemusi.”

“Revolutsiooniline situatsioon” linna valitsemises on haripunktis.
Mõisa päevad on loetud – nii annab märku Reformierakond. Oravate

avalikku väljatulekut oodati juba volikogu 3. mai istungil, kuid
esialgu see viibis. Ent kaks nädalat hiljem oli umbusalduse tekst
(järjekorras kuues!) volikogu juhtide laual.

Istungipäeva hommikul, 17. mail, põhjendas ettevõetut SL ÕHTU-
LEHES reformikas ja volikogu liige Keit Pentus nii:

“Tänaseks on juba võimatu mööda vaadata tõsiasjast, et nii Eesti
avalik arvamus kui ka avalik sõna seostab pealinna linnapead kõigi
võimalike negatiivsete asjadega.

Selline renomee on üks peamistest põhjustest, miks linnavõimu
usaldusväärsus on kahanenud kriitilise piirini. Ja paraku on selle eest
vastutav tänane linnapea Jüri Mõis.

Reformierakond on sügavalt veendunud, et täna linnas võimul olev
koalitsioon peab jätkama.

Koalitsiooni juhi Jüri Mõisa jätkamise korral pole võimuliit aga
paraku töövõimeline.

Kui rivis on üks mees, kes järjekindlalt valet jalga marsib, siis tuleb
sellel mehel rivist lahkuda.

Meie oleme sellest põhimõttest lähtunud ning reformierakondlasest
abilinnapea, kelle tööga järjekindlalt rahul ei oldud, on tänaseks
linnajuhtimisest eemale astunud.

Mis puudutab Isamaaliidu ettepanekut volikogu esimehe ning
linnapea köhad Reformierakonna ja Isamaa vahel vahetada, siis on
see igal juhul väga hea ettepanek.

Reformierakonna Tallinna piirkonna juhatus ning fraktsioon võtsid
selle ettepaneku ka üsna ühehäälselt vastu, kuid jäid kindlaks oma
varasemale otsusele – tänane linnapea Jüri Mõis peab linnajuhtimisest
taanduma ning nime taga olevate tiitlite vahetamine ei saa olla
lahendus.

Kui orkestris on pillimees, kellel puudub muusikaline kuulmine ning
kes ei oska pilli mängida, siis võib talle ju kätte anda teise pilli ja

loota, et pärast seda hakkab orkestrist ilus muusika tulema, aga
tõenäoliselt sünnib sellest järjekordne kakofoonia.”

Kuidas päevasündmused volikogus arenesid, sellestki sama ajalehe
vahendusel (SL ÕHTULEHT 18. mail 2001.a.):

Linnapea Jüri Mõis rebis umbusaldusavalduse puruks

“Reformierakond üritas eile juba kuuendat korda köhalt kangutada
isamaaliitlasest Tallinna linnapead Jüri Mõisa. Mõisa umbusaldamise
algatamiseks vajalikud 17 linnavolikogu liikme allkirjad saadi kokku.
Peale reformikate andsid paberile autogrammid ka Vilja Savisaar,
Vladimir Velman, Ain Allas ja Kalle Mihkels Keskerakonnast, vene
poliitikud Pavel Starostin, Leonid Tsingisser ja Igor Pissarev ning
Elmar Sepp Koonderakonnast. Reformierakonna fraktsioonist ei
kujutanud ainsana alla ainult Jüri Mõisa endine abikaasa Tiina Mõis.

Mõis küsis umbusaldusavalduse teksti näha, et veenduda, kas seal
tõepoolest on 17 allkirja. Paberi oma kätte saanud, rebis ta selle
lihtsalt puruks ja teatas: “Reedel kohtun koalitsiooninõukoguga ja
tõstatan küsimuse koalitsioonilepingu rikkumisest Reformierakonna
poolt.” Mõisa sõnul näitavad Reformierakonna ja Keskerakonna
liikmete allkirjad seda, et koostööd teevad hoopis Keskerakond ja
Reformierakond, kuigi viimane on selles kogu aeg hoopis Isamaaliitu
süüdistanud.

Reformierakonna fraktsiooni esimees Maret Maripuu otsis välja
umbusaldusavalduse teksti koopia ja suutis sellele uuesti koguda 17
allkirja. Seega umbusaldamine kähe nädala pärast ikkagi toimub.
Selle läbiminekuks aga on vaja vähemalt 33 häält, saadikuid on Tal-
linna linnavolikogus 64.

Jüri Mõis ei usu, et umbusaldushääletus läbi läheb: “Tegemist on juba
kuuenda umbusaldusavaldusega minu vastu ja küllap tuleb neid
veel.”"

SEEKORD JÜRI MÕISA ISAMAALIIDU LINNAVALITSUSE LÕPP

Aga uut teksti polnud enam tarvis koostada. Jüri Mõis saab lõpuks
aru: Tallinn-mõisa valitsemisel on lõpp mis lõpp. 31. mai hommikul
teatavad ajalehed, et uus linnapeakandidaat on saarlasest ärimees
Tõnis Palts, keda toetavad nii Isamaaliit, Mõõdukad kui Reformi-
erakond.

Mõned kätked säinal päeval volikogus toimunust Eve Heinla re-
portaažist (SL ÕHTULEHT 1. juuni 2001.a.):

“Tallinn oli ilma peata”

“Saal on lämbe. Kõigepealt räägitakse, kas ikka lülitada päevakorda
alaealiste öise liikumispiirangu ajutise lühendamise ja selle õiguse
linnavalitsusele andmise jutt. Kuid volikogu ootab muud. Pilgud on
suunatud Mõisale, kelle lahkumisega veel enne istungit oli problee-
me. Alaealised ei lähe kellelegi korda. Endine interrinde juht Jevgeni
Kogan libistab end ettevaatlikult kargu najal vabale toolile ja ootab,
et ehk tema saadikuvolitused taastatakse.

Umbes kell veerand viis teatab Mõis, et tahab esineda avaldusega.
Probleemid on kadunud. Linnapea teatab, et astub tagasi, sest koalit-
sioon on tema asemele leidnud sobiva kandidaadi. Kõik.

Mõisale tuletatakse meelde aprillikuist lubadust peaminister Laarile,
et ta püüab sõber Meelis Laoga mitte kohtuda. “See, mis Lao kohta
vahepeal räägiti, on sulaselge väljamõeldis ja laim. Meelis Lao on
vahepeal saanud Eesti Poksiliidu juhatuse liikmeks, ta on igati legaal-
ne kodanik, üks suuremaid Eesti maksumaksjaid, kindlasti suurem
kui väga mitu juhtivat tegelast, kes tema üle tahavad kohut mõista,”
ütles Mõis ja lubas Laoga edasi suhelda.

Volikogu kütis Mõisa lahkumise heaks 40 poolthäälega, üks linna-
volinik jäi erapooletuks.

Jüri Mõisa kohuseid täidab kuni uue linnapea ametissenimetamiseni
abilinnapea Heiki Kivimaa. Mõis jätkab volikogu liikmena. Ta saab
puhkusekompensatsiooni ja peab linna vara ilusti üle andma. Uut
linnapeakandidaat!, parteitut ärimeest Tõnis Paltsu, saalis pole.

Pärast kella viit on saal pooltühi. Volikogu jätkab muude päevakorra-
punktidega. Kogan volikokku tagasi ei saa: vaid neli saadikut on
tema volituste taastamise poolt. Mõis on saalist lahkunud…”

/—/

Mõisa kukutamises visadusega silma paistnud Keskerakond otsustas
seekord lõpuni minna. Nende initsiatiivil toimus pärast korralist ka
veel volikogu erakorraline istung. Päevakorras üksainus küsimus:
uue linnapea valimine. Koalitsiooni kandidaadi Tõnis Paltsu kõrvale
seadsid Keski mehed oma liidri Edgar Savisaare. Häaletustulemus
(31:31) ehmatas võimuhoidjaid tõsiselt ning järgnevatel päevadel tuli
kõik mängu panna, et 5. juuniks määratud uues valimisvoorus oma
võtta.

Kuidas sündmused tol päeval Vana-Virus kulgesid, sellest Eve Heinla
järjekordses reportaažis (SL ÕHTULEHT 6. juuni 2001.a.):

Tõnis Palts sai linnapeaks

/—/

“Linnavolikogu väravas võtavad tulijaid vastu Keskerakonna noored,
kes sisenejatele tulipunaseid lendlehti pihku pistavad. Lehel on
Jevgeni Kogani foto aastatetagusel Interrinde miitingul. “Mõtle ja
meenuta, enne kui hääletad…” ütleb üleskutse.

Enne linnapea valimist taastati noorpoliitikute tegutsemisest hooli-
mata Kogani volitused. Kogan lonkas kepile toetudes tähtsalt oma
köhale, prillid ninal.

Sõna võtab keskerakondlane Liina Tõnisson: “Tahan teada selle isa-
maalaste isamaalise armastuse hinda!” Saal naerab. Isamaalane Lauri

Vahtre uurib, kas tõesti ei saa opositsioon ilma lärmita hakkama. Ja
nähvab Vilja Savisaare poole: “Kas sul läks grammofon rikki?” Proua
Savisaar õiendab midagi arusaamatut vastu.

Kui volikogu esimees Rein Voog palub üles seada linnapeakandidaa-
did, on kõigepealt pikk vaikus. “Kas ei esitatagi? Saan aru, et on teisi-
päev ja palav ja lõbus tuju…” Naer.

Toivo Tootsen seab üles kandidaadi number üks – Keskerakonna liidri
Edgar Savisaare. Kandidaadi nägu on ükskõikne. Siis esitab Jüri Mõis
Tõnis Paltsu. Too on väga tõsine.

Pikk salajase hääletuse järjekord. Veidi enne kella 17.30 viiakse
niruvõitu väljanägemisega valge hääletuskast kinnisesse ruumi ja
komisjon loeb hääled üle. Pisut hiljem kõnnib kõnepulti Tõnisson ja
vuristab tulemused ette: 64 hääletussedelit, kõik vormikohaselt
täidetud: Savisaar 27 ja Palts 37 häält.

Pikk aplaus. Rein Voog annab uuele meerile lilled ja soovib õnne. Jüri
Mõis riputab Paltsu kaela ametiketi ja loeb õpetussõnad peale.
“Kinrütan oma kogemustest: omade toetus on kõige tähtsam. Mõtle
rohkem, mis tallinlasi huvitab ja püüa vähem mõelda sellele, mis
ajakirjanikke huvitab. See on ka edu võti. Ja kolmandaks, ara ameti-
ketti ara käota. Minul oli kogu aeg mure, et selle kuskile maha jätan!”

Uus linnapea tänab kõiki, ka oma ägedat konkurenti Savisaart, keda
polegi enam saalis, ausa võitluse ja usalduse eest…”

“Ja Jüri tahan tänada, kes oli mulle eriti viimasel päeval tugevasti
toeks. Ta on mulle ka oma meelekindlusega eeskujuks.”

“Kuidas Jüri Mõis mind aitas? Ta toetas mind. Läbirääkimiste käigust
tean kõike. Kust ma lisahääled sain? Ma ei tea. Ei tea ka seda, kuhu
ma hääled eelmine kord kaotasin.”

Hiljem selgub, et üks hääl tuli kindlasti just Koganilt, kes hääletades
demonstratiivselt koperdas, nii et pealtnägijad tema hääletussedelilt
liigse pingutuseta eelistust lugeda said. Kuna hääletustulemused kin-
nisesse ümbrikusse pitseeriti, pole enam võimalik selgitada, kuidas
keegi täpselt hääletas.”

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

6. osa

UMBUSALDUS JÄLLE KÄIKU

Juba 20. jaanuaril on EESTI PÄEVALEHEST lugeda, et lähiajal algatab
Keskerakond linnapea Jüri Mõisa vastu umbusalduse.

“Edgar Savisaar kinnitas eile, et umbusaldusavaldus algatatakse
kindlasti. “Ma ei tea praegu, kas see tuleb järgmisel või ülejärgmisel
istungil,” ütles ta.

Volikogu vähemuse toetusega arvestada võiva Keskerakonna liidri
sõnul on ka kõigis koalitsiooniparteides inimesi, kes Mõisast lõplikult
tüdinenud. “Kus selg sirgu aetakse ja end kokku võetakse, ma ei tea,”
märkis Savisaar, soovimata umbusaldusavalduse tulemust ennus-
tada.”

“Mida Keskerakond sellise propagandarünnakuga võidab?” küsib
ajaleht juhtkirjas, ja vastab:

“Hoiab Mõisa ebameeldiva avalikkuse tähelepanu all ning püüab
rikkuda tema niigi räsitud imagot. Tekitab linnavalitsuses ja -voli-
kogus pingelise olukorra, sest surve all võib Mõis teha samasuguseid
rumalusi nagu kolm kuud tagasi, mil ta šokeeris paljusid pooldajaid
Meelis Lao appi kutsumisega.”

8. veebruaril jõuabki volikogusse umbusalduse tekst ning 22. veeb-
ruaril on see ka esindusorgani päevakorras.

Nagu arvata ongi, ei saanud see vajalikku toetust. Siiski oli vastu-
häälte arv seekord suurem kui sügisel: 26 tollase 23 asemel.

Keskerakond aga andis samas üle uue – järjekorras kolmanda -umb-
usalduse, põhjenduseks Tallinna linnapea lubamatu esinemine

Helsingis, kus Mõis võrrelnud Tallinnast ärakolinud venelasi neegrite
ja türklastega.

Sama päeva SL ÕHTULEHT valgustab Allar Viiviku kujutises
sündmust nii:

“Soomes peetud kõnes võrdles linnapea Jüri Mõis Tallinnast ära-
kolinud venelasi neegrite ja türklastega, keda pealinnal oleks üles-
ehitustöödel hädasti vaja läinud. Linnavalitsuse väitel pole aga Mõis
midagi sellist öelnud.

“Kahetsusväärne on see, et umbes 50 000 vene päritolu linlast on
Tallinnast ara kolinud,” kordas tundmatust palunud allikas Jüri
Mõisa suust üleeile Soomes kõlanud mõtteavaldust.

Linnapea ütles allika kinnitusel niimoodi Helsingis Tuglase Seltsis
peetud avalikus ettekandes. “Kahetsusväärne on see fakt sellepärast,
et nende näol kaotas Tallinn tööjõudu, mida linnal oleks vaja läinud
samal moel, nagu neegrid ehitasid üles Ameerikat ning türklased
Saksamaad,” tsiteeris too isik SL Õhtulehele Mõisa mõttekäiku.

Et Jüri Mõis sellist võrdlust käsutas, kinnitas ka raadio Vaba Euroopa
korrespondent Evelyn Höglund. “Pärast sellist sõnavõttu on väga
raske veenda soomlasi või ükskõik keda selles, et Eestis ei suhtuta
vähemusrahvustesse halvustavalt,” lausus Höglund oma eileõhtuses
kommentaaris. “Võib-olla sama raske on mõnel mehel uskuda, et
temasse suhtutakse sõbralikult ja austavalt pärast seda, kui tema foto
pihta on püstoliga kätt harjutatud. Vähemasti on tegu sama sorti
maitselageduse ja sulaselge matslusega,” lisas korrespondent.

“Midagi sellist ma küll ei kuulnud. Vähemalt mitte sellises sõnas-
tuses,” väidab linnavalitsuse avalike suhete nõunik Kaido Padar.

Tallinnas integratsiooni korraldav abilinnapea Leivi Šer ei soovinud
eile Jüri Mõisa sõnu kommenteerida, sest polnud väidetavast räigest
arvamusavaldusest veel midagi kuulnud.

“Tahaksin linnapeaga sel teemal rääkida!” võttis tuld Isamaaliidu
peasekretär Andres Ammas. “Seda muidugi juhul, kui selline lause
tõesti tema kõnes oli. Võib-olla rebis keegi mõtte lihtsalt kontekstist
väljaja tõlgitses valesti?” hakkas ta kahtlema.”

Antud kontekstis on huvitav ara tuua veel üks materjal SL ÕHTU-
LEHEST 6. märtsil 2001.a. See on Edgar Savisaare kirjutis

Napalmi teile, napalmi!

“Vaoshoitud Eesti ajakirjandus ei ole seni pidanud sündsaks kujutada
Jüri Mõisa järjekordsest strateegilise tähendusega esinemisest, kui ta
22. veebruaril vastas Toivo Tootseni arupärimisele Tallinna linna-
volikogus.

Mõis tuli saali istungi lõpul ja oli silmanähtavalt halvas tujus. Miski
polnud sel õhtul läinud nii nagu tema soovis. Üksteise järel olid
tupikusse jooksnud või läbi kukkunud Jaan Poska maja nelipühi-
lastele üleandmise, üüri piirmäära tühistamise ja Tallinna sada-
ma-alade müügi projekt.

Mõisa saatis istungitesaali tema perekond: Kerttu Õlmann-Mõis ja
Meelis Lao. Peab lisama, et Lao käitus juuresolijate tunnistust mööda
korrektselt, jälgis tähelepanelikult toimuvat ja vestles vaid ühe
kohalviibiva Mart Laari nõunikuga, kellega nad näisid olevat vanad
sõbrad.

IRL liige Jüri Mõis jagab tähelepanekuid

Jüri Mõis jagas linnavolinikele oma tähelepanekuid naaberriikide
kohta, kus tema arusaamist mööda polevat omavalitsustes koalit-
siooni ega opositsiooni. Ei Soomes ega Rootsis ega Inglismaal – vaat
niisugust pulli pole ma kuskil näinud, väitis Mõis. Ta kahetses, et
Tallinnas on selline terav vastasseis, aga “me oleme teie meetodid üle
võtnud ning nüüd aru saanud, et need on ekslikud”. Teha polevat aga

enam midagi, küll aga loota, et “järgmiste valimiste järel me niisugust
koalitsiooni ja opositsiooni tsirkust kohalikes omavalitsustes enam ei
harrasta”.

Keskerakonnale lubati tulevikus linnarahva rahaga kirmimakstavas
Pealinna lehes avaldamisvõimalust kui “te õpite meiega koos elama
ja töötama siin kohalikus omavalitsuses – enne ei saa!”.

Edasi kurtis Mõis, et linnajuhtide vastaste umbusaldusavaldustega on
avatud uus Pandora laegas ning lisas: “Uskuge mind, me oleme
nooremad ja tugevamad, kui te tahate sõda, siis napalm tuleb ikka
siia minu poolt vaadatuna vasakutesse pinkidesse.”

Kõigepealt eksis Mõis “nooremate ja tugevamatega”. Volikogu kõige
kõrgema keskmise vanusega fraktsioon, Mõõdukad, istub koalitsiooni
poole peal. Pealegi ei tulnud Mõis võimule nooruse jõul, vaid ära-
ostmise ja märgitud pastapliiatsitega.

Jüri Mõis ajas jama

Teiseks on ekslikud Mõisa arusaamad selle kohta, nagu poleks mujal
maailmas omavalitsustes koalitsiooni ja opositsiooni “tsirkust”. Helis-
tasin mõnda naaberpealinna ja sain Mõisa kirjeldusele vastupidise
pildi.

Mõistmatuks jääb Mõisa hädaldamine selle üle, et talle olevat kuulu-
tatud sõda. Võrreldes volikogu eelmise koosseisu opositsiooniga: Isa-
maaliidu, Mõõdukate ja Reformierakonnaga, oleme meie käitunud
liigagi leebelt. Tookord korraldati koalitsiooni juhtidele kaheksa
(meie seni vaid kolm!) umbusaldusavaldust. Võeti vaheaegu küsi-
muste arutamise blokeerimiseks ja marsiti aeg-ajalt saalist välja. Toivo
Jürgenson organiseeris volikogu ees pikette – kord toodi isegi asot-
siaalid köhale, et vaatemäng oleks dramaatilisem, Mart Laar ja Rein
Voog korjasid linnarahva käest allkirju erastamise vastu.

Nemad ise alustasid!

Niisiis alustas terava vastasseisuga seesama seltskond, kes on praegu
võimul ja kuhu ka Mõis kuulub. Ometi ei arvanud me kordagi, et
koalitsiooni vastu peetakse sõda. Meie ei nõudnud tollase oposit-
siooni käest, et nad peaksid oma arvamusest loobuma. Meie ei
nõudnud kapitulatsiooru tähendavat “koostööd”, sest mõistsime, et ka
opositsioonil on oma valijad, kelle huve nad peavad kaitsma.

Mõis ja partnerid ei ole tegelikult teinud katsetki Keskerakormaga läbi
rääkida, kompromisse otsida, kokku leppida. Jääb mulje, et neile
tähendab koostöö, et kõik võtavad jäägitult omaks Jüri Mõisa arva-
muse.

Kokkulepe tähendaks seda, et me peaksime vaid takka kütma, kui
Mõis tahab müüa Tallinna Vee, Tallinna Soojuse, tõsta linnarahvale
osutatavate teenuste hinda ja suurendada samal ajal linnajuhtide
palka. Ning kui me sellisele koostööle ei lähe, on ühed meist “neeg-
rid”, teised “lollikari” ja kolmandaid ähvardatakse napalmiga. Justkui
poleks me Tallinnas, vaid Saigonis.”

JÜRI MÕIS APPI SULIÄRIMEESTELE

Isamaaliselt-mõõdukas valitsus surus 2000. aasta lõpus läbi oma
tahtmise – Eesti Raudtee erastati. Võitjaks kuulutati suurima – 1,7
miljardi kroonise – pakkumise teinud Rail Estonia. Ehkki “Ameerika
superfirma” taust polnud selge, kilkas teede- ja sideminister,
isamaalane Toivo Jürgenson Eesti erastamisajaloo suurepärasest või-
dust. Tema ja Erastamisagentuuri nõukogu esimees, majandusminis-
ter, mõõdukas Mihkel Pärnoja dirigeerisid Laari-valitsuse tahet:
poolthääli tuli 7, vastu 4. Eesti ajaloo huvides nimetame siin ka vastu-
hääletajaid. Need olid opositsiooni esindajad Liina Tõnisson (Kesk-
erakond) ja Tiit Tammsaar (Rahvaliit) ning ärimees Toomas Luman
ja Ignar Fjuk valitsuskoalitsiooni kuuluvatest reformikatest.

Peagi selgus, et Rail Estonia peavahendajaks eestlastega on USAs
finantspettuste pärast tagaotsitav Antonio Angotti alias Tony Massei.
Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et teda mähi tas väga informeeritud
persoon – Eesti luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross. Piisas tema
telefonikõnedest, et supersuli fiktiivsete dokumentidega ja seda palju,
palju kordi, Eesti vahet sõeluma hakkas ning siin isegi elamisluba
omas.

Kuna vahendus tõotas asjaosalistele eriti suurt tulu, siis ei tahetud
kaotust kuidagi tunnistada. Köhale ruttas ka kõikvõimas tandem
Mõis-Lao. 27. veebruaril põrutati koos Londonisse, et proovida uut
“päästerõngast” – Venemaal äri ajanud sitsiillast Giovanni Sposatot,
kes lubas hiigelsumma sularahas kinni maksta.

Mõis ise hoidis oma eesmärgid saladuses: “Kohtusin Londonis äri-
ringkondadega ja uurisin, miks Rail Estonia finantsskeem ebaõnnes-
tus.” Sposatost mitte sõnagi.

Huvitava pealkirjaga loo avaldas 1. märtsil aga SL ÕHTULEHT.

Rail Estonia tahtis erastada Eesti Raudteed Venemaalt pärit
rahaga

“Eesti Raudtee erastamisnõustaja Gibb Ltd. kontrollis viimasel hetkel
Rail Estonia finantsinvestoriks pakutud sitsiillase Giovanni Sposato
tausta ja leidis, et sellist rahaallikat ei saa aktsepteerida.

“Selle tegelasega pole keegi kunagi ametlikult kohtunud,” ütles teede-
ja sideministeeriumi pressiesindaja Aap Tänav BNSile. Kuid Eesti
Televisiooni saate “Pealtnägija” andmeil kohtus end finantsinves-
torina esitlev sitsiillane Sposato siiski aasta alguses Eestis erastamis-
agentuuri nõukogu esimehe ja majandusministri Mihkel Pärnojaga.

Eile selgus, et Eesti Raudtee erastamisel läbikukkunud Rail Estonia
üritas viimasel hetkel asendada riigi nõutud strateegilist investorit
Vene päritolu kapitali vahendava sitsiilia finantsinvestoriga.

ETV edastas intervjuu Sposatoga, kes enda sõnul juhib fondi, mis on
valmis Eestisse investeerima 12 miljardit krooni aastas. Sposato ei
teinud saladust, et raha pärineb Venemaalt. Tõestuseks näitas Sposato
teleajakirjanikule töölepingut, kus tema aastapalgaks on märgitud 200
000 dollarit ehk üle kolme miljoni krooni.

“Ma pakun 150 miljonit dollarit 66 protsendi Eesti Raudtee aktsiate
eest ja jätsin tühja tšeki, et osta ara ka ülejäänud 34 protsenti järgmise
aasta jooksul,” rääkis Sposato.”

Tegemist oli tollesamase lõunaitaallasega, kes teadaolevalt oma era-
asjade klaarimiseks ebaseaduslikke ja vägivaldseid võtteid käsutab.

Linnapea mõistatuslik sekkumine kahtlastesse rahaasjadesse andis
Keskerakonnale võimaluse uue umbusalduse tekstiks.

7. märtsil kirjutab Kärt Karpa EESTI PÄEVALEHES otse:

Jüri Mõisa ootab neljas umbusaldus

“Keskerakond võib esitada linnapea Jüri Mõisa vastu suunatud umb-
usalduse läbikukkumisel homme menetlusse juba neljanda järjes-
tikuse umbusalduse.

Tallinna volikogu Keskfraktsiooni esimees Toivo Tootsen ütles, et
erakond loodab homsel umbusaldushääletusel veelgi rohkem hääli,
kui esimesel korral. “Aga oleme valmis käsutama sama taktikat nagu
kaks nädalat tagasi ning andma kõhe menetlusse uue põhjendusega
umbusaldusavalduse,” ütles Tootsen.

Uueks põhjenduseks võib Keskerakond tuua linnapea sekkumise
Eesti Raudtee erastamisse. Mõis võitleb, et Eesti Raudtee müüdaks
ikkagi usalduse kaotanud Rail Estoniale.

Otsuse, kas umbusaldus Mõisale antakse üle homsel volikogu istungil
või oodatakse sellega kaks nädalat, teeb homme pärastlõunal kogu-
nev fraktsioon.

Tootseni sõnul ei pea volikogu opositsioon ootama kolme kuud, mil
võib menetlusse anda sama põhjusega umbusalduse. “Iga kähe nädala
jooksul tuleb taas välja mingi uus vapustav seik, mis annab põhjust
Mõisale umbusaldust avaldada,” nentis Tootsen.

Tootseni hinnangul on volikogu koalitsioon juba peaaegu küps Mõisa
umbusalduse poolt hääletamiseks. “See on aja küsimus, millal nad
julgevad selja sirgu ajada ja seda ka avalikult tunnistada,” ütles
Tootsen.

Et peaminister Mart Laar kütis eile heaks ja asus toetama Eesti
Raudtee erastamisse sekkunud Mõisa, näitab Tootseni sõnul seda, et
Laarini on jõudnud tõsised signaalid, et koalitsioon ei ole enam väga
üheselt Mõisa taga.

Kaks nädalat tagasi väljus Mõis võitjana teisest umbusaldusest. Siis
pandi talle süüks linna elu halvendamist ja fiktiivset tehingut Särgava
residentsiga.

Veel enne, kui teine katse Mõisa kukutada ebaõnnestus, esitas Kesk-
erakond linnapea Helsingi-kõnet ajendiks võttes tema vastu juba
kolmanda järjestikuse umbusalduse. Seda hakkab volikogu hääletama
homme.”

Küllaltki loogiliste järeldustega tullakse välja sama päeva juhtkirjas:
Jüri Mõis, sihtmärk nr. l

“See pole sugugi juhus, et Keskerakond on Mart Laari ja Toivo Jürgen-
soni asemel suunanud oma rünnakuteraviku hoopis Jüri Mõisa vastu.

Tänini pole esitatud umbusaldusavaldust peaministri ega teede- ja
sideministri vastu, ehkki põhjust selleks oleks opositsioonil küllaga.
Selle asemel esitatakse järjepanu ja palju väiksemate pattude pärast
umbusaldusavaldusi Tallinna linnapea vastu. Miks siis nii?

Vastus on väga lihtne. Hoolimata sellest, et teede- ja sideministrist on
äpardunud Edelaraudtee ja Eesti Raudtee erastamise tõttu saanud
valitsuse suurim pigilind ning peaminister pole veel pildiskandaali
lõpuni põdenud, on just Jüri Mõis kolmest Isamaaliidu liidrist kõige
nõrgem.

Isamaaliidu asutajaliikmete Jürgensoni ja Laari positsioon on Mõisast
tugevam, sest nende selja taga on kindlalt oma erakond. Ent tavaliste
Isamaaliidu liikmete ning üha rohkem ka erakonna liidrite jaoks pole
vaid kaks aastat tagasi erakonnaga liitunud linnapea “oma” mängija.
Pigem on Mõis sisseostetud võõrmängija, kes pole suutnud mees-
konda sulada. Sellist solisti talutakse, kuni temast on rohkem käsu kui
kahju. Ent oma avalike esinemistega on Mõis juba ammu ara pahan-
danud paljud Isamaaliidu liikmeid. Viimasel nädalal on Mõis aga
ületamas erakonnakaaslaste taluvuse piiri, sest ta sekkus koos Meelis
Laoga Eesti Raudtee erastamisesse pärast seda, kui Rail Estonia oli
avalikkuse ees täiesti täis teinud nii enda kui kogu erastamisprotsessi
maine. Mõisa rumalus või ülbe oma ärihuvide kaitsmine erakond-
likku kuuluvust ara käsutades ei aja enam marru ainult Isamaaliidu
lihtliikmeid Nõmmel või Võrus, vaid ka erakonna juhatust.

Järgneb

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

5. osa

MÕISA UMBUSALDUSPÄEV JÕUABKÄTTE

2. novembri hommikused ajalehed edastavad mõlema poole arva-
musi – Mõis on kindel, et ta valitseb ka homme, Savisaar usub, et
mõisavalitsejalik segaduste aasta Tallinnas jõuab lõpule.

Meie ajakirjandusvalik langeb seekord Kalle Muuli kasuks POSTI-
MEHEST:

Savisaar Mõisa vastu

“Umbusaldushääletuse tulemused Tallinna linnapea Jüri Mõisa ja
volikogu esimehe Rein Voogi vastu selguvad täna veel enne hääletuse
algust, kui linnavõimu toetajad püsti tõusevad ja istungisaalist lahku-
vad.

Võimuliidu väljamarss eraldab sikud lammastest. Kõhklejatel on
piinlik koos vastasleeriga istuma jääda, valevandujatel pole enam
võimalik saalist lahkumata poolehoidu teeselda.

Sellega on mängu ilu otsas. Kas hääletada või mitte, on siis juba
üksnes maitse asi – kui saali jääb koos istungit juhatava Rein Voogiga
üle 33 volikogu liikme, on Savisaar võitnud. Aga võimalus kaotada
on märksa suurem.

Kahju muidugi, et linnavalitsuse kukutamine läbi saab. Ehkki Savi-
saar ei väsi rääkimast, kui tõsist poliitikat ta teeb, oli etendus siiski
päris hea.

Kõhe pärast umbusaldusallkirjade üleandmist haaras Savisaar härjal
sarvist ja lajatas linnapeale SL Õhtulehes lagipähe süüdistusterahega,
milles tõde ja vale parajas vahekorras osavalt segi. Järgesid pressi-
konverentsid paaripäevaste vahedega: kokkulepe uue võimuliidu
loomiseks, tegevusprogrammi allkirjastamine, koalitsioonileppe
sõlmimine.

Avalikus sõnas olid ohjad kindlalt Savisaare käes, Mõis tegi panuse
kuluaaritööle, sest linnapead ei vali rahvas, vaid volikogu liikmed.

Esimese “umbusaldusnädala” lõpuks suutis Mõis jõuvahekorra
paigast nihutada. Demokraatlik erakond, kelle ainus esindaja Annika
Laas Isamaaliidu abiga asendusliikmena üle noatera volikogusse oli
pääsenud ja umbusaldusavaldusele alla kirjutas, teatas pärast pikka
kõhklemist, et ei liitu umbusaldajatega.

Kuid Savisaarel on varumängijate pingil veel Leonid Tsingisser, kes
nii väga tahtis saada linnaettevõtte Tallinna Soojus juhiks, et ei
osanud esialgu, umbusaldusallkirjade kogumise aegu veel valida,
kummalt pakkujalt see ametipost vastu võtta.

Tegelikult ongi Leonid Tsingisser, Gennadi Ever ja veel paar vene
rühmituse esindajat umbusalduskomejandi mootoriks, kaalukeeleks
ja lõpuks ka otsustajaks.

Umbusaldusavaldus ei tekkinud koonderakondlastest korteriaferis-
tide minemakihutamisest linnavõimu juurest, vaid just seetõttu, et
pärast volikogu valimisi kolmikliidu poolele üle läinud ja Mõisa
linnapeaks aidanud Tsingisser & Co ei saanud küllaldaselt rahuldada
oma n-ö majanduslikke huvisid. Varnast võtta koonderakondlased ja
heitlik Annika Laas andsid Savisaarele lootust saada Rein Voogi
sünnipäevaks kokku 33 häält.”

Kuidas sündmused kulgesid, teame me kõik…

Järgmise päeva (3. november 2000.a.) EESTI PÄEVALEHES peal-
kirjastas Anneli Ammas volikogus toimunu täpselt:

Vene saadikud reetsid Savisaare viimsel hetkel

“Tallinna volikogu vene saadikud kauplesid eile veel mõni tund enne
volikogu istungit kolmikliiduga ja tunnistasid alles poolteist tundi
enne istungi algust Edgar Savisaarele oma reeturlikkust.

“Kõik on võimalik,” ütles Vene Erakonna ja fraktsiooni Rahva Valik
liige Nikolai Maspanov üleeile õhtul enne kohtumist reformiera-
kondlase Rein Voogiga. Mõni tund hiljem oli selge, et Rahva Valiku
seitsmest saadikust kolm toetavad kolmikliitu.

Eile keskpäevaks oli koos uue koalitsiooni koostöölepe, kuid läbi-
rääkimistel osalenud Rahva Valiku esindaja Vladimir Afanasjev sel-
lele veel alla ei kirjutanud. Põhjuseks Rahva Valiku teise poole,
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei sisesed kõhklused.

“Olen 60 protsenti võidus kindel,” oli Voog eile keskpäeval ennus-
tustes tagasihoidlik.

Veidi enne kella kahte läks Maspanov juba üsna demonstratiivselt 36.
sünnipäeva tähistavale Voogile lilli viima.

VIIMASE HETKE OTSUS. Kell kaks kogunes Rahva Valiku fraktsioon
ning tegi lõpuks otsuse Keskerakonnale selg keerata ning soostuda
kolmikliidu pakkumistega.

Samal ajal istus koos ka juba aasta kolmikliiduga koalitsioonis olnud
Rahva Usalduse fraktsioon. “Jälgime olukorda, aga suur osa Rahva
Valikust on valmis kolmikliiduga liituma,” ütles Igor Pissarev. Tema
oli ühena kahest Rahva Usalduse saadikust alla kirjutanud koalit-
sioonilepingule Keskerakonnaga ning veel üleeile õhtul kinnitas, et
koostöö Jüri Mõisa linnavalitsusega pole tema jaoks võimalik.

Keskerakonna aseesimehe Peeter Kreitzbergi sõnul teatas Rahva Valik
kell 14.24, et nendega pole mõtet umbusalduse korral arvestada.

Tund aega enne volikogu istungit saabus veel nädala algul kaalu-
keeleks peetud Rahva Usalduse saadiku Leonid Tsingisseri avaldus,
fftilles ta võttis tagasi oma avalduse volikogust lahkumise kohta.
Samas teatas ta, et ei hääleta Mõisa ja Voogi umbusalduse poolt.

SAALIS KAKS VENE SAADIKUT. Kell 16 kogunesid puupüsti täis

volikogu saali kõik Keskerakonna 21 saadikut, koonderakondlased
Vutlar Sepp ja Peeter Lepp ning enamik kolmikliidu saadikuist. Vene

saadikutest tulid köhale vaid Rahva Usalduse liikmed Sergei Ivanov
ja Tatjana Vassiljeva. Rahva Valiku saadikud saali ei ilmunud.

Voogi umbusalduse põhiettekande pidanuks päevakorra järgi tegema
Rahva Valiku esimees Jevgeni Tomberg, tema ülesande võttis endale
Ain Seppik.

Umbusaldusprotseduuride alguses lahkusid koalitsioonisaadikud
saalist puhvetisse. Saali jäi 25 saadikut, kolmikliidust ainukesena
volikogu esimees Voog. Läbikukkumisele määratud umbusaldushää-
letused toimusid kiiresti ja rahulikult.”

POSTIMEES annab toimunule juhtkirjas üpris karmi hinnangu:

Võidušampusel on virtsa maik

“Tallinna linnapea Jüri Mõis näitas eilse usaldushääletuse ülekaaluka
võiduga taas, kuidas kuradit peltsebuliga välja ajada.

Ehkki Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas eilses Postimehes
enesekindlalt, et “ebaseaduslikult ametisse pandud küündimatu lin-
napea tagandatakse volikogu seadusliku umbusaldusavaldusega”,
kukkus üritus haledalt läbi. Savisaarel tõmbasid vaiba alt kõige suu-
remad sõbrad, Rahva Valiku venelased. Mõis võitis nende südamed
kähe abilinnapea ja kähe linnaosavanema köhaga.

Küllap teeb Savisaarele kaotuse iseäranis kibedaks aimdus, et teist
võimalust linnavalitsust vahetada selle volikogu koosseisuga enam
tõenäoliselt ei tule

Kummatigi on Mõisa vahutaval võidušampusel virtsa maik. Ainuüksi
avalikkuse ette ilmumine koos Meelis Laoga, kes on ebaseaduslikku
äri ajanud ning teisi inimesi peksnud ja piinanud, annaks juba piisa-
valt põhjust kahelda, kas Jüri Mõis ikka sobib linnapeaks.

Aga avalikkusele valetamine – olgu kas või häda sunnil – Särgava
residentsi rentimise kohta ning kurjategijatega sõbrus tamine ja nende
käsutamine poliitikas läheb üle igasuguste piiride.

Linnapea ei saa enda õigustuseks öelda: aga teised teevad ka nii.
Teised ei ole linnapead. Meelis Lao lükkamisega hääletuspäeval aja-
kirjandusse rikkus Mõis ise oma mainet rohkem, kui suutis seda
rikkuda Savisaar Mõisa pihta kaks nädalat pori pildudes.”

Mida aga arvas toimunust reedetud poole liider?

EESTI PÄEVALEHT, 3. november 2000.a. (Käi Kalamees):

Savisaar: Mõis sai Pyrrhose võidu

“Eile Tallinna volikogus kaotuse vastu võtma pidanud Keskerakonna
liider Edgar Savisaar ennustab pealinnas jätkuvat ebastabiilsust ja
peab uue koalitsiooni teket Toompea võimuliidu jaoks Pyrrhose
võiduks.

Millal te taipasite, et Mõisa umbusaldamise katse kukub läbi?

Täna hommikul olin veel veendunud, et umbusaldus läheb läbi. Alles
lõuna paiku tekkis Rahva Valikul mure, et hääli pole ja seetõttu pole
mõtet asjas osaleda. Ma väidan, et kui Rahva Valik oleks saalis olnud
ja osalenud, oleks asi õnnestunud. Rahva Usalduse mõned inimesed
ei osalenud, kui neile sai selgeks, et Rahva Valik ei osale. Võimalik, et
Rahva Valik pidas korraga kahtesid kõnelusi. Võimalikud on ka
mitmed teised case’id. Ega see pakugi enam erilist huvi. Lõpptulemus
on selge: Rahva Valik osutus meie jaoks ebausaldusväärseks partne-
riks ja eks me pea sellega arvestama. Tänane käitumine Rahva Vali-
kule hääli juurde ei too. See partei otsustas oma edasise saatuse.

Millised on teie edasised sammud?

Need ei ole meie astuda, need on juba Jüri Mõisa teha. Teame, et ta on
pakkunud kahte abilinnapea ja kahte linnaosa vanema kohta Rahva
Valikule. Ta on teinud ka teisi huvitavaid pakkumisi. Tahame vaa-
data, kuidas ta neid realiseerib. Nende katteta lubaduste hulk, mida
Mõis on aasta jooksul andnud, suurenes tänase päevaga oluliselt. See
ei tekita koalitsioonis rahu, vaid täiendavaid pingeid.

Kas usute, et uuenenud koalitsioon suudab kaks aastat tööd teha?

Ma ei arva, et see oli selles volikogus viimane umbusaldusavaldus
linnapea suhtes.

Mida Jüri Mõis teie saadikutele pakkus?

Sotsiaalministeeriumist käidi mitmel korral doktor Madis Martinsoni
juures pakkumas väga soodsaid lepinguid. Käiku läksid tutvused.
Tean, et härrased (Andres) Ammas ja (Andres) Herkel käisid kaks
päeva (Igor) Pissarevi kännul ja pakkusid talle väga kiiret sõitu
Londonisse energeetikute konverentsile.

Keda näete liitlastena järgmistel võimalikel hääletustel?

Kõik umbusaldusavaldused saavad alguse koalitsioonist ja mitte
opositsioonist. Enne hakkab koalitsioon lagunema ja siis läheb opo-
sitsioon sellega kaasa.

Kui püsiv on uus koalitsioon?

See on sama ebastabiilne nagu senini, võib-olla isegi ebastabiilsem.
Võib-olla ebastabiilsus suureneb veelgi. Katteta lubaduste hulk, mida
Mõis telgi ees ja telgi taga välja käib, suurenes oluliselt. Ei lähegi palju
aega mööda, kui osa inimesi, kes mitmetest lubadustest ara lollitati,
avastavad, et neid lubadusi pole täidetud. Rahulolematus kasvab ja
mõni neist pöördub opositsiooni poole. Võib-olla teeb ta seda vaid
selleks, et Mõisa juures paremaid tingimusi välja kaubelda. Ma ei
välista seda. Meie võtsime umbusaldusavaldust tõsiselt.

Kuidas sündmused linnavolikogus mõjutavad jõujooni Toompeal,
sealset koalitsiooni ja kogu Eesti sisepoliitikat?

Hoolimata sellest, et Mõis on teie ees sama enesekindla näoga kui
mina, ei arva ma, et õhtul peetakse Vabaduse platsil või Toompeal
suurt rõõmupidu. Vähemalt Toompeal on sedavõrd kogenud polii-
tikud, et aru saada, et tegu oli Pyrrhose võiduga. Arvan, et Toompeal
tuleb järjest rohkem ette sundkäike. Ka sealses koalitsioonis on
pinged tõusnud. Tänane päev ei lahendanud neid, vaid lükkas edasi,
et ühel päeval laheneda suure pauguga.

Kas pingete kuhjumine võib tähendada, et ka peaminister Mart
Laari ootab ees umbusaldusavaldus?

Ütlesin mõne päeva eest, et see on Isamaaliidu valik. Kui umbusaldus
oleks läbi läinud, siis räägiksime me Jüri Mõisa kui persooni lahku-
misest.

Kas Tallinna linnavõim on end lootusetult täis teinud nagu paljud
linlased arvavad?

Üks asi, mida need viimased kaks nädalat kaasa tõid, oli see, et linna-
võimu olukord sai palju selgemaks. Mõisa lapsesuu jõudis selle kähe
nädalaga paljastada ka need nurgatagused, mida muidu väga varjata
taheti.

Kas tunnete end väga pettununa?

Oleme opositsioonis olekuga harjunud. Meile on tähtis oma põhi-
mõtetele kindlaks jäämine. Meie fraktsioon hääletas ühtselt ja voli-
kogus sai olukord selgemaks. Pole põhjust pettunud olla.”

SEITSE PÄKAPIKKU

Niimoodi tabavalt ristisid ajakirjanikud nüüd Tallinna võimukoa-
litsiooni. Sest uuele valitsemisleppele kirjutavad 10. novembril alla
täpselt nii suure arvu osapoolte esindajad. Need on Isamaaliit, Refor-

mierakond, Mõõdukad, Vene Balti Erakond Eestis, Eesti Demokraat-
lik Partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis.

Nagu näha, otsustasid nüüdki asja vene erakondade esindajad. Ja
seda mitte ilusate silmade eest. 4. novembri SL ÕHTULEHT sõnas-
tabki oma juhtkirja nii:

Venelaste hind

“Nagu loodeti, hakkas eile selguma Tallinna uue võimukoalitsiooni
hind. Rahas mõõdetava asemel hakkasid selguma aga hoopis esi-
mesed boonused Jüri Mõisa pooldajatega ühinenud venelastele, mil-
lele hinnalipikut külge panna on pea võimatu.
Vaid paar päeva pärast Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeose
pika visiidi lõppu tegi võimu säilitada sooviv koalitsioon Rahva
Valiku saadikute ülemeelitamiseks venelastele ahvatleva pakkumise:
prominentsel köhal Toompeal asuva Nevski katedraali saab pika-
ajalisele rendile Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kogudus. Kuigi
pole ehk põhjust uskuda paranoilisi vihjeid Nevski katedraali ja
Toompea lossi vahelise distantsi kohta, mis võimaldaks pühakotta
paigaldatud korraliku luuretehnika korral ülevaadet kogu Toompea
lossi tegevusest, on sellise käigu sümboolne väärtus rahas mõõde-
tamatu kaotus Eesti jaoks.

Vene saadikute poolehoiu saavutamiseks tehti teinegi väike möön-
dus: Tallinna linnavalitsuse ametnikud peavad tulevikus olema
valmis linnakodanikega suhtlema ka vene keeles. Siiani ametlikuks
töökeeleks olnud eesti keelele teise ja jälgede segamiseks ka kolmanda
(inglise keele) lisamist saab küll ilusasti põhjendada, kuid sellinegi
liigutus on igasuguses valuutas hindamatu kaotus eestluse jaoks.
Tallinna koalitsioon peab ettevaatlik olema. Kui selgub veel ohvreid,
mis vene saadikutele meeldimiseks on tehtud, võib Savisaare käes
olla ohtlik relv: eesti rahvuslikkusele rõhumine. Sest Nevski ja eesti
keele väärtuse kõrval tuhmuvad ka kingitud rahasummad ja naaritsa-
kasukad, millest sosinal räägitakse.”

Peagi järgnevad personaalsed autasustamised. Vladimir Masterovi
asemel saab abilinnapeaks Valentn Strukov. Juurde luuakse hoopis
uus abilinnapeakohi ja selle saab Leivi Šer. Lasnamäe linnaosa
vanemaks kinnitatakse Leonid Mihhailov ja Kristiine linnaosale Paul
Laas. Nii kõrgelt hinnati tema abikaasa Annika Laasi kui ainukese
Demokraatliku Partei esindaja rolli volikogus. Muide, Laaside pere
tõmbaski kõige suurema loosi, sest mõne aja pärast võtab Mõis oma
nõunikuks Paul Laasi noorema venna Karl Laasi. Märgime, et
vendade isa Jaan Laas on Sinisest Erakonnast tekkinud Demokraat-
liku Partei esimees.

UUEL AASTAL UUE HOOGA

2001. aastat võtavad nii Toompea kui Tallinna võimulolijad vastu
hästi enesekindlalt. Laar noolib välismaalt kütust ja raporteerib igal
sammul Eesti “enneolematust edust”. Mõis aga valitseb oma ärimõisat
Tallinn veel enesekindlamalt.

Siiski pole tulevik kaugeltki roosiline. Juba novembris 2000 korral-
datud rahvaküsitlus näitab, et valitsuse reiting on poolteise aastaga
(maist 1999) kukkunud 53 toetusprotsendilt 34-le, valitsusjuhi enda
oma koguni 31-le. Veel on saladuses 13. mai 1999 superskandaal
Võrumaal (pumppüssilaskmine opositsioonipoliitiku pildi pihta), mis
aprillis langetas Laari usaldusväärsuse koguni 22-le.

Mõisa reitingut pole ametlikult mõõdetud, kuid ajakirjanduses ilmub
üha enam arvamusi, et rahajõmmist linnapeast ikka õiget asja ei saa.

5. jaanuari SL ÕHTULEHT pealkirjastab oma juhtkirja üsna ühemõt-
teliselt:

Ammenduv Jüri Mõis

“Nii nagu Mart Laar ütles välja pensionäre tagajalgadele tõstva 500-
kroonise toimetulekunumbri, nii ärritab avalikkust Jüri Mõisa soo-
vitud 60 OOOkroonine palk. Et Tallinna linnapea palk kasvas uuest

aastast kolmanciiku võrra 30 000 kroonini, mõjub värske avaldus
lapsesuu järjekordse väljaütlemisena.

Samas pole öeldus midagi uut ning tegu on lihtsalt kunagi Mõisa
poolt peaministri vääriliseks arvatud 100 OOOkroonise palga teema
ülessoojendusega. Ka juttu puuduvatest sotsiaalsetest garantiidest
võiks kuulda ükskõik kelle, aga mitte Eesti ühe rikkaima inimese
suust. Kuigi poliitikute ülesanne ongi ühiskonna sageli kivinenud
mõttemalle muuta, ei saa sokiteraapia jääda eesmärgiks omaette.
Peale tippjuhtide ja ametnike on ka tavalinlased, kes küsivad, mida
siis ennast kõrgelt koteeriv linnapea ka ara teinud on?

Linnavalitsemise ümberkorraldamisele ja ametnikele oluliselt kõrge-
ma palga maksmise mõttekusele saab hinnangu anda alles mõne aja
möödudes, nii nagu ka Mõisa eelmises, siseministri ametis läbi viidud
politseireformile. Linnapea ainus roll ei saa aga olla ainult ametnike
motiveerimine, vaid kogu linna hea käekäigu eest hoolitsemine.

Vaevalt et isamaalased Mõisa avalduste peale õnnelikud on. Kui
valitsejate reiting on niigi madal, siis lakkamatu ahnuse väljanäita-
mine seda ei paranda. Mõisa torge Laari kahtlase majaehituse kohta
aga viitab tõsistele erimeelsustele erakonna sees, nagu ka Mõisa nime-
tamine kommunaalpoliitikuks. Kas asi jõuab organisatsiooniliste
järeldusteni, näitab aeg.”

Kuna all-linna võimujaotuses matkitakse Toompea mudelit, siis on
siin iga möödalask ka tagasilöök kogu kolmikliidule. 10. jaanuari
2001.a. KESKNÄDALAS kirjutab toimetaja Heimar Lenk:

“Isamaaliidu reitingu allakäik ja Tallinna linnapea Jüri Mõisa üha
uued vigurid teevad partnereile tõsist muret kolmikliidu tuleviku
pärast.

Jüri Mõis raske kivina valitsejate kaelas

Üheks suuremaks probleemiks on kolmikliidu jaoks kujunenud
Tallinn. Lapsemeelse ekspankuri Jüri Mõisa juhtimisstiil ja läbimõtle-

mata väljaütlemised pressis on Isamaaliidu allakäiguks hea kelgutee
sillutanud. Bussipiletite järsk hinnatõus, linnaametnike ülisuur palga-
kasv ja elatustaseme langus pealinnas, kastavad libedat jäärada
värske veega.

Peaministri lähikonnast kostab toimetuseni üha uusi pahameele-
puhanguid Mõisa Jüri aadressil, kuid otsustavaks käitumiseks pole
valitsusjuht valmis. Luureülemat Krossi oli välismaalaste nõudel
kergem vabastada, kui Isamaaliitu rahastanud ja nüüd end luge-
matute ja hämaravõitu tehingutega sidunud linnajuhti. Lisaks lõhuks
Mõisa minemakihutamine hapra ning valgustkartva kokkuleppe vene
poliitikutega. Tallinna võim seisab noateral ja Laar kardab selle
lagunemist kui vanapagan välku, sest alllinna järel langeb tavaliselt
ka Toompea.”

Lausa prohvetlik järeldus: nii aasta lõpul juhtubki.

Kuid enne seda juhtus Tallinna valitsemisel nii mõndagi…

AMBITSIOONIKAS DAAM LIISA-LY PAKOSTA

Seni on juttu olnud vaid isamaalikust pealikust Mõisast, aga tal olid
tegemistes abilinnapeadena erakonnakaaslastest toetajad. Eriti
muidugi Liisa Pakosta. Ideid tal jagub, olgu tegu sotsiaal-, kultuuri-
või haridusprobleemidega. Ennast kirglikuks muinsuskaitsjaks
pidades sekkub ta küll Kunstimuuseumi, küll Harju tänava küsimus-
tesse. “Vabaduse väljakule tuleb mälestusmärk,” teatab ta valju-
häälselt. “Eesti vajab vabaduse mälestusmärki ja täna on Tallinna linn
suuteline selle püstitamise ka korraldama,” on tema selgesõnaline
põhjendus, miks kiirkorras korraldatakse avatud ideekonkurss.
Abilinnapea sõnul tõmmatakse ideekonkursi otsad kokku suveks, sest
2002. aastal peab kuju püsti olema”.

Tegemised ühiskonna heaks on kiiduväärt asi, kuid egas ennast ei
tohi unustada. 8. jaanuaril 2001.a. avaldab SL ÕHTULEHT Kadri
Jakobsoni intervjuu Pakostaga pealkirja all

Abilinnapea Liisa-Ly Pakosta hobi on kinnisvara

“Tallinna abilinnapea Liisa Pakosta kabinet Vabaduse väljakul Tallin-
na linnavalitsuse hoone viiendal korrusel on avar.

Intervjuu teemat ette teades lülitab abilinnapea sisse ka enda dikto-
foni. Tema õrnroosaks lakitud küüntega käed värisevad veidi.

Liisa Pakosta, teil on miljonite kroonide väärtuses kinnisvara – maja
Mähel ja Kivimäel ning kolmandik majast Kõdu tänavas. Peale
selle aga ka korter vanalinnas Sauna tänaval. Kuidas te viimase
hankisite?

Ma ei ostnud seda. Sain Sauna tänava korteri umbes 10 aastat tagasi
vahetuse teel. Aastat ma ei mäleta, aga see oli veel rublaajal. Meil oli
Õismäel korterike, kus me ei tundnud ennast hästi. Tahtsime elada
arhitektuurselt huvitavas köhas. Tol ajal pakuti lehekuulutustes palju
remontimata ja mugavusteta vanalinnakortereid. Ka Sauna tänaval
oli näiteks WC esikus. Perekond, kellega vahetust tegime, oli õnnelik,
et sai puhta, sooja vee ja dušiga korteri. Ja meie olime õnnelikud, et
õnnestus vanalinna kolida. Praegu on see korter tühi. oleme aga
mõelnud, et võib-olla kolime sinna ise elama. Praegune sissetulek
võimaldaks seda.

Ent pakun teile parem mitu teist jututeemat. Kui te ei leia minu vastu
ühtegi süüdistust, siis ma ei ole intervjuust huvitatud. Kõikidele
teistele küsimustele olen nõus pikalt-laialt vastama.

Te üürite oma korterit välja?

Jah, oleme seda välja üürinud. Üürimiseks registreeris minu elu-
kaaslane Toomas Uibo ennast füüsilisest isikust ettevõtjana maksu-
ametisse. Ta õiendas kõik sellega seonduvad protseduurid. Kuulume

selles mõttes nende 5 protsendi perede hulka, kes on ausalt tegut-
senud.

Kas vastab tõele, et üürite seda itaallastele 15 000 krooni eest kuus?

Kellele me seda üürime, on nüüd küll intiimne teema. Üürihind oli
tõepoolest 15 000. Täpseks kontrollimiseks peame kõdus dokumente
vaatama.

Praegu seisab korter tühjana. Otsite üürilisi?

Panime mõni kuu tagasi tõesti lehte sellise kuulutuse.
Kui palju teie korteri üürimine maksab?

See selgub siis, kui üürilised leitud. Ma ei taha, et sellest kujutate,
oleme huvitatud üürnikest, ent kui korteri vastu on liigne avalikkuse
tähelepanu, siis neid ei tule. Ehitustehniliste vigade ja teatriskandaali
tõttu polnud see korter aga enam hea äriobjekt. Maja vajus, seintes
olid praod ning komisjon kuulutas korteri avariiohtlikuks. Üürnikud
lahkusid.

Olen valmis teile andma pika intervjuu teemal, milline on minu
ideaalkodu, juhul kui see pole seostatud selle (korteri – toim.)
teemaga.

Kahjuks ei saa me seda tingimust vastu võtta. Te pole ju midagi
ebaseaduslikku teinud?

Minu mure on selles, et iga artikkel, mis täna kirjutatakse ja puudutab
poliitikuid ning korterit vanalinnas, on negatiivne. Minu üksikisiku
tuludeklaratsioonis on kirjas nii selle korteri omamine kui ka elu-
asemelaen, mida maksan.

Teil on aga ka majad Kivimäel ja Mähel ning majaosa Kõdu
tänaval?

Kuna need pole minuga otseselt seotud ja minu pereliikmed pole
avaliku elu tegelased, siis… Loomulikult ei ela mu vanemad lageda
taeva all ja lähisugulased samuti mitte – kuid see on nende privaatne
õigus.”

Mõisa allee

Nii pealkirjastas oma juhtkirja 17. veebruari 2001.a. SL ÕHTULEHT.
Linnavalitsuse kabinetivaikuses sündinud ideest Kaarli puiestee
maharaiumisest sai laiem üldsus teada tänu ajakirjandusele. Eelmise
päeva EESTI PÄEVALEHES nimetas Jüri Mõis Kaarli puiesteed
hambutuks puuderiviks, mida on kõle vaadata…

Niisiis, SL ÕHTULEHT:

“Iseseisvusaegsetel Tallinna linnapeadel paistab olevat traditsioon
oma kabineti aknast välja vaadates mõni idee saada. lvi Eenmaa ajal
kaunistati autodest tühjaks tehtud Vabaduse väljak asfaldile maalitud
lillekestega. Robert Lepikson lasi koristada Harjumaale vaadet varja-
vad ja kunstihoone esist risustavad puud. Jüri Mõisale pole mängu-
ruumi palju jäänud, temal jääb üle kabinetiaknast Kaarli kirikule
vaadet varjav puiestee maha raiuda. Kui Toompea tugimüüridel
kasvavate puude mahavõtmist on peale vaate avamise põhjendatud
ka müüride lagundamise peatamisega, siis Kaarli puiesteele see argu-
ment ei sobi. Maa-aluseid parklaid saab kesklinnas mujalegi, kas või
kogu Vabaduse väljaku alusele maale rajada. Paljude maailmalinnade
variant, kus kesklinnas asjatav kodanik jätab auto selle serva ning
ajab omi asju edasi ühisveonduse abil, Tallinnas ei toimi – teadlikult
vaeslapse ossa jäetud ühisveonduse viletsa olukorra tõttu.

Ent puiestee aluse parkla rajamisele pole ühtegi alternatiivi välja
pakutud ning ametnike jõulist pressingut arvestades poleks imestada,
kui kogu projekti lükkaks edasi vaid kellegi erahuvid. Ehitajad
tahavad ehitada, puukoolid toodangut müüa, vahendajad vaheltkasu
saada.

Kui linnavõim ka raie vastu häälestatud avalikku arvamust kuulda
ei taha võtta, tuleb tal omi seisukohti rahvale vettpidavalt selgitada.
Tallinna vanalinngi on omanäolisuse säilitanud tänu sajandeid kest-
nud alalhoidlikkusele. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.”

Õnneks tegudeni ei jõutud. Küllap aitasid tallinlaste üksmeelne
vastasseis, aga veel enam pealevajuvad uued skandaalid.

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

4. osa

VÕIMUKRIIS LÄHENEB

Aga tagasi aastasse 2000. Kahjuks ei võimalda käesoleva trükise maht
paljutki milleenniumiaegsest Tallinna valitsemisest meenutada. Tuleb
piirduda vaid valikuga ajakirjanduses enam kõmanud teemadest.

Pärast puhkusi, septembris, tõuseb orbiidile mi. korteriskandaal, mis
ähvardab võimuliidu lagundada. Aga enne selle teemani jõudmist,
veel mõnest asjaolust.

28. juunil ilmus SÕNUMILEHES Urmi Reinde kirjutis
“Hiirte pidu Tallinnas”,

milles üürnike eest võitlejana tuntud ajakirjanik teatab:

“On sündinud ime ja Tallinnas on lõpuks ometi renoveeritud kaks
maja hädasolijate linnakodanike tarbeks. Mõlemad asuvad Põhja-Tal-
linnas, üks Ankru, teine Erika tänavas.

Viimastel päevadel on paljud inimesed pöördunud Üürnike Liitu
küsimusega, mida Tallinna Linnavolikogu 15. juunil täpsemalt arutas
ja kellele pealinn need uued elumajad ikkagi ehitas?

Kuidas jagatakse kortereid, mis õieti nagu ei kuulu konkreetselt
kellelegi, või õigemini kuuluvad meile kõigile, s.o. tublidele maksu-
maksjaile? Viimaste aastate salapärased erastamisafäärid on inimesed
hellaks teinud, kui väidetavalt on tuhandeid kortereid tuulde lenna-
nud ja need, kellel väga vaja, on hoopis pika ninaga jäänud.

Jõuetu munitsipaalehitus

Üürnike Liit ja osa erakondi, kellega koos oleme töötanud, on pikka
aega püüdnud läbi suruda munitsipaalehitust. Nagu mujal maailmas.
Et linn ehitab, inimesed kolivad sisse, ja kõik peaksid rahule jääma.

Iseasi, et linn ei jõua nii palju ehitada, kui vaja oleks. Sama mure on,
muide, ka Soome Üürnike Liidul, kelle esindajatega Eesti üürnikud
hiljaaegu kohtusid. Ka ülelahe ei jätku üürikortereid kõigile vajajatele.
Majandusnüanss on selles, et eraomanikud pole linnamajade ehita-
misest huvitatud, sest siis langeksid üürid. Elamuäri huvides on lääne
süsteemgi huvitatud, et munitsipaalmaju ei oleks liiga palju.

Aga, et Eestis pole siiamaani ehitatud ühtegi linnamaja, on tõeline
kurioosum. Edgar Savisaare juhtimisel otsustas linnavolikogu alus-
tada mõne maja renoveerimist eesmärgiga leevendada eelkõige tagas-
tatud majades elavate inimeste teravat eluasememuret. Esimesed
majad on nüüd valmis, jagajad on aga uued võimuesindajad ja eks
nemad jagavad nüüd nii nagu neile meeldib.

Ehk nagu meile, üürnikele, öeldi – tulge võimule ja jagage siis endale,
praegu on meie kord!”

Kord oli niisugune, et hädasolijaile mõeldud majas peeti eelkõige
meeles omasid. Tuli välja, et Ankru l uuselamus sai korteri ka isa-
maalasest “väikepalgaline” – Riigikogu liige Jääna Padrik. Muidugi ei
jäta ajakirjandus “magusat uudist” ripakile. Kirjutisi ilmub mitmeid.
Toome vaid ühe näite 17. augusti SL ÕHTULEHEST – tsiteerime
juhtkirja, milles ironiseeritakse aateliste isamaalaste tegude üle.

Jaana Padrik pani padrikusse

“Hoolimata asjaolust, et Savisaare linnavalitsemise ajal saatsid
munitsipaalkorterite ehituse algust praeguse võimukoalitsiooni täni-
tused ja jäik vastuseis, ei takista see isamaalisel Jaana Padrikul praegu
punastamata end uude neljatoalisse korterisse sisse asutamast.

Edgar tegi valesti, et hakkas kortereid ehitama, Fink mõnitas linlasi,
korjates neilt korteri eraldamise avaldusi. Pealekauba polevat linna
asi kinnisvara arendada ning kaks maja on linnal vaid tüliks kaelas.
Nüüd on võimuparteide esindajail oma süüdistused meelest pühitud
ning Riigikogu palka saav Padrik asutab end turuhinnast mitu korda
odavamale elamispinnale kolima.

Linnale olevat tegu miinusprojektiga, s. t. kulud on suuremad kui
üüritulu. Et sellest miinusest lahti saada, tuleks kolmikul meelde
tuletada vaid oma majandusideoloogia põhialuseid – korterid tuleb
enampakkumise korras kas välja üürida või maha müüa, välistades
projekti sotsiaalse dimensiooni. Kuid seda on tehtud juba Padrikule
korterit andes.

Kui riigikogulase palgaga mängitakse puudust kärma tavat ja sotsiaal-
korterit nõudlevat abivajajat, siis vaid kolmikliit teab, kuhu liigitada
madalapalgalised elu hammasrataste vahele jäänud inimesed.”

HUUMORIETENDUS 22. SEPTEMBRIL

Selle andsid mitmed linnajuhid ja peaminister ise. Muidugi, mäng on
väikese inimese töö, ja seda Laar oskab.

Kenasti reageeris toimunule järgmise päeva POSTIMEES. Urmas
Seaver ja Küllike Rooväli pealkirjastasid loo väga täpselt:

Peaminister Mart Laar jäi pealinnas rattaga hätta

“Tallinna linnavalitsuse autovaba päeva üleskutsega kaasa läinud
peaminister Mart Laar oli eile rattaga tööle tulles raskustes kesklinnas
sõitmisega, rikkudes mitu korda liikluseeskirja ja kasutades liikluse
peatanud turvaautode abi.

Raskusi kesklinnas rattaga sõitmisel tõdesid eile ka Tallinna abilinna-
pead Liisa Pakosta, Ivar Virkus ja Ants Leemets, kes kõik tulid tööle
jalgrattal. Leemetsa sõnul on kesklinnas rattaga sõitmine ohtlik, sest
juhid võtavad rattureid kui segavaid asjaolusid.

Pakosta hinnangul ei taha juhid ratturitele tee peal eriti ruumi jätta,
mistõttu vajalikke ümberreastumisi on keeruline teha. Virkus pidas
suurimaks raskuseks ristmike ületamist, kus soovitud suunda pööra-
miseks tuleb teinekord sõita autode vahele keskmistele sõidurada-
dele.”

Mart Laar ise tegi avastuse:”.. .Suuremad ristmikud ja vasakpöörded
on kõige ebamugavamad, aga muidugi on ülesmäge raskem vändata
kui allamäge veereda.”

POSTIMEES tuvastas:

Mart Laar rikkus liikluseeskirja

“Postimees jälgis eile hommikul jalgrattaga tööle sõitnud peaminister
Mart Laari teekonda ning tuvastas vähemalt neli rasket liikluseeskirja
(LE) rikkumist, mille Laar oma turvameeste osalusel ette võttis.

Peamisteks rikkumisteks olid sõit mööda laste sõpra sebrat üle tee,
mis on LE nõuetega kõigile sõidukeile keelatud. Liikluspolitsei ko-
missari Villu Vane sõnul on jalgratas LE järgi sõiduk ja sellel istuja on
juht, kellele kehtivad kõik LEs juhtidele ette nähtud nõuded ja
kohustused.

“Autoga ei sõida ju keegi piki vöötrada üle tee. Kui juht tuleb jalgratta
sadulast maha ja seda käekõrval talutab, pole tegu sõidukiga,” ütles
Vane. Laar rikkus ka LE punkte, mis keelavad pöörde üle kähe päri-
suunaraja ja topelttelgjoone vastassuunda.

Lisaks sellele sõitis Laar LE punktide nr 91 ja 209 vastaselt kohati
kaugemal kui esimeses sõidureas ning eiras punkti 210 keeldu sõita
vanemana kui 10-aastasena kõnniteel.”

Oma juhtkirjas on Eesti suurim päevaleht veel resoluutsem:
Saharasse suplema

“Peaministri jalgrattaetendus Muuga reostusega võitlemise asemel.

Kütuseleke, mida Muuga sadama töötajad algul tühiseks nimetasid,
on paisunud Eesti üheks suuremaks loodusreostuseks. Aga peaminis-
ter ja Tallinna abilinnapead olid appitõttamise asemel eile hoopis lin-
narahvale jalgrattaetenduse andmisega ametis.

Toimetusse helistanud Viimsi kandi inimesed kurtsid eile, et nad
tahavad reostuse koristajatele appi minna, aga pole sobivaid kühvleid
ja kummikuid, samuti ei oska keegi öelda, kuhu minna ja kelle käest
teavet saada.

Postimehe küsimusele, miks pole töötuid koristustöödele appi saa-
detud, vastas Tallinna tööhõiveameti direktor, et omavalitsus pole
tellimust esitanud.

Linnud ja käiad hukkuvad, taimed hävivad, kümme kilomeetrit
randa, kus ka inimeste eluasemed, on naftalöga täis, aga kolmapäeval
korraks kokku tulnud valitsuse kriisikomisjon ei pidanud vajalikuks
midagi ette võtta.

Keskkormareostuse likvideerimise asemel tegelesid peaminister ja
Tallinna abilinnapead eile enesenäitamist võimaldava keskkonnakait-
selise pseudoprobleemiga, sõites jalgrattaga tööle ja kutsudes rahvast
üles eluga riskides sama tegema.

Järgmine kord võiks kihutada inimesed Sahara kõrbe ujuma – oleks
sama võimatu ja mõttetu ettevõtmine, ent erinevalt jalgrattasõidust
Tallinna kesklinnas poleks ujumiskatsed kõrbeliival vähemasti elu-
ohtlikud.”

KORTERI SKANDAAL KUI SÜTIK

Juba 15. jaanuaril 2000.a. kirjutab Argo Ideon POSTIMEHES, et Tallin-
na võimuliit seisab ränkade loobumiste toel, kuna praegune Tallinna
linnavõim on:

“.. .kindla enamuse kätte saanud vaid loobumiste ning oluliste ameti-
kohtade äraandmise hinnaga, mis on eriti rahvuslikult meelestatud
Isamaaliidu ning ka Reformierakonna ja Rahvaerakond Mõõdukate
toetajate seas ebapopulaarsed sammud.

Näiteks Koonderakonna toetuse kindlustasid konkreetsed ameti-
kohad, volikogu ainsa palgalise aseesimehe kõht ekslinnapea Peeter
Lepale ja hiiglasliku energiafirma, ASi Tallinna Soojus juhi kõht
endisele linnaosavanemale Elmar Sepale.

Tallinna uue linnavõimu tegemise lätetel hõljub senini ka volikogusse
valitud kunagise interrindelase Jevgeni Kogani vari.

Tallinna koalitsioonis pole seni täielikku üksmeelt, mitu toetajat neil
volikogus ikkagi on ning kas linnapea Jüri Mõis saab kõigis küsi-
mustes tunda end volikogu ees kindlalt, rakendamaks tegelikkuses
ideid, millega ta vähemalt kord nädalas avalikkust tavatseb jahma-
tada.

Tallinna volikogu esimehe Rein Voogi sõnul sõltub Tallinna koalit-
siooni pooldajate häälte arv igast konkreetsest hääletusest ning täpset
arvu ei saa seetõttu nimetada. “Sõltub alati sellest, kui palju inimesi
köhal on ja kes parajasti saalis on,” rääkis Voog. “Kuid hääli on piisa-
valt.”…”

Kas ikka on ja kui kaua?

Augusti viimasel nädalal jõudis ajakirjandusse teade, et kesklinna
omaaegsete koonderakondlastest valitsejate korteritehingud on taas
päevakorrale tõusnud. Seda kinnitas Kesklinna vanem Siim-Valmar
Kiisler oma intervjuus. Koalitsioomrtõukogu istungil 31. augustil
väitis toonane isamaaliitlane ja praegune Res Publica juhttegelane, et
tema ei lekitanud infot, kui ta on juba kaheksa kuud selle sopa sees
maadelnud ning ei kavatse toimunu eest vastutust endale võtta.
Elmar Sepp süüdistas omakorda Kiislerit, et viimane tahab
Koonderakonda koalitsioonist välja puksida. Jüri Mõis ütles, et
skandaali ei taheta ja pakkus välja idee tellida õiguslik ekspertiis.
Sepp oli nõus – ilmselt arvas ta, et niiviisi saab asja ara summutada.
Liiatigi ei olnud eelmised uurimised midagi kriminaalset leidnud.

Kesklinna valitsus telliski advokaadibüroost Glikman & Glikman
õigusliku arvamuse kesklinna korteritehingute kohta Elmar Sepa ja
Jüri Oti valitsemisajal. 22. septembril avaldavad POSTIMEES ja EESTI
PÄEVALEHT ekspertide hinnangu: Elmar Sepp ja Jüri Ott lubasid
vanalinnas kümneid mitteeluruume korteriteks ehitada seadusvasta-
selt; sellist skeemi pole õigusega ette nähtud ja on vastuolus kehtivate
normidega.

Järgmisel päeval vahendavad uudisteagentuurid, et Tallinna linnapea
Jüri Mõis katkestas puhkamise Helsingis ning teatas oma otsusest
nõuda Oti ja Sepa ametist vabastamist. Tõsi, “Mõis üksi mehi
vallandada ei saa,” loeme POSTIMEHEST,

“…sest ASi Tallinna Soojus juhatuse esimehe Sepa saatuse otsustab
selle firma nõukogu. Botaanikaaia direktor Ott on köhale valitud
konkursiga ja tema saatuse kohta on sõna öelda linna keskkonna-
ametil.

Kähe võtmeisiku vallandamine rebib Koonderakonda lahti pealinna
viie osapoolega koalitsioonist, millele isegi nende lahkumisel jääks
volikogus siiski enamus. Samas vajab kolmikliit sel juhul Mõisa linna-
valitsuse püsimiseks veelgi rohkem vene erakondade kõikuvat toe-
tust.

Tallinna võimuliidu koalitsiooninõukogu koguneb pealinna poliit-
seisu vaagima alles esmaspäeval, kuid juba vandusid koonderakond-
lased tulist kurja Mõisa algatusele Ott ja Sepp kõrgetelt linnaametni-
kukohtadelt lahti lasta.

Koonderakonna esimehe Märt Kubo sõnul leiab taas kinnitust, et kähe
liikmega Tallinnas koalitsioonis olemine on mõttetu.” /—/

25. septembril arutab koalitsiooninõukogu olukorda ja teeb ettepane-
ku paluda Tallinna Soojuse nõukogul ning Keskkonnaametil kaaluda
vastavalt Sepa ja Oti sobivust oma ametisse. Järgmisel päeval teatab
Koonderakonna Tallinna piirkonna juhatus otsusest peatada era-
konna osalemine võimuliidus kuni koalitsiooninõukogu võtab oma
kindla seisukoha.

Päev hiljem vallandab AS Tallinna Soojus nõukogu Elmar Sepa ame-
tist (talle makstakse soliidne valuraha – ligi pool miljonit krooni).

Linnavalitsus annab korralduse vabastada usalduse kaotamise tõttu
ametist Botaanikaaia direktor Jüri Ott ja linna keskkonnaameti juht
Aap Mumme.

29. septembril ilmub Koonderakonna teade, et nad lahkuvad Tallinna
võimuliidust, nende kaks liiget jätkavad volikogus iseseisvalt ja juhin-
duvad hääletamisel piirkonna juhatuse otsustest.

Iga päeva toob uusi arvamusi ning ennustusi. 4. oktoobri KESK-
NÄDAL leiab, et nii pidigi minema, kuna võimuliit oli kunstlikult
kokku seatud. Et nüüd on tüli ka Isamaaliidus endas.

“Koonderakonna esimees Mart Kubo nimetas võimukriisi põhjuseks
Mart Laari ja Jüri Mõisa omavahelist võitlust peaministri köha pärast.
Mõis olevat Toompea valitsuskabineti oma sihiks võtnud. Laar aga
olevat Mõisa peale hirmus vihane ja katsus läbi Kesklinna isamaaliit-
lasest vanema Kiisleri Mõisale kohta kätte näidata.

Teise versiooni kohaselt segas Sepp linnapea Mõisa Tallinna Soojuse
erastamises ja ta tuli koos Otiga mängust välja lüüa.

Jätkuva kriisi korral tuleks Tallinnas moodustada uus koalitsioon. See
oleks uute läbirääkimiste küsimus, mida ilma Keskerakonnata või-
matu teha.”

Mart Laar isiklikult võimendab Koonderakonna korterisobingute
vana plaati, jättes talle omaselt mainimata, et tolles diilis said oma
noosi ka mitmed nimekad isamaalased. Nimetame kasvõi tema
esimese valitsuse justiitsministrit Urmas Arumäed ja tema super-
korterit. Ka Jüri Mõis ise erastab vanalinnas variisikutele eluruume,
teatab SL ÕHTULEHES Tõnis Erilaid (2. novembril 2000.a.).

Kähe koonuka kadumaminekut koalitsioonis loodetakse lappida ve-
nelaste jõududega. Peibutiseks ikka raha ja tulusad ametikohad.
Nagu hiljem näeme, nii lähebki.

Terve oktoobrikuu 2000 võiks nimetada Tallinna võimuliidu rappu-
misajaks.

JÜRI MÕISA UMBUSALDUS TULEB

19. oktoobril antakse Kesklimia korteriasjade uurimine prokuratuu-
rile. Samal päeval toimuval volikogu istungil annab opositsioon üle
umbusaldusavalduse nii Rein Voogi kui Jüri Mõisa vastu.

Keskerakond sõnastab linnapea vastase teksti nii:
Miks me ei usalda Jüri Mõisa?

“Jüri Mõis pole Tallinna linnapeaks saanud ausal teel. Selle köha ostis
ta, toetades suurte rahadega Isamaaliidu valimisi. Esimesel hääletusel
ei saanud ta vajalikku arvu hääli ja ei osutunud linnapeaks valituks.
Kordusvalimisel rikuti salajase hääletamise printsiipe. Linnapea vali-
mine on kohtus vaidlustatud.

Jüri Mõis ostis kokku ka toetushääled volikogus. Jevgeni Kogan sai
kopsaka hüvituse, et ta peataks oma liikmelisuse Tallinna volikogus,
toetushäälte eest anti tasuvaid ametikohti. Linnale kuuluvate ette-
võtete kõrgepalgalised köhad anti tasuks võimuliidu toetamise eest.

Jüri Mõisal pole mingit ettekujutust Tallinnast ja selle juhtimisest. Ta
arvas, et linnas on 30 000 ametnikku, kellest 10 000 võiks koondada.
Tegelikult on linnas paar tuhat ametnikku, ülejäänud linnalt palka
saavad on õpetajad, lasteaedade kasvatajad, raamatukogutöötajad jne.

Jüri Mõis tahtis likvideerida trollid ja lammutada paneelmajad.

Jüri Mõis suurendas tunduvalt linnajuhtide privileege. Ta andis
linnavalitsuse liikmetele 8000 krooni kuus transpordihüvitust ja tahab
nende palga tõsta kõrgemaks kui peaministri oma.

Jüri Mõisa ettepanekul tõsteti ühistranspordi piletihind kahekordseks.

Jüri Mõisa juhitav linnavalitsus tõstis uutes munitsipaalmajades üüri
hinna nii kõrgeks, et seal saavad korteri ainult Jääna Padriku taolised
kõrgepalgalised isikud. Tõeliselt hädas olevad sundüürnikud on
jäetud saatuse hooleks.

Jüri Mõis lubas noortele peredele odavaid, 400 000 krooniseid era-
muid. Praeguseks on kõik aru saanud, et see on utoopiline plaan, mis
mitte kunagi ei teostu.

Jüri Mõisa ajal on järsult halvenenud sotsiaaltoetuste saamine Tallin-
nas. Mõnesaja krooni toetusraha saajad peavad iga kuu läbima tõelise
kadalipu.

Jüri Mõis on asunud Tallinna juhtimise tsentraliseerimisele. Linna-
osade halduskogudel pole võimalik mõjutada linnaosa elu. Asuti
looma mammutameteid (näit. ettevõtlusamet) ja hiigelasutusi (näit.
Tallinna Lastekodu), abi saamise võimalus kaugeneb abivajajast.

Jüri Mõis käsutab linnakassat nagu oma isiklikku rahakotti. Pole
saladus, et see on ka üks põhjusi, miks isegi mitmed tema koalitsioo-
nikaaslased on temaga ülimalt rahulolematud ning ootavad Mõisa
ülemvõimu lõpetamist.

Jüri Mõis nimetas Tallinna volikogu lollidekarjaks. Volikogust mööda
minnes kuulutas ta välja konkursi linnadirektorite kohtadele. Tervik-
lik linna juhtimise kava on siiani volikogus kinnitamata.

Jüri Mõisa kreedo avaldub kujukalt tema intervjuus Eesti Päevalehele
29.01.2000: “Pigem langetan otsuseid selle alusel, kus rohkem teenida
saab.”

Jüri Mõis ei pea vajalikuks piraatkaubandusega võitlemist. Arvatakse,
et ta on ise lähedalt seotud piraatkaubandusega tegelevate ringkonda-
dega.

Jüri Mõisa survel otsustati erastada AS Tallinna Vesi enamusaktsiaid.
Enne valimisi oli just Isamaaliit see, kes tõotas, et aktsiate kontroll-
pakk peab jääma linnale. Sahistatakse, et selle tehinguga teenib Jüri
Mõis kümneid miljoneid “komisjonitasu”.

Jüri Mõis valetab. Ametnike palgatõusu kohta ütles ta, et see saavuta-
takse koondamiste arvel. Tegelikult nõuab linnaametnike kavandatav
Palgatõus järgmisel aastal 42 miljonit krooni lisaraha.”

Koalitsioonipoliitikutest kirjutavad umbusaldusele alla fraktsiooni
Rahva Usaldus esindajad Igor Pissarev ja Tatjana Vassiljeva, koond-
erakondlased Elmar Sepp ja Peeter Lepp ning Isamaaliidu fraktsiooni
kuuluv Annika Laas (endine Sinine Erakond, nüüd Eesti Demokraat-
lik Partei).

Tehakse ettepanek kutsuda 2. novembril pärast volikogu korralise
istungi lõppu kokku erakorraline istung, kus valida uus linnapea ja
volikogu esimees.

SÕBRAD APPI

Järgneval kahel nädalal on Tallinna teema meedias esiplaanil. Uudi-
seid puistatakse mõlema poole tegemistest. Nii Savisaar kui Mõis
esitavad vastastikku süüdistusi ning kinnitavad, et võitjad on nende
taga.

23. oktoobri SL ÕHTULEHES ilmub Edgar Savisaare artikkel “Üks
päev Jüri Mõisa elus”, kus ta hoiatab, et Jüri Mõis võib võimule jää-
miseks käsutada allilma teeneid. “Ta võib paluda abi oma sõbralt
Meelis Laolt ja allilmastruktuuridelt, et mõnda saadikut hirmutada
ja ähvardada või isegi kellelegi peksa anda või mõni maja põlema
panna.”

Savisaar teadis, mida kirjutas.

2. novembril nimetab Madis Jürgen EESTI EKSPRESSIS Meelis Laod
“jõuliseks notariks”, kes nüüdki tuli vanale sõbrale Jüri Mõisale appi.
Loeme:

“Meelis Lao on inimene, kellele helistatakse siis, kui notarile ja polit-
seile helistada ei saa. Siis, kui on vaja kinnitada ja turvata zacher-
macher tellinguid. Nende tellingute juures saab keegi alati tünga. See
keegi on Tallinna linn, või ka Pärnu. Pärnu linn müüs Victoria hotelli
maha kolme miljoniga. Tegelik hind on 10 miljonit. Lao oli juures.”

“Lao on “jõuline notar”, kelle juuresolekul pumba juures olijad kokku
lepivad.

Meelis Lao sai Jüri Mõisaga tuttavaks Hannes Tamjärve kaudu. Küm-
nekonna aasta eest, kui Hannes Tamjärv ja Peeter Luik eksportisid
Eestist Läände sikke segaverelisi modelle, pakkus Meelis Lao neile
seejuures turvaabi vene räkiti vastu. Venemaa ja venelased on vald-
kond, mida Lao ka praegu oma tugevaks küljeks peab.

“Ma tunnen lähedust vene kultuuriga. Viin ja muud sellised asjad!”
Lao naerab nakatavalt.

Venelaste hulgas on Laol palju tuttavaid. Venelased teavitavad Laod
igasugu tähtsatest asjadest. Meelis vaadaku ise, mis selle infiga teeb.
Meelis kohtub Jüri Mõisaga. Käivad üksteisel külas, teevad koos
trenni, söövad õhtust. Meelisel on IQ õige köha peal ja tema jutust on
Jüri Mõisal ikka miskit kõrva taha panna. . .”

Eelmisele tekstile annab kiraiitust ka sama päeva SL ÕHTULEHES
ilmunud Urmo Soonvaldi usutlus Meelis Laoga:

“Mis ajast olete aktiivselt poliitikat jälginud? Oletan, et paral-
leelselt Jüri Mõisa astumisega poliitikasse?

Jah, Mõisaga võib minu poliitikahuvi tõusu siduda. Ma pole poliitikas
tegev, arutarne lihtsalt Jüriga teatud teemasid.

Arvan, et nende hulka ei kuulu Tallinna sotsiaaltoetused, ühistrans-
pordi areng või raamatukogude saatus. Küllap räägite muust?

Ikka muud teemad. Minu ärihuvid on Venemaal. Tegelen metalli- ja
naftatransiidiga, kuid mitte läbi Eesti. Minu sõprade seas 011 palju
venelasi ja kuna Tallinnas on umbes 50 ja Eestis 40% venelasi, siis sõl-
tub neist väga palju, oleme Jüriga arutanud nende mõttelaadi, arva-
musi jne.

Seega väidate, et teie ja Jüri Mõisa nägemus venelaste rollist on
sarnasem kui teie ja venelaste sõbra Edgar Savisaare oma?

Savisaar käsutab rohkem populistlikke võtteid. Arvan küll, et Jüri
mõistab venelasi ja vastupidi. Neli aastat tagasi kantseldas Savisaar
venelasi kui teisejärgulisi inimesi, ta manipuleeris nendega. Praegu
on olukord teine, venelased on teadvustanud, et ka nende seas on
tegusaid parteisid ja inimesi.

Tähendab, et teie ja Mõis pole venelastega manipuleerinud, neile
midagi lubanud ega soovitanud?

Üks asi on manipuleerimine, teine asi lobby. Ma ei tea, kus jookseb piir
nende vahel.

Mis on teie arvates lobby

Kui tunnen inimesi, saan uurida nende arvamusi ja mõtteid. Saan
luua asjaliku diskussiooni ja leida lahendusi, kuidas üheskoos edasi
minna. Kui suur hulk võõraid inimesi istub laua taha, siis nad ei räägi
kunagi avameelselt.

Mõistan, et olete Mõisaga lähedased ja aitate teineteist. Siis võiks
ta teile pakkuda ju abilinnapea või nõuniku tooli?

Me pole sellest rääkinud. Mnjah, abilinnapea tooli ma ei võtaks. Ma
pole selleks tööks küps.

Fantaseerime. Kui Mõis kaotab sellepärast linnapea köha, et teie ei
soostu hakkama abilinnapeaks…

Siis ma kaaluksin seda.”

Muide, veel varem, 26. oktoobril on POSTIMEHE esiküljel sõpradest
suur foto: nenditakse, et Meelis Lao osales koalitsiooni mitteametlikul
nõupidamisel kõhe pärast umbusalduse üleandmist.

30. oktoobri intervjuus Mõis kohtumist eitab, kuid kinnitab oma
seotust Laoga, keda võib Mõisa sõnade järgi nimetada Tallinna või-
mukoalitsiooni luureagendiks.

Ja luureagent tegutses tulemuslikult. Teiste vene suurärimeeste seas
oli Laol hea tutvus Eesti uueks viinakuningaks tõusnud Igor Saven-
koviga, kelle omanduses ONISTARI kõrval on ka Rahva Valiku
meelne ajaleht “Molodjož Estonii”. Nii, et väga õige nupp nimetatud
fraktsiooni korralekutsumiseks: kas on ikka arukas Mõisa asemel
Savisaarele panustada?

Asjale lisab kaalu teade 31. oktoobri EESTI PÄEVALEHES: Kärt
Karpa väidab, et peaminister Laar on taas isiklikult sekkunud
Tallinna võimukriisi ja palunud selle lahendamiseks ONISTARI
omaniku Igor Savenkovi abi.

Niisiis, üsna põnev lugemismaterjal:

Mart Laar tunnistab kohtumist mõjuka vene ärimehega

“Peaminister Mart Laar kohtus Tallinna võimuläbi rääkimiste ajal
eelmisel nädalal alkoholifirma Onistar omaniku Igor Savenkoviga,
kellel on arvatav mõjuvõim praegu opositsioonis oleva vene frakt-
siooni Rahva Valik poliitikute üle.

Kohtumist tunnistasid eile nii valitsuse pressibüroo direktor Kaarel
Tarand kui Eesti suurima alkoholifirma Onistari nõukogu esimees
Aleksandr Skoblov. Laar kohtus Savenkovi ja Skobloviga eelmise
teisipäeva õhtul pärast valitsuse kabinetiistungit. Laari ametlikus
päevakavas seda kohtumist polnud.

/—/

Kuigi kohtumise üks eesmärk oli mitme allika kinnitusel see, et Laar
palus Savenkovi abi Tallinna võimutüli lahendamiseks ning vene
poliitikute võitmiseks Isamaaliidu poole, eitasid seda ametlikult
mõlemad pooled.

Kaarel Tarandi sõnul oleks imelik, kui sellisel kohtumisel kohalikust
poliitikaelust ei räägitaks, kuid see toimus muu hulgas.

/—/

Aleksandr Skoblovi väitel kohtumisel poliitikast ei räägitud. “31.
augustil avati meie uus villimistsehh, kuhu kutsusime teiste kõrgete
külaliste hulgas ka Laari. Töökohustuste tõttu ei saanud ta meid siis
külastada, kuid nüüd ta tegi seda,” ütles Skoblov. Tema sõnul räägiti
kohtumisel ainult Onistarist, mis on alkoholi tootmisel tõusnud Eestis
esikohale nii siseturu kui ekspordi osas.

Eelmisel nädalal kohtus ka Mõis Savenkoviga, kes käib omakorda
tihedalt läbi ärimees Meelis Laoga. Lao kohta on Mõis öelnud, et
võimuliidul on temast viimasel ajal palju informatiivset käsu olnud
Keskerakonna tausta teadmiseks.

Tallinna volikogu fraktsiooni Rahva Valik esimees Jevgeni Tomberg
ütles, et ei tea Laari ja Savenkovi kohtumisest midagi.

Tombergi sõnul on Rahva Valik kirjutanud alla koalitsioonileppele
ega saa seega Mõisa poolele üle minna. Samas möönis Tomberg, et
kui Mõisa ja Voogi umbusaldamine neljapäeval läbi kukub, siis tuleb
fraktsiooni käitumist edasi arutada. “Aga loodame, et meie praegune
kokkulepe Keskerakonnaga läheb läbi,” ütles Tomberg.

Aleksandr Skoblovi sõnul on Onistaril kõigiga head suhted. “Ka
erinevate erakondadega,” ütles Skoblov, kelle sõnul pole Savenkov
vähemalt Onistari kaudu ühtegi erakonda rahaliselt toetanud.”

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

3. osa

Selles osas Tallinna linnapea lisa tulude küsimus ja Tallinna Vee erastamine.

LINNAKODANIKELE SÜLITAV EELARVE

“Olen seitsmendat aasta Tallinna Linnavolikogu liige. Selle aja jooksul
vastu võetud eelarvetest on käesoleva aasta oma kõige nigelam.

Salastatud eelarvekirjed

Aastate jooksul oleme püüdnud selle poole, et eelarve oleks läbi-
paistev. See tähendab, et iga linnakodanik, kes selle läbi vaatab, saaks
selge ülevaate, kuhu tema raha kulutatakse. Selles suunas lubasid
jätkata enne valimisi ka praegu võimul olevad erakonnad.

Tulemus on aga vastupidine – eelarve on muutunud häguseks, suured
summad on lahti kujutamata; me ei tea, milleks seda raha käsuta-
takse. Kirje “Muud kulud” sisaldab mitmeid kümneid miljoneid
kroone, mille käsutamisest puudub selgus. Või milleks kulutatakse 4
miljonit meediakulusid?

Sellest summast ainult l miljoni käsutamiseks on toodud ka põh-
jendus.

Praegune koalitsioon on eiranud eelnevate volikogu koosseisude ot-
suseid, mida oleks pidanud jälgima eelarve koostamisel. Arvestatud
ei ole eelmise volikogu otsuseid, mis käsitlesid tagastatud majades
elavate üürnike olukorra leevendamise abinõusid, investeeringute
kava aastani 2002, turvalisuse tõstmise programmi, ühistranspordi
arendamise programmi.

Linnakortereist loobuti

Alles alustatud munitsipaalkorterifondi loomine nulliti ara. Abilinna-
pea Ivar Virkus ütles selle kohta küüniliselt, et Tallinnas ei ole
eluasemeprobleeme ja raha eraldamine linna eelarvest oleks olnud
otstarbetu. “Teoreetiliselt vajab vaid 1,3% linlasi eluruumi, järelikult
on see olematu probleem”, väitis ta. Mida arvab sellest rohkem kui
500 korterihädas peret, kes end korterijärjekorda registreerinud? See
on ligi 20 000 inimest, kes pole ju ometi olematud?

Unustatud lubadused

Vastupidiselt oma valimiseelsetele lubadustele detsentraliseerida lin-
na juhtimist ja viia otsustamisõigus ja vastavalt ka kontroll rohkem
linnaosadesse, käitus koalitsioon eelarve puhul sellele risti vastu:
linna osade arenguks mõeldud rahad on koondatud linna ametitesse,
linnaosadele on sisuliselt jäetud ainult halduskulud.

Iga kultuuri- või spordiürituse jaoks tuleb raha lunida vastavalt lin-
naametilt, sama lugu on ka heakorraks mõeldud raha, teede remon-
diga jne.

Lausvale toodi poliitikasse

Lausa häbematu vale on aga väide, et seoses eelmise aasta ebamajan-
duslikkusega on pealinna investeerimisvõime omavahenditest lange-
nud nulli.

Kes viitsib vaadata eelmise aasta eelarve täitmist, see näeb, et vaata-
mata väga raskele majandusaastale on eelarve täidetud, osa eelarves
ette nähtud laenuvõimalust polnud isegi vaja käsutada.

Eelmisel aastal üllitati plakat “Linnavalitsus sülitab linnakodanikele
näkku”. Kas praegu poleks õigem aeg taolise plakati avaldamiseks?”

TOIVO TOOTSEN,

Tallinna Linnavolikogu Keskfraktsiooni esimees

KESKNÄDAL, 2. veebruar 2000.a.

ÄRA ENNAST JA SÕPRU UNUSTA

Seda põhimõtet järgib pankurist linnapea raudselt.

19. jaanuaril avaldab SÕNUMILEHT (Kaido Tiits) kõlava pealkirjaga
loo

Jüri Mõisa järjekordne lennukas mõte: 100 000 ministrile
kuus palka

“Töökas inimesed rõõmustavad. Neil, kes tunnevad, et nad ei tee õieti
midagi, on põhjust kurvastada,” lausus Mõis. “Meie inimesed on ala-
tasustatud. Vähemale arvule töötajatele saab suuremat palka maksta.”

Küsimusele, kas madalapalgalise ametnikearmee taga oli idee hoida
ametis inimesi, keda on kergem ara osta, vastas Mõis, et tohutu hulga
odavapalgaliste ametnike pidamine kätkeb endas riski. “Ühiskonnas
pole seinu vahel. Kui ametnik näeb sõbrannat, kes eraettevõtluses
rohkem teenib…” jättis Mõis, kes teenis Hansapanga presidendina
100 000 krooni kuus, lause lõpetamata.

Linnapeale kulub miljon aastas

“Lisan, et 100 000-le lisandusid koolitus ja arenguvõimalused. Tõstak-
sin küll käe, kui ministri palgaks peaks otsustatama 100 000 krooni,”
ütles Mõis. “Ministritöö on kindlasti tähtsam kui panga presidendi
amet.”

Samas on ministritega ka häda. “Meil on liberaalitsev suhtumine
madalasse kvalifikatsiooni. Mind hämmastab, et ministrid ei oska
inglise keelt,” ütles Mõis. “Suhtumine on selline, et vaata kui äge mees
ma olen: sõnagi inglise keelt ei oska, aga ikkagi juhin riiki.”

Praegu saavad ministrid keskmiselt palka 20 000 – 22 000 krooni.

Lisaks ametnike töötasu tõstmisele tahab Mõis muuta kulutuste
kompenseerimise korda. Tallinna linn kompenseerib linnapea isikliku
džiibiga tööl käimist 8000 krooniga kuus.

Mõis ei tea isegi täpselt, kui palju ta kokku kompensatsioone saab.
“Arvan, et minu peale kulutab linn aastas miljon krooni,” ütles Mõis.
“See tundub esialgu imestamisväärselt suur, kuna ma linnalt palka ei
saa. Aga kõiki komandeeringuid ja kompensatsioone kokku lugedes
- ajalehed, auto ja mobiiltelefon – tuleb nii palju ara.”

Lisaraha kuni 8000 krooni

Lähitulevikus hakkavad kõik ametiautot väärt linnaametnikud saama
2000-8000 krooni kuus, mille eest nad võivad endale auto rentida või
liisida.

22. märtsi KESKNÄDALAST loeme:
Varjatud palgalisa?

TALLINNA LINNAPEA KÄSKKIRI

(väljavõte)

Isiklike sõiduautode ametisõitudeks käsutamise kulude
hüvitamise kord

5. Kehtestada linnavalitsuse liikme, linnakantseleid,
linnavalitsuse ameti, linnaarhiivi ning linnaosavalitsuse
ametnikule isikliku sõiduauto ametisõitudeks käsutamise
kulude hüvitamisel järgmised rahalised piirmäärad:

5.1 linnapea 8000 krooni kuus;

5.2 abilinnapea

5.3 linnasekretär

5.4 linnaosa vanem

5.5 linnaosa vanema asetäitja

5.6 ameti juhataja

5.7 ameti juhataja asetäitja,
linnakantselei osakonna juhataja

5 . 8 teised ametnikud

JÜRI MÕIS,
linnapea

8000 krooni kuus;

8000 krooni kuus;

4500 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

3000 krooni kuus;

Kesknädala kommentaar:

“Alguses võib tunduda, et tegu on suure kokkuhoiuga, sest kom-
pensatsioon tundub odavam kui ametiauto ülalpidamine. Kuid seda
on see seni, kuni ei teata, et need summad loetakse erisoodustuseks
ja sellelt maksab tulu ja sotsiaalmaksu ametiasutus. Ja nii saamegi, et
tegelikult peab maksumaksja härra linnapea, kuue abilinnapea ja
linnasekretäri auto eest hoopiski 12,8 tuhat krooni kuus, ehk kõigi
peale kokku 102 tuhat krooni maksma. Väiksemad mehed saavad
loomulikult vähem, kuid eks neid ole selle eest rohkem.

Kuid see ei ole kompenseerimise loo juures kaugeltki kõige huvita-
vam. Võttes l kilomeetri omahinnaks 4 krooni ja keskmiseks kütuseks
Tallinnas 25-30 kilomeetrit tunnis, saame, et härrad linnapead veeda-
vad 30-40 protsenti oma tööajast autoroolis. Tulemus, millega iga
taksoj ühtki hakkama ei saa.

Aga võibolla on autokompensatsioon vaid varjatud palgalisa.”

EESTI POLIITIKUTE HIILGAVAD IDEED

“Rahvas asugu elama Tallinna, euroraha käsutusele ja puskari keet-
mine seaduslikuks.

Nii näeb tänast Eestit põhjanaabrite juhtajaleht “Helsingin Sanomat”.

Rahval igav ei hakka, kirjutab Eestit hästi tundev soome ajakirjanik
Jukka Rislakki: valitsuse juhtivatelt saadikutelt tuleb ettepanekuid
nagu konveierlindilt. Vähemalt ideedest sellel maal puudust ei ole.

Edasi kirjutab Rislakki, et tugeva diskussiooni tõi esile siseministri
köhalt Tallinna linnapeaks saanud Jüri Mõis: tema meelest on Eesti
avalik sektor liiga suur -150 000 töötajat, mil mõned targad ütlevad,
et optimaalne oleks 15 000 ametnikku miljoni elaniku kohta.

Eestile aitaks 25 000-st – säästaks raha ja töötulemused oleksid efek-
tiivsemad, “oleks hea, kui vähemalt pooltest praegustest ametnikest
saaks lahti,” tsiteerib loo autor kangelast.

Rahvasaadikuidki on väikese maa kohta liiga palju. Ja tuletõrjeüksusi
samuti, jätkab soome ajakirjanik Mõisa tsiteerimist. Mõisa arvates
aitaks ühest hädaabikeskusest kogu maale küll. Kui Eestit võib läbida
kolme tunniga, siis milleks vajatakse nii palju tuletõrje ja hädaabi-
üksusi, on Mõis arutlenud.

Mõisale on ka selgunud, et Tallinnas on 4 807 “lasteaedadega seotud
töötajat”, samas kui lasteaiaeas lapsi on alla 15 000. Sel aastal on
koolidest ja lasteaedadest kavas koondada ligi 300 töötajat.

Rislakki selgitab soome lugejale, et Isamaaliitu kuuluv Mõis on endi-
ne suure panga juhataja, kes pääses eelmisel aastal parlamenti isiku-
mandaadiga ja kes uhkustab sellega, et ei ole seitsme aasta jooksul
lugenud ühtegi raamatut.

Mõisa ministriks oleku aega mäletatakse idee pärast koondada 600
politseinikku, et allesjäänud saaksid suuremat palka. Nüüdseks on
läinud 424 politseinikku. See koondamine läks maksma 33 miljonit
krooni.

Edasi meenutab ajakirjanik, et Mõisa idee kohaselt peaksid kõik
eestlased, eriti aga noored, püüdma kurelt rikastuda ja Tallinna elama
asuma, sest seal on elatustase kõrgem ja mujal ei ole ka tuleviku-
perspektiivi.

Mõisale on antud mõista, et riigi- ja maakondade ametnikke on 25
000. On ka imestatud, kust võlutaks erasektorisse töökohad sajale
tuhandele valgekraest töötule.

/—/

Ka Isamaaliidu esimees Laar ei pääse ajakirjaniku kriitikanooltest:
peaminister Mart Laar hämmastas eelmisel kuul kõiki, kui ta Brüs-
seli-visiidi ajal tegi ettepaneku, et Eesti peaks euro maksevahendina

ühepoolselt käsutusele võtma ja võimalikult kiiresti – juba enne
Euroopa Liitu ja Euroopa Rahaliitu astumist.

EL Komisjoni esimees Romano Prodi ütles viisakalt, et see ei ole
võimalik. Eesti Pank tõdes, et sellel pole mõtet ja hoiatas, et see pei-
dab endas ohtusid; euroarved ja -laenud on aga Eestis võimalikud
juba ka nüüd.

Rislakki tsiteerib ka Eesti ajakirjandust: majandusleht “Äripäev” küsis,
miks peaminister üldse esitas mõtte, milles Eestis ei olda üksmeelel
ja mida ei ole keegi isegi veel arutanud. Arutelu toimus, kuid üpris
segane. Laar ütles, et toimetajad olid temast valesti aru saanud, ajakir-
jandus aga, et Laar oli Prodit valesti tõlgendanud.

Korrespondent meenutab ka siseminister Tarmo Looduse (isamaaliit)
ettepanekuid: tema soovitas puskari keetmise seadustamist Lõuna-
Eestis; see leevendaks tööpuuduse küsimust ja tooks riigile maksude
näol raha sisse.”

KESKNÄDAL (16. veebruar 2000.a.)

RAHAJUMALA VÕIM

Mõisa kõvadest tegudest rääkides peame avama põhjused, miks Isa-
maaliidu uustulnukas üleöö erakonna tipptegijate hulka arvati. Siin
on meile abiks mahukas kirjutis 13. aprilli EESTI EKSPRESSIS.

Tarmo Vahter pealkirjastab oma loo intrigeerivalt

Kas peaministriks saab Jüri Mõis?

“”Nädala ajaga pole tehtud mitte munnigi!” Siseminister Jüri Mõisa
kabinetis istuv külaline ei uskunud oma kõrvu. Roppus polnud öel-
dud aga mitte talle, vaid telefonitorru.

Jalad laua peale sirutanud Mõis rääkis parajasti peaminister Mart
Laariga.

Vähe on inimesi, kes julgevad peaministriga nii rahvalikult kõnelda.
Võibolla ainult üks.

Aga eks Mõis saanud riigikogu valimistel Laarist rohkem hääli
(6739:5446). Ka rahaga toetas ta Isamaaliitu heldemalt kui peaminister
(597 000 kr : 13 000 kr).

Rikkus on andnud Mõisale seninägematu vabaduse. Ta võib öelda,
mida tahab ja kellele tahab. Ja kus tahab.

Tartus rääkis Mõis sadade tudengite ees, kuidas ta on õpetanud hal-
dusreformi läbiviimist Laarile kaks korda. “Aga ta ei usu mind. See
ei tulene mitte minu, vaid tema kvalifikatsiooni puudusest.”

Mis siis veel rääkida Mõisa suhtumisest peaministrist väiksematesse
tegelastesse. Kolleegid teavad, et Tallinna linnavolikogu peab ta liht-
salt lollide karjaks.

Erinevalt eelmistest linnapeadest ei joigu Mõis volikogu istungitel.
Tal pole vaja kuulata nõmedat juttu, et saada iga istutud tunni eest 25
krooni hüvitust.

… sügisel 1998 võtsid Hansapanga üle rootslased, kes pidid oma
närvide rahustamiseks kellegi ara lintsima. Mõis oli sundinud neid
maksma panga eest hullupööra palju raha – 3,5 miljardit krooni.

Elu uuesti alustavale mehele oli see ränk kogemus. Mis nüüd?

“Minul isiklikult oli poliitikasse minek ainuvõimalik. Ükskõik missu-
gusele ametikohale asumine majanduses või panganduses oleks
olnud tagasiminek. Lihtsalt luuser olla ma ei soovinud,” pihib Mõis.

/—/

… Mõis mõistis, et reformis oleks ta “üks paljudest”. 1998 detsembris
astus ta Isamaaliitu. Paremat jõulukinki poleks osanud Laar tahta…

/—/

Reformistide hilisema analüüsi järgi võttis Mõis neilt 24 000 – 34 000
häält. Tänu temale tõusis Isamaaliidu populaarsus 9-11 protsendilt 16
protsendile. Laarist sai ootamatult peaminister…”

Niisiis ostis Mõis nagu nalja endale parlamendi- ja ministrikoha.
Edasi juba Tallinna linnapeaameti. Ja kõiges selles on Laari heakskiit.
Ta on juba selline, kelle kõrval on kasttlik toimetada…

“Tänu Mõisale võib Isamaaliidust saada esimene Eesti partei, kes
võtab hääli kõigist ühiskonna servadest. SS-pataljoni Narva vete-
ranidest Hansapanga aktsionärideni,” nendib Tarmo Vahter 2000.
aasta kevadel. Ja kuigi “mitme Isamaaliidu rakukese koosolekul
kostab Mõisa kohta kõige leebema sõnana “kaabakas”, näkku öelda ei
julge seda veel keegi. Isamaaliit sarnaneb lehmakarjaga, kus tõupull
teeb, mida süda lustib.”

Sellepärast ei tundugi ehk üllatusena loo autori küsimus, kas järg-
mistele valimistele läheb Isamaaliit uue peaministrikandidaadiga.

KÕIK MÜÜGIKS EHK TANTS TALLINNA VEE ÜMBER

Pärast võimulesaamist rõõmustas Mart Laar ja kaaskond, et 1992.
aastal alustatud riigivara mahamüüki polnud vahepealsed valitsused
hoogsalt lõpule viinud. Järel olid isegi sellised kobedad palad nagu
Narva Elektrijaamad ja Eesti Raudtee. Nende müümisele pandigi
täishoog peale. Ikka välismaiste nõustajate ja kodukootud “tankistide”
abiga, et parajad summad endale kantida…

Ka Tallinnas leiti veel priskeid palu, mis ilusat bisnist tõotasid. Kõige-
pealt võeti käsile suurfirma Tallinna Vesi.

Monopoolse suurettevõtte kasumihimu vastu oli välja astunud eelmi-
ne linnavalitsus (volikogu esimees Edgar Savisaar, linnapea Peeter
Lepp), mille tagajärjel vee hinda alandati. Uute võimumeeste üheks
esimeseks otsuseks oli vana hinna taastamine. Põhjendus: vastasel

korral on firma pankrotis. Keskfraktsiooni esimees Toivo Tootsen
kirjutab 23. veebruari 2000.a. KESKNÄDALAS:

“Nüüd teame, et see jutt osutus otseseks valeks. Mõni aeg tagasi sel-
gus, et AS Tallinna Vesi sai eelmisel aastal 30,3 miljonit krooni kasu-
mit, niis on kümneid kordi rohkem kui planeeriti! Tallinna Vees on
asjaajamine kogu aeg segane ja sogane olnud. Kui vanasti oli raudtee
riik riigis, siis Tallinnas on seda ka praegu monopoolset seisundit
nautiv AS Tallinna Vesi. Nad on linnakodanikke kogu aeg lollitanud
ja nii tehti ka nüüd.

Nüüd on selge, et isegi AS Tallinna Vee tollasele nõukogule ei esita-
tud õigeid andmeid. Muide, praeguseks on selle nõukogu mitmed
“tülikad” liikmed asendatud võimukaolitsioonile kuulekatega…

Kolmveerand aastat räägiti vee tarbimise langusest – ja nüüd selgub,
et vee tarbimine hoopis kasvas 3 protsenti! Tegemist oli linnakoda-
nike ja ajakirjanike kõige ülbema hämamisega. Tuleb välja, et keskera-
kondlastel oli õigus – vee hinda oli võimalik alandada, ilma, et see
oleks kahjustanud ettevõtte normaalset tööd.”

Mõisa-valitsus oli oma otsuse aga teinud ja 8. mail esitati volikogule
eelnõu “Aktsiaseltsi Tallinna Vesi põhikirja uue redaktsiooni kinnita-
mine, uute aktsiate väljalaskmine ja Tallinna linnale kuuluvate
aktsiate müük.”

Juba 1. juunil taheti otsus ara teha. Ometi ei läinud esimese hooga
nagu kavandati. 7. juuni 2000.a. KESKNÄDAL teatab:

Tallinna Vee müük kukkus läbi

“Möödunud neljapäeval toimunud istungil hoiatas Edgar Savisaar:

“Tallinna Vee enamusaktsiate müük toob tarbijaile kaasa vee hinna
olulise tõusu ja järgmine volikogu koosseis mõistab, et teha ei ole
enam suurt midagi.

Muidugi võib rääkida kuldaktsiaist või isegi hõbeaktsiatest. Tege-
likult on küsimus selles, et tahate otsustusõiguse vee hinna üle
linlaste käest ara võtta. Ma ei tahaks, et paari aasta pärast öeldakse
volikogu selle koosseisu kohta, et nad ei olnud linnaelanike huvide
eest väljas, vaid ajasid vaid oma äri. Sest mida muud see
enamusaktsiate müük ikka tähendab.”

Sama joont hoidsid ka teised Keskfraktsiooni poolt sõna võtnud
volinikud.

Isamaaliitlastel, Mõõdukatel ja Reformierakondlastel püsis istungil
suu lukkus, sest sisuliselt polnud midagi vastu rääkida.

Isamaaliidu fraktsiooni esimees Mati Tarum tunnistas lõpuks, et
tõepoolest on nende programmis öeldud, et veefirma enamusaktsiad
peavad jääma linnale. Tarum tunnistas, et seisuskoha ümbervaata-
mine oli väga raske. Tõesti väga raske, kordas ta.

Liina Tõnisson tuletas Tarumile meelde, et ei muudetud mitte seisu-
kohta. Te andsite enne valimisi välja lubaduse, mille nüüd tagasi võt-
site, aga lubadusi korralikus kõdus tagasi ei võeta, sest nende saite
valijate hääled, ütles ta.

Isamaalaste närvid ei pidanud rünnakule vastu ja linnavalitsuse esin-
daja palus menetlemine katkestada. Ka oma meeste ja naiste häältes
enam kindlad ei oldud.”

Mis halvasti, see uuesti. Järgmisel volikogul 15. juulil tegi teerull oma
töö ara. Seegi kord käsutame KESKNÄDALA abi. 28. juuni numbris
kirjutab Toivo Tootsen toimunust pealkirja all:

Jätke Tallinnale vesi alles

“Kui ma Jüri Mõisalt küsisin, kas ikka oli arukas otsus Tallinna Vee
enamusaktsiad maha müüa, vastas ta: Mis siin minul teha, kui voli-
kogu nii otsustas!

Tegelikult otsustas nii ainult volikogu võimukoalitsioon: isamaa-
liitlased, reformierakondlased, mõõdukad, koonderakondlased ja
valimisliidu Rahva Usaldus liikmed.

Keskerakondlased ja valimisliit Rahva Valik olid kindlalt selle otsuse
vastu – aga meie vastuväiteid ei võetud kuulda.

Julgelt ja selgelt oli selle Tallinnale kahjuliku otsuse vastu ainult
Sinise Erakonna liige Annika Laas, kellel ilmselt ainsana Isamaaliidu
valimisnimekirjas kandideerinutest oli meeles nende valimiste-eelne
lubadus: AS Tallinna Vesi enamusaktsiaid ei tohi müüa! Tema ette-
panekul ja opositsiooni häältega õnnestus otsusesse sisse hääletada
punkt, et otsus jõustub alles pärast seda, kui Tallinna Linnavalitsus
ja Linnavolikogu on kehtestanud kõik vajalikud veemajandust regu-
leerivad rakenduslikud õigusaktid, sealhulgas kehtestanud ühiskana-
lisatsiooniga liitujatele liitumistasu ülempiiri ning vee hinna

Juba mitu aastat on tahetud aktsiaseltsi Tallinna Vesi maha müüa.
Põhjenduseks ikka see, et meil ei jätku raha linna veemajanduse aren-
damiseks. Seda vaatamata sellele, et mitmete rahvusvaheliste pro-
jektide abiga on meil välja ehitatud esmaklassiline veepuhastusjaam
ning, et meie heitveepuhastus vastab kõige karmimatelegi nõuetele.
Tallinna veemajanduse kõige valulisemad köhad on kanaliseerimata
asumid Nõmmel, Lillekülas ja Meriväljal-Mähel, korrastamist vajavad
veetrassid ja majasisesed amortiseerunud torustikud.

Et ka need probleemid lahendada, selleks otsustaski Tallinna Linna-
volikogu aasta tagasi laiendada AS Tallinna Vesi aktsiakapitali ja
müüa maha osa aktsiaid – kuid ainult 33%. See oleks taganud seniste

probleemide lahendamise, pealinnale ülimalt olulise vee-ettevõtte
kindlaks omanikuks oleks jäänud aga Tallinna linn.

Tookord opositsioonis olnud isamaaliitlased ja reformierakondlased
pahandasid sellise plaani peale väga.

Nüüd surusid just nemad 15. juunil volikogus läbi otsuse, mille järgi
erastatakse AS Tallinna Vesi enamusaktsiad. Jutt kõikvõimsast kuld-
aktsiast, mis tagab Tallinnale vetoõiguse olulistes küsimustes on nagu
muinasjutt kõikvõimsast kuldkalakesest – see ongi muinasjutt. Tõsiasi
on, et pärast enamusaktsiate müümist pole Tallinn enam oma vee-
firma omanik.”

Volikogus toimunud pingetest saame ülevaate Keskerakonna liidri
Edgar Savisaare kirjutisest 22. juuni SÕNUMILEHEST:

Mina pole lambaks sündinud

“17. juuni Sõnumileht oli pannud ühele kirjutisele pealkirjaks “Savi-
saar räuskas volikogus”. Esilehel oli seda täpsustatud: “Edgar märat-
ses volikogus”. Nii üks kui ka teine olid halvakspanevad ja hukka-
mõistvad hinnangud.

Läksin volikogus tõepoolest endast välja. Ootasin Tallinna Vee müügi
küsimuses teistsuguseid hääletustulemusi. Uskusin, et müük ei leia
volikogus toetust. Mul olid kaalukad argumendid. Isamaaliit oli oma
valimiseelses proklamatsioonis lubanud, et Tallinna Vee enamusakt-
siaid mingil juhul maha ei müüda. Sama joont olid enne valimisi
ajanud ka Mõõdukad. Rääkimata Koonderakonnast ning Ivanovi-
Kogani Rahva Usaldusest.

Kõik oli must valgel välja öeldud, kellegi lubadusi polnud vaja isegi
lindistada. Sellepärast ma uskusin, et peale reformierakondlaste ja
muidugi ka Jüri Mõisa isiklikult keegi enamusaktsiate müüki ei toeta.
Eksisin, olin lihtsameelne, palun vabandust.

Kes on seisakujõud?

Jüri Mõis tuli kõnepulti ja selle asemel, et selgitada, miks nad reetsid
valijatele antud lubadused, nimetas ta hoopis meid seisakujõududeks
ja tegi teatavaks, et Tallinna Vee müümisega on linnarahvale tehtud
“tore kingitus”.

Lubage küsida, miks isamaaliitlased enne valimisi seda “kingitust”
välja ei kuulutanud? Miks nad siis sootuks vastupidist juttu ajasid?

Mõis väitis, et need, kes olid Tallinna Vee müügi vastu, on seisaku-
jõud. Kas see tähendab, et ka nooruke Annika Laas, kes ainsana
Isamaaliidu fraktsioonist julges selle partei valimiseelsetele lubadus-
tele truuks jääda ja hääletas aktsiate müügi vastu, on seisakujõud? Ei
ole.

Seisakujõud on see seltskond, kes ei lase ühiskonnal edasi areneda ja
mõtleb vaid väikese kliki huvidele, kes hoiab palgad madalal ja
kruvib hindasid kõrgele, kes rohkendab tööpuudust ja mitte töökohti,
kes müüb võileivahinna eest hästi toime tulevaid riigiettevõtteid
maha ja kes on pannud kerjuse rolli Eesti intelligentsi. See on seisaku-
jõud, ning kahjuks on nad nii Eestis kui ka Tallinnas parajasti võimul.

Lõpetuseks tahaksin teilt, lugupeetud lugejad, küsida sedasama, mida
küsisin volikogu istungil: kui kaua te kavatsete seda kõike taluda?
Millal saab teil mõõt täis ülbitsevast mõisamentaliteedist?

Eesti Ekspressi sõnul usub Jüri Mõis, et nii teie kui ka teie esindajad
volikogus on vaid üks lollikari, kellega võib teha mida tahes. Kas tal
on tõesti õigus?”

Lõpliku otsuse AS Tallinna Vesi aktsiate märkimise ja müügi kohta

langetas volikogu 21. detsembril 2000.a. Selle kohaselt on firma

omanikud:

International Water UU (JWUU) 50,4%

Tallinna linn – 49,6%

Linnale jääb nn. kuldaktsia, millega saab panna vajadusel veto kõige
olulisematele otsustele.

Hind: JWUU maksab aktsiate eest kokku 1,3 miljardit krooni, sellest
605 miljonit Tallinna linnale, ülejäänud 687 miljonit läheb aktsia-
kapitali laiendamiseks. Aktsiakapital tõuseb 850 miljonilt kroonilt
1,15 miljardile.

Möödus vähem kui aasta ja 1. novembril 2001.a. võisime lugeda BNSi
teadet:

Tallinna Vee aktsiakapital vähenes ligi miljard krooni

“Tallinna linnavalitsus nõustus eile AS-i Tallinna Vesi aktsiakapitali
vähendamisega 950 miljoni krooni võrra.

Linn saab aktsionärina sellest tehingust 471 miljonit krooni ning
kavatseb selle raha suunata järgmise aasta eelarve prioriteetitele -
haridusasutustele ja teedele, teatas linnavalitsus.

Abilinnapea Ivar Virkuse sõnul on tegemist kasuliku otsusega – linn
saab katteallika mitmetele 2002. aasta eelarve prioriteetsetele suunda-
dele. “Linna kui omaniku jaoks on ettevõttes omavahendite käsuta-
mine kallim kui laenuressurss rahvusvahelisel finantsturul. Teisalt on
mõistlikum mitte suurendada linna laenukoormust teades, et linnal
on omal vahendid investeeringuteks olemas,” ütles ta.

Virkus toonitas, et aktsiakapitali vähendamine ei avalda mõju Tallin-
na Vee nõukogu poolt kinnitatud investeeringukavale ja kapitali vä-
hendamine ei too kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ettevõtte klientidele
ega ettevõtte poolt osutavate teenuste kvaliteedile. Samuti tuleb ette-
võttel järgida erastamislepingu sätet, mis kehtestab vee tariifid aas-
tani 2005.

Seega aktsiakapitali vähendamine ei too kaasa vee hinna tõusu, ütles
Virkus.”

Niisiis, kõik on suurepärane! Aga nädal hiljem, 7. novembril 2001.a.,
tõestab Edgar Savisaar POSTIMEHES veenvalt, et Tallinna Veega
toimuv on olnud kasulik erastajale, mitte aga linnaelanikule:

Rumaluse ülistamine

“ASi Tallinna Vesi juhatuse nõunik Hardo Pajula kirjeldab 31. ok-
toobri Postimehes harda vaimustusega, kui palju Tallinna linn ja selle
elanikud oma vee-ettevõtte erastamisest ja tema aktsiakapitali vähen-
damisest käsu saavad.