Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

9. osa

SELGIMISEKS KAKS AASTAT

Tuletame siinkohal meelde selle kogumiku alguses toodud Tiit Made
ennustust: “Olukord on Tallinnas nutune, kuid mitte lootusetu…
Savisaar ja Kallas valitseksid Tallinna suurepäraselt.”

5. detsembril tuleb teade, et Reformierakond on otsustanud Tallinna
võimukoalitsioonist lahkuda. Järgmise päeva SL ÕHTULEHT paneb
oma toimetuseartiklile pealkirjaks:

Edgar pruudiks

“Reformierakonna otsus lahkuda Tallinna võimuliidust on järje-
kordne käik Siim Kallase ja isamaalise Tõnis Paltsu Tallinna lae-
nuvõtu-võitluses. Tulemus saab olla kas tülitsejate leppimine pärast
väikest külmategemist või uue koalitsiooni loomine. Pruut on teadagi
Keskerakond, kellele Reformierakond ja Isamaaliit võistupakkumisi
tegema hakkavad. Põhimõtetest pole siinjuures kahjuks põhjust
rääkida, kui troonib labane kättemaksuiha ja ärategemise soov.

Positiivne oleks Keskerakonna kaasamisel see, et lõpuks ehk käoks
senine põhimõtteline rindejoon Eesti poliitikamaastikul, kus kogu aur
pealinna ja riigi tasandil on kulunud Savisaare elimineerimisele.”

Samas numbris esineb Savisaar ise analüüsiva ülevaatega:

Linnapea Tõnis Paltsu hädad

“Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et tegelikult Tõnis Palts Tallin-
na ei juhigi. Praeguse linnavõimu puhul, mida mõnikord on nimeta-
tud ka seitsme päkapiku koalitsiooniks, mängivad kõige suuremat
rolli just kõige väiksemad partnerid. Koalitsiooni ülekaal on nii õhk-
õrn, et iga hääl loeb, iga linnavoliniku välislähetus saab jõudude
vahekorda otsustamishetkel muuta.

Linna ei juhi linnapea ega suured fraktsioonid, vaid Laasi perepartei
ühe, maspanovlased ühe, endised koonderakondlased ühe, balti-ve-
nelased kähe, Ühinenud Rahvapartei tegelased kolme, Mõõdukad
nelja häälega jne. Iga väike nõuab endale suuremat pirukatükki,
ähvardades vastasel juhul koalitsiooni lõhki ajada. Koalitsioon ei
tööta, sest selles on rohkelt erihuvisid ja liiga palju isiklikke huvisid.

Integratsiooniamet

Kas oli ikka õige, et abilinnapea Leivi Šer, kelle nimi on määritud in-
tegratsiooniameti skandaalidega, vabastati kõrgelt köhalt omal
soovil? Linnavolikogu revisjonikomisjoni kontrollaktist selgub, et
ameti sõlmitud lepingute alusel maksti üle kähe miljoni krooni ula-
tuses toetust tööde eest, mille teostajad olid Eestimaa Ühendatud
Rahvapartei liikmed või mittetulundusühingud, mille juhatusse nad
kuuluvad. 1,3 miljonit krooni maksti toetust projektidele, mille veda-
jad olid lähedastes sugulus- või sõprussidemetes EÜRP liikmetega.

Revisjonikomisjon tunnistab, et “kontrolli esitatud eelarve ja pro-
jektidele eraldatud raha käsutamise üle on amet teostanud pinna-
pealselt, juhuslikult ja äärmiselt nõrgalt. Kuludokumentidena on
aktsepteeritud kõike, mis esitati, kontrollimata nende vastavust
eelarvele. Kontrollimata on jäetud isegi kulude aritmeetiline õigsus”.
Linnavalitsuse otsustest jääb mulje, et linnapea on olnud arusaa-
matult leebe integratsiooniameti tegelaste vastu.

Vesi ahjus

Eelmisel volikogu istungil vastas linnapea minu küsimustele ASi
Tallinna Vesi erastamise ja selle firmaga sõlmitud teenuslepingu
kohta. Õigemini: püüdis vastata minu küsimustele, sest pooled küsi-
mused jäidki vastamata, pooltest libiseti üle.

Linnapea sõnade järgi kaitstakse linnaelanikke eelkõige madala vee-
tariifi abil. Küsisin temalt kaks korda, kas ta oskab öelda, mis saab
tariifist pärast 2005. aastat, kuidas siis linnaelanikke kaitstakse.
Vastust ma ei saanud.

Linnapea väitis, et Tallinna Vee bilansis kajastub ligikaudu saja mil-
joni krooni eest soetusmaksumuses vara, mis on amortiseerunud
nullini. Palusin, et linnapea esitaks oma väite tõestuseks nulliga arvel
oleva põhivara struktuuri. Jälle ei suutnud ta vastata. Tundub nii, et
linnapea ei tea suurt midagi ASi Tallinna Vesi olukorrast ega linna ja
ettevõtte vahel sõlmitud teenuslepingust.

Laamendav laenukava

Läbimõtlemata on ka 2002. aasta Tallinna laenuplaan. Hämmastav on
kuulda, kuidas linnavalitsus kavatseb ühekorraga ara kulutada nii-
hästi kõik Tallinna ettevõtete erastamisest laekunud summad kui ka
peale selle laenata poolteist miljardit krooni.

Esiteks ei ole selline areng jätkusuutlik. Tallinnal ja tallinlastel on vaja
elada ka pärast 2002. aasta valimisi. Siis ei saa aga elu koosneda
üksnes eelmise aja võlgade tagasimaksmisest. Peale selle deformeerib
ehitusmahtude järsk ühekordne suurendamine nii põhjalikult ehitus-
turgu, et sellega kaasneb paratamatu, kuid maksumaksjale vastu-
võetamatu hinnatõus.

Teiseks, teed ja koolid ei ole ainsad Tallinna probleemid. Lähiaastatel
või õigemini kõhe on meil vaja taastada munitsipaalelamuehitus,
samuti peame aru saama, et ka miljardi krooni investeerimine tee-ehi-
tusse ei lahenda veel kaugeltki Tallinna liiklusprobleeme, seda eriti
siis, kui laseme hääbuda linna ühisveondusel.

Kolmandaks, nii suur laenusumma ei ole Tallinnale lihtsalt jõukohane
ja ületab ka pärast poole miljardi krooni kärpimist optimistliku 750
miljoni krooni suuruse laenusumma, mida pakub PwC, mitmesaja
miljoni võrra.”

FINAAL MÕISAMÄNGULE

Sündmused arenevad tempokalt. 7. detsembril sünnib koostöölepe
Tallinnas (vt. lk. 138). 13. detsembri volikogu istungil kavandatakse
umbusaldus linnapea Paltsu vastu. Samas tahetakse valida uus linna-
pea. Teada on ka uute linnajuhtide nimed – volikogu etteotsa Maret
Maripuu ja linnapeaks Edgar Savisaar.

Enne pöördelist istungit Vana-Virus veel mõnest huvitavast seigast.
Kõigepealt kirjavahetusest – ühelt poolt Isamaaliidu ja Mõõdukate
ning teisalt Reformierakonna vahel. Mart Laari ja Eiki Nestori all-
kirjadega tekstist:

“Reformierakonna otsus lahkuda oma partnereid eelnevalt informee-
rimata Tallinna koalitsioonist ning tuua Keskerakond Tallinnas või-
mule on tekitanud Toompea koalitsiooni sisestes suhetes uue olu-
korra. Mõõdukatel ja Isamaaliidul puudub kindlus, kas Reformiera-
kond soovib valitsusliidus jätkata.

Sellisele käitumisele osutavad Reformierakonna otsus kukutada läbi
haldusterritoriaalne reform, sihikindel vastutöötamine ühiskonna
sotsiaalset turvalisust suurendavate seaduste või riigieelarveliste
eraldiste menetlemisele, populistlik vastuseis elektrooniliste isiku-
tunnistuste kasutuselevõtule ning koalitsioortikaaslastega kooskõlas-
tamata ettepanekud riigieelarve eelnõusse. Tallinna juhtimise pakku-
misega Keskerakonnale jõudsid sellised arengud meile talumatu
piirini.

Mõõdukad ja Isamaaliit teevad Reformierakonnale ettepaneku tões-
tada tegudega, et ollakse valmis jätkama valitsuskoalitsioonis usal-
dusväärse partnerina.”

Tsiteerime ka Siim Kallase allkirjastatud vastust:

“Reformierakonna otsus lahkuda Tallinna senisest koalitsioonist sün-
dis raske südamega, kui Teile hästi teada motiividel. Tallinna senine
valitsuskoalitsioon oli äärmiselt problemaatiline nii oma toimimise
kui ka maine poolest. Viimased arengud, mis eelnesid meie lahkumis-
otsusele, ületasid meie taluvuse piiri. Ajakirjanduses tiražeeritud
väited, et partnereid meie otsusest eelnevalt ei informeeritud, ei vasta
tõele. Kuid see ei ole peamine.

Peamine on usutavasti meie ühine arusaamine, et probleemid Tallin-
na koalitsioonis tulenesid koalitsioonist enesest ja meie oleme
veendunud, et neid saab ka lahendada vaid Tallinnas.

Reformierakond teeb koalitsiooni partnererakondadele siira ettepane-
ku mitte siduda Tallinna valitsemise probleeme Toompea valitsus-
koalitsiooni saatusega. Vastupidine oleks Reformierakonna arvates
Eesti suhtes vastutustundetu ning ka kokkusobimatu meie arusaa-
misega riigimehelikust käitumisest.”

Huvitav on lugeda Jüri Mõisa hinnangut toimunule (Urmas Seaver,
POSTIMEES 8. detsember 2001.a.).

Mõis: Reformierakond on kolmikliidu sisevaenlane

Tallinna endise linnapea Jüri Mõisa sõnul on Reformierakond olnud
Tallinnas kogu aeg kolmikliidu sisevaenlane ning soov astuda enne
valimisi pealinnas Isamaaliidu varjust välja viis Reformierakonna
leppeni Keskerakonnaga.

“Selge on see, et Reformierakond on olnud kogu aeg kolmikliidu sise-
vaenlane, vähemalt Tallinna linnas,” lausus kevadel just Reformi-

erakonna survel Tallinna linnapea ametist lahkuma pidanud Mõis.
Tema hinnangul lahkus Reformierakond võimuliidust, sest oli rahul-
olematu oma positsiooniga koalitsioonis.

“Oma hoiakult tahaksid nad olla esinduserakond parempoolsete seas,
kuid seda pole nad kunagi saavutanud ning jäänud ikka ühe ja teise
jõu varju,” sõnas Mõis. “See tekitab sisepingeid ja vähemalt mitmele
nende arvamusliidrile ilmselt ei sobi niisuguses olukorras valimistele
vastu minna.”

Mõisa väitel toob aga liidu sõlmimine Keskerakonnaga Reformiera-
konnale kaasa hoopiski toetuse languse.”

Nagu teada, pani Mõis jälle puusse – ei Kesk- ega Reformierakond
kaotanud oma positsioone, vastupidi – nad kindlustasid neid.

Niisiis saabus jõulukuu 13. päev. Isamaalased püüavad päästa, mis
päästa annab. Hommikustes ajalehtedes ilmub linnapea tasuline
reklaam: Tõnis Paltsu esindusfoto juures on tekst (kirjaviis muut-
mata):

LINNAPEA

peab

Koolid, haiglad ja teed korda tegema; arendama turismi ja

transiiti, et luua seeläbi uusi töökohti

Tagama turvalisuse linnakodanikule ja külalisele

Seisma hea, et Toompeal ei elataks linna kulul

Kogu aeg meeles pidama, et just linnakodanik maksab palga ja

et just linnakodanikule tuleb luua väärtusi ja hüve

Investeerima jõuliselt kõhe, mitte ootama järgmisi aastaid, et

Tallinna areng ei seiskuks

Linnapea ei tohi

Ronida võimu nimel voodisse vanakuradi vanaemaga

Lasta tegeleda linnaametnikel mõttetu reisimisega (munitsipaal-turismiga)

Ehitada prükkaritele maju koolimajade ehitamise asemel
Osta linnale autot enda tarbeks
Nõuda enda palga suurendamist

Tänan usalduse eest. Igal juhul.

TÕNIS PALTS

Kuidas võimuvahetus tollel pärastlõunal toimus, sellest KESK-

NÄDALA abiga (Heimar Lenk; KESKNÄDAL, 19. detsember 2001.a.)

Tallinn uude aastasse uute juhtidega

“Tartu, Pärnu ja Viljandi järel tuli Keskerakonna ja Reformierakonna
liit võimule ka pealinnas. Kuid ülemvõimu ümber mängimist
Toompeal ei ihalda kahest võrdsest partnerist praegu kumbki.

Kuigi kumbki võrdsete partnerite kaksikliidust Toompea kolmikliitu
lõhkuda ei taha, võib sündmuste areng selle olematu soovi sunniviisi-
liseks muuta. Mäest alla lükatud lumepalli pole lihtne peatada. Eriti
kevade tulekul, mil pall sulalumest tinaraskeks muutub. Osa
analüütikuid ennustab märtsiks Riigikogu erakorralisi valimisi.

Pealinn muutus ööpäeva jooksul

“Neljapäeval kell pool viis oli Tallinna lähitulevik määratud. Tõnis
Palts hääletati maha 38 häälega, mis oli senisele linnavõimule šokk.
Nii suurt häälteenamust ei julgenud keegi oodata. Vaja oli ju vaid 34.

Edasine sujus esimese hääletuse kiiluvees ja 35 häälega sai linna-
volikogu esimeheks 27 aastane Reformierakonna naispoliitik Maret
Maripuu. 34 häälega sai linnapeaks Keskerakonna esimees Edgar
Savisaar. Kella veerand üheksaks oli paika pandud ka kolm Reformi-
erakonna ja kolm Keskerakonna abilinnapead. Juhtkond Tallinnas oli
muutunud ja Cafe Anglaisv kohvikus õnnistati uus võim vahuveiniga
sisse.

Reede hommikul astusid värsked juhid oma kabinettidesse, et paberi-
majandus üle võtta. Poole miljoni elanikuga linna võimu vaheta-
miseks kulus vähem kui 24 tundi.

Meeleheitel ametnikud ja reporterid

Kes Tallinna volikogus viimastel aastatel korraldatud umbusaldus-
hääletusi ka varem vaatamas käinud, pidi seekord tajuma varasemast
kardinaalselt erinevat atmosfääri. Enamik linnavalitsuse nõunikke
hõljus ringi matusemeeleolus.

Abilinnapea Ivar Virkuse nägu oli pingest tulipunane. Muidu huu-
morivaene isamaaliitlaste Tallinna juht Aimar Altosaar aina naeris ja
naeris. Ekspresidendi Lennart Meri mõõdukas poeg Mart oli seevastu
äraütlemata vihane ja pahvis ühe sigareti teise järel.

Neile, kes Kuku Raadio otsereportaaži vedavat Ulla Läntsi juhtusid
jälgima, pidi jääma mulje, et raadio juhtiv naishääl istus suure
maavärina epitsentris ja luges seal ohvreid kokku.

Niivõrd traagiline oli blondiinist linnareporteri näoilme. Valdav osa
õukonna ajakirjandusest paistis Tallinna ööbikule kaasa tundvat.

Riigikogu rahanduskomisjoni isamaaliitlasest esimees Kalle Jür-
genson lahkus volikogust räige ja iseendale suunatud sõimu saatel.
“Kurat meid võtku,” kuuldus ta pomisevat, kui kolmanda korruse
trepikotta sööstis. “Meid” pidi tähendama Isamaaliitu ja tema
Mõõdukatest ripatseid.”

Isamaaline valitsus Tallinnas koos oma päkapikkudega oli lõpuks otsa saanud.

Muide, ka meretagune mees ei osanud väärikalt kaotada. Vahkvihas
allkirjastas ta oma viimase otsusena ühe linnatänava likvideerimise
Koplis. Aga ehk polnudki see viha, vaid viimane võlamaks meestele,
kes seda taotlesid… Kuigi kohtuotsus tunnistas teo hiljem kehtetuks,
oli see taas näide hiljutisest mõisavalitsejalikust asjaajamisest Tal-
linnas.

19. detsembril 2001.a. teatas Mart Laar Riigikogu kõnetoolist oma
“riigimehelikust käitumisest” – otsusest tagasi astuda.

Jaanuaris 2002 andis Riigikogu ees ametivande uue koalitsiooni – Kesk- ja Reformierakonna – peaminister Siim Kallas.

Tahaksime uskuda, et see on oluline teetähis Eesti riigi arengus -
vaenlase otsimise asemel tugeva liitlase leidmine. On ju lõppeesmärk:
ÜKS EESTI KÕIGILE!

EPILOOGI ASEMEL

Selle trükise ilmumisajaks on pealinna isamaalise valitsemise lõpust
juba ligi kolmveerand aastat möödunud. Kuna raamatu pealkirjas
nimetatu on loodetavasti kordumatu nähtus, siis polekski nagu
midagi lisada. Kuigi mälu on sageli lühike.

Ometi on vahepeal taas toimunud muutused ja inimeste ümber-
rivistused, pinnale on kerkinud mitmed varjatud teod, millest ei saa
üle ega ümber.

Kõigepealt inimestest

Mitmed isamaaliitlasliku valitsemise tegelased on oma seisukohti
muutnud ning teinud uued valikud. Kunagi kaalukeeleks olnud
Annika Laas ei osutunud põhimõtteliseks poliitikuks, ja ega igast
sümpaatsest telenäost seda ei oodatagi. Sergei Ivanov, tollase perioodi
koalitsiooni venepoolne esiviiul loobus hoopiski ambitsioonidest ning
pragmaatikana liitus oravatega. Volikogu esimehena võimu nautinud
Rein Voog taandus üldse pealinna poliitikast.

Samal ajal “soo” staatuses püsinud koonukas Elmar Sepp tegi otsusta-
va poliitilise valiku, liitudes Keskerakonnaga. Kui arvestada seda, et
pärast Koonderakonna tegevuse lõpetamist on seda teinud ka mitmed
kunagise võimupartei nimekad tegelased (Ain Kiviorg Sillamäel,
Arnold Kimber ja Rein Triisa Viljandis, Juhan Hindov Tallinnas jt.),
siis ei ole siin midagi loogikavastast.

132

Kuid mitmed “mõisavalitsuse” innukad toetajad jäid oma valikule
truuks. Said isegi uut tegutsemishoogu. Eriti paistis siin silma rauge-
matu energiaga Jääna Padrik – ühteaegu nii Riigikogu kui Tallinna
volikogu liige. Revisjonikomisjoni esimehena kaevas ta üles Savisaare
ja teiste keskerakondlaste vanu “patte”, püüdes neid serveerida kui
Tallinna uute juhtide korruptiivseid tegusid.

Tuletame meelde, et Jääna Padrik tegi kunagi Vikerraadios häid
saateid omanikest ja üürnikest. Toompeal piketeerides oli ta üürnike
poolel, sest elas koos oma lastega omanikule tagastatud majas. Tänu
oma näilisele printsipiaalsusele koguski ta piisavad hääled, võimal-
damaks tema pääsu nii Riigikogusse kui ka Tallinna volikogusse.
Truu isamaaliitlane tegi aga hämmastava fopaa. Seedinud ara
ajakirjanduse “veeklaasitormid” (vt. lk. 53), asus ta volikogus eten-
dama leppimatu moralisti rolli. Seda küll erapoolikult, leides vigu
vaid keskerakondlaste tegudes. Eriti küüniline oli tema rünnak
kauaaegse üürnike huvide kaitsja Tiiu Jolleri vastu: mais 2002 esitas
ta arupärimise, millise õigusega sai keskerakondlasest sundüürnik
Tiiu Joller linnalt rendipinna.

On täiesti arusaadav, et keskerakondlastest linnavolinikud “kamee-
leorule” vastukäigu tegid. 11. juunil 2002. a. allkirjastas Heimar Lenk
arupärimise Tallinna abilinnapeale:

“Miks Jääna Padrik sundüürniku korteris elab?”

Sellest loeme:

“…Padriku kolmeliikmelisele perele eraldati kõigi mugavustega,
värskelt renoveeritud neljatoaline korter, mis oli hulga suurem kui
tema poolt enne seda käsutatud eluruum… Reeglina saavad
kolme-neljaliikmelised perekonnad vaid viletsaid ühe- või kahetoalisi
eluruume, milliseid on raske korteriks nimetada…

Kui siinsamas volikogu saalis hääletasime üürnikele linna poolt kor-
terite ehitamist, siis Padrik läks saalist välja. Ta ei hääletanud. Oma

sõnavõttudes seisis ta linnakorterite ehitamise vastu, nagu isamaa-
liidu fraktsioongi.

Kui Riigikogu eelmisel nädalal pikendas üürilepinguid, siis Padrik
hääletas selle seadusemuudatuse vastu. Sama Padrik, kes suuresti
sundüürnike häältega parlamenti tuli. Kui sa oled üürnike vastu, siis
miks elad sa üürnikele mõeldud majas…”

Aktiivsusega hiilgas mõni teinegi. Näiteks võitlevaks respublikaaniks
ümberkvalifitseerurvud Indrek Raudne, kes juunis 2002 arvas oma
noorpoliitiku tähte tõusvat umbusaldusavalduse esitamisega Edgar
Savisaare vastu. Kuid selle poolt hääletas vaid 14 volinikku – 3 isegi
vähem kui varem tekstile alla kirjutas.

Muide, samal päeval, 20. juunil, anti Edgar Savisaarele kui linnapeale
üle kõlin arupärimist Jüri Mõisa poolt allkirjastatud lepingute kohta.

Jüri Mõisa kahtlustatakse korruptsioonis

Esimene, Elmar Sepa poolt allkirjastatud arupärimine puudutab 17.
augusti 2000.a. protokolli, mis sätestas linnavalitsuse ühepoolse
kohustuse anda vähemalt kolmekümneks aastaks AS BPV käsuks
hoonestusõigus Küti 15 ja 17 asuvate ehitiste ning nende all olevate
ja teenindamiseks vajalike maatükkide (kinnistute) osas. Samuti
kõhustus linnavalitsus algatama kiirendatud korras selle piirkonna
detailplaneeringu, mille kohaselt oleks Küti 15 ja 17 pinnad tootmis-
maa ning AS BPV saaks sellel alal osutada sadamateenuseid.

Arupärija tahab teada, millisel õiguslikul alusel ja põhjusel isamaaline
linnavalitsus ja eraõiguslik äriühing otsustasid taotleda nimetatud
riigile kuuluvad maatükid munitsipaalomandisse ning kuidas sai
võimalikuks, et linnavalitsus kehtivaid õigusakte eirates võtab endale
kohustuse kinkida sadam erafirmale?

Veel loeme arupärimisest, et kolm päeva varem, “14. augustil 2000
valmistati samade osapoolte vahel ette kokkuleppe projekt, mille
kohaselt linnavalitsus kohustus seadma viiekümneks aastaks hoones-
tusõiguse samadele kruntidele AS BVP käsuks. Kokkuleppesse kirju-
tati ka AS BPV-le ostueesõigus kinnistute võõrandamisel ning voli
püstitada sinna täiendavaid rajatisi. Küsin Teilt, härra linnapea, kas
nimetatud dokument ka allkirjastati?”

Linnavolinik Ülo Tärno palus uurida Jõelähtme prügila rajamisega
seotud kohustusi, mis fikseeriti IS.mail 2000 Tallinna linna, SLP
Recycling AG&O ning Tallinna Prügila kolmepoolses lepingus. Aru-
pärija arvates on linn võtnud endale liigseid kulutusi ja maksnud veel
mittetöötavale firmale suuri summasid ning organiseerinud ka ISPA
toetusrahasid. Loeme:

“Investorile on ette nähtud jäätmekäitluse eest võetava teenustasu
osas lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest iga-aastane tasu
suuruses 300 000 eurot (4,6 miljonit krooni) esimese nelja aasta eest ja
200 000 eurot iga järgneva viie aasta eest. Pakkumise dokumentides
neid tingimusi ei olnud. Kas vastab tõele, et tegu oli kompromissiga,
milline tehti seoses sellega, et investor soovis suuremat tootlust (täna
on see 15%), Isamaaliidu valitseda olev linn ei tahtnud seda aga
ametlikult välja näidata? Nii olevatki Isamaaliidu linnapea pakkunud
välja lepingus oleva variandi. Tahaksin teada, kuidas jagunes prak-
tikas see summa Isamaaliidu ja linnapea vahel?”

Küsijale teeb muret ka see, et lepingu kohaselt on linn pandud sisu-
liselt olukorda, kus tuleb nõustuda igasuguse jäätmekäitluse hinna
tõusuga.

Kalle Mihkelsit huvitab, kuidas võidi anda Tallinna kesklinnas asuva
kino “Sõpruse” ruumid ärilisele lõbustusasutusele “Hollywood” ren-
dile vaid võileivahinna eest.

Linnavolinik palub uurida, mis põhjusel lõpetati 1992. aastast kehtiv
munitsipaalvara rendileping Tallinna Kultuuriameti ja AS Sõprus
vahel kino “Sõprus” tervikvara rentimiseks ning miks ei korraldatud
ruumide rendileandmiseks seadusekohast avalikku enampakkumist?
Küsija soovib teada, missuguse metoodika järgi on arvestatud süda-
linnas asuva hoone ruutmeetri rendihinnaks 22,6 krooni ja kui suur
on antud piirkonna keskmine rendi tariif. Jüri Mõisa 5. juuli 2000

korraldusega on eelpoolnimetatud renditariif fikseeritud koguni 9.
aastaks ja 11. kuuks!

Tallinn sai endistelt võimuritelt päranduseks mõndagi, mida lausa
annab seedida. Näiteks too kurikuulus ühiselamute müük, mistõttu
asjad arenesid sedasi, et linnavalitsus pidi juulikuu õhtutel oma vas-
tuvõturuumidesse majutama kümneid ahastusse viidud üürnikke.
Tõsi, selle põhjustajana sai kolmikliidu majandusminister Mihkel
Pärnoja oma esimese kriminaalsüüdistuse. Loodame, et mitte viimase.
Sest silmapiiril on hoopis mustemad pilved, ja need ei ohusta üksi
“tankistminister” Pärnoja, vaid ka Laari ja Jürgensoni, kes kõik on
otseselt vastutavad Eesti suurvara – elektrijaamade ja raudtee -
mahaparseldamise eest.

Oluline fakt on see, et Riigikohus tühistas 20. juunil 2002.a. Erastamis-
agentuuri Nõukogu 13. detsembri 2000. a. otsuse Eesti Raudtee eras-
tamise kohta. Teatavasti valiti tolle otsusega parimaks Rail Estonia
nimetuse taha peitunud sulide pakkumine.

Nimetatud otsusele reageeris 25. juunil operatiivselt Keskerakonna
esimees Tallinna Linnapea Edgar Savisaar karmisõnaliselt: “Isamaa-
liidu valitsuse poolt raudtee erastamisel kordasaadetu oli mitte üks-
nes pretsedenditu, vaid ka kriminaalse varjundiga.” Samal päeval
võttis Keskerakonna juhatus vastu alljärgneva otsuse:

Keskerakonna juhatuse seisukoht seoses Riigikohtu otsusega AS
Eesti Raudtee erastamise kohta

“Seoses Riigikohtu 20. juuni 2002. a halduskolleegiumi otsusega ko-
hustada Eesti Erastamisagentuuri nõukogu uuesti läbi vaatama AS
Eesti Raudtee enamusaktsiate erastamiseks esitatud pakkumised, tegi
Eesti Keskerakonna juhatus järgmise avalduse:

Eesti Keskerakonna juhatus on seisukohal, et Eesti Raudtee eras-
tamisel tekkinud segaduste ja seadusrikkumiste eest peavad otseselt
ja isiklikult vastutust kandma seda protsessi juhtinud ministrid Toivo
Jürgenson ja Mihkel Pärnoja ning valitsusjuht Mart Laar, kes viisid
erastamise lõpule hoolimata käimasolevaist kohtuvaidlustest.

Oleme seisukohal, et tekkinud olukorda tuleb viivitamatult arutada
ka AS Eesti Raudtee erastamise asjaolude väljaselgitamiseks moodus-
tatud Riigikogu erikomisjonis.

Keskerakond ei saa leppida olukorraga, kus raudteemüüki nõustanud
Väino Sarnet on asunud takistama erikomisjoni tööd ja ei pea
võimalikuks ilmuda komisjoni selgitusi andma.

Riigikohtu otsus ja 2000nda aasta suvel rahva poolt antud enam kui
163 000 allkirja elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu annavad
tunnistust, et Keskerakonnal oli õigus, kui ta oli vastu nende oluliste
infrastruktuuriobjektide erastamisele.

Keskerakond küsib: millal Eesti jõuab nii kaugele, et ka valitsus-
kabineti liikmed hakkavad vastutama oma väärotsuste eest, millega
on riigile suurt kahju tekitatud?”

Selle raamatu tahaks lõpetada aga veidi lõbusamas toonis – vaadake
Nevski katedraali naabruse uusrajatist.

Ja küsimus: kas niisugune võõrkeha oleks saanud vanalinna pühamul
Toompeal oma köha ilma kirgliku muinsuskaitsja Liisa Pakosta
teadmata?

Vähemalt tema tollane parteikaaslasest kesklinna vanem Siim Kiisler
on avalikult väitnud, et too miljonipeldik on vaid linnavalitsuse kom-
munaalameti omalooming…

Autor-koostaja VELLO PILT
Kaanekujundus HUGO HIIBUS

ISBN 9985-78-692-0

Lõpp

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

8. osa

JÄLLE SILMAKIRJALIKKUSE AATED

Isamaaliidu suured aateloosungid on aastatega üha murenenud. Uue
hoobi andis ka too 5. juuni 2001.a. istung Vana-Viru tänavas. Arvame,
et siin on paslik avaldada POSTIMEHES 16. juunil avaldatud kiri:

10 aastat pärast taasiseseisvumist hoiab Jevgeni Kogan isamaa ilu

“Isamaaliidu moraalikõver langeb mürinal. Tegelikult loodavad mõ-
ned, et peale langust algab jälle tõus – seda näivad uskuvat ka libe-
raalsest majandusest jutlustavad inimesed. Tallinlased seda aga enam
ei usu, sest tegelik elu on näidanud, et peale tugevat langust on ooda-
ta lõplikku langemist – loodus tühja kohta ei salli. Sest koostöö
Jevgeni Koganiga ei ole see koostöö, mida tavakeeli integratsiooniks
nimetatakse.

See koostöö tähendab nii vormiliselt kui sisuliselt Kogani avalikku
kaasamist Tallinna juhtimisse. Ühes olen ma küll veendunud, et Isa-
maaliidule koalitsiooniks Koganiga küll valijate poolt volitusi pole
antud.

Mitmed erinevad avaliku arvamuse uuringud kinnitavad üheselt, et
isamaaliitlastel pole tõesti enam palju usaldust kaotada jäänud ja nii
võivadki mõned ideoloogid Stenbocki kontorist hellitada lootust, et
just koostööst Koganiga võib Isamaaliidu jaoks saada uue tõusu
algus.

Mida arvavad sellest aga rahvuslased Ivo Nei, Venno Laul, Vardo
Rumessen, Lauri Vahtre? Kas ka nemad on nõus uue tõusu lootuses
Koganiga ühes paadis sõitma ja parteilise ustavuse demonstree-
rimiseks taas kord värvipliiatsid haarama ja ristikese õigesse kästi
tegema?

Kas eesmärk pühitseb abinõu, jäägu igaühe enda otsustada. Samas on
kummaline seegi, et Kogani volituste taastamisega langes ühele ajale
ka Mõisa mahavõtmine. Kahtlustele, et seoseid tuleb otsida just
Stenbocki kontorist, lisab kinnitust just seik, et endise linnapea Jüri
Mõisa sõnul oli tema taandamise kampaania taga just peaministri
nõunik Matti Maasikas.

Oli lausa kurb vaadata, kuidas riigikogulane Mart Nutt kritiseeris
Kogani kritiseerijaid ja püüdis Isamaaliidu suurt poliitilist häda välja
vabandada ja samaaegselt rääkis kommunismi kuritegudest.

Ajaloo ilu paradoks Tallinna võimukisma foonil seisneb täna selles,
et erinevalt Savisaarest, kes kümme aastat tagasi kutsus Eesti rahvast
üles seisma Kogani riigipöörde katse vastu, kutsub rahvuslik
Isamaaliit rahvast üles tunnustama Koganit selleks, et kindlustada
endi võimulejäämine Tallinnas kõigi rahvuslike jõudude kiuste.”

JANEK SAJEV, Tallinn

Mitmed isamaalased püüdsid oma poolthääletamist Kogani saadiku-
volituste taastamiseks põhjendada, et neil pole juriidilist alust seda
takistada. Sellise väite nullib veenvalt Vladimir Velman ajalehes
SEITSE PÄEVA (suvi 2001).

“…Meile oli ja jääb põhimõtteliselt vastuvõtmatuks ükskõik mis
eesmärgil liitumine nende poliitiliste vastastega või isikutega, kes olid
aktiivsed Eesti iseseisvumise vaenlased. Neid, õnneks, ei olnud nii
palju, et nad suudaks reaalselt astuda välja rahva tahte vastu. Kuid
nad olid, ja kui isamaalised poliitikud oma lähieesmärkide nimel on
valmis unustama rahva lähimineviku, siis meie ajalooline mälu ei ole

lünklik. Kui me hääletasime volikogus Jevgeni Kogani vastu, siis
käitusime täpselt volikogu kodukorra järgi, mis sätestab järgmist:
“Otsuse tegemisel volikogu liikmed 011 sõltumatud ega kanna jurii-
dilist vastutust hääletamise ega poliitiliste avalduste eest linna-
volikogus või selle organites.”

Meil on õigus olla Kogani poolt, vastu või jääda erapooletuks. Või
üldse mitte hääletada. Meie südametunnistus ja ajalooline mälu ei
jätnud meile muud valikut, kui vajutada punast nuppu.

Tahaks loota, et pooleteise aasta pärast tuletavad valijad meelde seda
juunikuupäeva Tallinna Volikogus, mis osade rahvaesindajate eetika
oli järjekordselt alla jäänud nende poliitilisele nihilismile.

Siis ehk on lootust, et nii Eesti riigis kui Tallinna linnas hakkavad
valitsema ausad ja järjekindlad inimesed.”

Ette rutates olgu öeldud, et Jevgeni Kogan jäi isamaaliitlaste truuks
kamraadiks.

Kui 13. detsembril pandi hääletusele umbusaldusavaldus Tõnis Palt-
su vastu, sai see vajaliku 33 hääle asemel koguni 38 poolthäält. Nii-
sugusel juhul vastuhääletamine on mõttetu – ometi andis koos isa-
maaliitlastega otsusele vastuhääle just Kogan. Pole vist eriti imestada,
kui järgmistel valimistel on Isamaaliidu nimekirjas ka Jevgeni Kogani
nimi.

EI OLE IHALDATUD TALLINNAS RAHU

Niisiis oli Tallinna meeriraha kaelas meretagusel mehel Tõnis Paltsul,
kes vastutasuks pidi muidugi Isamaaliitu astuma (NB! Vähem kui
aasta hiljem – mais 2002 – kirjutab ta stoilise rahuga avalduse
“aateerakonnast” lahkumiseks, et vastu võtta Res Publica pakkumine,
kus endine parteikaaslane Kesklinna valitsusest Siim Kiisler ja teised-
ki värvivahetajad lahkelt ootamas.)

Suvi, teadagi, puhkuste aeg. Oma vaikseid nokitsemisi toimetatakse
ka Tallinnas. Hea aeg ka uuele linnapeale sisseelamiseks. Aga need
riukalikud keskerakondlased!

Ajalehes KESKNÄDAL ilmub ulatuslik kirjutis, mis toob valguse
kätte uue linnapea Tõnis Paltsu varjatud korterismugeldamisi. Kui
isamaalased varmalt tembeldasid patupesaks vaid Koonderakonda,
siis nüüd tuleb välja, et rasvasemate tükkide haukajad olid nad ise.
Niisiis, KESKNÄDAL 1. august 2001.a.:

Palts, Kross ja Ilves väidetavas korruptsiooniafaaris
Kuidas Isamaaliidu linnapea maja tasku pani

“24. august 1995 oli õnnelik päev. Seda nii AS Levicomi juhile Tõnis
Paltsule kui ka EV toonasele luurekoordinaatorile Eerik-Niiles Kros-
sile. Mõlemaga allkirjastati sel päeval üürileping eluruumide saa-
miseks Toompea ühes magusamas majas aadressil Kiriku põik 4.
Toomas-Hendrik Ilvesele sai sama õnn osaks kaks päeva hiljem, 26.
augustil, kui ka temaga üürileping sõlmiti.

Vähem kui kuu aega hiljem tehti järgmine käik. Kõigi nendega sõlmiti
ka ostu-müügileping korterite erastamiseks EVP-de eest, mille tule-
musena läks Tallinna linna omandis olnud maja üle Paltsule, Krossile,
Ilvesele ja veel mitmetele nende aatekaaslastele, kes omasid seal
kortereid.

Nähtavasti oli asjaga kure, sest seaduserikkumisi kohtab selle tehingu
juures lausa igal sammul. Näiteks üürileping Ilvesega kirjutati rutates
alla veel enne seda, kui korter oli ametlikult kustutatud tööandja
eluruumide arvelt.

Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtu-
miga, kus võileivahinna eest ärastati ühele firmale terve maja paljude
korterite ja enam kui 1000 ruutmeetrise elamispinnaga. Minge Toom-
peale, otsige üles maja aadressil Kiriku põik 4 ja mõtisklege Isamaa-
lise eetika üle.

Sarnastest tehingutest rikastus teisigi õnnelikke isamaaliitlasi. Pea-
ministri lähedane sõber Urmas Arumäe sai korteri Suur-Karja täna-
vale, ikka veel peaministri nõunikuna töötav Linnar Viik Laiale
tänavale jne. Paltsu ja tema mõttekaaslaste cnse oli aga unikaalne, sest
tegu oli ainsa juhtumiga, kui üks firma omastas vahendeid valimata
terve maja.

Kaheksa korda odavamalt toonastest turuhindadest

Toompea kordategemata pind, mis nõudis investeeringuid katuste,
põrandate, veevärgi ja muu sellise remontimiseks, maksis toona
ligikaudu 10 000 EEK ruutmeeter. Palts ja tema mõttekaaslased said
selle kätte ühe-kahe tuhande krooni eest ruutmeetri kohta või isegi
odavamalt, sest EVP kurss oli siis hästi madal. Kinnisvaraekspertide
hinnangul saadi maja kätte seitse-kaheksa korda odavamalt, kui
turuhind oleks võimaldanud küsida.

Kas tõesti töötasid Ilves ja Kross Levicomis?

Põnevaks teeb tehingu asjaolu, et kõigil Levicomi kaudu eluruumi
saanutel oleks pidanud olema töö- või teenis tuss ühe selle firmaga.
Jutt on ju tööandja eluruumidest.

Mlline oli siis toonase luurekoordinaatori ja Eesti USA suursaadiku
töö- või teenistussuhe kaabellevifirmaga? Töötasid nad Levicomis
täiskohaga või lepingu alusel?

Kui tahaksime olla norivad, siis peaksime küsima, kas lisaks kõrgele
positsioonile riigiaparaadis said mõlemad asjaosalised ka Paltsult
“nutsu”?

Andmete esitamise eest omavalitsusele vastutas firma. Kesklinna-
valitsuse asi polnud kontrollida, kas tõesti Kross ja Ilves töötavad
Levicomis, kuigi ka seda oleks võinud teha. Tegelikult polnud kumb-
ki mees Levicomiga seotud ning Paltsu firma läks andmeid esitades
teadlikult pettuse teele, paludes vormistada paberid Krossi ja Ilvese
nimele.

Omavalitsus käitus suurfirma suhtes sõnakuulelikult. Teati ju, et
Levicomil on laialdased sidemed Toompea võimukoridorides. Tõnis
Paltsule endale vormistati 176,2 ruutmeetrine korter aadressil Kiriku
põik 4-1; Eerik-Niiles Krossile 112,5 ruutmeetrit Kiriku põik 4-8 ja
Toomas-Hendrik Ilvesele 85,1 ruutmeetrit aadressil Kiriku põik 4-9.

1997.aastal telliti Tallinna linnavolikogu kantselei kontrolliosakonna
poolt eksperthinnang aktsiaseltsilt AS Pindi Kinnisvara, kus paluti
hinnata linnale läbi tööandja eluruumiks arvamise tekitatud kahju.
Eksperthinnangus on öeldud, et kui linn oleks need korterid lihtsalt
müüki pannud, siis oleks ta saanud täiendavat tulu miljonite
kroonide ulatuses.

Toomas-Hendrik Ilves sai hõlptulu

Kõik isikud, kes said enesele korterid tööandja eluruumiks arvamise
ja sellele järgneva erastamise kaudu, võtsid kohustuse investeerida
nendesse ruumidesse ja teha nad korda. Üks esimesi, kes selle kohus-
tuse peale vilistas, oli Toomas Hendrik Ilves. Ta valdas üldse seda
korterit Kiriku põik 4-9 lühikest aega ning müüs selle järgmisel aastal
edasi, panemata sinna sentigi. Ilves käsutas tehingut tõenäoliselt
enesele raha tegemiseks. See oli topelt näotu. Tasuta lõunasööke aga
ei ole. Isegi mitte Ilvesel. Tasumise aeg tuli 2001. aasta kevadel, kui
linnavolikogu “eetilised” mõõdukad ärimees Paltsust Tallinna
linnapea tegid.”

Eelpooltoodud artikkel oli hea täiendus mõned päevad varem (27.
juulil) POSTIMEHES ilmunud intervjuule uue linnapeaga. Selles
väitis Tõnis Palts ajakirjanik Argo Ideonile, et Kiriku põik 4 maja
osteti “praktiliselt turuhinnaga” ja selle eest maksti “kogu maja peale
kahe-kolme miljoni krooni vahel.” Pealegi polevat ta teadnud, et maja
erastamise selline skeem on ebaseaduslik. Niisiis veel kord 1. augusti
KESKNÄDAL:

Linnapea valetas Postimehele

“Polegi selge, mis oli Postimehe intervjuu eesmärk, kas Paltsule katet
luua või lugu niisama kinni mätsida. Igatahes on Ideon Paltsu jutuga
leppinud. Rohkem pole Postimees asja vastu huvi tundnud. Toimetus
püüdis ka omalt poolt Kiriku põik 4 erastamistehingu tagamaid
selgitada. Majas oli üheksa korterit üldpinnaga 1129, 9 ruutmeetrit.
Selle eest maksti kokku 324 510 krooni EVPdes. EVPde kurss 1995.
aasta septembri alguse seisuga oli 13,1 senti. See tähendab, et tege-
likult maksti maja eest tervikuna ei rohkem ega vähem kui 42 000
krooni. Aga mitte kaks kuni kõhn miljonit, nagu väitis Palts Posti-
mehele.

Kui rääkida konkreetselt Paltsu enda korterist, siis tema maksis 116,5
ruutmeetrise elamispinna eest 50 760 krooni EVPdes. Kurssi arves-
tades läks see korter talle tegelikult maksma 6598 krooni ja 80 senti.

Kergelt saadud raha

Nõnda saadi 42 000 krooni eest kätte maja, mille toonane turuväärtus
oli 10 kuni 11 miljonit krooni ja tänane väärtus mitte vähem kui 30
miljonit krooni. Loomulikult on Palts ka omalt poolt sellesse majasse
ja tema renoveerimisse raha sisse pannud. Näiteks võtnud laenu,
käsutades linnalt kergelt saadud vara pandina. Hea lugeja võib ise
välja arvutada, kui kasulikku äri ajas linnapea oma meeskonnaga,
kuhu kuulusid luurekoordinaator ja välisminister, kes peitsid end
soliidse firma Levicom varjus.

Tänase päeva seisuga on Kiriku põik 4 maja üldpind tublisti
kasvanud, võrreldes esmaerastamisel saadud üldpinnaga. Mis oli
1129 ,9 ruutmeetrit, sellest on saanud 1655, 3 ruutmeetrit.

Härra linnapea korter on suurenenud 176,2 ruutmeetrilt 241,6 ruut-
meetrini, ning uskuge või mitte – endise luurekoordinaatori korter
112,5 ruutmeetrilt 299,4 ruutmeetrini. Esmapilgul tundub tegu olevat

müstifikatsiooniga, kuid kuivad arvud dokumentidel kinni tavad
seda. Kuidas see juhtus, seletagu asjaosalised ise.

Edu teile, lugupeetud isamaalised poliitikud, “korteribisnise” ajamisel
ka edaspidi, ütleks Kesknädala lugejad.

Tallinna linnapea Tõnis Palts 3 valet:

Esimene Paltsu vale: maja ei ostetud Eesti Humanitaarinstituudilt,
vaid EVP-de eest Tallinna linnalt.

Teine Paltsu vale: Maja eest ei makstud erastamisel 2-3 miljonit, vaid
42 000 reaalset krooni.

Kolmas Paltsu vale: Linnapea ei eksinud, vaid läks tehingus teadlikult
välja pettuse peale, sest ta teadis hästi, et ei Ilves ega Kross polnud
Levicomiga seotud ei teenistus- ega töösuhte kaudu.”

Veel üks väljavõte nädal hilisemast KESKNÄDALAST (5.august):
Palts valmistas ajakirjanikele pettumuse

Lõik raadiosaatest “Olukorrast riigis”. Raadio-2, pühapäeval 5. augustil

Anvar Samost: Kui sel nädalal Tõnis Paltsu Kiriku põik 4 korterite-
hing kaevati Kesknädala poolt üles, siis Palts valmistas mulle teatava
pettumuse, kui ta pressikonverentsil teatas, et linnapeana on tal palju
olulisematki teha, kui Kesknädalat kohtusse kaevata. Selle asemel, et
üldsusele korteritehingu tagamaid selgitada või omapoolseid argu-
mente esitada. Mulle tundub, et linnapea Palts on võtnud vale lähe-
nemise antud küsimusele.

Teatud erakondi esindavate poliitikute seas levib selline suhtumine,
et ajakirjanike küsimustele justkui ei peagi enam vastama. Et küll ma
ise tean, mis ma teen. Et ütlen ajakirjanikele, et see on nii vana asi ja
ma ei vasta sellistele küsimustele…

Kalle Muuli: Linnapeana on Tõnis Palts hoopis teises olukorras, kui
endise ärimehena ja Levicomi juhina, siis kui ta selle korteri sai. Nüüd

kui ta on linnapea, on ta kohustatud oma mineviku tehingutest väga
üksikasjalikult aru andma. Kõige halvem, mida linnapea teha saab,
on öelda – ah mis see teie asi on.

See on teatud mõttes praeguse valitsuse sündroom, kus igale
ebameeldivale ja eriti just Keskerakonna poolt kergitatud küsimusele,
vastatakse üleolevalt ja suhtutakse justkui mingisse intriigi …”

PRESIDENDIVALIMISED VÕIMULIITU MURENDAMAS

Aasta 2001 suvise poliitilise vaikelu rikub tõsiselt ara presidendivali-
miste kampaania. Kolmikliit soovib muidugi, et järgmine riigipea on
nende soosiku Lennart Meri tegude jätkaja. Sellel stsenaariumil oleks
kindel eelis, kui “troika” tuleks välja oma ühiskandidaadiga. Reformi-
kate eelistus Toomas Savi on ammu teada, kuid Isamaaliit otsustab
“promoda” ikkagi oma meest. Kui see oleks eeldatav persoon Tunne
Kelam, poleks asi nii hull. Aga isamaaliitlastest mängurid otsustavad
tuua püünele hoopis uue katsetaja Peeter Tulviste, mis lööb erakonna
seesmiselt kahte lehte.

Kuidas sündmused 21. septembril “Estonias” kulmineerusid – presi-
dendiks sai “lõplikult mahakantud” Arnold Rüütel – on praeguseks
ammuteada tõsiasi. See oli opositsiooni võit, mis lõppude-lõpuks viis
19. detsembrini, kus Laar viimaks ometi teatas oma “riigimehelikust
tagasiastumisest”.

Aga enne seda toimusid tõsised sündmused n.ö. kohalikul tasandil.
Toompea ahelreaktsioon sai alguse Tartus. 17. oktoobril teatab KESK-
NÄDAL, et Tartu volikogu asub juhtima ajalooprofessor Aadu Must
- juba Rahvarinde aegadel poliitikas nime teinud teadlane.

‘Tartus on täna kavas sõlmida uus võimuliit Reformierakonna, Kesk-
erakonna ja valimisliidu Tartu 2000 vahel. Et Isamaaliit jääb nähta-

vasti uuest liidust välja, saab volikogu esimeheks keskerakondlasest
ajalooprofessor Aadu Must.

Tartu linnapea Andrus Ansipi sõnul on uue võimuliidu erakondade
programmid lähedased ja see aitab hästi linna juhtida.

Kaks aastat ülikoolilinnas võimul olnud Isamaaliit läheb täna oposit-
siooni. Alles hiljaaegu presidenditoolile pürginud Peeter Tulviste kao-
tab oma köha volikogu esimehena ja viib kaasa ka isamaaliitlastest
abilinnapead Ilona Merzini ja Jüri Kore.

Isamaaliitlane Jüri Adams on öelnud, et lõhenemise lõplikuks põhju-
seks sai presidendi valijameeste valimine, mille käigus Isamaaliit
nõudis ultimatiivselt kahte kohta, kuid lõppkokkuvõttes jäi mõlemast
ilma.

Analüütikute arvates võib Tartu uus võimuliit sillutada teed ka muu-
tusteks mujal.”

Kahe kuu pärast on Tallinnaski võimul Keskerakonna ja Reformi-
erakonna pragmaatiline liit.

ISAMAALISE MÕISAVALITSEMISE KANDJAD

Siinses kogumikus ei ole püütud anda ülevaadet kõigist Tallinna
isamaalise juhtimise aspektidest. Tähelepanu on koondatud peame-
hele. Kuid eks eeskuju innusta jüngreidki. Oma mõõtmatus agaruses
paistis silma abilinnapea Liisa Pakosta. Kas sai ta lisainnustust
Isamaaliidu Tallinna piirkonna liidri ametist või ta lihtsalt ei saanud
teisiti, kui mängida ka oma liivakastist üpris kaugel. Nagu näiteks
Vabaduse väljaku detailplaneeringu asjad. Volikogu istungitel heitsid
linnavolinikud korduvalt ette, et abilinnapea Pakosta vilistab kin-
nitatud otsustele ning juhib asju oma suva järgi. Asja huvides esitame
väljavõtted tema vastu esitatud umbusaldusavalduse tekstist:

“2000. aastaks sai Tallinna linn endale noortelaeva “Tallinn”. Eest-
vedajaks selle laeva ülevõtmisel Haridusministeeriumilt oli Liisa
Pakosta. Vaatamata kompetentsete inimeste korduvatele ettepane-
kutele ning hoiatustele noorte merendushuviringide töö organisee-
rimise kohta, on lõpptulemus kurb: ligemale 7 miljonit krooni linna
raha on tänaseks sisuliselt tuulde lennutatud ning laev müüakse
ilmselt sentide eest vanarauaks. Selline on ebakompetentsuse hing
ning vist on ülbus nii suur, et Liisa Pakosta pole siiani suvatsenud
vastata volikogu saadiku Igor Pissarevi 19. aprilli 2001. aasta vasta-
vale arupärimisele.

Palju on räägitud Tallinna suurimasse linnaossa Lasnamäele spordi-
rajatiste ehitamisest. Organiseeriti uhke arhitektuurivõistlus. Voli-
kogu eraldas 2001. aasta eelarvest spordihalli rajamiseks 15 miljonit
krooni. Kuid uut spordihalli ikka ei ole.

Samasugune volikogu otsuse mittetäitmine on põhjustanud palju
probleeme Pirita majandusgümnaasiumi ümber. 2001. aastaks kin-
nitatud Tallinna linna eelarves oli Pirita majandusgümnaasiumi juur-
deehituse alustamiseks ette nähtud 14 miljonit krooni, mis lisaeel-
arvega transformeerus ümber kolmeks miljoniks krooniks ning häda-
päraseks remondiks…

Alates 1999. aastast on probleem üleval. Tehakse uusi projekte, otsu-
seid, kuid lahendused venivad ja venivad. Uus riigihange on välja-
kuulutamata. Haridusamet on valmis seda tegema, aga abilinnapea
Liisa Pakosta ei anna luba. Niimoodi siis täidetaksegi volikogu otsu-
seid Liisa Pakosta moodi…”

Proua abilinnapea nimetab kõike vaid “ajakirjandusele tuginevateks
hinnanguteks.”

Paltsu ajal Liisa mänguruum suureneb veelgi. Väikese huvitava vahe-
lugemisena toome siin ara n.ö. kuululoo 8. augusti KESKNÄDA-
LAST:

Sahinad Tallinna linnavalitsusest

Pealinna juhib Liisa-Ly Pakosta, Tõnis Palts teeb vaid nägu

“Saaremaa mehele Tõnis Paltsule öeldi Isamaaliidu peakorteris: “Sina
tee nägu, nagu juhiksid sa linna.” Tegelikult las Liisa kamandab nagu
ta õigeks peab. Tema oli juba noorpõlves Vanalinna majas Mardiga
suur semu. Ei jäta Mart nüüdki Liisat hätta!”

Nii hulgubki Palts sihitult mööda Tallinna linnavalitsust ja püüab
aegajalt ka ise mõnda korraldust anda.

Kui talle aga teatatakse, et “abilinnapea Pakosta on selles asjas juba
seisukoha võtnud”, jääb Palts kõhe vaiki nagu voonake väljal.

“Kui juba Pakosta ise otsustas, mida siis enam…”

Isamaaliit Tallinnas on hädas. Nii Siim Kiisler kui ka Aimar Altosaar
kavatsevad järgmistel valimistel respublikaanide nimekirja minna.
Isamaaliidul polegi muud üle jäänud kui Liisa Pakostale panus teha.
Sellelesamale Pakostale, kelle seiklustest “ESTLINE”il” vist küll kõik
ajalehetoimetused komprat täis on tassitud.”

Paltsu kommentaar sellele sahinale 9. augusti SL ÕHTULEHES:

“Kuna Pakosta on Isamaaliidu Tallinna piirkonna esimees, siis ma loomulikult kuulan ka tema arvamust.”

Tegutsemisiha on täis ka Leivi Šer, kes teatavasti teenis uue turva-
lisus- ja integratsiooniküsimustega tegeleva abilinnapeaameti 2000.
aasta novembris, kui EÜRP andis võidupanuse “seitsme päkapiku”
koalitsioonile. Tõsi, erinevalt temperamentsest Pakostast toimetab Šer
tasa ja targu. Seepärast tuli üllatusuudisena 23. oktoobri ESTONIJAS

ilmunud teave, et Leivi Šer on miljoneid linnaraha suunanud oma
partei huvide suunas.

Uudis levib kiiresti ka eestikeelsesse pressi. Asjaosalised muidugi
eitavad ja hämavad. Leivi Šer kinnitab BNSile, et raha jagamist ei
otsusta tema isiklikult, vaid sellega tegeleb spetsialistide komisjon…

31. oktoobri ÄRIPÄEV esitab oma juhtkirjas karmi süüdistuse:

Maksumaksja raha integreerus korruptsiooniga

“Tallinna turvalisus- ja integratsiooniameti juures tegutseb kolm
huvitavat komisjoni, mis vaatavad läbi taotlusi ja eraldavad raha
rahvustevaheliseks integratsiooniks, turvalisusuuringuiks jms. Neisse
komisjonidesse kuulub palju toredaid inimesi, kes paraku kantisid
linna raha oma firmadele või suisa iseendale.

Äripäeva arvates peab rahakantimise peakoordinaator, abilinnapea
Leivi Šer tagasi astuma ning komisjonid tuleb kogu täiega laiali saata.
Need inimesed integreerisid maksumaksja raha tugevasti kokku
korruptsiooniga.

Umbes viis miljonit krooni on kulunud kõlava nimega, kuid arvata-
vasti paberile mõeldud ja jäänud projektidele. Näiteks “Tallinna
elanikkonna enesemääramis- ja integratsiooniprobleeme”, mille kohta
võib öelda: kõik ja mitte midagi.

/—/

Kindlasti on rahvustevahelise integratsiooni edendamine vajalik, kuid
seda ei saa teha kabinettide vaikuses teoreetiliselt, nagu ülekullatud
komisjoni liikmete akadeemilised kraadid ja töökohad lubavad täna
eeldada.

Integratsioon peab toimuma ikkagi praktikas, mida aga Õismäe ja
Lasnamäe sõjakate eri rahvusest noorte kampade kogunemine ei
kinnita. Kui õnnestuks piir panna narkomaania ja AIDSi levikule,
laheneksid ka paljud integratsiooniprobleemid.

Korruptsiooniskandaal paneb ebamugavasse olukorda Tallinna linna-
pea Tõnis Paltsu, kes on lubanud ise tagasi astuda, kui seda ei peaks
tegema Leivi Šer.

Õige, Tõnis Palts vastutabki praegu linnas toimuva eest. Isegi sel
juhul, kui korruptiivsed rahaeraldised leidsid aset juba eelmise
linnapea Jüri Mõisa valitsemise ajal. Need olid Eestimaa Ühendatud
Rahvaparteile vastutasuks võimuliidu toetamise ja Jüri Mõisa
mitte-umbusaldamise eest.

Lausa karjuv vastuolu sõnade ja tegude vahel ilmneb aga integrat-
sioomkomisjoni liikme Agu Laiuse puhul. See mees on ühtlasi Jaan
Tõnissoni Instituudi direktor ja ühingu Korruptsioonivaba Eesti liige.
Oma kõikidelt ametikohtadelt tagasiastumine oleks vähim, mida
Laius teha saaks.”

30. oktoobri POSTIMEES teab, et kuritegevuse ja narkomaania
ennetus ning integratsioon on kokku neelanud üle 10 miljoni pealinna raha.

“32 kuritegevuse ennetamise projekti on tänavu saanud abilinnapea
Leivi Seri alluvusse kuuluvalt Tallinna turvalisus- ja integratsiooni-
ametilt 4,2 miljonit krooni, 41 integratsiooniprojekti 3,1 miljonit
krooni ning 27 narko- ja aidsiennetusprojekti 2,9 miljonit krooni.
Maksumaksja raha laialijagamist uurivad volikogu revisjonikomisjon
ja linnavalitsuse sisekontroll.

Mõis peab Seri rahajagamist õigeks. Nii kinnitab Arvi Tapver 1.
novembri EESTI PÄEVALEHES:

“Tallinna endine linnapea Jüri Mõis peab loomulikuks, et linn eraldas
21 miljonit krooni integratsioonikuludeks ja andis vene poliitikust
abilinnapea Leivi Seri haldusalas olevale turvalisus- ja integratsiooni-
ametile selle käsutamiseks vabad käed.

“Koalitsiooni olulisim küsimus on, kuidas koalitsioonileping välja
näeb. Iga punkti täitmine lepingus on raha küsimus,” ütles Mõis Eesti
Päevaleht Online’ile.”

Hoopis huvitav on Jüri Mõisa arusaamine raha ja poliitika suhetest:

“”Äris on võimalik huvide konflikti vältida, poliitikas mitte. Mis on
äris lubamatu, on avalikus sektoris täiesti loomulik. Ma ei kujutagi
ette, kuidas oleks seda võimalik vältida,” ütles Jüri Mõis.”

KAS ON VEEL VÄLJAPÄÄSU?

See on probleemiks nr.l. Mõisa-aegseid skandaale ei suuda enam üles
lugeda. Ja nüüd, kus Tallinna värk paistab rahulikult kulgevat, selline
jamade jama. Kõigepealt – kes need asjad päevavalgele tõi? Ilmselt on
mängus jälle Savisaare karvane käsi? Ehk osa venelastest? Aga
võib-olla koguni oravad, keda Tartu eeskuju innustab?

On kuidas on, aga midagi tuleb ette võtta. Vähemalt näidata, et
signaaliga on n.ö. arvestatud. Kõigepealt saab kinga altpoolt ametnik
- turvalisus- ja migratsiooniameti juhataja Galina Pantšenko. Leivi
Serile ollakse aga valmis andestama. Paltsu sõnade kohaselt ei näe ta
abilinnapeal otsest süüd, kuna sisekontroll ei olevat tuvastanud raha
jagamist parteiliste sidemete alusel… Šer siiski ei pääse, sest
Ühendatud Rahvapartei on võimupiruka juurde jäämise nimel valmis
“vahele jäänud” persooni välja vahetama. Solvunud Šer teatab selle
peale oma liikmelisuse peatamisest erakonnas, kuid kirjutab siiski
lahkumisavalduse. Tõsi, alles pärast 1. detsembrit.

Enne aga jõuavad kätte tõelised suursündmused. Alguse saavad need
sealt, kust keegi ennustada ei osanud – linna uue eelarve koosta-
misest.

1. novembril teatab BNS, et Tõnis Palts kavandab linnale hiigellaenu.

Tallinna eelarve miljardiga lõhki

“Ehkki finantsteenistus tegi Tallinna linnavalitsusele ettepaneku 2002.
aasta eelarve projekti koostamisel lähtuda piirmäärast 2,6 miljardit
krooni, suurenes see eelarvevaidluste käigus 4,1 miljardi kroonini.

4,1 miljardi krooni suurune eelarve tähendab vähemalt 1,4 miljardi
krooni suuruse laenu võtmist järgmisel aastal, ütles linna finantsjuht
Ahti Kallaste.

200 miljoni krooni ulatuses on kavas refinantseerida tänavu kavanda-
tud arvelduskrediiti, seetõttu on oodatav laenukoormuse kasv 1,2
miljardit krooni, millele lisanduvad intressikohustused.

Aastateks 2002-2004 koostatud laenustrateegia järgi, mille volikogu
kinnitas juunis, võib linn 2002. aastal kaasata võõrvahendeid 395 mil-
joni krooni ulatuses, millega laenukoormus oleks 2002. aasta lõpuks
22,1 protsenti aastaeelarvest.

Linnapea Tõnsi Palts ütles, et eelarvestrateegia eesmärgina oli püsti-
tatud eelarvedefitsiidist välja tulemine. “Tõepoolest, me praegu
rikume iseenda varasemat strateegiat ehk tuleme defitsiidist välja kol-
me aasta asemel 10 aastaga,” märkis Palts.

Linnapea sõnul 011 peamine see, kuhu linn kavatseb raha investeerida.
“Eelarve on tehtud linnakodanike huvidest lähtudes, selle tulemusel
kerkivad koolid ja haiglad ning ehitatakse teid,” selgitas ta. Palts lisas,
et seepärast kavatseb linnavalitsus esitada volikogule ka uue eelarve-
strateegia, et kavatsustel oleks legaalne alus.

Küsimusele, mida teeb linnapea, kui rahandusminister Siim Kallas
peaks Tallinna eelarvekava arvustama, vastas Palts: “Ma vastan talle
- kallis Siimuke, meie investeerime õigetesse kohtadesse ja edendame
seeläbi Eesti majandust, misläbi kasvab ka sisemaine kogutoodang.”"

Esialgu võetakse uudist pooleldi naljana – meretaguse mehe uitmõt-
tena. Seda teeb ka rahandusminister Siim Kallas, kes saadab linna-
peale kingituseks 57-kroonise raudkangi koos pilkekirjaga: “raudkang
peab viitama Archimedesele, kes tahtis sobiva toetuspunkti olemas-
olul kangiga liigutada maakera,” seisab kirjas.

Palts ei jää võlgu. Ta nimetab Kallase kriitikat populistlikuks ning
saadab talle riigi rahandusvigadele näkkuvaatamiseks peegli.

“Võidab Tallinn, võidab riik!” kinnitab linnapea. Kallas raiub vastu:
Tallinna linnapea plaani tõttu võtta 1,5 miljardit laenu läheks riik
kahe-kolme aasta pärast taandarengusse ja ka tallinlastel oleks see-
tõttu halvem elada.

6. novembril korraldab Siim Kallas pressikonverentsi, kus ta ütleb
otsesõnu:

Palts viib Tallinna pankrotti

(EESTI PÄEVALEHT, 7. november 2001.a.; Tuuli Koch, Jaanus
Piirsalu)

“Linnapea Tõnis Paltsu idee järgi 1,5 miljardit laenates muutub Tal-
linna linn paari aastaga maksejõuetuks, ütles eile rahandusminister
Siim Kallas.

Kallas märkis, et sarnaseid laenuvõtmise katseid on olnud ka vara-
sematel aastatel, kuid Tallinna kava on kõige ohtlikum. “Nii hullu asja
pole siiamaani vaatluse all olnud,” sõnas ta.

Kui linn muutub maksejõuetuks, tuleb raha laenuandjaile tagasi
maksta riigil ja teistel omavalitsustel. “Laenurahaga remonditud
koole ei saa ju võlausaldajatele laenu katteks ara anda,” lausus Kallas.

Palts vihastab. Tallinna 1,5 miljardi krooni suurune laen nulliks Kal-
lase sõnul kõik muud pingutused avaliku sektori eelarve tasakaalus
hoidmiseks ja selle läbi kannataks Eesti usaldusväärsus.

Linnapea Tõnis Paltsu vihastas, et Kallase pressikonverentsile ei kut-
sutud linnavalitsuse seisukohtade esindajaid. Ta nimetas Kallase
väiteid demagoogiaks ning valedeks.

“Rahandusministeerium on kulutanud kõhutavalt palju energiat, et
pulli teha ja Paltsu sõimata, selle asemel, et vaadata, kuidas oma raha-
asjad korda saada,” märkis Palts. “Nad võiksid tulla siis minu jutule,

et jagada oma häid ideid, kuidas juhtiva ja riiki toitva omavalitsuse
arengule kaasa aidata.”

Palts imestas, et kuidas saab teda mõistusele kutsuda mees, kes hää-
letab korduvalt miljardilise muuseumi ja suurhalli poolt 40 elanikuga
saarele.

Kallas kaebab. Rahandusminister märkis, et on valmis minema “väga
kaugele”, et takistada pealinnal suurlaenu võtmist. Tema sõnul on ta
Isamaaliitu kuuluva Tõnis Paltsu korralekutsumist laenu küsimuses
arutanud ka peaminister Mart Laariga.

Esialgu on rahandusministeerium käsutanud linna suunas veenmis-
taktikat. “Ultimaatumite aeg on veel ees,” märkis Kallas.

Vastates küsimusele, mis võiks olla Paltsu laenusoovi taga, vastas
Kallas, et linnapea tahab ilmselt minna ajalukku ja poliitikuna head
teha, saamata aru kaasnevatest negatiivsetest majanduslikest taga-
järgedest.

Kindlasti oleks ka neid, kellele linna suured investeeringud käsu
tooksid, kuna suured kulud tähendavad teatud ringkondadele suuri
tulusid, tõdes Kallas.

Rahandusminister võrdles linna laenukava olukorraga, kus riik ostaks
30 miljardi kroonise eelarve juures 20 miljardi eest tanke või lennu-
keid.”

Vaatamata rahandusministeeriumi teatele, et Tallinna laenusumma
eelarves võib olla maksimaalselt 400 miljonit krooni ja ka suurette-
võtjad soovitavad kavandatud 1,5 miljonit vähemalt poole võrra
kärpida, saadab linnavalitsus eelarve muutumatul kujul volikogusse.
Selle läbiminek on aga vähetõenäoline, kuna Reformierakonna frakt-
sioon lähtub partei juhatuse otsusest ulmekava mitte toetada.

Reformikate Riigikogu fraktsiooni esimees Jürgen Ligi kirjutab 9.
novembri POSTIMEHES:

“Sõjakalt nagu väepealik ja iseteadvalt nagu diktaator teatab ta linna-
peana oma otsuse: mina, Tõnis Palts, ehitan linna valmis. Mina pakun
lõpliku lahenduse.

Too endschlnss seisneks ühekordses hiigellaenus, millega tehtaks Tal-
linnas korraga ara “kõik vajalikud asjad”. “Mina”, mitte enam “teiste
raha”. Kõbisejad on populistid!

Viiel erineval moel ületab ta oma õigusi võõra raha üle otsustada.
Kõige väiksem eksimus on seejuures see, et värske poliitik ei märka
oma sõltuvust ei koalitsioonikaaslastest, ei omaenese erakonna prog-
rammist, ei eelmiste valimiste eelsest karmist kriitikast toonaste lae-
nukavade suhtes.

Regionaalpoliitikas on Palts koopia oma eelkäijast, kes kutsus üles
suunama regionaalrahad Tallinna.

Tallinna sadamasse viivad teed olevat riigi teede pikendus ja nii ka
tolle kohustus. Talle ütleb loogika, et ei Paidet ega Põltsamaad, Põlvat
ega Viljandit ole riik sadamasse viivate teede toetuseta jätnud, pea-
linna aga, näe, ahistab.

Eelarvet lõhki laenates meile ainult tundub, et teeme rahvale lõpliku
teene. Miski ei osutu tegelikult püsivaks, peale selle, et oleme otsus-
tanud oma laste raha üle.

Võlgu maha jättev poliitik jääb, tõsi, oma heategudes ületamatuks.
Kuid mitte tegude suuruse, vaid selle tõttu, et on teistelt võtnud iga-
suguse võimaluse “vajalikke asju” teha.

Nii saavad ka järgmine linnavalitsus ja linnapea tunda, et eelkäija on
ara kulutanud “teiste inimeste raha”. Ja saab ülejäänud Eesti, kelle
laenuvõimalust on kahjustanud kõige rikkam omavalitsus.”

Niisiis on võim Tallinnas jälle kaalukausil. Ja seekord pole esmaohuks
mitte savisaarlased, vaid oravatest liitlased. “Laenutüli kestab,” edas-
tavad teabeagentuurid. Seda ei tasanda ka Paltsu-Kallase ühine
lõunasöök 13. novembril “Maiasmokas”.

Lisaks need vanad jamad: kesklinna korterid, integratsioonirahad…
Volikogus käärib, see on selgesti tajutav. Presidendivalimiste ja Tartu
võimumuutuste järellainetus on jõuliselt pealinna jõudnud. Esialgu
küll all-linna, kuid paljukest sealt Toompeale. Kolmikliitlased kinni-
tavad avalikkusele, et midagi tõsist pole, aga tegelikkus näitab siiski
muud.

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

7. osa

Ei tule kuigi kaua oodata, kui lahvatab uus skandaal:

LINNAPEA KÄIK “PORDUMAJJA”

8. märtsi SL ÕHTULEHT:

Jüri Mõisa saladuslik visiit stripibaari

“Anonüümsust palunud allikad kinnitasid SL ÕHTULEHELE, et
Tallinna linnapea Jüri Mõis veetis teisipäeval kella 21 ja 22 vahel aega
striptiisibaaris Lily. Samuti väideti, et linnapea olevat tütarlapsega
külastanud baari ülakorrusel asuvat numbrituba.

Pealtnägijate sõnul olevat ta tunnise lõõgastuse eest tumedajuukselise
Leenaga maksnud 1200 krooni.

Jüri Mõis tunnistab baaris käimist, kuid eitab kategooriliselt seal
tütarlastega lähemat suhtlemist.

Veel teisipäeva õhtul eitas Mõis SL ÕHTULEHELE ka Lily baari
külastamist.”

Tõnis Erilaid nimetab Lily’d üheks Tallinna kuulsamaks lõbustus-
asutuseks.

“Tatari tänava alguses juba sügavau üheksakümnenda!! avatud Lily
ei ole tallinlaste seas sama hea kuulsusega kui stripibaari meelsasti
külastavate soomlaste hulgas. Halb maine seletab ilmselt, miks
linnapea Jüri Mõis teisipäeva õhtul kella poole üheteistkümne ajal
baarist koduteel olles SL Õhtulehele kindlal häälel väitis: “Ma olen
kõdus. Mingis Lilys pole ma käinud.”

Lily on kiviviske kaugusel linnavalitsusest, kuigi mitte just Jüri Mõisa
koduteel. Ja kümmekond minutit tagasi baaris viimase konjakipokaali
lõpetanud Mõis istus taustal möllava tümpsmuusika järgi otsustades
ilmselgelt veel autos teel Tiskresse.

Kiviviske kaugusel on hea sõna. Kui Mõis oleks valinud ühe selle
stripibaari ehte, julge silmavaatega SOaastase Leena (nimi on muu-
detud, kuid toimetusel on õiged isikuandmed teada), siis oleks ta
veetnud tunnikese naisega, kes elab kiviviske kaugusel köhast, kus
leidis oma kurva lõpu abilinnapea Mait Metsamaa. Just suhet Lee-
naga väitis anonüümne helistaja teadvat, kuid meie ei pruugi teda
uskuda. Linnapea kinnitab ju ka, et ta ei loovutanud Leenale 1200
krooni, isegi seda kolmandikku mitte, mis tavaliselt tüdrukutele Tal-
linna lõbuasutustes jäetakse. Leena ise, elamisloaga Eestis asuv naine,
ei ole muidugi selles süüdi.

Jutt muutub kolmapäeva hommikul

Ent kolmapäeva hommikul tunnistab ka Jüri Mõis juba seda, mida
teisipäeva õhtul otsustavalt tagasi lükkas: “Lilys käisin, kuid isegi
striptiisi seal polnud.”

Ainult väike süütu konjakijoomine.

Tallinlaste hulgas levib kõmu, et Lily on patune paik. Soome aja-
kirjandus ei tee endale tühjast tüli ning loetleb Lily väärtusi alati koos
hindadega, mida seal neiu eest tuleb maksta (olenevalt sellest, kas
saunaga või ilma – koos saunaga 850, ilma 700 krooni tund, väidavad
nad – kuid veel õndsas teadmatuses, et elu liigub edasi ja hinnadki
tõusevad). Ka Moskva ajalehed on Lilyle jõudumööda reklaami
teinud, kinnitades, et “puhaste ja heade tüdrukute hind on 40
dollarit”.

Vähemalt ühel korral on ka Eesti ajakirjandus Lilyd kui bordelli
esitlenud. Pealegi kõrgema seltskonna esindusasutusena. See oli 1995.
aastal, kui tollane kriminaalpolitseinik Köit Pikaro koos Saksa
telemeestega Lilys käis ning avastas neidudega pidutsemas mitu
tuntud ärimeest.”

Muide, egas huupi abilinnapea Ivar Virkus pakkunud välja ideed
muuta Tatari ametlikult “punaste laternate” tänavaks.

Järgmise päeva, 9. märtsi SL ÕHTULEHT pühendab toimunule jälle
terve juhtkirja:

Isamaaline dilemma

Kuigi linnapea Mõisa umbusaldus volikogus kukkus eile läbi, on
isamaalastel vesi ahjus. Oravad ja mõõdukad ilmutavad üha avaliku-
malt rahulolematust isamaalaste pidevate ämbrisse astumiste ja järjest
kriminaliseeruva imago üle, mis kolmiku reitingut mutta tirib. Isa-
maaliidu tegijateks on Mõisa ja Jürgensoni kõrval saanud Meelis Lao

ja keegi Sposato, sekka kuuleb Peterburi allilma-Mogila nimegi.
Sellega on koalitsioonikaaslaste kriitiline mass ületatud ja surve
sisepuhastusele jõuline. Oma erakonnasisest peakonkurenti Jürgen-
soni ohvriks tuua on pildiskandaali tõttu nõrgaks tehtud Laaril
keeruline (vastupidi, Laar on sunnitud toetama Jürgensoni ratid-
tee-afääri), seega jääb sõelale Mõis. Striptiisiskandaal on selleks sobiv
ajend.

Samas on Laaril Mõisast vabaneda keeruline, sest rahaka Mõisa-frakt-
siooni meelepaha võib kergelt muunduda Laari-vastase kompra
väljakäimiseks – olgu see siis värskema mäluga tulistamise tunnis-
tajad või visiidid lõbustusasutustesse. Oht, et alumist kaarti ara tõm-
mates kogu kaardimajake kokku variseb, on olemas ja Laari valikuid
ei saa just kadestada ning teda viimasel ajal kimbutav kidakeelsus
muutub kõrvulukustavaks. Laari teise ametiaja kulg kipub kangesti
meenutama esimest. Teist korda võimu kaotada kinnitaks, et Laar on
pikemaks võimulolekuks kõlbmatu, sest ei suuda kuidagi krabajaid
taltsutada ega intriige kontrolli all hoida. On saabunud sügavama
sisekaemuse aeg.”

Tõepoolest, Isamaaliidus on skandaale ja probleeme ülepea. Omaseks
saanud stiilis aga püütakse olnut eitada: kõik olla pahade kesk-
erakondlaste võimendatud pisiasjad.

20. märtsi SL ÕHTULEHES tunnistab Isamaaliidu peasekretär Andres
Ammas poole suuga, et erakond on Mõisa pärast mures:

“Jah, Jüri Mõisa suhtlemisstiil on pannud mitmeid erakonnakaaslasi
ja Isamaaliidu tervikuna mõttetult löögi alla. Mõis on lasknud
meedial maalida endast tontliku pildi, mis pole aatekaaslastele meel-
div. Liiga sinisilmselt on linnapea uskunud, et inimese eest kõnelevad
tema teod juba iseenesest. Et aga just analüüsivõime on Jüri Mõisa
tugev külg, olen kindel, et ta suudab korrastada ka Tallinna linna-
valitsuse avalikud suhted ja hoolitseda senisest paremini enda
reputatsiooni eest.”

Peasekretär läheb koguni nii kaugele, et võrdleb Mõisa Poskaga:

“Sobivat võrdlust otsides tuleb vaadata kaugemale ajalukku ja – nii
üllatav kui see ka ei tundu – õpetlik on seada kõrvuti hoopis näiteks
Jaan Poska ja Jüri Mõisa elulugu.

Tegudeinimesena oli ka Poska pidevalt mitmesuguste jõududega
konfliktis, aga tema ajaloolist tähtsust Tallinna ja kogu Eesti jaoks on
raske ülehinnata.”

28. märtsi EESTI PÄEVALEHES taunib ajaloolane ja Riigikogu liige
Küllo Arjakas sellist võrdlust kui ülimalt köhatut, Eesti riigi ühe looja
mälestuse rüvetamist. Loeme:

“POSKA RAJAS, MÕIS MÜÜB. Paraku on aga asjaolud nii, et
sedavõrd köhatut võrdlust pole hulk aega kohanud ja kähe linnapea
selline sidumine on kindlasti Jaan Poska ja paljude tema mälestuse
austajate jaoks üsnagi solvav. Manalamehena ei saa Poska end
köhatute võrdluste eest kaitsta.

Väga suured erinevused ilmnevad mitmes vallas. Kõigepealt käitu-
mises – linnapea Jaan Poska ei külastanud pealinna striptiisibaare või
sarnaseid asutusi, mida tollal kutsuti rahvakeeles lõbumajadeks või
litsimajadeks. Jaan Poskal polnud sidemeid allilmaga seonduvate
tegelastega ja tema käis oma tööajal Suurbritannias Eesti iseseisvu-
mise ideele toetust otsimas, mitte aga ei kulutanud oma tööaega
Londonis kahtlase taustaga rahvusvahelise kaliibriga ärisullerite
tagamaade uurimiseks. Poska ei ähvardanud linnavolinikke napal-
miga. Tõsi, seda polnud tema ajal veel leiutatud, aga sinepigaasi juba
tunti ning püssirohi oli üldlevinud.

Kui Jaan Poska maja Kadriorus oli tõusva eesti haritlaskonna ja
majandusmeeste kogunemiskohaks, siis paljud tänastest Eesti
haritlastest ja majandusmeestest ei tahaks kuidagi koos sattuda ühele

fotole koos linnapea ja tema “sõbra” Meelis Laoga, mille taustaks veel
ka viimase ihukaitsjad.

Suuri erinevusi nii käitumises, sidemetes, suhtumistes ning paljus
muus saaks veel pikalt jätkata. Laias laastus oli Jaan Poska ehitaja ja
rajaja. Tema ajal rajati linnapank, mitu haiglat, ehitati tütarlaste
kommertskooli uus hoone , suurendati linna elektrijaama, laiendati
kanalisatsioonivõrku ning täiendati veevärki.

Jüri Mõisa ajal on eeskätt toimunud olemasoleva mahamüümine, sh
ka Tallinna Vee aktsiate müük, mille eelkäija tegevust arendas ka
kunagine linnapea Poska.

SAHKER-MAHKER POSKA MAJAGA.

Just tänane linnavalitsus tahtis Jaan Poska kunagise ajaloolise ja arhitektuurilise väärtusega
elumaja üleüldse maha parseldada. Alles tugev avalikkuse surve
sundis linnavalitsust kavast loobuma. Järgnevalt otsiti võimalusi maja
kuidagi üle anda ühele väikesele venekeelsele nelipühilaste rühmi-
tusele. Miks ikka just neile, jäi vastuseta ning teatavasti volikogu
polnud ka sellise kavaga nõus. Mis aga ei tähenda veel, et tänaseks
oleks Jaan Poska majale leitud sobilik rakendus…”

MÕIS JÄTKAB VANA JOONT

Ehkki umbusaldusavaldused (22. märtsil esitati järjepannu juba viies)
linnavolikogus veel läbi ei läinud, näitasid märgid, et Mõisa aeg
tiksub lõpu poole. Ja selleks andis ekspankurist linnapea taas ise
põhjusi. Ikka mängus vana sõber Lao.

21. aprilli uudistest (BNS/SL ÕHTULEHT) loeme:
FBI seostab Laod Peterburi maffiaga

“Mitmed valitsusliidule lähedased poliitikud kinnitasid eile, et FBI
andmeil on Jüri Mõisa hea tuttav Meelis Lao seotud Peterburi organi-
seeritud kuritegevusega.

Siseminister Tarmo Loodus kohtus märtsis USAs FBI direktori Louis
Freeh’ga. Visiidi ajal peetud hommikusöögi ajal olevat FBI direktor
juhtinud siseministri tähelepanu Peterburi rahapesuoperatsioonidele,
mainides nimeliselt vahendajana ka Meelis Laod. Kuku raadio and-
meil ei informeerinud Tarmo Loodus valitsust FBI direktori hoiatu-
sest, nagu arendaks Peterburi allilm ulatuslikku majandustegevust
Eestis, käsutades selleks sidemeid Tallinna linnavalitsusega. “See on
fantaasia,” ütles siseminister Tarmo Loodus eile SL Õhtulehele. “Seda
küsimust pole ma FBI juhiga küll arutanud ja ei aruta ka.” Looduse
sõnul olid FBI direktoriga märtsikuise kohtumise ajal kõne all tule-
vikuplaanid. Minister tunnistas, et Eesti siseministeerium on Peter-
buri suunast huvitatud. Seepärast saadetakse sinna ka politseiatašee.

Meelis Lao nimetas kogu lugu BNSile antud lühiintervjuus alatuks
laimuks, mida ta isegi ei kommenteeri.

Ka keskkriminaalpolitsei Interpoli osakonna ülemkomissar Lemmo
Reimand keeldus kommentaaridest. Tema sõnul ei saa Interpoli Eesti
osakond ühtegi võõrriigi ametivõimude öeldud väidet kommen-
teerida, seda saavad teha vaid info edastanud riigid.”

Tekib küsimus, miks juba märtsis saadud informatsioonist vaikiti.
Kas kartis siseminister Loodus oma eelkäija (s.o. Mõisa) viha või
püüdis ta päästa erakonnaliidrist peaministri nahka? 12. aprillil oli
Riigikogus umbusaldushääletus Mart Laarile. Ehkki teerull toimis
(hääled 51-43), oli opositsiooni esindajail võimalus oma hinnang välja
öelda.

Ajakirjanduski tundub Laari ja Co luuludest väsinud olevat ning
annab omapoolset tuld: Juhtkirjas “FBI sünnipäevakink Laarile”

nendib 23. aprilli SL ÕHTULEHT:

“…ei saa öelda, et Laari ülekohtuselt nuheldakse – enamiku hädasid
on ta oma tegevuse või tegevusetusega iseendale ja kogu rahvale
kaela tõmmanud. Olgu nendeks siis rekordiline tööpuudus, raudtee-
skandaal, ekskoordinaator Krossi ümber käiv jama, pildiskandaali
kinnimätsimine, Kadrioruga mudaloopimine, FBI sekkumiseni välja
jõudnud Tallinna räpased võimumängud, lõhe ühiskonnas või dia-
loogi puudumine. Kaitsetaktikaks valitud kurdi mängimine pole
positiivseid tulemusi andnud, kangelaslik vaikimine mõjub pigem
enese süü tunnistamisena ning ühiskondlikku haletsust ei õnnestu
õnnetu kannataja kuvandi loomisega või tervel koalitsioonil kollek-
tiivse lolli mängimisega ammugi enam esile kutsuda. Selleks on asjad
ühiskonnas liiga kaugele arenenud. Välismaise kütuse paistel peesi-
tamine ning sealt määratud auhindadega kätlemine mõjub sise-
riikliku põletatud maa taktika taustal pigem õnnetu karikatuurina.
Paradoks on see, et seni lääne toetusega kelkinud Laari jõuetuse prob-
leemi on asunud lahendama hoopis lombitagune FBI, kes näeb ohtu
seal, kus meie kodukootud poliitikute kõrvad on kurdid…”

Asjale lisab tõsidust, et koalitsioonipartner Reformierakond on haka-
nud isamaalistest asjaajamistest üha distantseeruma. Konflikt lahva-
tab avalikult Tallinnas, kus abilinnapea Priit Vilba toob isamaalaste
süüdistustele vastuseks mitmed konkreetsed faktid tandemi Mõis-
Lao tegudest.

25. aprilli EESTI PÄEVALEHES kujutab Käi Kalamees nii:
Ametist lahkuv Vilba ajab süü sõpradele Mõisale ja Laole

“Tallinna abilinnapea köhalt tagasi astuv Priit Vilba paiskas eile õhku
süüdistused, et ärimees Meelis Lao korraldab ja juhib oma linnapeast
sõbra Jüri Mõisa mahitusel pealinna asju.

Reformierakonda kuuluva Vilba sõnul on Lao viibinud erinevatel
linnavalitsuse nõupidamistel ja jaganud telefoni teel korraldusi tema
alluvatele. “On jäänud mulje, et Lao on mõjutanud nii uue prügila kui
ka Lennusadamaga seotud otsuseid. Samuti on ta olnud huvitatud
kinnisvaratehingutest Tallinna vanalinnas ja hankinud vastavat
informatsiooni linnaametitest,” paljastas Vilba Lao ärihuvisid.

Mõisa sagedane kaaslane Lao võttis näiteks osa 2000. aasta oktoobris
linnapea juures toimunud nõupidamisest, kus olid jutuks
Lennusadama küsimused. Seal esindas Lao Vilba väitel selgelt neid
äriringkondi, kelle huvid on mängus Lennusadama käi ehitustööde
juures. Ta seostas otseselt Laod ja sadama juures askeldava firma AS
BPV presidenti Aleksandr Rotkot.

LAO KÄSK. Vilba andmetel helistas Lao säästva arengu ja planee-
rimise ameti juhatajale Toomas Tautsile ja käskis anda ehitusloa
Lennusadama alale. Tauts jättis selle korralduse täitmata.

Vilba märkis samas, et ilmselt on viimasel ajal Lao ja linnavalitsuse
koostöö vähenenud. “Mina teda oma eestoas enam näinud ei ole. Oli
periood, kus ta veetis seal mitmed tunde,” lausus Vilba, kes jagas
eestuba isamaaliitlasest abilinnapea Heiki Kivimaaga.

Peatse linnavolikogu liikme Vilba sõnul on linnavalitsus Mõisa juhti-
misel vaadanud seadustest ja headest tavadest mööda Bekkeri sada-
ma, Vabaduse platsi detailplaneeringu ja Tallinna strateegilise
arengukava juures. Ta lisas, et kui käidi välja idee rajada Kaarli puies-
tee alla parkla, tabas süüdistuste laviin teda, kuigi asja peamine
vedaja oli abilinnapea Liisa Pakosta.

PAKOSTA KOOSKÕLASTAS VILBA PUHKUSE AJAL. Nimelt olevat
isamaaliitlane Pakosta kooskõlastanud eelmisel suvel Vilba puhkuse
ajal ja tollasest linnaplaneerimise ametist mööda minnes Vabaduse
platsi detailplaneeringu erinevate komisjonidega. “Tulin tööle ja võt-
sin informatsiooni teadmiseks, sest pidasin seda linnavalitsuse ühi-
seks otsuseks,” selgitas Vilba.

Pealinna strateegilise arengukava koostamisel eirati sisuliselt riigi-
hangete seadust. Et mitte kuulutada välja avalikku konkurssi, tellis
linn firmalt Amix Entertainment töö kahes osas, makstes kahel korral
reservfondist 200 000 krooni. Antud firma valis välja linnapea isikli-
kult, lausus Vilba. “Eri lugu on Lilleküla jalgpallistaadioniga, mille
rajamist ma toetan, kuid 100 miljoni krooni suurust objekti ei saa teha
seadusi eirates,” rääkis Vilba.

Pakosta nimetas Vilba väiteid pahatahtlikuks hüsteeriaks ja laimuks.
“Kukkumise pealt üritab Vilba veel jalaga lüüa ja jääb arusaamatuks,
mida Reformierakond nende rünnakutega taotleb,” ütles Pakosta
ETA-le. “Minu hinnangul on käitutud nii, nagu on kokku lepitud.”
Samas tunnustas Pakosta Vilba lahkumisotsust. “See on aumehelik ja
kena,” lisas ta.

Vilba sõnul sündis tema lõplik lahkumisotsus ööl vastu eilset ja ilma
Reformierakonna surveta.

Lahkuva abilinnapea väitel on talle vastuvõtmatu Mõisa juhtimisstiil,
mis välistab meeskonnatöö. “Linnapeal on oma lemmikud ja soo-
sikud, kellele on kõik lubatud. Lemmikud sekkuvad teiste abilinna-
peade tegemistesse. See tekitabki pingeid,” rääkis Mõisa tagasi-
astumist vajalikuks pidav Vilba.”

JÜRI MÕISA PÄEVAD LOETUD

Tekkinud olukorra püsimine on halvav nii Tallinnale kui kogu riigile.
ÄRIPÄEVA (24. aprilli juhtkiri) arvates vajab

Eesti poliitikamaastik kiiresti giljotiini:

“Äripäeva hinnangul tuleb ühiskonnas tekkinud umbusalduse ja
pingete maandamiseks muuta keskvalitsuse ja Tallinna linnavalitsuse
koosseisu. Kõige parem lahendus on Mart Laari ja Jüri Mõisa tagasi-
astumine.

Praeguste juhtidega ei ole võimalik enam rahva usaldust taastada.
Ministrid ning linnajuhid võivad teha õigeid otsuseid ja tublit tööd,
aga kuna neid ei usaldata, siis on neil oma otsuseid väga keeruline
avalikkusele põhjendada. Tartu linnapea ja Reformierakonna juhatuse
liige Andrus Ansip ütles möödunud nädalal, et usalduse kaotus on
poliitikule piisav põhjus ametist lahkumiseks. Tal on õigus. Kui usal-
duse kaotanud poliitikud jätkavad kõrgetel ametikohtadel, siis
pidurdavad nad Eesti arengut.

Viimane avalikkuse ette toodud süüdistus puudutab Jüri Mõisa,
Meelis Laod ja Peterburi allilma. Väidetavalt hoiatas FBI juht sise-
minister Tarmo Loodust, et Peterburi allilm on seotud Tallinna linna-
võimuga ja ostab Tallinnas kinnisvara kokku. Jüri Mõisa kinnitusel on
tegemist valega, mille taga ori Reformierakond. Tegelikult ei ole prae-
gu küsimus Laos, vaid selles, et kaks võimuparteid ei suuda vähemalt
Tallinnas normaalselt koos töötada.

Äripäeva hinnangul on kolmikliit kohustatud seniste koalitsiooni-
valitsuste koosseisud nii Toompeal kui all-linnas ümber vaatama, sest
kolmikliit lubas võimule tulles peatada rahva võõrandumise riigi-
võimust. Poliitikute suhtes umbusalduse suurenemisega kaasneb oht,
et valimisaktiivsus parlamendi ning kohalike omavalitsuste valimistel
väheneb ja edu saadab populiste. Et sellist arengut vältida, peavad
kolmikliidu erakonnad sundima usalduse kaotanud poliitikud kõrge-
test ametitest lahkuma.

Isamaaliidu anonüümseks jäänud esindajad kinnitasid eile aja-
lehtedes, et lähiajal hakkab päid lendama. See oleks kiiduväärt.
Piltlikult öeldes tuleb Eesti poliitikamaastikul valitsevate problee-
mide lahendamiseks käsutada giljotiini. Eutanaasia peale lootmine
pole andnud tulemusi.”

“Revolutsiooniline situatsioon” linna valitsemises on haripunktis.
Mõisa päevad on loetud – nii annab märku Reformierakond. Oravate

avalikku väljatulekut oodati juba volikogu 3. mai istungil, kuid
esialgu see viibis. Ent kaks nädalat hiljem oli umbusalduse tekst
(järjekorras kuues!) volikogu juhtide laual.

Istungipäeva hommikul, 17. mail, põhjendas ettevõetut SL ÕHTU-
LEHES reformikas ja volikogu liige Keit Pentus nii:

“Tänaseks on juba võimatu mööda vaadata tõsiasjast, et nii Eesti
avalik arvamus kui ka avalik sõna seostab pealinna linnapead kõigi
võimalike negatiivsete asjadega.

Selline renomee on üks peamistest põhjustest, miks linnavõimu
usaldusväärsus on kahanenud kriitilise piirini. Ja paraku on selle eest
vastutav tänane linnapea Jüri Mõis.

Reformierakond on sügavalt veendunud, et täna linnas võimul olev
koalitsioon peab jätkama.

Koalitsiooni juhi Jüri Mõisa jätkamise korral pole võimuliit aga
paraku töövõimeline.

Kui rivis on üks mees, kes järjekindlalt valet jalga marsib, siis tuleb
sellel mehel rivist lahkuda.

Meie oleme sellest põhimõttest lähtunud ning reformierakondlasest
abilinnapea, kelle tööga järjekindlalt rahul ei oldud, on tänaseks
linnajuhtimisest eemale astunud.

Mis puudutab Isamaaliidu ettepanekut volikogu esimehe ning
linnapea köhad Reformierakonna ja Isamaa vahel vahetada, siis on
see igal juhul väga hea ettepanek.

Reformierakonna Tallinna piirkonna juhatus ning fraktsioon võtsid
selle ettepaneku ka üsna ühehäälselt vastu, kuid jäid kindlaks oma
varasemale otsusele – tänane linnapea Jüri Mõis peab linnajuhtimisest
taanduma ning nime taga olevate tiitlite vahetamine ei saa olla
lahendus.

Kui orkestris on pillimees, kellel puudub muusikaline kuulmine ning
kes ei oska pilli mängida, siis võib talle ju kätte anda teise pilli ja

loota, et pärast seda hakkab orkestrist ilus muusika tulema, aga
tõenäoliselt sünnib sellest järjekordne kakofoonia.”

Kuidas päevasündmused volikogus arenesid, sellestki sama ajalehe
vahendusel (SL ÕHTULEHT 18. mail 2001.a.):

Linnapea Jüri Mõis rebis umbusaldusavalduse puruks

“Reformierakond üritas eile juba kuuendat korda köhalt kangutada
isamaaliitlasest Tallinna linnapead Jüri Mõisa. Mõisa umbusaldamise
algatamiseks vajalikud 17 linnavolikogu liikme allkirjad saadi kokku.
Peale reformikate andsid paberile autogrammid ka Vilja Savisaar,
Vladimir Velman, Ain Allas ja Kalle Mihkels Keskerakonnast, vene
poliitikud Pavel Starostin, Leonid Tsingisser ja Igor Pissarev ning
Elmar Sepp Koonderakonnast. Reformierakonna fraktsioonist ei
kujutanud ainsana alla ainult Jüri Mõisa endine abikaasa Tiina Mõis.

Mõis küsis umbusaldusavalduse teksti näha, et veenduda, kas seal
tõepoolest on 17 allkirja. Paberi oma kätte saanud, rebis ta selle
lihtsalt puruks ja teatas: “Reedel kohtun koalitsiooninõukoguga ja
tõstatan küsimuse koalitsioonilepingu rikkumisest Reformierakonna
poolt.” Mõisa sõnul näitavad Reformierakonna ja Keskerakonna
liikmete allkirjad seda, et koostööd teevad hoopis Keskerakond ja
Reformierakond, kuigi viimane on selles kogu aeg hoopis Isamaaliitu
süüdistanud.

Reformierakonna fraktsiooni esimees Maret Maripuu otsis välja
umbusaldusavalduse teksti koopia ja suutis sellele uuesti koguda 17
allkirja. Seega umbusaldamine kähe nädala pärast ikkagi toimub.
Selle läbiminekuks aga on vaja vähemalt 33 häält, saadikuid on Tal-
linna linnavolikogus 64.

Jüri Mõis ei usu, et umbusaldushääletus läbi läheb: “Tegemist on juba
kuuenda umbusaldusavaldusega minu vastu ja küllap tuleb neid
veel.”"

SEEKORD JÜRI MÕISA ISAMAALIIDU LINNAVALITSUSE LÕPP

Aga uut teksti polnud enam tarvis koostada. Jüri Mõis saab lõpuks
aru: Tallinn-mõisa valitsemisel on lõpp mis lõpp. 31. mai hommikul
teatavad ajalehed, et uus linnapeakandidaat on saarlasest ärimees
Tõnis Palts, keda toetavad nii Isamaaliit, Mõõdukad kui Reformi-
erakond.

Mõned kätked säinal päeval volikogus toimunust Eve Heinla re-
portaažist (SL ÕHTULEHT 1. juuni 2001.a.):

“Tallinn oli ilma peata”

“Saal on lämbe. Kõigepealt räägitakse, kas ikka lülitada päevakorda
alaealiste öise liikumispiirangu ajutise lühendamise ja selle õiguse
linnavalitsusele andmise jutt. Kuid volikogu ootab muud. Pilgud on
suunatud Mõisale, kelle lahkumisega veel enne istungit oli problee-
me. Alaealised ei lähe kellelegi korda. Endine interrinde juht Jevgeni
Kogan libistab end ettevaatlikult kargu najal vabale toolile ja ootab,
et ehk tema saadikuvolitused taastatakse.

Umbes kell veerand viis teatab Mõis, et tahab esineda avaldusega.
Probleemid on kadunud. Linnapea teatab, et astub tagasi, sest koalit-
sioon on tema asemele leidnud sobiva kandidaadi. Kõik.

Mõisale tuletatakse meelde aprillikuist lubadust peaminister Laarile,
et ta püüab sõber Meelis Laoga mitte kohtuda. “See, mis Lao kohta
vahepeal räägiti, on sulaselge väljamõeldis ja laim. Meelis Lao on
vahepeal saanud Eesti Poksiliidu juhatuse liikmeks, ta on igati legaal-
ne kodanik, üks suuremaid Eesti maksumaksjaid, kindlasti suurem
kui väga mitu juhtivat tegelast, kes tema üle tahavad kohut mõista,”
ütles Mõis ja lubas Laoga edasi suhelda.

Volikogu kütis Mõisa lahkumise heaks 40 poolthäälega, üks linna-
volinik jäi erapooletuks.

Jüri Mõisa kohuseid täidab kuni uue linnapea ametissenimetamiseni
abilinnapea Heiki Kivimaa. Mõis jätkab volikogu liikmena. Ta saab
puhkusekompensatsiooni ja peab linna vara ilusti üle andma. Uut
linnapeakandidaat!, parteitut ärimeest Tõnis Paltsu, saalis pole.

Pärast kella viit on saal pooltühi. Volikogu jätkab muude päevakorra-
punktidega. Kogan volikokku tagasi ei saa: vaid neli saadikut on
tema volituste taastamise poolt. Mõis on saalist lahkunud…”

/—/

Mõisa kukutamises visadusega silma paistnud Keskerakond otsustas
seekord lõpuni minna. Nende initsiatiivil toimus pärast korralist ka
veel volikogu erakorraline istung. Päevakorras üksainus küsimus:
uue linnapea valimine. Koalitsiooni kandidaadi Tõnis Paltsu kõrvale
seadsid Keski mehed oma liidri Edgar Savisaare. Häaletustulemus
(31:31) ehmatas võimuhoidjaid tõsiselt ning järgnevatel päevadel tuli
kõik mängu panna, et 5. juuniks määratud uues valimisvoorus oma
võtta.

Kuidas sündmused tol päeval Vana-Virus kulgesid, sellest Eve Heinla
järjekordses reportaažis (SL ÕHTULEHT 6. juuni 2001.a.):

Tõnis Palts sai linnapeaks

/—/

“Linnavolikogu väravas võtavad tulijaid vastu Keskerakonna noored,
kes sisenejatele tulipunaseid lendlehti pihku pistavad. Lehel on
Jevgeni Kogani foto aastatetagusel Interrinde miitingul. “Mõtle ja
meenuta, enne kui hääletad…” ütleb üleskutse.

Enne linnapea valimist taastati noorpoliitikute tegutsemisest hooli-
mata Kogani volitused. Kogan lonkas kepile toetudes tähtsalt oma
köhale, prillid ninal.

Sõna võtab keskerakondlane Liina Tõnisson: “Tahan teada selle isa-
maalaste isamaalise armastuse hinda!” Saal naerab. Isamaalane Lauri

Vahtre uurib, kas tõesti ei saa opositsioon ilma lärmita hakkama. Ja
nähvab Vilja Savisaare poole: “Kas sul läks grammofon rikki?” Proua
Savisaar õiendab midagi arusaamatut vastu.

Kui volikogu esimees Rein Voog palub üles seada linnapeakandidaa-
did, on kõigepealt pikk vaikus. “Kas ei esitatagi? Saan aru, et on teisi-
päev ja palav ja lõbus tuju…” Naer.

Toivo Tootsen seab üles kandidaadi number üks – Keskerakonna liidri
Edgar Savisaare. Kandidaadi nägu on ükskõikne. Siis esitab Jüri Mõis
Tõnis Paltsu. Too on väga tõsine.

Pikk salajase hääletuse järjekord. Veidi enne kella 17.30 viiakse
niruvõitu väljanägemisega valge hääletuskast kinnisesse ruumi ja
komisjon loeb hääled üle. Pisut hiljem kõnnib kõnepulti Tõnisson ja
vuristab tulemused ette: 64 hääletussedelit, kõik vormikohaselt
täidetud: Savisaar 27 ja Palts 37 häält.

Pikk aplaus. Rein Voog annab uuele meerile lilled ja soovib õnne. Jüri
Mõis riputab Paltsu kaela ametiketi ja loeb õpetussõnad peale.
“Kinrütan oma kogemustest: omade toetus on kõige tähtsam. Mõtle
rohkem, mis tallinlasi huvitab ja püüa vähem mõelda sellele, mis
ajakirjanikke huvitab. See on ka edu võti. Ja kolmandaks, ara ameti-
ketti ara käota. Minul oli kogu aeg mure, et selle kuskile maha jätan!”

Uus linnapea tänab kõiki, ka oma ägedat konkurenti Savisaart, keda
polegi enam saalis, ausa võitluse ja usalduse eest…”

“Ja Jüri tahan tänada, kes oli mulle eriti viimasel päeval tugevasti
toeks. Ta on mulle ka oma meelekindlusega eeskujuks.”

“Kuidas Jüri Mõis mind aitas? Ta toetas mind. Läbirääkimiste käigust
tean kõike. Kust ma lisahääled sain? Ma ei tea. Ei tea ka seda, kuhu
ma hääled eelmine kord kaotasin.”

Hiljem selgub, et üks hääl tuli kindlasti just Koganilt, kes hääletades
demonstratiivselt koperdas, nii et pealtnägijad tema hääletussedelilt
liigse pingutuseta eelistust lugeda said. Kuna hääletustulemused kin-
nisesse ümbrikusse pitseeriti, pole enam võimalik selgitada, kuidas
keegi täpselt hääletas.”

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

6. osa

UMBUSALDUS JÄLLE KÄIKU

Juba 20. jaanuaril on EESTI PÄEVALEHEST lugeda, et lähiajal algatab
Keskerakond linnapea Jüri Mõisa vastu umbusalduse.

“Edgar Savisaar kinnitas eile, et umbusaldusavaldus algatatakse
kindlasti. “Ma ei tea praegu, kas see tuleb järgmisel või ülejärgmisel
istungil,” ütles ta.

Volikogu vähemuse toetusega arvestada võiva Keskerakonna liidri
sõnul on ka kõigis koalitsiooniparteides inimesi, kes Mõisast lõplikult
tüdinenud. “Kus selg sirgu aetakse ja end kokku võetakse, ma ei tea,”
märkis Savisaar, soovimata umbusaldusavalduse tulemust ennus-
tada.”

“Mida Keskerakond sellise propagandarünnakuga võidab?” küsib
ajaleht juhtkirjas, ja vastab:

“Hoiab Mõisa ebameeldiva avalikkuse tähelepanu all ning püüab
rikkuda tema niigi räsitud imagot. Tekitab linnavalitsuses ja -voli-
kogus pingelise olukorra, sest surve all võib Mõis teha samasuguseid
rumalusi nagu kolm kuud tagasi, mil ta šokeeris paljusid pooldajaid
Meelis Lao appi kutsumisega.”

8. veebruaril jõuabki volikogusse umbusalduse tekst ning 22. veeb-
ruaril on see ka esindusorgani päevakorras.

Nagu arvata ongi, ei saanud see vajalikku toetust. Siiski oli vastu-
häälte arv seekord suurem kui sügisel: 26 tollase 23 asemel.

Keskerakond aga andis samas üle uue – järjekorras kolmanda -umb-
usalduse, põhjenduseks Tallinna linnapea lubamatu esinemine

Helsingis, kus Mõis võrrelnud Tallinnast ärakolinud venelasi neegrite
ja türklastega.

Sama päeva SL ÕHTULEHT valgustab Allar Viiviku kujutises
sündmust nii:

“Soomes peetud kõnes võrdles linnapea Jüri Mõis Tallinnast ära-
kolinud venelasi neegrite ja türklastega, keda pealinnal oleks üles-
ehitustöödel hädasti vaja läinud. Linnavalitsuse väitel pole aga Mõis
midagi sellist öelnud.

“Kahetsusväärne on see, et umbes 50 000 vene päritolu linlast on
Tallinnast ara kolinud,” kordas tundmatust palunud allikas Jüri
Mõisa suust üleeile Soomes kõlanud mõtteavaldust.

Linnapea ütles allika kinnitusel niimoodi Helsingis Tuglase Seltsis
peetud avalikus ettekandes. “Kahetsusväärne on see fakt sellepärast,
et nende näol kaotas Tallinn tööjõudu, mida linnal oleks vaja läinud
samal moel, nagu neegrid ehitasid üles Ameerikat ning türklased
Saksamaad,” tsiteeris too isik SL Õhtulehele Mõisa mõttekäiku.

Et Jüri Mõis sellist võrdlust käsutas, kinnitas ka raadio Vaba Euroopa
korrespondent Evelyn Höglund. “Pärast sellist sõnavõttu on väga
raske veenda soomlasi või ükskõik keda selles, et Eestis ei suhtuta
vähemusrahvustesse halvustavalt,” lausus Höglund oma eileõhtuses
kommentaaris. “Võib-olla sama raske on mõnel mehel uskuda, et
temasse suhtutakse sõbralikult ja austavalt pärast seda, kui tema foto
pihta on püstoliga kätt harjutatud. Vähemasti on tegu sama sorti
maitselageduse ja sulaselge matslusega,” lisas korrespondent.

“Midagi sellist ma küll ei kuulnud. Vähemalt mitte sellises sõnas-
tuses,” väidab linnavalitsuse avalike suhete nõunik Kaido Padar.

Tallinnas integratsiooni korraldav abilinnapea Leivi Šer ei soovinud
eile Jüri Mõisa sõnu kommenteerida, sest polnud väidetavast räigest
arvamusavaldusest veel midagi kuulnud.

“Tahaksin linnapeaga sel teemal rääkida!” võttis tuld Isamaaliidu
peasekretär Andres Ammas. “Seda muidugi juhul, kui selline lause
tõesti tema kõnes oli. Võib-olla rebis keegi mõtte lihtsalt kontekstist
väljaja tõlgitses valesti?” hakkas ta kahtlema.”

Antud kontekstis on huvitav ara tuua veel üks materjal SL ÕHTU-
LEHEST 6. märtsil 2001.a. See on Edgar Savisaare kirjutis

Napalmi teile, napalmi!

“Vaoshoitud Eesti ajakirjandus ei ole seni pidanud sündsaks kujutada
Jüri Mõisa järjekordsest strateegilise tähendusega esinemisest, kui ta
22. veebruaril vastas Toivo Tootseni arupärimisele Tallinna linna-
volikogus.

Mõis tuli saali istungi lõpul ja oli silmanähtavalt halvas tujus. Miski
polnud sel õhtul läinud nii nagu tema soovis. Üksteise järel olid
tupikusse jooksnud või läbi kukkunud Jaan Poska maja nelipühi-
lastele üleandmise, üüri piirmäära tühistamise ja Tallinna sada-
ma-alade müügi projekt.

Mõisa saatis istungitesaali tema perekond: Kerttu Õlmann-Mõis ja
Meelis Lao. Peab lisama, et Lao käitus juuresolijate tunnistust mööda
korrektselt, jälgis tähelepanelikult toimuvat ja vestles vaid ühe
kohalviibiva Mart Laari nõunikuga, kellega nad näisid olevat vanad
sõbrad.

IRL liige Jüri Mõis jagab tähelepanekuid

Jüri Mõis jagas linnavolinikele oma tähelepanekuid naaberriikide
kohta, kus tema arusaamist mööda polevat omavalitsustes koalit-
siooni ega opositsiooni. Ei Soomes ega Rootsis ega Inglismaal – vaat
niisugust pulli pole ma kuskil näinud, väitis Mõis. Ta kahetses, et
Tallinnas on selline terav vastasseis, aga “me oleme teie meetodid üle
võtnud ning nüüd aru saanud, et need on ekslikud”. Teha polevat aga

enam midagi, küll aga loota, et “järgmiste valimiste järel me niisugust
koalitsiooni ja opositsiooni tsirkust kohalikes omavalitsustes enam ei
harrasta”.

Keskerakonnale lubati tulevikus linnarahva rahaga kirmimakstavas
Pealinna lehes avaldamisvõimalust kui “te õpite meiega koos elama
ja töötama siin kohalikus omavalitsuses – enne ei saa!”.

Edasi kurtis Mõis, et linnajuhtide vastaste umbusaldusavaldustega on
avatud uus Pandora laegas ning lisas: “Uskuge mind, me oleme
nooremad ja tugevamad, kui te tahate sõda, siis napalm tuleb ikka
siia minu poolt vaadatuna vasakutesse pinkidesse.”

Kõigepealt eksis Mõis “nooremate ja tugevamatega”. Volikogu kõige
kõrgema keskmise vanusega fraktsioon, Mõõdukad, istub koalitsiooni
poole peal. Pealegi ei tulnud Mõis võimule nooruse jõul, vaid ära-
ostmise ja märgitud pastapliiatsitega.

Jüri Mõis ajas jama

Teiseks on ekslikud Mõisa arusaamad selle kohta, nagu poleks mujal
maailmas omavalitsustes koalitsiooni ja opositsiooni “tsirkust”. Helis-
tasin mõnda naaberpealinna ja sain Mõisa kirjeldusele vastupidise
pildi.

Mõistmatuks jääb Mõisa hädaldamine selle üle, et talle olevat kuulu-
tatud sõda. Võrreldes volikogu eelmise koosseisu opositsiooniga: Isa-
maaliidu, Mõõdukate ja Reformierakonnaga, oleme meie käitunud
liigagi leebelt. Tookord korraldati koalitsiooni juhtidele kaheksa
(meie seni vaid kolm!) umbusaldusavaldust. Võeti vaheaegu küsi-
muste arutamise blokeerimiseks ja marsiti aeg-ajalt saalist välja. Toivo
Jürgenson organiseeris volikogu ees pikette – kord toodi isegi asot-
siaalid köhale, et vaatemäng oleks dramaatilisem, Mart Laar ja Rein
Voog korjasid linnarahva käest allkirju erastamise vastu.

Nemad ise alustasid!

Niisiis alustas terava vastasseisuga seesama seltskond, kes on praegu
võimul ja kuhu ka Mõis kuulub. Ometi ei arvanud me kordagi, et
koalitsiooni vastu peetakse sõda. Meie ei nõudnud tollase oposit-
siooni käest, et nad peaksid oma arvamusest loobuma. Meie ei
nõudnud kapitulatsiooru tähendavat “koostööd”, sest mõistsime, et ka
opositsioonil on oma valijad, kelle huve nad peavad kaitsma.

Mõis ja partnerid ei ole tegelikult teinud katsetki Keskerakormaga läbi
rääkida, kompromisse otsida, kokku leppida. Jääb mulje, et neile
tähendab koostöö, et kõik võtavad jäägitult omaks Jüri Mõisa arva-
muse.

Kokkulepe tähendaks seda, et me peaksime vaid takka kütma, kui
Mõis tahab müüa Tallinna Vee, Tallinna Soojuse, tõsta linnarahvale
osutatavate teenuste hinda ja suurendada samal ajal linnajuhtide
palka. Ning kui me sellisele koostööle ei lähe, on ühed meist “neeg-
rid”, teised “lollikari” ja kolmandaid ähvardatakse napalmiga. Justkui
poleks me Tallinnas, vaid Saigonis.”

JÜRI MÕIS APPI SULIÄRIMEESTELE

Isamaaliselt-mõõdukas valitsus surus 2000. aasta lõpus läbi oma
tahtmise – Eesti Raudtee erastati. Võitjaks kuulutati suurima – 1,7
miljardi kroonise – pakkumise teinud Rail Estonia. Ehkki “Ameerika
superfirma” taust polnud selge, kilkas teede- ja sideminister,
isamaalane Toivo Jürgenson Eesti erastamisajaloo suurepärasest või-
dust. Tema ja Erastamisagentuuri nõukogu esimees, majandusminis-
ter, mõõdukas Mihkel Pärnoja dirigeerisid Laari-valitsuse tahet:
poolthääli tuli 7, vastu 4. Eesti ajaloo huvides nimetame siin ka vastu-
hääletajaid. Need olid opositsiooni esindajad Liina Tõnisson (Kesk-
erakond) ja Tiit Tammsaar (Rahvaliit) ning ärimees Toomas Luman
ja Ignar Fjuk valitsuskoalitsiooni kuuluvatest reformikatest.

Peagi selgus, et Rail Estonia peavahendajaks eestlastega on USAs
finantspettuste pärast tagaotsitav Antonio Angotti alias Tony Massei.
Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et teda mähi tas väga informeeritud
persoon – Eesti luurekoordinaator Eerik-Niiles Kross. Piisas tema
telefonikõnedest, et supersuli fiktiivsete dokumentidega ja seda palju,
palju kordi, Eesti vahet sõeluma hakkas ning siin isegi elamisluba
omas.

Kuna vahendus tõotas asjaosalistele eriti suurt tulu, siis ei tahetud
kaotust kuidagi tunnistada. Köhale ruttas ka kõikvõimas tandem
Mõis-Lao. 27. veebruaril põrutati koos Londonisse, et proovida uut
“päästerõngast” – Venemaal äri ajanud sitsiillast Giovanni Sposatot,
kes lubas hiigelsumma sularahas kinni maksta.

Mõis ise hoidis oma eesmärgid saladuses: “Kohtusin Londonis äri-
ringkondadega ja uurisin, miks Rail Estonia finantsskeem ebaõnnes-
tus.” Sposatost mitte sõnagi.

Huvitava pealkirjaga loo avaldas 1. märtsil aga SL ÕHTULEHT.

Rail Estonia tahtis erastada Eesti Raudteed Venemaalt pärit
rahaga

“Eesti Raudtee erastamisnõustaja Gibb Ltd. kontrollis viimasel hetkel
Rail Estonia finantsinvestoriks pakutud sitsiillase Giovanni Sposato
tausta ja leidis, et sellist rahaallikat ei saa aktsepteerida.

“Selle tegelasega pole keegi kunagi ametlikult kohtunud,” ütles teede-
ja sideministeeriumi pressiesindaja Aap Tänav BNSile. Kuid Eesti
Televisiooni saate “Pealtnägija” andmeil kohtus end finantsinves-
torina esitlev sitsiillane Sposato siiski aasta alguses Eestis erastamis-
agentuuri nõukogu esimehe ja majandusministri Mihkel Pärnojaga.

Eile selgus, et Eesti Raudtee erastamisel läbikukkunud Rail Estonia
üritas viimasel hetkel asendada riigi nõutud strateegilist investorit
Vene päritolu kapitali vahendava sitsiilia finantsinvestoriga.

ETV edastas intervjuu Sposatoga, kes enda sõnul juhib fondi, mis on
valmis Eestisse investeerima 12 miljardit krooni aastas. Sposato ei
teinud saladust, et raha pärineb Venemaalt. Tõestuseks näitas Sposato
teleajakirjanikule töölepingut, kus tema aastapalgaks on märgitud 200
000 dollarit ehk üle kolme miljoni krooni.

“Ma pakun 150 miljonit dollarit 66 protsendi Eesti Raudtee aktsiate
eest ja jätsin tühja tšeki, et osta ara ka ülejäänud 34 protsenti järgmise
aasta jooksul,” rääkis Sposato.”

Tegemist oli tollesamase lõunaitaallasega, kes teadaolevalt oma era-
asjade klaarimiseks ebaseaduslikke ja vägivaldseid võtteid käsutab.

Linnapea mõistatuslik sekkumine kahtlastesse rahaasjadesse andis
Keskerakonnale võimaluse uue umbusalduse tekstiks.

7. märtsil kirjutab Kärt Karpa EESTI PÄEVALEHES otse:

Jüri Mõisa ootab neljas umbusaldus

“Keskerakond võib esitada linnapea Jüri Mõisa vastu suunatud umb-
usalduse läbikukkumisel homme menetlusse juba neljanda järjes-
tikuse umbusalduse.

Tallinna volikogu Keskfraktsiooni esimees Toivo Tootsen ütles, et
erakond loodab homsel umbusaldushääletusel veelgi rohkem hääli,
kui esimesel korral. “Aga oleme valmis käsutama sama taktikat nagu
kaks nädalat tagasi ning andma kõhe menetlusse uue põhjendusega
umbusaldusavalduse,” ütles Tootsen.

Uueks põhjenduseks võib Keskerakond tuua linnapea sekkumise
Eesti Raudtee erastamisse. Mõis võitleb, et Eesti Raudtee müüdaks
ikkagi usalduse kaotanud Rail Estoniale.

Otsuse, kas umbusaldus Mõisale antakse üle homsel volikogu istungil
või oodatakse sellega kaks nädalat, teeb homme pärastlõunal kogu-
nev fraktsioon.

Tootseni sõnul ei pea volikogu opositsioon ootama kolme kuud, mil
võib menetlusse anda sama põhjusega umbusalduse. “Iga kähe nädala
jooksul tuleb taas välja mingi uus vapustav seik, mis annab põhjust
Mõisale umbusaldust avaldada,” nentis Tootsen.

Tootseni hinnangul on volikogu koalitsioon juba peaaegu küps Mõisa
umbusalduse poolt hääletamiseks. “See on aja küsimus, millal nad
julgevad selja sirgu ajada ja seda ka avalikult tunnistada,” ütles
Tootsen.

Et peaminister Mart Laar kütis eile heaks ja asus toetama Eesti
Raudtee erastamisse sekkunud Mõisa, näitab Tootseni sõnul seda, et
Laarini on jõudnud tõsised signaalid, et koalitsioon ei ole enam väga
üheselt Mõisa taga.

Kaks nädalat tagasi väljus Mõis võitjana teisest umbusaldusest. Siis
pandi talle süüks linna elu halvendamist ja fiktiivset tehingut Särgava
residentsiga.

Veel enne, kui teine katse Mõisa kukutada ebaõnnestus, esitas Kesk-
erakond linnapea Helsingi-kõnet ajendiks võttes tema vastu juba
kolmanda järjestikuse umbusalduse. Seda hakkab volikogu hääletama
homme.”

Küllaltki loogiliste järeldustega tullakse välja sama päeva juhtkirjas:
Jüri Mõis, sihtmärk nr. l

“See pole sugugi juhus, et Keskerakond on Mart Laari ja Toivo Jürgen-
soni asemel suunanud oma rünnakuteraviku hoopis Jüri Mõisa vastu.

Tänini pole esitatud umbusaldusavaldust peaministri ega teede- ja
sideministri vastu, ehkki põhjust selleks oleks opositsioonil küllaga.
Selle asemel esitatakse järjepanu ja palju väiksemate pattude pärast
umbusaldusavaldusi Tallinna linnapea vastu. Miks siis nii?

Vastus on väga lihtne. Hoolimata sellest, et teede- ja sideministrist on
äpardunud Edelaraudtee ja Eesti Raudtee erastamise tõttu saanud
valitsuse suurim pigilind ning peaminister pole veel pildiskandaali
lõpuni põdenud, on just Jüri Mõis kolmest Isamaaliidu liidrist kõige
nõrgem.

Isamaaliidu asutajaliikmete Jürgensoni ja Laari positsioon on Mõisast
tugevam, sest nende selja taga on kindlalt oma erakond. Ent tavaliste
Isamaaliidu liikmete ning üha rohkem ka erakonna liidrite jaoks pole
vaid kaks aastat tagasi erakonnaga liitunud linnapea “oma” mängija.
Pigem on Mõis sisseostetud võõrmängija, kes pole suutnud mees-
konda sulada. Sellist solisti talutakse, kuni temast on rohkem käsu kui
kahju. Ent oma avalike esinemistega on Mõis juba ammu ara pahan-
danud paljud Isamaaliidu liikmeid. Viimasel nädalal on Mõis aga
ületamas erakonnakaaslaste taluvuse piiri, sest ta sekkus koos Meelis
Laoga Eesti Raudtee erastamisesse pärast seda, kui Rail Estonia oli
avalikkuse ees täiesti täis teinud nii enda kui kogu erastamisprotsessi
maine. Mõisa rumalus või ülbe oma ärihuvide kaitsmine erakond-
likku kuuluvust ara käsutades ei aja enam marru ainult Isamaaliidu
lihtliikmeid Nõmmel või Võrus, vaid ka erakonna juhatust.

Järgneb

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

5. osa

MÕISA UMBUSALDUSPÄEV JÕUABKÄTTE

2. novembri hommikused ajalehed edastavad mõlema poole arva-
musi – Mõis on kindel, et ta valitseb ka homme, Savisaar usub, et
mõisavalitsejalik segaduste aasta Tallinnas jõuab lõpule.

Meie ajakirjandusvalik langeb seekord Kalle Muuli kasuks POSTI-
MEHEST:

Savisaar Mõisa vastu

“Umbusaldushääletuse tulemused Tallinna linnapea Jüri Mõisa ja
volikogu esimehe Rein Voogi vastu selguvad täna veel enne hääletuse
algust, kui linnavõimu toetajad püsti tõusevad ja istungisaalist lahku-
vad.

Võimuliidu väljamarss eraldab sikud lammastest. Kõhklejatel on
piinlik koos vastasleeriga istuma jääda, valevandujatel pole enam
võimalik saalist lahkumata poolehoidu teeselda.

Sellega on mängu ilu otsas. Kas hääletada või mitte, on siis juba
üksnes maitse asi – kui saali jääb koos istungit juhatava Rein Voogiga
üle 33 volikogu liikme, on Savisaar võitnud. Aga võimalus kaotada
on märksa suurem.

Kahju muidugi, et linnavalitsuse kukutamine läbi saab. Ehkki Savi-
saar ei väsi rääkimast, kui tõsist poliitikat ta teeb, oli etendus siiski
päris hea.

Kõhe pärast umbusaldusallkirjade üleandmist haaras Savisaar härjal
sarvist ja lajatas linnapeale SL Õhtulehes lagipähe süüdistusterahega,
milles tõde ja vale parajas vahekorras osavalt segi. Järgesid pressi-
konverentsid paaripäevaste vahedega: kokkulepe uue võimuliidu
loomiseks, tegevusprogrammi allkirjastamine, koalitsioonileppe
sõlmimine.

Avalikus sõnas olid ohjad kindlalt Savisaare käes, Mõis tegi panuse
kuluaaritööle, sest linnapead ei vali rahvas, vaid volikogu liikmed.

Esimese “umbusaldusnädala” lõpuks suutis Mõis jõuvahekorra
paigast nihutada. Demokraatlik erakond, kelle ainus esindaja Annika
Laas Isamaaliidu abiga asendusliikmena üle noatera volikogusse oli
pääsenud ja umbusaldusavaldusele alla kirjutas, teatas pärast pikka
kõhklemist, et ei liitu umbusaldajatega.

Kuid Savisaarel on varumängijate pingil veel Leonid Tsingisser, kes
nii väga tahtis saada linnaettevõtte Tallinna Soojus juhiks, et ei
osanud esialgu, umbusaldusallkirjade kogumise aegu veel valida,
kummalt pakkujalt see ametipost vastu võtta.

Tegelikult ongi Leonid Tsingisser, Gennadi Ever ja veel paar vene
rühmituse esindajat umbusalduskomejandi mootoriks, kaalukeeleks
ja lõpuks ka otsustajaks.

Umbusaldusavaldus ei tekkinud koonderakondlastest korteriaferis-
tide minemakihutamisest linnavõimu juurest, vaid just seetõttu, et
pärast volikogu valimisi kolmikliidu poolele üle läinud ja Mõisa
linnapeaks aidanud Tsingisser & Co ei saanud küllaldaselt rahuldada
oma n-ö majanduslikke huvisid. Varnast võtta koonderakondlased ja
heitlik Annika Laas andsid Savisaarele lootust saada Rein Voogi
sünnipäevaks kokku 33 häält.”

Kuidas sündmused kulgesid, teame me kõik…

Järgmise päeva (3. november 2000.a.) EESTI PÄEVALEHES peal-
kirjastas Anneli Ammas volikogus toimunu täpselt:

Vene saadikud reetsid Savisaare viimsel hetkel

“Tallinna volikogu vene saadikud kauplesid eile veel mõni tund enne
volikogu istungit kolmikliiduga ja tunnistasid alles poolteist tundi
enne istungi algust Edgar Savisaarele oma reeturlikkust.

“Kõik on võimalik,” ütles Vene Erakonna ja fraktsiooni Rahva Valik
liige Nikolai Maspanov üleeile õhtul enne kohtumist reformiera-
kondlase Rein Voogiga. Mõni tund hiljem oli selge, et Rahva Valiku
seitsmest saadikust kolm toetavad kolmikliitu.

Eile keskpäevaks oli koos uue koalitsiooni koostöölepe, kuid läbi-
rääkimistel osalenud Rahva Valiku esindaja Vladimir Afanasjev sel-
lele veel alla ei kirjutanud. Põhjuseks Rahva Valiku teise poole,
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei sisesed kõhklused.

“Olen 60 protsenti võidus kindel,” oli Voog eile keskpäeval ennus-
tustes tagasihoidlik.

Veidi enne kella kahte läks Maspanov juba üsna demonstratiivselt 36.
sünnipäeva tähistavale Voogile lilli viima.

VIIMASE HETKE OTSUS. Kell kaks kogunes Rahva Valiku fraktsioon
ning tegi lõpuks otsuse Keskerakonnale selg keerata ning soostuda
kolmikliidu pakkumistega.

Samal ajal istus koos ka juba aasta kolmikliiduga koalitsioonis olnud
Rahva Usalduse fraktsioon. “Jälgime olukorda, aga suur osa Rahva
Valikust on valmis kolmikliiduga liituma,” ütles Igor Pissarev. Tema
oli ühena kahest Rahva Usalduse saadikust alla kirjutanud koalit-
sioonilepingule Keskerakonnaga ning veel üleeile õhtul kinnitas, et
koostöö Jüri Mõisa linnavalitsusega pole tema jaoks võimalik.

Keskerakonna aseesimehe Peeter Kreitzbergi sõnul teatas Rahva Valik
kell 14.24, et nendega pole mõtet umbusalduse korral arvestada.

Tund aega enne volikogu istungit saabus veel nädala algul kaalu-
keeleks peetud Rahva Usalduse saadiku Leonid Tsingisseri avaldus,
fftilles ta võttis tagasi oma avalduse volikogust lahkumise kohta.
Samas teatas ta, et ei hääleta Mõisa ja Voogi umbusalduse poolt.

SAALIS KAKS VENE SAADIKUT. Kell 16 kogunesid puupüsti täis

volikogu saali kõik Keskerakonna 21 saadikut, koonderakondlased
Vutlar Sepp ja Peeter Lepp ning enamik kolmikliidu saadikuist. Vene

saadikutest tulid köhale vaid Rahva Usalduse liikmed Sergei Ivanov
ja Tatjana Vassiljeva. Rahva Valiku saadikud saali ei ilmunud.

Voogi umbusalduse põhiettekande pidanuks päevakorra järgi tegema
Rahva Valiku esimees Jevgeni Tomberg, tema ülesande võttis endale
Ain Seppik.

Umbusaldusprotseduuride alguses lahkusid koalitsioonisaadikud
saalist puhvetisse. Saali jäi 25 saadikut, kolmikliidust ainukesena
volikogu esimees Voog. Läbikukkumisele määratud umbusaldushää-
letused toimusid kiiresti ja rahulikult.”

POSTIMEES annab toimunule juhtkirjas üpris karmi hinnangu:

Võidušampusel on virtsa maik

“Tallinna linnapea Jüri Mõis näitas eilse usaldushääletuse ülekaaluka
võiduga taas, kuidas kuradit peltsebuliga välja ajada.

Ehkki Keskerakonna esimees Edgar Savisaar teatas eilses Postimehes
enesekindlalt, et “ebaseaduslikult ametisse pandud küündimatu lin-
napea tagandatakse volikogu seadusliku umbusaldusavaldusega”,
kukkus üritus haledalt läbi. Savisaarel tõmbasid vaiba alt kõige suu-
remad sõbrad, Rahva Valiku venelased. Mõis võitis nende südamed
kähe abilinnapea ja kähe linnaosavanema köhaga.

Küllap teeb Savisaarele kaotuse iseäranis kibedaks aimdus, et teist
võimalust linnavalitsust vahetada selle volikogu koosseisuga enam
tõenäoliselt ei tule

Kummatigi on Mõisa vahutaval võidušampusel virtsa maik. Ainuüksi
avalikkuse ette ilmumine koos Meelis Laoga, kes on ebaseaduslikku
äri ajanud ning teisi inimesi peksnud ja piinanud, annaks juba piisa-
valt põhjust kahelda, kas Jüri Mõis ikka sobib linnapeaks.

Aga avalikkusele valetamine – olgu kas või häda sunnil – Särgava
residentsi rentimise kohta ning kurjategijatega sõbrus tamine ja nende
käsutamine poliitikas läheb üle igasuguste piiride.

Linnapea ei saa enda õigustuseks öelda: aga teised teevad ka nii.
Teised ei ole linnapead. Meelis Lao lükkamisega hääletuspäeval aja-
kirjandusse rikkus Mõis ise oma mainet rohkem, kui suutis seda
rikkuda Savisaar Mõisa pihta kaks nädalat pori pildudes.”

Mida aga arvas toimunust reedetud poole liider?

EESTI PÄEVALEHT, 3. november 2000.a. (Käi Kalamees):

Savisaar: Mõis sai Pyrrhose võidu

“Eile Tallinna volikogus kaotuse vastu võtma pidanud Keskerakonna
liider Edgar Savisaar ennustab pealinnas jätkuvat ebastabiilsust ja
peab uue koalitsiooni teket Toompea võimuliidu jaoks Pyrrhose
võiduks.

Millal te taipasite, et Mõisa umbusaldamise katse kukub läbi?

Täna hommikul olin veel veendunud, et umbusaldus läheb läbi. Alles
lõuna paiku tekkis Rahva Valikul mure, et hääli pole ja seetõttu pole
mõtet asjas osaleda. Ma väidan, et kui Rahva Valik oleks saalis olnud
ja osalenud, oleks asi õnnestunud. Rahva Usalduse mõned inimesed
ei osalenud, kui neile sai selgeks, et Rahva Valik ei osale. Võimalik, et
Rahva Valik pidas korraga kahtesid kõnelusi. Võimalikud on ka
mitmed teised case’id. Ega see pakugi enam erilist huvi. Lõpptulemus
on selge: Rahva Valik osutus meie jaoks ebausaldusväärseks partne-
riks ja eks me pea sellega arvestama. Tänane käitumine Rahva Vali-
kule hääli juurde ei too. See partei otsustas oma edasise saatuse.

Millised on teie edasised sammud?

Need ei ole meie astuda, need on juba Jüri Mõisa teha. Teame, et ta on
pakkunud kahte abilinnapea ja kahte linnaosa vanema kohta Rahva
Valikule. Ta on teinud ka teisi huvitavaid pakkumisi. Tahame vaa-
data, kuidas ta neid realiseerib. Nende katteta lubaduste hulk, mida
Mõis on aasta jooksul andnud, suurenes tänase päevaga oluliselt. See
ei tekita koalitsioonis rahu, vaid täiendavaid pingeid.

Kas usute, et uuenenud koalitsioon suudab kaks aastat tööd teha?

Ma ei arva, et see oli selles volikogus viimane umbusaldusavaldus
linnapea suhtes.

Mida Jüri Mõis teie saadikutele pakkus?

Sotsiaalministeeriumist käidi mitmel korral doktor Madis Martinsoni
juures pakkumas väga soodsaid lepinguid. Käiku läksid tutvused.
Tean, et härrased (Andres) Ammas ja (Andres) Herkel käisid kaks
päeva (Igor) Pissarevi kännul ja pakkusid talle väga kiiret sõitu
Londonisse energeetikute konverentsile.

Keda näete liitlastena järgmistel võimalikel hääletustel?

Kõik umbusaldusavaldused saavad alguse koalitsioonist ja mitte
opositsioonist. Enne hakkab koalitsioon lagunema ja siis läheb opo-
sitsioon sellega kaasa.

Kui püsiv on uus koalitsioon?

See on sama ebastabiilne nagu senini, võib-olla isegi ebastabiilsem.
Võib-olla ebastabiilsus suureneb veelgi. Katteta lubaduste hulk, mida
Mõis telgi ees ja telgi taga välja käib, suurenes oluliselt. Ei lähegi palju
aega mööda, kui osa inimesi, kes mitmetest lubadustest ara lollitati,
avastavad, et neid lubadusi pole täidetud. Rahulolematus kasvab ja
mõni neist pöördub opositsiooni poole. Võib-olla teeb ta seda vaid
selleks, et Mõisa juures paremaid tingimusi välja kaubelda. Ma ei
välista seda. Meie võtsime umbusaldusavaldust tõsiselt.

Kuidas sündmused linnavolikogus mõjutavad jõujooni Toompeal,
sealset koalitsiooni ja kogu Eesti sisepoliitikat?

Hoolimata sellest, et Mõis on teie ees sama enesekindla näoga kui
mina, ei arva ma, et õhtul peetakse Vabaduse platsil või Toompeal
suurt rõõmupidu. Vähemalt Toompeal on sedavõrd kogenud polii-
tikud, et aru saada, et tegu oli Pyrrhose võiduga. Arvan, et Toompeal
tuleb järjest rohkem ette sundkäike. Ka sealses koalitsioonis on
pinged tõusnud. Tänane päev ei lahendanud neid, vaid lükkas edasi,
et ühel päeval laheneda suure pauguga.

Kas pingete kuhjumine võib tähendada, et ka peaminister Mart
Laari ootab ees umbusaldusavaldus?

Ütlesin mõne päeva eest, et see on Isamaaliidu valik. Kui umbusaldus
oleks läbi läinud, siis räägiksime me Jüri Mõisa kui persooni lahku-
misest.

Kas Tallinna linnavõim on end lootusetult täis teinud nagu paljud
linlased arvavad?

Üks asi, mida need viimased kaks nädalat kaasa tõid, oli see, et linna-
võimu olukord sai palju selgemaks. Mõisa lapsesuu jõudis selle kähe
nädalaga paljastada ka need nurgatagused, mida muidu väga varjata
taheti.

Kas tunnete end väga pettununa?

Oleme opositsioonis olekuga harjunud. Meile on tähtis oma põhi-
mõtetele kindlaks jäämine. Meie fraktsioon hääletas ühtselt ja voli-
kogus sai olukord selgemaks. Pole põhjust pettunud olla.”

SEITSE PÄKAPIKKU

Niimoodi tabavalt ristisid ajakirjanikud nüüd Tallinna võimukoa-
litsiooni. Sest uuele valitsemisleppele kirjutavad 10. novembril alla
täpselt nii suure arvu osapoolte esindajad. Need on Isamaaliit, Refor-

mierakond, Mõõdukad, Vene Balti Erakond Eestis, Eesti Demokraat-
lik Partei, Eestimaa Ühendatud Rahvapartei ja Vene Erakond Eestis.

Nagu näha, otsustasid nüüdki asja vene erakondade esindajad. Ja
seda mitte ilusate silmade eest. 4. novembri SL ÕHTULEHT sõnas-
tabki oma juhtkirja nii:

Venelaste hind

“Nagu loodeti, hakkas eile selguma Tallinna uue võimukoalitsiooni
hind. Rahas mõõdetava asemel hakkasid selguma aga hoopis esi-
mesed boonused Jüri Mõisa pooldajatega ühinenud venelastele, mil-
lele hinnalipikut külge panna on pea võimatu.
Vaid paar päeva pärast Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeose
pika visiidi lõppu tegi võimu säilitada sooviv koalitsioon Rahva
Valiku saadikute ülemeelitamiseks venelastele ahvatleva pakkumise:
prominentsel köhal Toompeal asuva Nevski katedraali saab pika-
ajalisele rendile Moskva patriarhaadile alluv õigeusu kogudus. Kuigi
pole ehk põhjust uskuda paranoilisi vihjeid Nevski katedraali ja
Toompea lossi vahelise distantsi kohta, mis võimaldaks pühakotta
paigaldatud korraliku luuretehnika korral ülevaadet kogu Toompea
lossi tegevusest, on sellise käigu sümboolne väärtus rahas mõõde-
tamatu kaotus Eesti jaoks.

Vene saadikute poolehoiu saavutamiseks tehti teinegi väike möön-
dus: Tallinna linnavalitsuse ametnikud peavad tulevikus olema
valmis linnakodanikega suhtlema ka vene keeles. Siiani ametlikuks
töökeeleks olnud eesti keelele teise ja jälgede segamiseks ka kolmanda
(inglise keele) lisamist saab küll ilusasti põhjendada, kuid sellinegi
liigutus on igasuguses valuutas hindamatu kaotus eestluse jaoks.
Tallinna koalitsioon peab ettevaatlik olema. Kui selgub veel ohvreid,
mis vene saadikutele meeldimiseks on tehtud, võib Savisaare käes
olla ohtlik relv: eesti rahvuslikkusele rõhumine. Sest Nevski ja eesti
keele väärtuse kõrval tuhmuvad ka kingitud rahasummad ja naaritsa-
kasukad, millest sosinal räägitakse.”

Peagi järgnevad personaalsed autasustamised. Vladimir Masterovi
asemel saab abilinnapeaks Valentn Strukov. Juurde luuakse hoopis
uus abilinnapeakohi ja selle saab Leivi Šer. Lasnamäe linnaosa
vanemaks kinnitatakse Leonid Mihhailov ja Kristiine linnaosale Paul
Laas. Nii kõrgelt hinnati tema abikaasa Annika Laasi kui ainukese
Demokraatliku Partei esindaja rolli volikogus. Muide, Laaside pere
tõmbaski kõige suurema loosi, sest mõne aja pärast võtab Mõis oma
nõunikuks Paul Laasi noorema venna Karl Laasi. Märgime, et
vendade isa Jaan Laas on Sinisest Erakonnast tekkinud Demokraat-
liku Partei esimees.

UUEL AASTAL UUE HOOGA

2001. aastat võtavad nii Toompea kui Tallinna võimulolijad vastu
hästi enesekindlalt. Laar noolib välismaalt kütust ja raporteerib igal
sammul Eesti “enneolematust edust”. Mõis aga valitseb oma ärimõisat
Tallinn veel enesekindlamalt.

Siiski pole tulevik kaugeltki roosiline. Juba novembris 2000 korral-
datud rahvaküsitlus näitab, et valitsuse reiting on poolteise aastaga
(maist 1999) kukkunud 53 toetusprotsendilt 34-le, valitsusjuhi enda
oma koguni 31-le. Veel on saladuses 13. mai 1999 superskandaal
Võrumaal (pumppüssilaskmine opositsioonipoliitiku pildi pihta), mis
aprillis langetas Laari usaldusväärsuse koguni 22-le.

Mõisa reitingut pole ametlikult mõõdetud, kuid ajakirjanduses ilmub
üha enam arvamusi, et rahajõmmist linnapeast ikka õiget asja ei saa.

5. jaanuari SL ÕHTULEHT pealkirjastab oma juhtkirja üsna ühemõt-
teliselt:

Ammenduv Jüri Mõis

“Nii nagu Mart Laar ütles välja pensionäre tagajalgadele tõstva 500-
kroonise toimetulekunumbri, nii ärritab avalikkust Jüri Mõisa soo-
vitud 60 OOOkroonine palk. Et Tallinna linnapea palk kasvas uuest

aastast kolmanciiku võrra 30 000 kroonini, mõjub värske avaldus
lapsesuu järjekordse väljaütlemisena.

Samas pole öeldus midagi uut ning tegu on lihtsalt kunagi Mõisa
poolt peaministri vääriliseks arvatud 100 OOOkroonise palga teema
ülessoojendusega. Ka juttu puuduvatest sotsiaalsetest garantiidest
võiks kuulda ükskõik kelle, aga mitte Eesti ühe rikkaima inimese
suust. Kuigi poliitikute ülesanne ongi ühiskonna sageli kivinenud
mõttemalle muuta, ei saa sokiteraapia jääda eesmärgiks omaette.
Peale tippjuhtide ja ametnike on ka tavalinlased, kes küsivad, mida
siis ennast kõrgelt koteeriv linnapea ka ara teinud on?

Linnavalitsemise ümberkorraldamisele ja ametnikele oluliselt kõrge-
ma palga maksmise mõttekusele saab hinnangu anda alles mõne aja
möödudes, nii nagu ka Mõisa eelmises, siseministri ametis läbi viidud
politseireformile. Linnapea ainus roll ei saa aga olla ainult ametnike
motiveerimine, vaid kogu linna hea käekäigu eest hoolitsemine.

Vaevalt et isamaalased Mõisa avalduste peale õnnelikud on. Kui
valitsejate reiting on niigi madal, siis lakkamatu ahnuse väljanäita-
mine seda ei paranda. Mõisa torge Laari kahtlase majaehituse kohta
aga viitab tõsistele erimeelsustele erakonna sees, nagu ka Mõisa nime-
tamine kommunaalpoliitikuks. Kas asi jõuab organisatsiooniliste
järeldusteni, näitab aeg.”

Kuna all-linna võimujaotuses matkitakse Toompea mudelit, siis on
siin iga möödalask ka tagasilöök kogu kolmikliidule. 10. jaanuari
2001.a. KESKNÄDALAS kirjutab toimetaja Heimar Lenk:

“Isamaaliidu reitingu allakäik ja Tallinna linnapea Jüri Mõisa üha
uued vigurid teevad partnereile tõsist muret kolmikliidu tuleviku
pärast.

Jüri Mõis raske kivina valitsejate kaelas

Üheks suuremaks probleemiks on kolmikliidu jaoks kujunenud
Tallinn. Lapsemeelse ekspankuri Jüri Mõisa juhtimisstiil ja läbimõtle-

mata väljaütlemised pressis on Isamaaliidu allakäiguks hea kelgutee
sillutanud. Bussipiletite järsk hinnatõus, linnaametnike ülisuur palga-
kasv ja elatustaseme langus pealinnas, kastavad libedat jäärada
värske veega.

Peaministri lähikonnast kostab toimetuseni üha uusi pahameele-
puhanguid Mõisa Jüri aadressil, kuid otsustavaks käitumiseks pole
valitsusjuht valmis. Luureülemat Krossi oli välismaalaste nõudel
kergem vabastada, kui Isamaaliitu rahastanud ja nüüd end luge-
matute ja hämaravõitu tehingutega sidunud linnajuhti. Lisaks lõhuks
Mõisa minemakihutamine hapra ning valgustkartva kokkuleppe vene
poliitikutega. Tallinna võim seisab noateral ja Laar kardab selle
lagunemist kui vanapagan välku, sest alllinna järel langeb tavaliselt
ka Toompea.”

Lausa prohvetlik järeldus: nii aasta lõpul juhtubki.

Kuid enne seda juhtus Tallinna valitsemisel nii mõndagi…

AMBITSIOONIKAS DAAM LIISA-LY PAKOSTA

Seni on juttu olnud vaid isamaalikust pealikust Mõisast, aga tal olid
tegemistes abilinnapeadena erakonnakaaslastest toetajad. Eriti
muidugi Liisa Pakosta. Ideid tal jagub, olgu tegu sotsiaal-, kultuuri-
või haridusprobleemidega. Ennast kirglikuks muinsuskaitsjaks
pidades sekkub ta küll Kunstimuuseumi, küll Harju tänava küsimus-
tesse. “Vabaduse väljakule tuleb mälestusmärk,” teatab ta valju-
häälselt. “Eesti vajab vabaduse mälestusmärki ja täna on Tallinna linn
suuteline selle püstitamise ka korraldama,” on tema selgesõnaline
põhjendus, miks kiirkorras korraldatakse avatud ideekonkurss.
Abilinnapea sõnul tõmmatakse ideekonkursi otsad kokku suveks, sest
2002. aastal peab kuju püsti olema”.

Tegemised ühiskonna heaks on kiiduväärt asi, kuid egas ennast ei
tohi unustada. 8. jaanuaril 2001.a. avaldab SL ÕHTULEHT Kadri
Jakobsoni intervjuu Pakostaga pealkirja all

Abilinnapea Liisa-Ly Pakosta hobi on kinnisvara

“Tallinna abilinnapea Liisa Pakosta kabinet Vabaduse väljakul Tallin-
na linnavalitsuse hoone viiendal korrusel on avar.

Intervjuu teemat ette teades lülitab abilinnapea sisse ka enda dikto-
foni. Tema õrnroosaks lakitud küüntega käed värisevad veidi.

Liisa Pakosta, teil on miljonite kroonide väärtuses kinnisvara – maja
Mähel ja Kivimäel ning kolmandik majast Kõdu tänavas. Peale
selle aga ka korter vanalinnas Sauna tänaval. Kuidas te viimase
hankisite?

Ma ei ostnud seda. Sain Sauna tänava korteri umbes 10 aastat tagasi
vahetuse teel. Aastat ma ei mäleta, aga see oli veel rublaajal. Meil oli
Õismäel korterike, kus me ei tundnud ennast hästi. Tahtsime elada
arhitektuurselt huvitavas köhas. Tol ajal pakuti lehekuulutustes palju
remontimata ja mugavusteta vanalinnakortereid. Ka Sauna tänaval
oli näiteks WC esikus. Perekond, kellega vahetust tegime, oli õnnelik,
et sai puhta, sooja vee ja dušiga korteri. Ja meie olime õnnelikud, et
õnnestus vanalinna kolida. Praegu on see korter tühi. oleme aga
mõelnud, et võib-olla kolime sinna ise elama. Praegune sissetulek
võimaldaks seda.

Ent pakun teile parem mitu teist jututeemat. Kui te ei leia minu vastu
ühtegi süüdistust, siis ma ei ole intervjuust huvitatud. Kõikidele
teistele küsimustele olen nõus pikalt-laialt vastama.

Te üürite oma korterit välja?

Jah, oleme seda välja üürinud. Üürimiseks registreeris minu elu-
kaaslane Toomas Uibo ennast füüsilisest isikust ettevõtjana maksu-
ametisse. Ta õiendas kõik sellega seonduvad protseduurid. Kuulume

selles mõttes nende 5 protsendi perede hulka, kes on ausalt tegut-
senud.

Kas vastab tõele, et üürite seda itaallastele 15 000 krooni eest kuus?

Kellele me seda üürime, on nüüd küll intiimne teema. Üürihind oli
tõepoolest 15 000. Täpseks kontrollimiseks peame kõdus dokumente
vaatama.

Praegu seisab korter tühjana. Otsite üürilisi?

Panime mõni kuu tagasi tõesti lehte sellise kuulutuse.
Kui palju teie korteri üürimine maksab?

See selgub siis, kui üürilised leitud. Ma ei taha, et sellest kujutate,
oleme huvitatud üürnikest, ent kui korteri vastu on liigne avalikkuse
tähelepanu, siis neid ei tule. Ehitustehniliste vigade ja teatriskandaali
tõttu polnud see korter aga enam hea äriobjekt. Maja vajus, seintes
olid praod ning komisjon kuulutas korteri avariiohtlikuks. Üürnikud
lahkusid.

Olen valmis teile andma pika intervjuu teemal, milline on minu
ideaalkodu, juhul kui see pole seostatud selle (korteri – toim.)
teemaga.

Kahjuks ei saa me seda tingimust vastu võtta. Te pole ju midagi
ebaseaduslikku teinud?

Minu mure on selles, et iga artikkel, mis täna kirjutatakse ja puudutab
poliitikuid ning korterit vanalinnas, on negatiivne. Minu üksikisiku
tuludeklaratsioonis on kirjas nii selle korteri omamine kui ka elu-
asemelaen, mida maksan.

Teil on aga ka majad Kivimäel ja Mähel ning majaosa Kõdu
tänaval?

Kuna need pole minuga otseselt seotud ja minu pereliikmed pole
avaliku elu tegelased, siis… Loomulikult ei ela mu vanemad lageda
taeva all ja lähisugulased samuti mitte – kuid see on nende privaatne
õigus.”

Mõisa allee

Nii pealkirjastas oma juhtkirja 17. veebruari 2001.a. SL ÕHTULEHT.
Linnavalitsuse kabinetivaikuses sündinud ideest Kaarli puiestee
maharaiumisest sai laiem üldsus teada tänu ajakirjandusele. Eelmise
päeva EESTI PÄEVALEHES nimetas Jüri Mõis Kaarli puiesteed
hambutuks puuderiviks, mida on kõle vaadata…

Niisiis, SL ÕHTULEHT:

“Iseseisvusaegsetel Tallinna linnapeadel paistab olevat traditsioon
oma kabineti aknast välja vaadates mõni idee saada. lvi Eenmaa ajal
kaunistati autodest tühjaks tehtud Vabaduse väljak asfaldile maalitud
lillekestega. Robert Lepikson lasi koristada Harjumaale vaadet varja-
vad ja kunstihoone esist risustavad puud. Jüri Mõisale pole mängu-
ruumi palju jäänud, temal jääb üle kabinetiaknast Kaarli kirikule
vaadet varjav puiestee maha raiuda. Kui Toompea tugimüüridel
kasvavate puude mahavõtmist on peale vaate avamise põhjendatud
ka müüride lagundamise peatamisega, siis Kaarli puiesteele see argu-
ment ei sobi. Maa-aluseid parklaid saab kesklinnas mujalegi, kas või
kogu Vabaduse väljaku alusele maale rajada. Paljude maailmalinnade
variant, kus kesklinnas asjatav kodanik jätab auto selle serva ning
ajab omi asju edasi ühisveonduse abil, Tallinnas ei toimi – teadlikult
vaeslapse ossa jäetud ühisveonduse viletsa olukorra tõttu.

Ent puiestee aluse parkla rajamisele pole ühtegi alternatiivi välja
pakutud ning ametnike jõulist pressingut arvestades poleks imestada,
kui kogu projekti lükkaks edasi vaid kellegi erahuvid. Ehitajad
tahavad ehitada, puukoolid toodangut müüa, vahendajad vaheltkasu
saada.

Kui linnavõim ka raie vastu häälestatud avalikku arvamust kuulda
ei taha võtta, tuleb tal omi seisukohti rahvale vettpidavalt selgitada.
Tallinna vanalinngi on omanäolisuse säilitanud tänu sajandeid kest-
nud alalhoidlikkusele. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.”

Õnneks tegudeni ei jõutud. Küllap aitasid tallinlaste üksmeelne
vastasseis, aga veel enam pealevajuvad uued skandaalid.

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

4. osa

VÕIMUKRIIS LÄHENEB

Aga tagasi aastasse 2000. Kahjuks ei võimalda käesoleva trükise maht
paljutki milleenniumiaegsest Tallinna valitsemisest meenutada. Tuleb
piirduda vaid valikuga ajakirjanduses enam kõmanud teemadest.

Pärast puhkusi, septembris, tõuseb orbiidile mi. korteriskandaal, mis
ähvardab võimuliidu lagundada. Aga enne selle teemani jõudmist,
veel mõnest asjaolust.

28. juunil ilmus SÕNUMILEHES Urmi Reinde kirjutis
“Hiirte pidu Tallinnas”,

milles üürnike eest võitlejana tuntud ajakirjanik teatab:

“On sündinud ime ja Tallinnas on lõpuks ometi renoveeritud kaks
maja hädasolijate linnakodanike tarbeks. Mõlemad asuvad Põhja-Tal-
linnas, üks Ankru, teine Erika tänavas.

Viimastel päevadel on paljud inimesed pöördunud Üürnike Liitu
küsimusega, mida Tallinna Linnavolikogu 15. juunil täpsemalt arutas
ja kellele pealinn need uued elumajad ikkagi ehitas?

Kuidas jagatakse kortereid, mis õieti nagu ei kuulu konkreetselt
kellelegi, või õigemini kuuluvad meile kõigile, s.o. tublidele maksu-
maksjaile? Viimaste aastate salapärased erastamisafäärid on inimesed
hellaks teinud, kui väidetavalt on tuhandeid kortereid tuulde lenna-
nud ja need, kellel väga vaja, on hoopis pika ninaga jäänud.

Jõuetu munitsipaalehitus

Üürnike Liit ja osa erakondi, kellega koos oleme töötanud, on pikka
aega püüdnud läbi suruda munitsipaalehitust. Nagu mujal maailmas.
Et linn ehitab, inimesed kolivad sisse, ja kõik peaksid rahule jääma.

Iseasi, et linn ei jõua nii palju ehitada, kui vaja oleks. Sama mure on,
muide, ka Soome Üürnike Liidul, kelle esindajatega Eesti üürnikud
hiljaaegu kohtusid. Ka ülelahe ei jätku üürikortereid kõigile vajajatele.
Majandusnüanss on selles, et eraomanikud pole linnamajade ehita-
misest huvitatud, sest siis langeksid üürid. Elamuäri huvides on lääne
süsteemgi huvitatud, et munitsipaalmaju ei oleks liiga palju.

Aga, et Eestis pole siiamaani ehitatud ühtegi linnamaja, on tõeline
kurioosum. Edgar Savisaare juhtimisel otsustas linnavolikogu alus-
tada mõne maja renoveerimist eesmärgiga leevendada eelkõige tagas-
tatud majades elavate inimeste teravat eluasememuret. Esimesed
majad on nüüd valmis, jagajad on aga uued võimuesindajad ja eks
nemad jagavad nüüd nii nagu neile meeldib.

Ehk nagu meile, üürnikele, öeldi – tulge võimule ja jagage siis endale,
praegu on meie kord!”

Kord oli niisugune, et hädasolijaile mõeldud majas peeti eelkõige
meeles omasid. Tuli välja, et Ankru l uuselamus sai korteri ka isa-
maalasest “väikepalgaline” – Riigikogu liige Jääna Padrik. Muidugi ei
jäta ajakirjandus “magusat uudist” ripakile. Kirjutisi ilmub mitmeid.
Toome vaid ühe näite 17. augusti SL ÕHTULEHEST – tsiteerime
juhtkirja, milles ironiseeritakse aateliste isamaalaste tegude üle.

Jaana Padrik pani padrikusse

“Hoolimata asjaolust, et Savisaare linnavalitsemise ajal saatsid
munitsipaalkorterite ehituse algust praeguse võimukoalitsiooni täni-
tused ja jäik vastuseis, ei takista see isamaalisel Jaana Padrikul praegu
punastamata end uude neljatoalisse korterisse sisse asutamast.

Edgar tegi valesti, et hakkas kortereid ehitama, Fink mõnitas linlasi,
korjates neilt korteri eraldamise avaldusi. Pealekauba polevat linna
asi kinnisvara arendada ning kaks maja on linnal vaid tüliks kaelas.
Nüüd on võimuparteide esindajail oma süüdistused meelest pühitud
ning Riigikogu palka saav Padrik asutab end turuhinnast mitu korda
odavamale elamispinnale kolima.

Linnale olevat tegu miinusprojektiga, s. t. kulud on suuremad kui
üüritulu. Et sellest miinusest lahti saada, tuleks kolmikul meelde
tuletada vaid oma majandusideoloogia põhialuseid – korterid tuleb
enampakkumise korras kas välja üürida või maha müüa, välistades
projekti sotsiaalse dimensiooni. Kuid seda on tehtud juba Padrikule
korterit andes.

Kui riigikogulase palgaga mängitakse puudust kärma tavat ja sotsiaal-
korterit nõudlevat abivajajat, siis vaid kolmikliit teab, kuhu liigitada
madalapalgalised elu hammasrataste vahele jäänud inimesed.”

HUUMORIETENDUS 22. SEPTEMBRIL

Selle andsid mitmed linnajuhid ja peaminister ise. Muidugi, mäng on
väikese inimese töö, ja seda Laar oskab.

Kenasti reageeris toimunule järgmise päeva POSTIMEES. Urmas
Seaver ja Küllike Rooväli pealkirjastasid loo väga täpselt:

Peaminister Mart Laar jäi pealinnas rattaga hätta

“Tallinna linnavalitsuse autovaba päeva üleskutsega kaasa läinud
peaminister Mart Laar oli eile rattaga tööle tulles raskustes kesklinnas
sõitmisega, rikkudes mitu korda liikluseeskirja ja kasutades liikluse
peatanud turvaautode abi.

Raskusi kesklinnas rattaga sõitmisel tõdesid eile ka Tallinna abilinna-
pead Liisa Pakosta, Ivar Virkus ja Ants Leemets, kes kõik tulid tööle
jalgrattal. Leemetsa sõnul on kesklinnas rattaga sõitmine ohtlik, sest
juhid võtavad rattureid kui segavaid asjaolusid.

Pakosta hinnangul ei taha juhid ratturitele tee peal eriti ruumi jätta,
mistõttu vajalikke ümberreastumisi on keeruline teha. Virkus pidas
suurimaks raskuseks ristmike ületamist, kus soovitud suunda pööra-
miseks tuleb teinekord sõita autode vahele keskmistele sõidurada-
dele.”

Mart Laar ise tegi avastuse:”.. .Suuremad ristmikud ja vasakpöörded
on kõige ebamugavamad, aga muidugi on ülesmäge raskem vändata
kui allamäge veereda.”

POSTIMEES tuvastas:

Mart Laar rikkus liikluseeskirja

“Postimees jälgis eile hommikul jalgrattaga tööle sõitnud peaminister
Mart Laari teekonda ning tuvastas vähemalt neli rasket liikluseeskirja
(LE) rikkumist, mille Laar oma turvameeste osalusel ette võttis.

Peamisteks rikkumisteks olid sõit mööda laste sõpra sebrat üle tee,
mis on LE nõuetega kõigile sõidukeile keelatud. Liikluspolitsei ko-
missari Villu Vane sõnul on jalgratas LE järgi sõiduk ja sellel istuja on
juht, kellele kehtivad kõik LEs juhtidele ette nähtud nõuded ja
kohustused.

“Autoga ei sõida ju keegi piki vöötrada üle tee. Kui juht tuleb jalgratta
sadulast maha ja seda käekõrval talutab, pole tegu sõidukiga,” ütles
Vane. Laar rikkus ka LE punkte, mis keelavad pöörde üle kähe päri-
suunaraja ja topelttelgjoone vastassuunda.

Lisaks sellele sõitis Laar LE punktide nr 91 ja 209 vastaselt kohati
kaugemal kui esimeses sõidureas ning eiras punkti 210 keeldu sõita
vanemana kui 10-aastasena kõnniteel.”

Oma juhtkirjas on Eesti suurim päevaleht veel resoluutsem:
Saharasse suplema

“Peaministri jalgrattaetendus Muuga reostusega võitlemise asemel.

Kütuseleke, mida Muuga sadama töötajad algul tühiseks nimetasid,
on paisunud Eesti üheks suuremaks loodusreostuseks. Aga peaminis-
ter ja Tallinna abilinnapead olid appitõttamise asemel eile hoopis lin-
narahvale jalgrattaetenduse andmisega ametis.

Toimetusse helistanud Viimsi kandi inimesed kurtsid eile, et nad
tahavad reostuse koristajatele appi minna, aga pole sobivaid kühvleid
ja kummikuid, samuti ei oska keegi öelda, kuhu minna ja kelle käest
teavet saada.

Postimehe küsimusele, miks pole töötuid koristustöödele appi saa-
detud, vastas Tallinna tööhõiveameti direktor, et omavalitsus pole
tellimust esitanud.

Linnud ja käiad hukkuvad, taimed hävivad, kümme kilomeetrit
randa, kus ka inimeste eluasemed, on naftalöga täis, aga kolmapäeval
korraks kokku tulnud valitsuse kriisikomisjon ei pidanud vajalikuks
midagi ette võtta.

Keskkormareostuse likvideerimise asemel tegelesid peaminister ja
Tallinna abilinnapead eile enesenäitamist võimaldava keskkonnakait-
selise pseudoprobleemiga, sõites jalgrattaga tööle ja kutsudes rahvast
üles eluga riskides sama tegema.

Järgmine kord võiks kihutada inimesed Sahara kõrbe ujuma – oleks
sama võimatu ja mõttetu ettevõtmine, ent erinevalt jalgrattasõidust
Tallinna kesklinnas poleks ujumiskatsed kõrbeliival vähemasti elu-
ohtlikud.”

KORTERI SKANDAAL KUI SÜTIK

Juba 15. jaanuaril 2000.a. kirjutab Argo Ideon POSTIMEHES, et Tallin-
na võimuliit seisab ränkade loobumiste toel, kuna praegune Tallinna
linnavõim on:

“.. .kindla enamuse kätte saanud vaid loobumiste ning oluliste ameti-
kohtade äraandmise hinnaga, mis on eriti rahvuslikult meelestatud
Isamaaliidu ning ka Reformierakonna ja Rahvaerakond Mõõdukate
toetajate seas ebapopulaarsed sammud.

Näiteks Koonderakonna toetuse kindlustasid konkreetsed ameti-
kohad, volikogu ainsa palgalise aseesimehe kõht ekslinnapea Peeter
Lepale ja hiiglasliku energiafirma, ASi Tallinna Soojus juhi kõht
endisele linnaosavanemale Elmar Sepale.

Tallinna uue linnavõimu tegemise lätetel hõljub senini ka volikogusse
valitud kunagise interrindelase Jevgeni Kogani vari.

Tallinna koalitsioonis pole seni täielikku üksmeelt, mitu toetajat neil
volikogus ikkagi on ning kas linnapea Jüri Mõis saab kõigis küsi-
mustes tunda end volikogu ees kindlalt, rakendamaks tegelikkuses
ideid, millega ta vähemalt kord nädalas avalikkust tavatseb jahma-
tada.

Tallinna volikogu esimehe Rein Voogi sõnul sõltub Tallinna koalit-
siooni pooldajate häälte arv igast konkreetsest hääletusest ning täpset
arvu ei saa seetõttu nimetada. “Sõltub alati sellest, kui palju inimesi
köhal on ja kes parajasti saalis on,” rääkis Voog. “Kuid hääli on piisa-
valt.”…”

Kas ikka on ja kui kaua?

Augusti viimasel nädalal jõudis ajakirjandusse teade, et kesklinna
omaaegsete koonderakondlastest valitsejate korteritehingud on taas
päevakorrale tõusnud. Seda kinnitas Kesklinna vanem Siim-Valmar
Kiisler oma intervjuus. Koalitsioomrtõukogu istungil 31. augustil
väitis toonane isamaaliitlane ja praegune Res Publica juhttegelane, et
tema ei lekitanud infot, kui ta on juba kaheksa kuud selle sopa sees
maadelnud ning ei kavatse toimunu eest vastutust endale võtta.
Elmar Sepp süüdistas omakorda Kiislerit, et viimane tahab
Koonderakonda koalitsioonist välja puksida. Jüri Mõis ütles, et
skandaali ei taheta ja pakkus välja idee tellida õiguslik ekspertiis.
Sepp oli nõus – ilmselt arvas ta, et niiviisi saab asja ara summutada.
Liiatigi ei olnud eelmised uurimised midagi kriminaalset leidnud.

Kesklinna valitsus telliski advokaadibüroost Glikman & Glikman
õigusliku arvamuse kesklinna korteritehingute kohta Elmar Sepa ja
Jüri Oti valitsemisajal. 22. septembril avaldavad POSTIMEES ja EESTI
PÄEVALEHT ekspertide hinnangu: Elmar Sepp ja Jüri Ott lubasid
vanalinnas kümneid mitteeluruume korteriteks ehitada seadusvasta-
selt; sellist skeemi pole õigusega ette nähtud ja on vastuolus kehtivate
normidega.

Järgmisel päeval vahendavad uudisteagentuurid, et Tallinna linnapea
Jüri Mõis katkestas puhkamise Helsingis ning teatas oma otsusest
nõuda Oti ja Sepa ametist vabastamist. Tõsi, “Mõis üksi mehi
vallandada ei saa,” loeme POSTIMEHEST,

“…sest ASi Tallinna Soojus juhatuse esimehe Sepa saatuse otsustab
selle firma nõukogu. Botaanikaaia direktor Ott on köhale valitud
konkursiga ja tema saatuse kohta on sõna öelda linna keskkonna-
ametil.

Kähe võtmeisiku vallandamine rebib Koonderakonda lahti pealinna
viie osapoolega koalitsioonist, millele isegi nende lahkumisel jääks
volikogus siiski enamus. Samas vajab kolmikliit sel juhul Mõisa linna-
valitsuse püsimiseks veelgi rohkem vene erakondade kõikuvat toe-
tust.

Tallinna võimuliidu koalitsiooninõukogu koguneb pealinna poliit-
seisu vaagima alles esmaspäeval, kuid juba vandusid koonderakond-
lased tulist kurja Mõisa algatusele Ott ja Sepp kõrgetelt linnaametni-
kukohtadelt lahti lasta.

Koonderakonna esimehe Märt Kubo sõnul leiab taas kinnitust, et kähe
liikmega Tallinnas koalitsioonis olemine on mõttetu.” /—/

25. septembril arutab koalitsiooninõukogu olukorda ja teeb ettepane-
ku paluda Tallinna Soojuse nõukogul ning Keskkonnaametil kaaluda
vastavalt Sepa ja Oti sobivust oma ametisse. Järgmisel päeval teatab
Koonderakonna Tallinna piirkonna juhatus otsusest peatada era-
konna osalemine võimuliidus kuni koalitsiooninõukogu võtab oma
kindla seisukoha.

Päev hiljem vallandab AS Tallinna Soojus nõukogu Elmar Sepa ame-
tist (talle makstakse soliidne valuraha – ligi pool miljonit krooni).

Linnavalitsus annab korralduse vabastada usalduse kaotamise tõttu
ametist Botaanikaaia direktor Jüri Ott ja linna keskkonnaameti juht
Aap Mumme.

29. septembril ilmub Koonderakonna teade, et nad lahkuvad Tallinna
võimuliidust, nende kaks liiget jätkavad volikogus iseseisvalt ja juhin-
duvad hääletamisel piirkonna juhatuse otsustest.

Iga päeva toob uusi arvamusi ning ennustusi. 4. oktoobri KESK-
NÄDAL leiab, et nii pidigi minema, kuna võimuliit oli kunstlikult
kokku seatud. Et nüüd on tüli ka Isamaaliidus endas.

“Koonderakonna esimees Mart Kubo nimetas võimukriisi põhjuseks
Mart Laari ja Jüri Mõisa omavahelist võitlust peaministri köha pärast.
Mõis olevat Toompea valitsuskabineti oma sihiks võtnud. Laar aga
olevat Mõisa peale hirmus vihane ja katsus läbi Kesklinna isamaaliit-
lasest vanema Kiisleri Mõisale kohta kätte näidata.

Teise versiooni kohaselt segas Sepp linnapea Mõisa Tallinna Soojuse
erastamises ja ta tuli koos Otiga mängust välja lüüa.

Jätkuva kriisi korral tuleks Tallinnas moodustada uus koalitsioon. See
oleks uute läbirääkimiste küsimus, mida ilma Keskerakonnata või-
matu teha.”

Mart Laar isiklikult võimendab Koonderakonna korterisobingute
vana plaati, jättes talle omaselt mainimata, et tolles diilis said oma
noosi ka mitmed nimekad isamaalased. Nimetame kasvõi tema
esimese valitsuse justiitsministrit Urmas Arumäed ja tema super-
korterit. Ka Jüri Mõis ise erastab vanalinnas variisikutele eluruume,
teatab SL ÕHTULEHES Tõnis Erilaid (2. novembril 2000.a.).

Kähe koonuka kadumaminekut koalitsioonis loodetakse lappida ve-
nelaste jõududega. Peibutiseks ikka raha ja tulusad ametikohad.
Nagu hiljem näeme, nii lähebki.

Terve oktoobrikuu 2000 võiks nimetada Tallinna võimuliidu rappu-
misajaks.

JÜRI MÕISA UMBUSALDUS TULEB

19. oktoobril antakse Kesklimia korteriasjade uurimine prokuratuu-
rile. Samal päeval toimuval volikogu istungil annab opositsioon üle
umbusaldusavalduse nii Rein Voogi kui Jüri Mõisa vastu.

Keskerakond sõnastab linnapea vastase teksti nii:
Miks me ei usalda Jüri Mõisa?

“Jüri Mõis pole Tallinna linnapeaks saanud ausal teel. Selle köha ostis
ta, toetades suurte rahadega Isamaaliidu valimisi. Esimesel hääletusel
ei saanud ta vajalikku arvu hääli ja ei osutunud linnapeaks valituks.
Kordusvalimisel rikuti salajase hääletamise printsiipe. Linnapea vali-
mine on kohtus vaidlustatud.

Jüri Mõis ostis kokku ka toetushääled volikogus. Jevgeni Kogan sai
kopsaka hüvituse, et ta peataks oma liikmelisuse Tallinna volikogus,
toetushäälte eest anti tasuvaid ametikohti. Linnale kuuluvate ette-
võtete kõrgepalgalised köhad anti tasuks võimuliidu toetamise eest.

Jüri Mõisal pole mingit ettekujutust Tallinnast ja selle juhtimisest. Ta
arvas, et linnas on 30 000 ametnikku, kellest 10 000 võiks koondada.
Tegelikult on linnas paar tuhat ametnikku, ülejäänud linnalt palka
saavad on õpetajad, lasteaedade kasvatajad, raamatukogutöötajad jne.

Jüri Mõis tahtis likvideerida trollid ja lammutada paneelmajad.

Jüri Mõis suurendas tunduvalt linnajuhtide privileege. Ta andis
linnavalitsuse liikmetele 8000 krooni kuus transpordihüvitust ja tahab
nende palga tõsta kõrgemaks kui peaministri oma.

Jüri Mõisa ettepanekul tõsteti ühistranspordi piletihind kahekordseks.

Jüri Mõisa juhitav linnavalitsus tõstis uutes munitsipaalmajades üüri
hinna nii kõrgeks, et seal saavad korteri ainult Jääna Padriku taolised
kõrgepalgalised isikud. Tõeliselt hädas olevad sundüürnikud on
jäetud saatuse hooleks.

Jüri Mõis lubas noortele peredele odavaid, 400 000 krooniseid era-
muid. Praeguseks on kõik aru saanud, et see on utoopiline plaan, mis
mitte kunagi ei teostu.

Jüri Mõisa ajal on järsult halvenenud sotsiaaltoetuste saamine Tallin-
nas. Mõnesaja krooni toetusraha saajad peavad iga kuu läbima tõelise
kadalipu.

Jüri Mõis on asunud Tallinna juhtimise tsentraliseerimisele. Linna-
osade halduskogudel pole võimalik mõjutada linnaosa elu. Asuti
looma mammutameteid (näit. ettevõtlusamet) ja hiigelasutusi (näit.
Tallinna Lastekodu), abi saamise võimalus kaugeneb abivajajast.

Jüri Mõis käsutab linnakassat nagu oma isiklikku rahakotti. Pole
saladus, et see on ka üks põhjusi, miks isegi mitmed tema koalitsioo-
nikaaslased on temaga ülimalt rahulolematud ning ootavad Mõisa
ülemvõimu lõpetamist.

Jüri Mõis nimetas Tallinna volikogu lollidekarjaks. Volikogust mööda
minnes kuulutas ta välja konkursi linnadirektorite kohtadele. Tervik-
lik linna juhtimise kava on siiani volikogus kinnitamata.

Jüri Mõisa kreedo avaldub kujukalt tema intervjuus Eesti Päevalehele
29.01.2000: “Pigem langetan otsuseid selle alusel, kus rohkem teenida
saab.”

Jüri Mõis ei pea vajalikuks piraatkaubandusega võitlemist. Arvatakse,
et ta on ise lähedalt seotud piraatkaubandusega tegelevate ringkonda-
dega.

Jüri Mõisa survel otsustati erastada AS Tallinna Vesi enamusaktsiaid.
Enne valimisi oli just Isamaaliit see, kes tõotas, et aktsiate kontroll-
pakk peab jääma linnale. Sahistatakse, et selle tehinguga teenib Jüri
Mõis kümneid miljoneid “komisjonitasu”.

Jüri Mõis valetab. Ametnike palgatõusu kohta ütles ta, et see saavuta-
takse koondamiste arvel. Tegelikult nõuab linnaametnike kavandatav
Palgatõus järgmisel aastal 42 miljonit krooni lisaraha.”

Koalitsioonipoliitikutest kirjutavad umbusaldusele alla fraktsiooni
Rahva Usaldus esindajad Igor Pissarev ja Tatjana Vassiljeva, koond-
erakondlased Elmar Sepp ja Peeter Lepp ning Isamaaliidu fraktsiooni
kuuluv Annika Laas (endine Sinine Erakond, nüüd Eesti Demokraat-
lik Partei).

Tehakse ettepanek kutsuda 2. novembril pärast volikogu korralise
istungi lõppu kokku erakorraline istung, kus valida uus linnapea ja
volikogu esimees.

SÕBRAD APPI

Järgneval kahel nädalal on Tallinna teema meedias esiplaanil. Uudi-
seid puistatakse mõlema poole tegemistest. Nii Savisaar kui Mõis
esitavad vastastikku süüdistusi ning kinnitavad, et võitjad on nende
taga.

23. oktoobri SL ÕHTULEHES ilmub Edgar Savisaare artikkel “Üks
päev Jüri Mõisa elus”, kus ta hoiatab, et Jüri Mõis võib võimule jää-
miseks käsutada allilma teeneid. “Ta võib paluda abi oma sõbralt
Meelis Laolt ja allilmastruktuuridelt, et mõnda saadikut hirmutada
ja ähvardada või isegi kellelegi peksa anda või mõni maja põlema
panna.”

Savisaar teadis, mida kirjutas.

2. novembril nimetab Madis Jürgen EESTI EKSPRESSIS Meelis Laod
“jõuliseks notariks”, kes nüüdki tuli vanale sõbrale Jüri Mõisale appi.
Loeme:

“Meelis Lao on inimene, kellele helistatakse siis, kui notarile ja polit-
seile helistada ei saa. Siis, kui on vaja kinnitada ja turvata zacher-
macher tellinguid. Nende tellingute juures saab keegi alati tünga. See
keegi on Tallinna linn, või ka Pärnu. Pärnu linn müüs Victoria hotelli
maha kolme miljoniga. Tegelik hind on 10 miljonit. Lao oli juures.”

“Lao on “jõuline notar”, kelle juuresolekul pumba juures olijad kokku
lepivad.

Meelis Lao sai Jüri Mõisaga tuttavaks Hannes Tamjärve kaudu. Küm-
nekonna aasta eest, kui Hannes Tamjärv ja Peeter Luik eksportisid
Eestist Läände sikke segaverelisi modelle, pakkus Meelis Lao neile
seejuures turvaabi vene räkiti vastu. Venemaa ja venelased on vald-
kond, mida Lao ka praegu oma tugevaks küljeks peab.

“Ma tunnen lähedust vene kultuuriga. Viin ja muud sellised asjad!”
Lao naerab nakatavalt.

Venelaste hulgas on Laol palju tuttavaid. Venelased teavitavad Laod
igasugu tähtsatest asjadest. Meelis vaadaku ise, mis selle infiga teeb.
Meelis kohtub Jüri Mõisaga. Käivad üksteisel külas, teevad koos
trenni, söövad õhtust. Meelisel on IQ õige köha peal ja tema jutust on
Jüri Mõisal ikka miskit kõrva taha panna. . .”

Eelmisele tekstile annab kiraiitust ka sama päeva SL ÕHTULEHES
ilmunud Urmo Soonvaldi usutlus Meelis Laoga:

“Mis ajast olete aktiivselt poliitikat jälginud? Oletan, et paral-
leelselt Jüri Mõisa astumisega poliitikasse?

Jah, Mõisaga võib minu poliitikahuvi tõusu siduda. Ma pole poliitikas
tegev, arutarne lihtsalt Jüriga teatud teemasid.

Arvan, et nende hulka ei kuulu Tallinna sotsiaaltoetused, ühistrans-
pordi areng või raamatukogude saatus. Küllap räägite muust?

Ikka muud teemad. Minu ärihuvid on Venemaal. Tegelen metalli- ja
naftatransiidiga, kuid mitte läbi Eesti. Minu sõprade seas 011 palju
venelasi ja kuna Tallinnas on umbes 50 ja Eestis 40% venelasi, siis sõl-
tub neist väga palju, oleme Jüriga arutanud nende mõttelaadi, arva-
musi jne.

Seega väidate, et teie ja Jüri Mõisa nägemus venelaste rollist on
sarnasem kui teie ja venelaste sõbra Edgar Savisaare oma?

Savisaar käsutab rohkem populistlikke võtteid. Arvan küll, et Jüri
mõistab venelasi ja vastupidi. Neli aastat tagasi kantseldas Savisaar
venelasi kui teisejärgulisi inimesi, ta manipuleeris nendega. Praegu
on olukord teine, venelased on teadvustanud, et ka nende seas on
tegusaid parteisid ja inimesi.

Tähendab, et teie ja Mõis pole venelastega manipuleerinud, neile
midagi lubanud ega soovitanud?

Üks asi on manipuleerimine, teine asi lobby. Ma ei tea, kus jookseb piir
nende vahel.

Mis on teie arvates lobby

Kui tunnen inimesi, saan uurida nende arvamusi ja mõtteid. Saan
luua asjaliku diskussiooni ja leida lahendusi, kuidas üheskoos edasi
minna. Kui suur hulk võõraid inimesi istub laua taha, siis nad ei räägi
kunagi avameelselt.

Mõistan, et olete Mõisaga lähedased ja aitate teineteist. Siis võiks
ta teile pakkuda ju abilinnapea või nõuniku tooli?

Me pole sellest rääkinud. Mnjah, abilinnapea tooli ma ei võtaks. Ma
pole selleks tööks küps.

Fantaseerime. Kui Mõis kaotab sellepärast linnapea köha, et teie ei
soostu hakkama abilinnapeaks…

Siis ma kaaluksin seda.”

Muide, veel varem, 26. oktoobril on POSTIMEHE esiküljel sõpradest
suur foto: nenditakse, et Meelis Lao osales koalitsiooni mitteametlikul
nõupidamisel kõhe pärast umbusalduse üleandmist.

30. oktoobri intervjuus Mõis kohtumist eitab, kuid kinnitab oma
seotust Laoga, keda võib Mõisa sõnade järgi nimetada Tallinna või-
mukoalitsiooni luureagendiks.

Ja luureagent tegutses tulemuslikult. Teiste vene suurärimeeste seas
oli Laol hea tutvus Eesti uueks viinakuningaks tõusnud Igor Saven-
koviga, kelle omanduses ONISTARI kõrval on ka Rahva Valiku
meelne ajaleht “Molodjož Estonii”. Nii, et väga õige nupp nimetatud
fraktsiooni korralekutsumiseks: kas on ikka arukas Mõisa asemel
Savisaarele panustada?

Asjale lisab kaalu teade 31. oktoobri EESTI PÄEVALEHES: Kärt
Karpa väidab, et peaminister Laar on taas isiklikult sekkunud
Tallinna võimukriisi ja palunud selle lahendamiseks ONISTARI
omaniku Igor Savenkovi abi.

Niisiis, üsna põnev lugemismaterjal:

Mart Laar tunnistab kohtumist mõjuka vene ärimehega

“Peaminister Mart Laar kohtus Tallinna võimuläbi rääkimiste ajal
eelmisel nädalal alkoholifirma Onistar omaniku Igor Savenkoviga,
kellel on arvatav mõjuvõim praegu opositsioonis oleva vene frakt-
siooni Rahva Valik poliitikute üle.

Kohtumist tunnistasid eile nii valitsuse pressibüroo direktor Kaarel
Tarand kui Eesti suurima alkoholifirma Onistari nõukogu esimees
Aleksandr Skoblov. Laar kohtus Savenkovi ja Skobloviga eelmise
teisipäeva õhtul pärast valitsuse kabinetiistungit. Laari ametlikus
päevakavas seda kohtumist polnud.

/—/

Kuigi kohtumise üks eesmärk oli mitme allika kinnitusel see, et Laar
palus Savenkovi abi Tallinna võimutüli lahendamiseks ning vene
poliitikute võitmiseks Isamaaliidu poole, eitasid seda ametlikult
mõlemad pooled.

Kaarel Tarandi sõnul oleks imelik, kui sellisel kohtumisel kohalikust
poliitikaelust ei räägitaks, kuid see toimus muu hulgas.

/—/

Aleksandr Skoblovi väitel kohtumisel poliitikast ei räägitud. “31.
augustil avati meie uus villimistsehh, kuhu kutsusime teiste kõrgete
külaliste hulgas ka Laari. Töökohustuste tõttu ei saanud ta meid siis
külastada, kuid nüüd ta tegi seda,” ütles Skoblov. Tema sõnul räägiti
kohtumisel ainult Onistarist, mis on alkoholi tootmisel tõusnud Eestis
esikohale nii siseturu kui ekspordi osas.

Eelmisel nädalal kohtus ka Mõis Savenkoviga, kes käib omakorda
tihedalt läbi ärimees Meelis Laoga. Lao kohta on Mõis öelnud, et
võimuliidul on temast viimasel ajal palju informatiivset käsu olnud
Keskerakonna tausta teadmiseks.

Tallinna volikogu fraktsiooni Rahva Valik esimees Jevgeni Tomberg
ütles, et ei tea Laari ja Savenkovi kohtumisest midagi.

Tombergi sõnul on Rahva Valik kirjutanud alla koalitsioonileppele
ega saa seega Mõisa poolele üle minna. Samas möönis Tomberg, et
kui Mõisa ja Voogi umbusaldamine neljapäeval läbi kukub, siis tuleb
fraktsiooni käitumist edasi arutada. “Aga loodame, et meie praegune
kokkulepe Keskerakonnaga läheb läbi,” ütles Tomberg.

Aleksandr Skoblovi sõnul on Onistaril kõigiga head suhted. “Ka
erinevate erakondadega,” ütles Skoblov, kelle sõnul pole Savenkov
vähemalt Onistari kaudu ühtegi erakonda rahaliselt toetanud.”

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni

Hoiatus ja meenutus kõigile Tallinna valijatele. Isamaaliidu ehk IRL-i linnavalitsus oli Tallinnas võimul 1999. aasta valimiste järel. Meenutame selle ajastu “kangelasi” ja mida nad tegid Eesti suurimas linnas.

3. osa

Selles osas Tallinna linnapea lisa tulude küsimus ja Tallinna Vee erastamine.

LINNAKODANIKELE SÜLITAV EELARVE

“Olen seitsmendat aasta Tallinna Linnavolikogu liige. Selle aja jooksul
vastu võetud eelarvetest on käesoleva aasta oma kõige nigelam.

Salastatud eelarvekirjed

Aastate jooksul oleme püüdnud selle poole, et eelarve oleks läbi-
paistev. See tähendab, et iga linnakodanik, kes selle läbi vaatab, saaks
selge ülevaate, kuhu tema raha kulutatakse. Selles suunas lubasid
jätkata enne valimisi ka praegu võimul olevad erakonnad.

Tulemus on aga vastupidine – eelarve on muutunud häguseks, suured
summad on lahti kujutamata; me ei tea, milleks seda raha käsuta-
takse. Kirje “Muud kulud” sisaldab mitmeid kümneid miljoneid
kroone, mille käsutamisest puudub selgus. Või milleks kulutatakse 4
miljonit meediakulusid?

Sellest summast ainult l miljoni käsutamiseks on toodud ka põh-
jendus.

Praegune koalitsioon on eiranud eelnevate volikogu koosseisude ot-
suseid, mida oleks pidanud jälgima eelarve koostamisel. Arvestatud
ei ole eelmise volikogu otsuseid, mis käsitlesid tagastatud majades
elavate üürnike olukorra leevendamise abinõusid, investeeringute
kava aastani 2002, turvalisuse tõstmise programmi, ühistranspordi
arendamise programmi.

Linnakortereist loobuti

Alles alustatud munitsipaalkorterifondi loomine nulliti ara. Abilinna-
pea Ivar Virkus ütles selle kohta küüniliselt, et Tallinnas ei ole
eluasemeprobleeme ja raha eraldamine linna eelarvest oleks olnud
otstarbetu. “Teoreetiliselt vajab vaid 1,3% linlasi eluruumi, järelikult
on see olematu probleem”, väitis ta. Mida arvab sellest rohkem kui
500 korterihädas peret, kes end korterijärjekorda registreerinud? See
on ligi 20 000 inimest, kes pole ju ometi olematud?

Unustatud lubadused

Vastupidiselt oma valimiseelsetele lubadustele detsentraliseerida lin-
na juhtimist ja viia otsustamisõigus ja vastavalt ka kontroll rohkem
linnaosadesse, käitus koalitsioon eelarve puhul sellele risti vastu:
linna osade arenguks mõeldud rahad on koondatud linna ametitesse,
linnaosadele on sisuliselt jäetud ainult halduskulud.

Iga kultuuri- või spordiürituse jaoks tuleb raha lunida vastavalt lin-
naametilt, sama lugu on ka heakorraks mõeldud raha, teede remon-
diga jne.

Lausvale toodi poliitikasse

Lausa häbematu vale on aga väide, et seoses eelmise aasta ebamajan-
duslikkusega on pealinna investeerimisvõime omavahenditest lange-
nud nulli.

Kes viitsib vaadata eelmise aasta eelarve täitmist, see näeb, et vaata-
mata väga raskele majandusaastale on eelarve täidetud, osa eelarves
ette nähtud laenuvõimalust polnud isegi vaja käsutada.

Eelmisel aastal üllitati plakat “Linnavalitsus sülitab linnakodanikele
näkku”. Kas praegu poleks õigem aeg taolise plakati avaldamiseks?”

TOIVO TOOTSEN,

Tallinna Linnavolikogu Keskfraktsiooni esimees

KESKNÄDAL, 2. veebruar 2000.a.

ÄRA ENNAST JA SÕPRU UNUSTA

Seda põhimõtet järgib pankurist linnapea raudselt.

19. jaanuaril avaldab SÕNUMILEHT (Kaido Tiits) kõlava pealkirjaga
loo

Jüri Mõisa järjekordne lennukas mõte: 100 000 ministrile
kuus palka

“Töökas inimesed rõõmustavad. Neil, kes tunnevad, et nad ei tee õieti
midagi, on põhjust kurvastada,” lausus Mõis. “Meie inimesed on ala-
tasustatud. Vähemale arvule töötajatele saab suuremat palka maksta.”

Küsimusele, kas madalapalgalise ametnikearmee taga oli idee hoida
ametis inimesi, keda on kergem ara osta, vastas Mõis, et tohutu hulga
odavapalgaliste ametnike pidamine kätkeb endas riski. “Ühiskonnas
pole seinu vahel. Kui ametnik näeb sõbrannat, kes eraettevõtluses
rohkem teenib…” jättis Mõis, kes teenis Hansapanga presidendina
100 000 krooni kuus, lause lõpetamata.

Linnapeale kulub miljon aastas

“Lisan, et 100 000-le lisandusid koolitus ja arenguvõimalused. Tõstak-
sin küll käe, kui ministri palgaks peaks otsustatama 100 000 krooni,”
ütles Mõis. “Ministritöö on kindlasti tähtsam kui panga presidendi
amet.”

Samas on ministritega ka häda. “Meil on liberaalitsev suhtumine
madalasse kvalifikatsiooni. Mind hämmastab, et ministrid ei oska
inglise keelt,” ütles Mõis. “Suhtumine on selline, et vaata kui äge mees
ma olen: sõnagi inglise keelt ei oska, aga ikkagi juhin riiki.”

Praegu saavad ministrid keskmiselt palka 20 000 – 22 000 krooni.

Lisaks ametnike töötasu tõstmisele tahab Mõis muuta kulutuste
kompenseerimise korda. Tallinna linn kompenseerib linnapea isikliku
džiibiga tööl käimist 8000 krooniga kuus.

Mõis ei tea isegi täpselt, kui palju ta kokku kompensatsioone saab.
“Arvan, et minu peale kulutab linn aastas miljon krooni,” ütles Mõis.
“See tundub esialgu imestamisväärselt suur, kuna ma linnalt palka ei
saa. Aga kõiki komandeeringuid ja kompensatsioone kokku lugedes
- ajalehed, auto ja mobiiltelefon – tuleb nii palju ara.”

Lisaraha kuni 8000 krooni

Lähitulevikus hakkavad kõik ametiautot väärt linnaametnikud saama
2000-8000 krooni kuus, mille eest nad võivad endale auto rentida või
liisida.

22. märtsi KESKNÄDALAST loeme:
Varjatud palgalisa?

TALLINNA LINNAPEA KÄSKKIRI

(väljavõte)

Isiklike sõiduautode ametisõitudeks käsutamise kulude
hüvitamise kord

5. Kehtestada linnavalitsuse liikme, linnakantseleid,
linnavalitsuse ameti, linnaarhiivi ning linnaosavalitsuse
ametnikule isikliku sõiduauto ametisõitudeks käsutamise
kulude hüvitamisel järgmised rahalised piirmäärad:

5.1 linnapea 8000 krooni kuus;

5.2 abilinnapea

5.3 linnasekretär

5.4 linnaosa vanem

5.5 linnaosa vanema asetäitja

5.6 ameti juhataja

5.7 ameti juhataja asetäitja,
linnakantselei osakonna juhataja

5 . 8 teised ametnikud

JÜRI MÕIS,
linnapea

8000 krooni kuus;

8000 krooni kuus;

4500 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

4000 krooni kuus;

3000 krooni kuus;

Kesknädala kommentaar:

“Alguses võib tunduda, et tegu on suure kokkuhoiuga, sest kom-
pensatsioon tundub odavam kui ametiauto ülalpidamine. Kuid seda
on see seni, kuni ei teata, et need summad loetakse erisoodustuseks
ja sellelt maksab tulu ja sotsiaalmaksu ametiasutus. Ja nii saamegi, et
tegelikult peab maksumaksja härra linnapea, kuue abilinnapea ja
linnasekretäri auto eest hoopiski 12,8 tuhat krooni kuus, ehk kõigi
peale kokku 102 tuhat krooni maksma. Väiksemad mehed saavad
loomulikult vähem, kuid eks neid ole selle eest rohkem.

Kuid see ei ole kompenseerimise loo juures kaugeltki kõige huvita-
vam. Võttes l kilomeetri omahinnaks 4 krooni ja keskmiseks kütuseks
Tallinnas 25-30 kilomeetrit tunnis, saame, et härrad linnapead veeda-
vad 30-40 protsenti oma tööajast autoroolis. Tulemus, millega iga
taksoj ühtki hakkama ei saa.

Aga võibolla on autokompensatsioon vaid varjatud palgalisa.”

EESTI POLIITIKUTE HIILGAVAD IDEED

“Rahvas asugu elama Tallinna, euroraha käsutusele ja puskari keet-
mine seaduslikuks.

Nii näeb tänast Eestit põhjanaabrite juhtajaleht “Helsingin Sanomat”.

Rahval igav ei hakka, kirjutab Eestit hästi tundev soome ajakirjanik
Jukka Rislakki: valitsuse juhtivatelt saadikutelt tuleb ettepanekuid
nagu konveierlindilt. Vähemalt ideedest sellel maal puudust ei ole.

Edasi kirjutab Rislakki, et tugeva diskussiooni tõi esile siseministri
köhalt Tallinna linnapeaks saanud Jüri Mõis: tema meelest on Eesti
avalik sektor liiga suur -150 000 töötajat, mil mõned targad ütlevad,
et optimaalne oleks 15 000 ametnikku miljoni elaniku kohta.

Eestile aitaks 25 000-st – säästaks raha ja töötulemused oleksid efek-
tiivsemad, “oleks hea, kui vähemalt pooltest praegustest ametnikest
saaks lahti,” tsiteerib loo autor kangelast.

Rahvasaadikuidki on väikese maa kohta liiga palju. Ja tuletõrjeüksusi
samuti, jätkab soome ajakirjanik Mõisa tsiteerimist. Mõisa arvates
aitaks ühest hädaabikeskusest kogu maale küll. Kui Eestit võib läbida
kolme tunniga, siis milleks vajatakse nii palju tuletõrje ja hädaabi-
üksusi, on Mõis arutlenud.

Mõisale on ka selgunud, et Tallinnas on 4 807 “lasteaedadega seotud
töötajat”, samas kui lasteaiaeas lapsi on alla 15 000. Sel aastal on
koolidest ja lasteaedadest kavas koondada ligi 300 töötajat.

Rislakki selgitab soome lugejale, et Isamaaliitu kuuluv Mõis on endi-
ne suure panga juhataja, kes pääses eelmisel aastal parlamenti isiku-
mandaadiga ja kes uhkustab sellega, et ei ole seitsme aasta jooksul
lugenud ühtegi raamatut.

Mõisa ministriks oleku aega mäletatakse idee pärast koondada 600
politseinikku, et allesjäänud saaksid suuremat palka. Nüüdseks on
läinud 424 politseinikku. See koondamine läks maksma 33 miljonit
krooni.

Edasi meenutab ajakirjanik, et Mõisa idee kohaselt peaksid kõik
eestlased, eriti aga noored, püüdma kurelt rikastuda ja Tallinna elama
asuma, sest seal on elatustase kõrgem ja mujal ei ole ka tuleviku-
perspektiivi.

Mõisale on antud mõista, et riigi- ja maakondade ametnikke on 25
000. On ka imestatud, kust võlutaks erasektorisse töökohad sajale
tuhandele valgekraest töötule.

/—/

Ka Isamaaliidu esimees Laar ei pääse ajakirjaniku kriitikanooltest:
peaminister Mart Laar hämmastas eelmisel kuul kõiki, kui ta Brüs-
seli-visiidi ajal tegi ettepaneku, et Eesti peaks euro maksevahendina

ühepoolselt käsutusele võtma ja võimalikult kiiresti – juba enne
Euroopa Liitu ja Euroopa Rahaliitu astumist.

EL Komisjoni esimees Romano Prodi ütles viisakalt, et see ei ole
võimalik. Eesti Pank tõdes, et sellel pole mõtet ja hoiatas, et see pei-
dab endas ohtusid; euroarved ja -laenud on aga Eestis võimalikud
juba ka nüüd.

Rislakki tsiteerib ka Eesti ajakirjandust: majandusleht “Äripäev” küsis,
miks peaminister üldse esitas mõtte, milles Eestis ei olda üksmeelel
ja mida ei ole keegi isegi veel arutanud. Arutelu toimus, kuid üpris
segane. Laar ütles, et toimetajad olid temast valesti aru saanud, ajakir-
jandus aga, et Laar oli Prodit valesti tõlgendanud.

Korrespondent meenutab ka siseminister Tarmo Looduse (isamaaliit)
ettepanekuid: tema soovitas puskari keetmise seadustamist Lõuna-
Eestis; see leevendaks tööpuuduse küsimust ja tooks riigile maksude
näol raha sisse.”

KESKNÄDAL (16. veebruar 2000.a.)

RAHAJUMALA VÕIM

Mõisa kõvadest tegudest rääkides peame avama põhjused, miks Isa-
maaliidu uustulnukas üleöö erakonna tipptegijate hulka arvati. Siin
on meile abiks mahukas kirjutis 13. aprilli EESTI EKSPRESSIS.

Tarmo Vahter pealkirjastab oma loo intrigeerivalt

Kas peaministriks saab Jüri Mõis?

“”Nädala ajaga pole tehtud mitte munnigi!” Siseminister Jüri Mõisa
kabinetis istuv külaline ei uskunud oma kõrvu. Roppus polnud öel-
dud aga mitte talle, vaid telefonitorru.

Jalad laua peale sirutanud Mõis rääkis parajasti peaminister Mart
Laariga.

Vähe on inimesi, kes julgevad peaministriga nii rahvalikult kõnelda.
Võibolla ainult üks.

Aga eks Mõis saanud riigikogu valimistel Laarist rohkem hääli
(6739:5446). Ka rahaga toetas ta Isamaaliitu heldemalt kui peaminister
(597 000 kr : 13 000 kr).

Rikkus on andnud Mõisale seninägematu vabaduse. Ta võib öelda,
mida tahab ja kellele tahab. Ja kus tahab.

Tartus rääkis Mõis sadade tudengite ees, kuidas ta on õpetanud hal-
dusreformi läbiviimist Laarile kaks korda. “Aga ta ei usu mind. See
ei tulene mitte minu, vaid tema kvalifikatsiooni puudusest.”

Mis siis veel rääkida Mõisa suhtumisest peaministrist väiksematesse
tegelastesse. Kolleegid teavad, et Tallinna linnavolikogu peab ta liht-
salt lollide karjaks.

Erinevalt eelmistest linnapeadest ei joigu Mõis volikogu istungitel.
Tal pole vaja kuulata nõmedat juttu, et saada iga istutud tunni eest 25
krooni hüvitust.

… sügisel 1998 võtsid Hansapanga üle rootslased, kes pidid oma
närvide rahustamiseks kellegi ara lintsima. Mõis oli sundinud neid
maksma panga eest hullupööra palju raha – 3,5 miljardit krooni.

Elu uuesti alustavale mehele oli see ränk kogemus. Mis nüüd?

“Minul isiklikult oli poliitikasse minek ainuvõimalik. Ükskõik missu-
gusele ametikohale asumine majanduses või panganduses oleks
olnud tagasiminek. Lihtsalt luuser olla ma ei soovinud,” pihib Mõis.

/—/

… Mõis mõistis, et reformis oleks ta “üks paljudest”. 1998 detsembris
astus ta Isamaaliitu. Paremat jõulukinki poleks osanud Laar tahta…

/—/

Reformistide hilisema analüüsi järgi võttis Mõis neilt 24 000 – 34 000
häält. Tänu temale tõusis Isamaaliidu populaarsus 9-11 protsendilt 16
protsendile. Laarist sai ootamatult peaminister…”

Niisiis ostis Mõis nagu nalja endale parlamendi- ja ministrikoha.
Edasi juba Tallinna linnapeaameti. Ja kõiges selles on Laari heakskiit.
Ta on juba selline, kelle kõrval on kasttlik toimetada…

“Tänu Mõisale võib Isamaaliidust saada esimene Eesti partei, kes
võtab hääli kõigist ühiskonna servadest. SS-pataljoni Narva vete-
ranidest Hansapanga aktsionärideni,” nendib Tarmo Vahter 2000.
aasta kevadel. Ja kuigi “mitme Isamaaliidu rakukese koosolekul
kostab Mõisa kohta kõige leebema sõnana “kaabakas”, näkku öelda ei
julge seda veel keegi. Isamaaliit sarnaneb lehmakarjaga, kus tõupull
teeb, mida süda lustib.”

Sellepärast ei tundugi ehk üllatusena loo autori küsimus, kas järg-
mistele valimistele läheb Isamaaliit uue peaministrikandidaadiga.

KÕIK MÜÜGIKS EHK TANTS TALLINNA VEE ÜMBER

Pärast võimulesaamist rõõmustas Mart Laar ja kaaskond, et 1992.
aastal alustatud riigivara mahamüüki polnud vahepealsed valitsused
hoogsalt lõpule viinud. Järel olid isegi sellised kobedad palad nagu
Narva Elektrijaamad ja Eesti Raudtee. Nende müümisele pandigi
täishoog peale. Ikka välismaiste nõustajate ja kodukootud “tankistide”
abiga, et parajad summad endale kantida…

Ka Tallinnas leiti veel priskeid palu, mis ilusat bisnist tõotasid. Kõige-
pealt võeti käsile suurfirma Tallinna Vesi.

Monopoolse suurettevõtte kasumihimu vastu oli välja astunud eelmi-
ne linnavalitsus (volikogu esimees Edgar Savisaar, linnapea Peeter
Lepp), mille tagajärjel vee hinda alandati. Uute võimumeeste üheks
esimeseks otsuseks oli vana hinna taastamine. Põhjendus: vastasel

korral on firma pankrotis. Keskfraktsiooni esimees Toivo Tootsen
kirjutab 23. veebruari 2000.a. KESKNÄDALAS:

“Nüüd teame, et see jutt osutus otseseks valeks. Mõni aeg tagasi sel-
gus, et AS Tallinna Vesi sai eelmisel aastal 30,3 miljonit krooni kasu-
mit, niis on kümneid kordi rohkem kui planeeriti! Tallinna Vees on
asjaajamine kogu aeg segane ja sogane olnud. Kui vanasti oli raudtee
riik riigis, siis Tallinnas on seda ka praegu monopoolset seisundit
nautiv AS Tallinna Vesi. Nad on linnakodanikke kogu aeg lollitanud
ja nii tehti ka nüüd.

Nüüd on selge, et isegi AS Tallinna Vee tollasele nõukogule ei esita-
tud õigeid andmeid. Muide, praeguseks on selle nõukogu mitmed
“tülikad” liikmed asendatud võimukaolitsioonile kuulekatega…

Kolmveerand aastat räägiti vee tarbimise langusest – ja nüüd selgub,
et vee tarbimine hoopis kasvas 3 protsenti! Tegemist oli linnakoda-
nike ja ajakirjanike kõige ülbema hämamisega. Tuleb välja, et keskera-
kondlastel oli õigus – vee hinda oli võimalik alandada, ilma, et see
oleks kahjustanud ettevõtte normaalset tööd.”

Mõisa-valitsus oli oma otsuse aga teinud ja 8. mail esitati volikogule
eelnõu “Aktsiaseltsi Tallinna Vesi põhikirja uue redaktsiooni kinnita-
mine, uute aktsiate väljalaskmine ja Tallinna linnale kuuluvate
aktsiate müük.”

Juba 1. juunil taheti otsus ara teha. Ometi ei läinud esimese hooga
nagu kavandati. 7. juuni 2000.a. KESKNÄDAL teatab:

Tallinna Vee müük kukkus läbi

“Möödunud neljapäeval toimunud istungil hoiatas Edgar Savisaar:

“Tallinna Vee enamusaktsiate müük toob tarbijaile kaasa vee hinna
olulise tõusu ja järgmine volikogu koosseis mõistab, et teha ei ole
enam suurt midagi.

Muidugi võib rääkida kuldaktsiaist või isegi hõbeaktsiatest. Tege-
likult on küsimus selles, et tahate otsustusõiguse vee hinna üle
linlaste käest ara võtta. Ma ei tahaks, et paari aasta pärast öeldakse
volikogu selle koosseisu kohta, et nad ei olnud linnaelanike huvide
eest väljas, vaid ajasid vaid oma äri. Sest mida muud see
enamusaktsiate müük ikka tähendab.”

Sama joont hoidsid ka teised Keskfraktsiooni poolt sõna võtnud
volinikud.

Isamaaliitlastel, Mõõdukatel ja Reformierakondlastel püsis istungil
suu lukkus, sest sisuliselt polnud midagi vastu rääkida.

Isamaaliidu fraktsiooni esimees Mati Tarum tunnistas lõpuks, et
tõepoolest on nende programmis öeldud, et veefirma enamusaktsiad
peavad jääma linnale. Tarum tunnistas, et seisuskoha ümbervaata-
mine oli väga raske. Tõesti väga raske, kordas ta.

Liina Tõnisson tuletas Tarumile meelde, et ei muudetud mitte seisu-
kohta. Te andsite enne valimisi välja lubaduse, mille nüüd tagasi võt-
site, aga lubadusi korralikus kõdus tagasi ei võeta, sest nende saite
valijate hääled, ütles ta.

Isamaalaste närvid ei pidanud rünnakule vastu ja linnavalitsuse esin-
daja palus menetlemine katkestada. Ka oma meeste ja naiste häältes
enam kindlad ei oldud.”

Mis halvasti, see uuesti. Järgmisel volikogul 15. juulil tegi teerull oma
töö ara. Seegi kord käsutame KESKNÄDALA abi. 28. juuni numbris
kirjutab Toivo Tootsen toimunust pealkirja all:

Jätke Tallinnale vesi alles

“Kui ma Jüri Mõisalt küsisin, kas ikka oli arukas otsus Tallinna Vee
enamusaktsiad maha müüa, vastas ta: Mis siin minul teha, kui voli-
kogu nii otsustas!

Tegelikult otsustas nii ainult volikogu võimukoalitsioon: isamaa-
liitlased, reformierakondlased, mõõdukad, koonderakondlased ja
valimisliidu Rahva Usaldus liikmed.

Keskerakondlased ja valimisliit Rahva Valik olid kindlalt selle otsuse
vastu – aga meie vastuväiteid ei võetud kuulda.

Julgelt ja selgelt oli selle Tallinnale kahjuliku otsuse vastu ainult
Sinise Erakonna liige Annika Laas, kellel ilmselt ainsana Isamaaliidu
valimisnimekirjas kandideerinutest oli meeles nende valimiste-eelne
lubadus: AS Tallinna Vesi enamusaktsiaid ei tohi müüa! Tema ette-
panekul ja opositsiooni häältega õnnestus otsusesse sisse hääletada
punkt, et otsus jõustub alles pärast seda, kui Tallinna Linnavalitsus
ja Linnavolikogu on kehtestanud kõik vajalikud veemajandust regu-
leerivad rakenduslikud õigusaktid, sealhulgas kehtestanud ühiskana-
lisatsiooniga liitujatele liitumistasu ülempiiri ning vee hinna

Juba mitu aastat on tahetud aktsiaseltsi Tallinna Vesi maha müüa.
Põhjenduseks ikka see, et meil ei jätku raha linna veemajanduse aren-
damiseks. Seda vaatamata sellele, et mitmete rahvusvaheliste pro-
jektide abiga on meil välja ehitatud esmaklassiline veepuhastusjaam
ning, et meie heitveepuhastus vastab kõige karmimatelegi nõuetele.
Tallinna veemajanduse kõige valulisemad köhad on kanaliseerimata
asumid Nõmmel, Lillekülas ja Meriväljal-Mähel, korrastamist vajavad
veetrassid ja majasisesed amortiseerunud torustikud.

Et ka need probleemid lahendada, selleks otsustaski Tallinna Linna-
volikogu aasta tagasi laiendada AS Tallinna Vesi aktsiakapitali ja
müüa maha osa aktsiaid – kuid ainult 33%. See oleks taganud seniste

probleemide lahendamise, pealinnale ülimalt olulise vee-ettevõtte
kindlaks omanikuks oleks jäänud aga Tallinna linn.

Tookord opositsioonis olnud isamaaliitlased ja reformierakondlased
pahandasid sellise plaani peale väga.

Nüüd surusid just nemad 15. juunil volikogus läbi otsuse, mille järgi
erastatakse AS Tallinna Vesi enamusaktsiad. Jutt kõikvõimsast kuld-
aktsiast, mis tagab Tallinnale vetoõiguse olulistes küsimustes on nagu
muinasjutt kõikvõimsast kuldkalakesest – see ongi muinasjutt. Tõsiasi
on, et pärast enamusaktsiate müümist pole Tallinn enam oma vee-
firma omanik.”

Volikogus toimunud pingetest saame ülevaate Keskerakonna liidri
Edgar Savisaare kirjutisest 22. juuni SÕNUMILEHEST:

Mina pole lambaks sündinud

“17. juuni Sõnumileht oli pannud ühele kirjutisele pealkirjaks “Savi-
saar räuskas volikogus”. Esilehel oli seda täpsustatud: “Edgar märat-
ses volikogus”. Nii üks kui ka teine olid halvakspanevad ja hukka-
mõistvad hinnangud.

Läksin volikogus tõepoolest endast välja. Ootasin Tallinna Vee müügi
küsimuses teistsuguseid hääletustulemusi. Uskusin, et müük ei leia
volikogus toetust. Mul olid kaalukad argumendid. Isamaaliit oli oma
valimiseelses proklamatsioonis lubanud, et Tallinna Vee enamusakt-
siaid mingil juhul maha ei müüda. Sama joont olid enne valimisi
ajanud ka Mõõdukad. Rääkimata Koonderakonnast ning Ivanovi-
Kogani Rahva Usaldusest.

Kõik oli must valgel välja öeldud, kellegi lubadusi polnud vaja isegi
lindistada. Sellepärast ma uskusin, et peale reformierakondlaste ja
muidugi ka Jüri Mõisa isiklikult keegi enamusaktsiate müüki ei toeta.
Eksisin, olin lihtsameelne, palun vabandust.

Kes on seisakujõud?

Jüri Mõis tuli kõnepulti ja selle asemel, et selgitada, miks nad reetsid
valijatele antud lubadused, nimetas ta hoopis meid seisakujõududeks
ja tegi teatavaks, et Tallinna Vee müümisega on linnarahvale tehtud
“tore kingitus”.

Lubage küsida, miks isamaaliitlased enne valimisi seda “kingitust”
välja ei kuulutanud? Miks nad siis sootuks vastupidist juttu ajasid?

Mõis väitis, et need, kes olid Tallinna Vee müügi vastu, on seisaku-
jõud. Kas see tähendab, et ka nooruke Annika Laas, kes ainsana
Isamaaliidu fraktsioonist julges selle partei valimiseelsetele lubadus-
tele truuks jääda ja hääletas aktsiate müügi vastu, on seisakujõud? Ei
ole.

Seisakujõud on see seltskond, kes ei lase ühiskonnal edasi areneda ja
mõtleb vaid väikese kliki huvidele, kes hoiab palgad madalal ja
kruvib hindasid kõrgele, kes rohkendab tööpuudust ja mitte töökohti,
kes müüb võileivahinna eest hästi toime tulevaid riigiettevõtteid
maha ja kes on pannud kerjuse rolli Eesti intelligentsi. See on seisaku-
jõud, ning kahjuks on nad nii Eestis kui ka Tallinnas parajasti võimul.

Lõpetuseks tahaksin teilt, lugupeetud lugejad, küsida sedasama, mida
küsisin volikogu istungil: kui kaua te kavatsete seda kõike taluda?
Millal saab teil mõõt täis ülbitsevast mõisamentaliteedist?

Eesti Ekspressi sõnul usub Jüri Mõis, et nii teie kui ka teie esindajad
volikogus on vaid üks lollikari, kellega võib teha mida tahes. Kas tal
on tõesti õigus?”

Lõpliku otsuse AS Tallinna Vesi aktsiate märkimise ja müügi kohta

langetas volikogu 21. detsembril 2000.a. Selle kohaselt on firma

omanikud:

International Water UU (JWUU) 50,4%

Tallinna linn – 49,6%

Linnale jääb nn. kuldaktsia, millega saab panna vajadusel veto kõige
olulisematele otsustele.

Hind: JWUU maksab aktsiate eest kokku 1,3 miljardit krooni, sellest
605 miljonit Tallinna linnale, ülejäänud 687 miljonit läheb aktsia-
kapitali laiendamiseks. Aktsiakapital tõuseb 850 miljonilt kroonilt
1,15 miljardile.

Möödus vähem kui aasta ja 1. novembril 2001.a. võisime lugeda BNSi
teadet:

Tallinna Vee aktsiakapital vähenes ligi miljard krooni

“Tallinna linnavalitsus nõustus eile AS-i Tallinna Vesi aktsiakapitali
vähendamisega 950 miljoni krooni võrra.

Linn saab aktsionärina sellest tehingust 471 miljonit krooni ning
kavatseb selle raha suunata järgmise aasta eelarve prioriteetitele -
haridusasutustele ja teedele, teatas linnavalitsus.

Abilinnapea Ivar Virkuse sõnul on tegemist kasuliku otsusega – linn
saab katteallika mitmetele 2002. aasta eelarve prioriteetsetele suunda-
dele. “Linna kui omaniku jaoks on ettevõttes omavahendite käsuta-
mine kallim kui laenuressurss rahvusvahelisel finantsturul. Teisalt on
mõistlikum mitte suurendada linna laenukoormust teades, et linnal
on omal vahendid investeeringuteks olemas,” ütles ta.

Virkus toonitas, et aktsiakapitali vähendamine ei avalda mõju Tallin-
na Vee nõukogu poolt kinnitatud investeeringukavale ja kapitali vä-
hendamine ei too kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ettevõtte klientidele
ega ettevõtte poolt osutavate teenuste kvaliteedile. Samuti tuleb ette-
võttel järgida erastamislepingu sätet, mis kehtestab vee tariifid aas-
tani 2005.

Seega aktsiakapitali vähendamine ei too kaasa vee hinna tõusu, ütles
Virkus.”

Niisiis, kõik on suurepärane! Aga nädal hiljem, 7. novembril 2001.a.,
tõestab Edgar Savisaar POSTIMEHES veenvalt, et Tallinna Veega
toimuv on olnud kasulik erastajale, mitte aga linnaelanikule:

Rumaluse ülistamine

“ASi Tallinna Vesi juhatuse nõunik Hardo Pajula kirjeldab 31. ok-
toobri Postimehes harda vaimustusega, kui palju Tallinna linn ja selle
elanikud oma vee-ettevõtte erastamisest ja tema aktsiakapitali vähen-
damisest käsu saavad.

Pajula väidab, et Tallinn teenis aktsiate müügist umbes 600 miljonit
krooni ja aktsiakapitali vähendamise kaudu võitis veel 471 miljonit.
Kokku saame aukartustäratavad 1,1 miljardit, mille üle iga terve
mõistusega inimene peaks üksnes rõõmu tundma.

Kahjuks on tegelikkus natuke teistsugune. Tallinna linn oleks ju
võinud vähendada ka ilma erastamiseta Tallinna Vee aktsiakapitali
850 miljonilt kroonilt 200 miljonile ja saada aktsiakapitali vähenda-
misest 470 miljoni asemel 650 miljonit krooni vaba raha.

Kuid vaatamata aktsiakapitali vähendamisele oleks vee-ettevõte ju
ikkagi kogu täiega veel Tallinna linnale kuulunud ja seda erastades
oleks Tallinna linn igal juhul saanud teenida tunduvalt rohkem kui
450 miljonit krooni.

Kahjulik tehing

On väljaspool kahtlust, et sõlmitud kujul oli Tallinna Vee erastamis-
tehing Tallinnale ja tallinlastele kahjulik ja mitte mingil juhul kasulik,
nagu püüab tõestada Tallinna Vee palgal olev Hardo Pajula.

Mulle jääb siiski täielikuks mõistatuseks, miks pangandusest tulnud
linnaisad ei märganud juba varem tõsiasja, et Tallinna Vesi on tuge-
vasti üle kapitaliseeritud, ja selgitasid linnavolinikele suure vaimus-
tusega, kui vajalik ja kasulik on nende poolt erastamise tingimusena
esitatud aktsiakapitali laiendamise nõue. Kas siis oli tegemist laus-
rumaluse või teadliku hämamisega?

Võibolla oli tegemist lihtsalt iseenda võimete ülehindamisega ja teise
poole tegutsemismotiivide mittemõistmisega. Omakapitali kallidu-
sest ja laenukapitali odavusest võib ju rääkida mida tahes, kuid nagu

mulle tundub, on laenukapitali eelistamise põhjused antud juhul
hoopis mujal, kui Pajula seletada püüab.

Esiteks ei armasta eraettevõtjad kunagi omakapitali ülearu palju
mängu panna ja sellega riskida, kui teisiti on võimalik. Teiseks on
erafirmades omakapitalile ja laenukapitalile kehtestatud vähemalt
viie protsendi võrra erinevad tasuvuse normatiivid, mis teevadki
tütarfirmale laenukapitali suhteliselt odavamaks – seda firmale, kuid
mitte tingimata tarbijale.

Ühes asjas võime päris kindlad olla: toimuv on olnud erakordselt
kasulik erastajale, kes on ainult pooleks aastaks laenatud miljardit
krooni mängu pannes saanud endale suure kasumlikkusega ettevõtte
ja monopoolse turu neljasaja tuhande elanikuga linnas, mille
linnavalitsus – nagu elu on juba näidanud – on muutunud vee-ette-
võtte täielikuks marionetiks.

Nii ei jäägi mul muud üle, kui tõdeda, et erastajad panid vee-ettevõtte
ostmisel tegelikult mängu reklaamitust poole vähem raha ja et sellegi
summa teenivad nad linna poolt vastutustundetult alla kirjutatud
erastamislepingutest põhjustatud tariifide tõusu arvel juba mõne aas-
taga kuhjaga tagasi.

Edasi aga hakkab minema nii, nagu pärast infrastruktuuriettevõtete
puuduliku ettevalmistusega erastamisi kõikjal maailmas on läinud.
Monopoli osaks saavad ülikasumid ja tarbijale jääb üle rõõm neid
kinni maksta.

Vastamata küsimused

Kahjuks on Tallinna Vee segases erastamisloos peale ostuhinna veel
teisigi vastuseta küsimusi. Esiteks on volikogu otsuses sõnaselgelt
kirjas, et vee hind esimese kolme aasta jooksul ei tõuse, ja mingitest
inflatsioonikordajatest ei ole seal juttugi. Seega on eesseisev seitsme-
protsendiline hinnatõus otseses vastuolus volikogu otsusega.

Lisaks öeldule oleks kasulik teada sedagi, et vee tariifid olid Tallinna
Veele juba niigi 45 miljoni krooni võrra aastas kasulikumaks muude-

tud. Kui siiani maksid tarbijad oma veearvetega kinni ka sadevete
kanaliseerimise ja puhastamise ning tuletõrjevee, siis nüüd maksab
Tallinn need summad linna eelarvest maksumaksja raha eest vee-ette-
võttele täiendavalt kinni.

Seega ei tõuse maksumaksjale vee hind esimese eraettevõtluse aasta
jooksul mitte seitse, vaid umbes viisteist protsenti! Just niipalju
maksabki linnavalitsuse kinni tus, et kolme aasta jooksul pärast
erastamist vee hind kallimaks ei muutu.”

Sama kuupäeva KESKNÄDAL paneb omapoolse punkti:
Tallinna valitsus lasi volikogule vee peale

Tallinna Linnavalitsus tegi möödunud nädalal patukahetseja näo, kui
teatas rahvale, et vee hinda oli tarbijahinna indeksi arvestamise eri
mooduste tõttu vaja tõsta mitte 5,7 vaid 6,89%. Miks aga vee hinna-
tõusu koefitsient üleüldse erastatud Tallinna Vee tänavu 12. jaanuaril
sõlmitud teenuslepingusse sisse kirjutati, pole veel ükski linnaisa
mõistlikult seletada osanud ja ega see olegi kerge ülesanne. Vigur on
nimelt selles, et linna volikogu otsus (21.12.2000 nr 431), millega piirit-
leti veemonopoli erastamistingimused, öeldi selgelt: 2001.-2003. aastal
on veehinna muutmise koefitsiendiks 0. Linnavalitsus on teenuslepin-
gu sõlmimisel volikogult saadud volitusi jõhkralt ületanud ja nüüd
teeb kirbutsirkust küsimuse ümber kas lubatav hinnatõusu protsent
on 6 või 7.

KAS KA AJALUGU MÜÜKI?

Nii küsib 19. aprilli 2000.a. KESKNÄDALAS Riigikogu liige Küllo
Arjakas.

“Tallinna linnavalitsus on võtnud müügisihikule hoone, millel tähen-
dus meie ajaloole ja puitarhitektuurile. Eelnõu nn. Poska maja müü-
giks on juba ette valmistatud ja korra ka linnavolikogu päevakorras
käinud, kuid tagasi võetud. Müügimõte pole aga kuhugi kadunud.

Miks Poska tänava maja tähtis on?

Juba enne I maailmasõda oli see hoone Poska tn 8 pealinna tõusva
eestlaskonna üheks kogunemiskohaks. Jaan Poska oli teatavasti teine
eestlasest Tallinna linnapea ja esimene välisminister Eesti Ajutises
valitsuses. Samuti on tal suured teened Eesti välissuhtluses 1918-
1919. a. ning Tartu rahukõnelustel juhtis tema Eesti delegatsiooni.

Samas majas ka Jaan Poska suri 1920. a, napilt kuu pärast Tartu rahu
allakirjutamist. Jaan Poska ärasaatmine oli tolle aja kohta Eesti Vaba-
riigi rahvarohkemaid ning ka esimene riiklik matus. Riigimehe lapsed
müüsid maja 1936. a mittetulundusühingule, kellel puudub õigusjärg-
lane. Just asjaolu, et maja läks üle mittetulundusühingule, ongi vast
üheks põhjuseks, miks saab täna rääkida hoone säilitamisest meie
ajaloole ja avalikkusele, sest nõukogude aegsetes annaalides seisis
lihtsalt endine omanik teadmata. Viimased kümme aastat on hoone
seisnud tühjana.

Hoonel ka arhitektuuriline väärtus

Tegemist on tsaariaegse, historitsismi kalduva nn koloniaalstiilis
puitvillaga. Selliseid ei ole Tallinnas tänaseks kuigi palju säilinud.
Üldse on puitarhitektuuri – suuremalt jaolt küll kehvas olukorras -
Tallinnas rohkem säilunud. Seda peetakse spetsialistide poolt suureks
väärtuseks, sest mitmel pool mujal ja rikkamates linnades, puitarhi-
tektuur lammutati ja asendati kivimajadega.

Maja müük volikogu proovikiviks

Mõistagi on maja müük kõige lihtsam variant. Linna eelarve vajab
ikka täitmist ja linnavalitsus saaks ühe mure jälle kaelast ara.

Huvilisi Kadrioru magusale krundile leidub hulgi. Kindlasti on neid,
kes suhtuvad üsna skeptiliselt Poska maja renoveerimisse võimali-
kuks ühiskondlikuks tarbeks. Aeg ja linnavõim on ju rahakesksed.

/—/

Loodetavasti muutub maja müügi eelnõu volikogus isamaalastele
järjekordseks proovikiviks oma südametunnistusega. Või võidab
mõisalik lähenemine – ah see hoone ka mõni mõis. Müüki!? Keskera-
kond seda volikogus ei toeta. ”

Samas numbris on teinegi eelmisega haakuv materjal Harry Õnniselt:
Kustutatakse rahvustunde tulesid

“1997. aasta augustis, kui üks August Mälgu loomingu austaja, kelle
soov Lagle tallu või selle õuelegi pääseda vastpüstitatud plankmüüri
ja turvamehe tõrjetöö tõttu pelgalt sooviks jäänud oli, kirjutas ta:
“Usun, et kümne aasta pärast pääsen kindlasti Lagle talu külastama…”

Selle kirjanik Mälgu austaja ja paljude teiste usk või unistus on niisiis
olnud asjatu. Hiljuti sain ajalehte lugedes teada üksikasju Tallinna
linnavalitsuse järjekordsest äritehingust linna varaga – kirjanik Au-
gust Mälgule kuulunud Lagle talu müümisest vene naftaärimehele.

Kultuurimälestis müüdi alla omahinna

Lagle talu kompleksi kordategemiseks on kulutatud vähemalt
kaheksa miljonit krooni rahva raha. See raha leiti, kui oli himu Tallin-
na linnavalitsuse ametnikele luksuslik puhkekompleks soetada.

Nüüd müüakse see vene ärimehele maha, müüakse alla omahinna,
6,002 miljoni krooni eest.

Võib aru saada, kui müüakse vanu, enamasti lagunenud mõisahoo-
neid ja -komplekse neile, kes need korda teevad. Pealegi teame nende
ajalugu: nende omanikud on olnud võõramaalased. Riigi rahaga
ehitatud Lagle talu, mis 1938. aastal anti põliseks käsutamiseks Au-
gust Mälgule, meie väljapaistvale kirjanikule, on aga algusest lõpuni
meie oma… /—-/

Pika Hermanni eest saaks head raha

Kui Tallinna linna praeguste võimumeeste käed küüniksid, küllap
parseldaksid nad rikastele välismaalastele maha ka Toompea ja
Kadrioru lossi, vanad raekojad…

Mis sellest, et Pika Hermanni tornis võiks siis sini-must-valgele lipule
mõne välisfirma plagu kõrval ruumi napiks jääda. Kui võimumeestel
on südame asemel rinnas kaugas, soontes ja ajus rahapaberite krabin,
hinges aatetähtede asemel rahatähed, siis ei ole miski võimatu.”

Jätkub

1. osa. Isamaaliit teeb koostööd Interrinde Jevgeni Koganiga
2 osa. Kui Tallinna valitses IRL: Jüri Mõis linnapeaks saamine
3 osa. Kui IRL juhtis Tallinna: Tallinna Vee erastamine
4. osa. Kui IRL valitses Tallinnas: Võimukriis
5. osa: venelaste hind ja seitse päkapikku
6. osa: Jüri Mõis umbusaldus ja raudtee erastaja petis Sposato
7. osa: IRL bordellis ja Tõnis Palts
8. osa: Pakosta ja Palts rahade kuritarvitused
9. osa: skandaalid viivad lahkumiseni