Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

SAATEKS
Selle raamatu kaante vahel on meie trükimeedias 2001. aasta kevadtalvel ilmunud kirjutised ajalehes KESKNÄDAL üles võetud teemal Eesti riigitüüri juurde sattunud inimeste käitumisest ja eetikast. Võrumaal 1999. aasta kevadel toimunud sündmustes ning sellele järgnenud vassimistes-valetamistes peegeldub väga selgesti teatud tänaste võimurite juhtmõte: aated sõnades, mitte tegudes.
Olime toimetuses isegi üllatunud, et seni kolmikliidu poole käidu kiskuvad suurlehed Laari ja ta kaaskonna tegudele siiski objektiivse hinnangu andsid. Et laskmis-skandaal pöördumatult ajavoolu ei käoks, selleks sündiski käesoleva kogumiku idee.
Head lugemist ning mäletamist!
KESKNÄDAL

MEEST SÕNAST
MART
LAAR ÜTLEB:
“Peaminister ei tohi
valetada,
kuna see õõnestab
ühiskonna moraali.
Peaministril on
võimatu
nõuda kodanikelt
ausat käitumist,
kui ta ise selleks
eeskuju
ei anna.”
Vastus E. Tammeri küsimusele (3. märts 1999, Eesti Päevaleht)
MART
LAAR KIRJUTAB:
“Eesti poliitilises sõnavaras
käsutatakse palju sõna “MÄNG”.
Sellega kirjeldatakse
poliitikute tegevust.
“MÄNGUST” on saanud
vastutustundetu
riigijuhtimise sünonüüm.
Kuna ka poliitikud
ise jutustavad
küll parlamentaarsetest,
küll võimumängudest,
pole ime,
et ühiskonnale on loodud
mulje
poliitilisest juhtimisest
kui mingist
süüdimatust lõbust,
mida kahjuks
kõigi inimeste arvel
harrastatakse.”
(15. juuni 1999, Eesti Päevaleht)

7. veebruar 2001
KESKNÄDAL

MART LAAR: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” Allan Alaküla
Mart Laari kahepäevane visiit Võrumaale 1999. aasta mais on võro-kestele meelde jäänud eelkõige lubadusega ehitada Vällamäele riigi rahaga 90-meetrine suusahüppemägi. “Suusakeskus tuleb siia teha ja tunduvalt kallimalt kui te ehk taotlete”, lubas Laar 14. mai, s.o. reede hommikul Võrumaa vallajuhtidele. Hüppemäge mõistagi ei tulnud ja kohalikel vallameestel on enestelgi piinlik meenutada kui tõsiselt Laari tookord võeti.
Tegelikult oli Laari lai jutt Võrumaa Teatajas ainult killuke tegudest, mida teist kuud peaminister Võrumaal siis tegelikult korda saatis. Meenutame neljapäeva, 13. maid 1999.

Ametlik eelmäng
Laar kohtus hommikul Võrus maavanema Robert Lepiksoniga. Räägiti haldusreformist ja taliturismi toetamisest. Pärast kohtumist maavanemaga läks Laar Kuperjanovi pataljoni, kus autasustas kuut vabadusvõitlejat teenetemärkide ja -ristiga ning tutvus kohapeal valmistatud relvadega – Soome vintpüssi baasil Eestis valmistatud snaiperpüssi ja automaadi otsa keeratava käsigranaadiheitjaga. Pataljoni ülem Peeter Hoppe tutvustas Laarile ka väeosa elu-olu ning samas arutati pataljoni pooleliolevate hoonete ehitamise jätkamise võimalust.
Pärastlõunal oli Laar Võru linnavalitsuses. Õhtul oli Laaril pressiteate järgi programmis kaitseväe lahingkool Meegomäel ja kohtumine Isamaaliidu Võru piirkonna juhatusega. Meegomäel on lipnik Laar teatavasti läbinud reservohvitseride kursused.
Peaministrit saatsid õhtusel üritusel luurekoordinaator Kross, julgeolekunõunik Tross, Võrumaa isamaalane Riigikogus Kaver, maa-
vanem Lepikson, kohalike isamaalaste juht Munski ja hulk väiksemaid vendi. Naps ja sakumm toodi Tallinnast, lahingkooli mehed valmistasid aga ette väliööbimist Nursi sõjaväebaasis, et laigulistesse rõivastatud reservohvitserid võiks lõõgastuda raskest poliitikutööst.
Pumppüssid, viin ja värske õhk
Poliitilises seltskonnas oli kellelgi kaasas postkaardi suurune Edgar Savisaare märtsis lõppenud valimiskampaania portreega trükis. Lahingkooli ohvitseride käest (üksuse ülem oli siis kapten Raivo Tamm, 1999. augustist on ülemaks leitnant Tarmo Lääniste) sai uljas poliitikute seltskond pumppüssid, et valimistel võitnud Savisaare pildi peal oma komplekse lahendada. Kutselised sõjaväelased ise siiski laskmises ei osalenud.
Esilaskur oli Laar, kes pärast üht juhuslikku tabamust (lipnik Laari ebakindlast käest noortemessil on ajakirjanduses juttu olnud) ütles: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”. Laskmises mitte osalenud sõjaväelased märkasid, et peaministri kaaskonna laskmistulemused paranesid seepeale märgatavalt.

Pressiteenistus vältis teemat
Lõkke ümber oli Laar erakordselt lahkes tujus – mõnele lubas järgmisel hommikul sularaha, teise mure pidi lahenduse saama Laari limiidita krediitkaardist (luurekoordinaator Krossile heitis Laar teatavasti ette just ameti-krediitkaardi suvakasutust). Pärast sellist õhtut sportliku sõjamängu, viina ja värske õhuga polegi nii väga imestada, et peaminister lubas võrekestele suuremat hüppemäge kui need eales on osanud unistada.
1999. aasta 17. mail oli BNS sunnitud nentima, et peaministri pressiteenistus piirdus Laari Lõuna-Eesti visiidi kajastamisel tema repliikidega kaurüst loodusest ning vältis rahaeralduse teemat. Meegomäel toimunud riituse kohta presidendi abil opositsiooni surutud suurima partei juhi pildiga ei osanud BNS toona mõistagi küsida…

Mälu veab alt
Imelikul kombel on tunamulluse episoodi sootuks unustanud Jüri Kaver. Esimese hooga ei mäleta ta sellest käigust midagi. Siis tuleb talle õhtust meelde mitu detaili ,”aga kui selline laskmine oleks toimunud mäletaksin seda kindlasti”, kinnitab Kaver telefonitsi kategooriliselt.
Eerik-Niiles Krossile möödunud esmaspäeva hommikul helistades on ta sekretäri sõnul just läinud presidendi juurde lühikesele nõupidamisele, paari tunni pärast helistab pressiesindaja siiski tagasi teatega, et Kross pole nädala jooksul kättesaadav. Kuigi Krossil tundub mäletamiseks põhjust olevat.
Ainult Robert Lepikson oli kättesaadav, kes möönis, et jah, oli ja lasi isegi ja peab intsidenti kahetsusväärseks. “Kui poleks lasknud, poleks põhjust ehk ka hüppemäest rääkida”, ei taha aga ka Lepikson vana lugu eriti meenutada.

8. veebruar 2001
MILITAAR-LAAR
Pole midagi imelikku ega juhuslikku selles, kui presidendivalimiste lähenedes hakatakse erinevate poliitiliste jõudude minevikupatte avalikkusele serveerima. Poliitikute lõbus tulistamine Võrumaa metsades ja lasketiirus vääriks aga meenutamist ka siis, kui märklauaks poleks juhtunud olema Savisaare näopilt. Vanasti tambiti lasteaiast saadik jõmpsikatele pähe seda, et isegi mängupüssiga ei tohi inimest sihtida. Vene kroonuski oli relvade käsutamisel (enamasti) ülirange kord. Normaalsetes riikides eksisteeriv tsiviilkontroll ei tähenda siiski enamasti seda, et nooremohvitseri aukraadis alkoholi pruukinud valitsustegelased saaksid käsutada auastmelt kõrgemal seisvaid ohvitsere endale relvi andma ning viimased teevadki seda – täna pumppüssist Savisaare pildi, homme Stingerist Keskerakonna kontori pihta. Kuigi intsident jääb Johannes Kerdi aegadesse (muuseas, sealsamas surmaga lõppenud tulistamisega seotud), on Tarmo Kõutsil kaitseväe juhatajana, mille üle järele mõelda – kontroll relvade käsutamise üle, tulistamine ilma laskevälja julgestamiseta jms. Sellist Eestit NATO vist enda ridadesse ootabki.
See, et asjaga seotud tegelasi piinavad poliitikuile nii omased mälulüngad, pole imestada. Ehk aeg või kohtukull toob juhtunust asjaosalistele midagi enam meelde. Iseküsimus on vaid see, kes kelle kohtusse kaebab: kas Savisaar Laari või Laar Kesknädala ja tulistamise üles tunnistanud Robert Lepiksoni.
Kunagi valimiste eel anonüümsete heategijate poolt Mart Laari kohta välja antud propagandakogumik “Süüdimatus” omandab äsjaste süüdistuste taustal kurvastavalt uue värvingu. Eilsed erinevad arutlused teemal, mis juhtuks selliste süüdistuste puhul mõnes demokraatlikus lääneriigis, päädisid enamasti tõdemusega, et läänes küll astutaks tagasi, meil aga loomulikult mitte. Miks peakski?

LAAR TULISTAS SAVISAART

Kadri Jakobson
Keskerakonna propagandaleht Kesknädal teatas eile, et peaminister Mart Laar olevat 1999. aasta mais Võrumaal Meegomäe lahingukoolis Edgar Savisaare pildi pihta märki lasknud.
“Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber,” oli Laar ka teisi tulistama õhutanud. Peale Robert Lepiksoni ei kinnita seda ükski asjaosaline.
Lepiksoni sõnutsi oli tal sellest juhtumist Edgar Savisaarega juttu mullu sügisel. Miks propagandaleht alles nüüd juhtumi avalikustas, ta ei tea.
“Tegelikult võiks Savisaar ise Laari oma au ja väärikuse solvamise eest kohtusse kaevata,” arvab Lepikson.
Edgar Savisaar ei ole veel otsustanud, mida teha.
“See ei ole au ja väärikuse küsimus, see on palju tõsisem asi. Minu jaoks nii kultuuritu lugu, et ma ei teagi, mida sellega peale hakata.
Ma ei usu, et ühelegi inimesele meeldib, kui tema pildi pihta tulistatakse. Ma ei usu ka seda, et Euroopas on ühtegi maad, kus peaminister opositsiooniliidri pildi pihta laskmisharjutusi korraldaks… Mina olen asjasse segatud isik ja sellepärast ei taha mingit eetilist hinnangut anda,” ütleb Savisaar ja kinnitab, et oli varemgi Meegomäel juhtunust vihjeid kuulnud.
“See, et Lepikson nüüd ausalt ara rääkis, kuidas kõik oli, see pani i-le punkti peale. Seal oli palju rahvast – sõjaväelased, ihukaitsjad. Inimesed ikka räägivad nendest asjadest. Täna mind jahmatas kõige rohkem, et peaminister julges nii nahaalselt teatada, et tema ei tea sellest midagi. Aga ega muud alternatiivi ei oleks ka olnud.”
Kesknädal kõlbab peldikupaberiks
Savisaar ei tea, miks tema enda partei propagandaleht alles nüüd asjast kirjutas.
“See on Lengi ja Alaküla asi,” vihjab ta ajakirjanikele, kes lehte kokku panevad.
“Peaministril on ka targemat teha, kui kommenteerida ühte propa-gandalehte nimega Keskpäev,” sõnab valitsuse pressibüroo nõunik Priit Põiklik, ajalehe nime meelega valesti öeldes. “See leht võib kujutada, mida tahab, mina ei käsutaks seda ka peldikupaberiks,” lisab ta.
Valitsuse pressiesindaja Kaarel Tarand nimetas Kesknädala kirjutist lolluseks, mida pole võimalik isegi kommenteerida.
“See on täielik jama. Kuid Eesti ainsal sõltumatul ajalehel on õigus laimata, keda ta tahab,” arvab Tarand.
Koos Laariga olid 1999. aasta 13. mail lahingukoolis toonane Võru maavanem Robert Lepikson, Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige Jüri Kaver, peaministri julgeolekunõunik Jaan Tross ning toonane Eesti riigi luurekoordinaator Eerik Niiles Kross.
Savisaare nägu plekkmees?
Jüri Kaver kinnitab, et Meegomäe lahingukoolis polnud mingit tulistamist.
“Relvi prooviti tõesti, aga Nursi sõjaväebaasis. Seal tulistati plekist meeste pihta, mis põõsast välja tulid,” rääkis Kaver. “Aga milline nendest Savisaare nägu oli, ma küll ei kujuta ette.”
Kaver eitab ka viinavõtmist Meegomäel.
“Kui relvi käsutati, siis mingit viinavõtmist polnud. Einet võtsime kohalikus söögiasutuses ja ma ei mäleta, et keegi oleks napsitanud. Ise küll jõin prae kõrvale klaasi veini,” tunnistab Kaver.
“Ilmselt on härra Savisaarel mingi foobia, et tema pihta igal pool tulistatakse. See ei vasta aga tõele,” arvab isamaaliitlane.
Isamaaliidu Võrumaa piirkonna esimees ja toonase visiidi korraldaja Meelis Munski ütleb, et tulistamine oli lasketiirus.
“Seal roomati metsas ja lasti liikuvaid märke, lasketiirus oli juhendaja kõrval. Et kellegi nägu tulistati, küll ei mäleta.”
Tema tunnistab, et külmarohtu siiski võeti, kuid alles õhtul, kui osa rahvast juba punkritesse ööbima asus.

9. veebruar 2001
Postimees
KÕUTS UURIB SAVISAARE PILDI PIHTA TULISTAMIST
Argo Ideon
President Lennart Meri andis kaitseväe juhatajale kontradmiral Tarmo Kõutsile korralduse selgitada välja, kas peaminister Mart Laar tõepoolest lasi 1999. aasta kevadel Võrumaa sõjaväeosas Keskera-konna liidri Edgar Savisaare pildi pihta märki.
Savisaar pidas eile Meri sammu positiivseks. “Presidendile teeb au, kui ta ei püüa seda lugu kinni mätsida. Asjaga on kure, sest kuuldavasti on Mart Laari lähikond juba praegu astunud samme, et laskmise pealtnägijate mälu ähmastada,” ütles ta BNSile.
Loo peaminister Laari ning temaga koos Meegomäe lahingukoolis viibinud toonase Võru maavanema Robert Lepiksoni, Riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni liikme Jüri Kaveri ja toonase luurekoordinaa-tori Eerik-Niiles Krossi laskeharjutusest Savisaare pildiga avaldas kolmapäeval Keskerakonna parteileht Kesknädal.
13. mail 1999 peaministri Võrumaa-visiidil kohalolnutest on eetiliselt taunitavat juhtumit avalikult tunnistanud üksnes Lepikson, ning pidanud seda tagantjärele kahetsusväärseks.
Kaver kinnitas nii Kesknädalale kui ka agentuurile BNS, et Savisaare pilti märkilaskmiseks ei käsutatud, Laar ega Kross pole juhtumit seni avalikult kommenteerinud.
Kesknädala väitel käsutati laskmiseks kaitseväele kuulunud pumppüsse, ning Laar ütles pärast Savisaare postkaardisuuruse valimiskampaania portree tabamist: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber.”
Lepikson rääkis BNSile, et alguses tehti laskeharjutus! metsa all, kus tulistati selleks mõeldud inimeste siluettide kujutisi. Kellele tuli mõte Savisaare pildi pihta tulistada, ei soovinud Lepikson öelda. Siiski kinnitas ta, et seltskond ei olnud purjus.
Savisaareni jõudis tulistamisjuhtum väidetavalt Laari turvameeste kaudu, sest hiljem küsis ta selle kohta juba Lepiksoni käest.
Keskerakonna hinnangul on Savisaare pildi tulistamise näol tegemist kriminaalkuriteoga – huligaansusega.

KURITAHTLIK TIPPHULIGAANSUS
Kui Eestis on tippametnikud, tipp-poliitikud,sületäis mitmesuguseid tipptegijaid ja -olijaid, võiksime nüüd, ikka sellesama Savisaare pildi komposteerimise loo põhjal lisada eesti sõnavarasse veel sõnakese -tipphuligaan.
Jäägu see filoloogia.
Huvitav on, miks see purjus lõbutsemine nüüd äkki välja ujus?
Miks on Robert Lepikson ainsana – seni – nõus olnud tunnistama, et oli, jah, ja ega see ilus ei olnud. Samas viitab ta, et teised võiksid ka sellest rääkida, ega tema seda rääkima ei tõtta.
Sellest võib järeldada, et meenutused-mõlgutused on käiku lasknud keegi teine.
Kes võis teada – kohalviibinud soldatite esindajad ja härrad tipp-huligaanid ise.
Järelikult keegi nende endi seast. Keegi, kes ei ole Lepikson.
Laar?
Kross?
Või tema ise, Kadrioru pärishärra, see meie eurooplaslik ja maneerlik president?
Pole mingi saladus, et Lennart Meri, keda võib käsitada kui Isamaaliidu loodud golemit, ei saa juba tükk aega oma loojatega hästi läbi.

Kas või seesama Eerik-Niiles Krossi juhtum: Laar laseb lahti, Meri võtab demonstratiivselt tööle.
Võib-olla jäi sellest ninanipsust vaheks.
Tuleks veel midagi teha?
Kross võib ju vait jäädagi.
Laar peab midagi lõpuks vastama.
Midagigi.
Ja ei ole see talle mugav.
Kes käsib voodoosse uskuda, muidugi.

10. veebruar 2001
Postimees
PEAMINISTRI INTERVJUU TV 3-s

Peaministrit küsitles TV 3 uudistetoimetaja Ene Veiksaar. Intervjuu toimus 7. veebruaril 2001 (mahakirjutus videolindi heliribalt).
Ene Veiksaar: Kas Edgar Savisaare pildi pihta laskmine toimus või ei toimunud?
Mart Laar: Ma arvan, et kui ma hakkaksin ilmselt Kesknädalas kõike enda kohta kujutatut kommenteerima, siis nagu öeldakse heas eesti kirjandusteoses: enne ilmselt laskuks taevas maa peale ja mered— ookeanid voolaksid kuivaks, kui ma seda teha jõuaksin.
Mul on väga raske lisada midagi, seda, mida ka…, need, kes seal asjas, köhas on olnud, nagu härra Munski, on sinna juurde ütelnud nii, et siin polegi midagi rohkem kommenteerida.
Lühidalt öeldes on… ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNSi lugu lugedes on, noh, lühidalt öeldes tegu jamaga.
Ene Veiksaar: Ja te väidate, et see on vale?
Mart Laar: No vaadake… kaitseväe ohvitser… ma pole kindlasti mingi… lahingukoolis ei jooda kõigepealt. Lahingukoolis on alkoholi tarvitamine keelatud.
Hakkame pihta… pumppüssid, no tähendab, see on fantastika. On noh, nagu ma ütlesin, küll üsna halenaljakas lugemine.

ROBERT LEPIKSON: OHVITSERID TEAVAD TÕDE
Kalle Muuli

Kui Eesti sõjamehed on tõesti sõjamehed, siis võivad nad oma ausõnaga kinnitada, et peaminister Mart Laar tulista s 1999. aasta kevadel Nursis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pilti, ütles endine Võru maavanem Rober t Lepikson eile Postimehele.
Kas vastab tõele, et Savisaare pildi, mille pihta te 1999. aasta mais Võrumaal Nursis tulistasite, tõite laskeharjutustele sihtmärgiks teie?
Ma ei ütle ei ega jah. See pilt oli küll pärit minu laua pealt, aga kelle ettepanekul see laskeharjutustele kaasa võeti, see on omaette küsimus.
Mis pilt see niisugune oli?
See oli Savisaare fännklubi fotonäituse avamise kutse.
Miks te ei taha ütelda, kelle ettepanekul see pilt sihtmärgiks valiti?
Ah, ei taha.
Laar väidab, et Savisaare pildi kinnitasite märklauale teie.
Võibolla hoidsin püssi kah?
Mis relvadest te tulistasite Savisaare pildi pihta?
Seal tulistati igasugustest relvadest. Algul tegime lahinguharjutust, siis vaatasime mõningaid demonstratsioonlaskmisi. Siis oli veel mingi poolomaloominguline püss…
Aga millega te ikkagi pildi pihta tulistasite?
Pumppüssiga.
Väidetavalt pole pumppüssist võimalik A5 formaadis pildi pihta märki lasta, sest lask purustab pildi ainsa lasuga.
Sõltub sellest, milline padrun on pumppüssis.
Kes veel peale teie ja Laari Savisaare pildi pihta tulistas?
Kross ja Tross ja … ma ei mäleta, kas keegi isamaalastest veel. Nägin mõnda neist esimest korda ja pole enam hästi meeles. (Eerik Niiles Kross oli tol ajal luurekoordinaator ja Jaan Tross peaministri nõunik – toim.).
Kas vastab tõele, et arutasite seda Laariga pärast artikli “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” ilmumist Keskerakonna ajalehes Kesknädal?
Ei vasta tõele. Kohrusin Laariga umbes kuu aega enne artikli ilmumist ja ütlesin talle, et solgiämber on õhus, aga ta ei pööranud sellele tähelepanu.
Olen alates septembrist mitu korda eitavalt vastanud Kesknädala soovile sel teemal intervjuud saada, aga ju siis kujutati see ilmselt teiste ütluste põhjal kokku.
Kas te peate kellegi pildi pihta tulistamist kuriteoks?
Ma ei ole jurist. Pean seda tulistamist kahetsusväärseks vahejuhtumiks. Ma ei taha ka erakondadevahelises arveteõiendamises osaleda, sest olen parteitu.
Miks te kõhe pärast juhtunut sellest ei rääkinud, vaid alles nüüd, ligi kaks aastat hiljem?
Keegi ei ole varem selle vastu huvi tundnud. Kui nüüd hakati minult küsima, kas selline asi juhtus, ei hakanud ma midagi varjama, vaid ütlesin, et oli jah nii.
Mis pildist pärast laskmist sai? Kas see on teil alles?
Võib olla küll, aga ma kahtlen, kas suudan seda leida.
Kas peale teie jutu oleks võimalik leida veel mingit kinnitust sellele, et Laar tõepoolest käsutas Savisaare pilti märklauana?
See on võimalik, kui sõjamehed on Eesti riigis tõesti sõjamehed. Seal oli neid terve hulk, kes kõike seda pulli pealt nägid.
Kui neil mälukaotust pole, siis võivad nad oma sõjamehe ausõnaga seda kinnitada.
Mis te arvate, kas Laar peaks nüüd ametist tagasi astuma?
Arvestades Eesti tingimusi ta seda kindlasti ei tee. Ma ei oskagi seisukohta võtta, mida demokraatlikus riigis peaminister sellisel puhul tegema peaks. Eks hinnaku ise kriteeriume, mille järgi nad elavad.

MART LAAR: MA POLE RAHVALE VALETANUD
Kalle Muuli
Mart Laar, kas Robert Lepiksoni väide, et 1999. aasta kevadel käsutati laskeharjutusel Võrumaal Nursis Edgar Savisaare pilti märklauana, vastab tõele?
Märklaudadeks olid kaitseväes käsutatavad siluetid, kuid Võru endine maavanem Robert Lepikson riputas tõepoolest oma märklaua kõrvale Savisaare korraldatud ürituse kutse. Mina seda sinna ei pannud. Seda ütlesin ka täna tehtud avalduses.
Kes Savisaare pilti tulistas? Kas ka teie tegite seda?
Kas keegi seda kutset ka tulistas või pihta sai, ei saa ma pea kaks aastat hiljem kinnitada.
Kui te ei tulistanud, aga seda tegi keegi teine, siis kes see oli?
Ma ei saa kähe aasta tagusest ajast kinnitada, kas keegi selle pihta tulistas. Ma ei saa tulistamise fakti isegi Lepiksoni kohta öelda.
Miks te valetasite pärast Kesknädala ilmumist ajakirjandusele, et te ei tulistanud Savisaare pildi pihta?
Ma ei ole kuskil väitnud ega teatanud, et tulistamine Savisaare ürituse kutse pihta toimus või ei toimunud. Ma olen ümber lükanud Kesknädalas ilmunud laimu kaitseväe aadressil. Ma ei ole valetanud.
7. veebruari õhtul väitsite te TV 3 uudistes Savisaare pildi tulistamise kohta esitatud küsimusele vastates, et tegemist on jamaga. Kas teid kimbutas halb mälu või te ikkagi valetasite?
Ma olen vaimud ja väidan jätkuvalt, et Kesknädala artikkel on jama. Tegemist on eeskätt katsega mustata kaitseväge.
Kaitseväe reservohvitserina tean, et alkoholi tarvitamine õppustel on välistatud. On alatu laim väita, et kaitseväe laskeharjutustel tarvitatakse alkoholi.
Miks te ei takistanud Lepiksoni ega mõistnud tema tegu kõhe hukka?
Ma tunnen sügavat piinlikkust, et ei suutnud Lepiksoni korrale kutsuda, tema tegu, nimelt Savisaare ürituse kutse riputamist märklaua kõrvale, ara hoida ega takistada.
Millisest relvast teie tulistasite ja millisest relvast tulistas Robert Lepikson?
Laskeharjutustel Nursis tulistati kaitseväe lahingurelvadest kaitseväe märklaudade pihta. Millisest relvast tulistas Robert Lepikson, seda peate temalt endalt küsima.
Mida peaminister teeb siis, kui selgub, et ta on avalikkusele valetanud?
Ma olen andnud situatsioonile selgituse ja kinnitan, et pole avalikkusele valetanud.