Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

MIDA TEHA VALETAVA PEAMINISTRIGA?
Sven Mikser, Keskerakonna abiesimees
Valitsusjuhi valet pole vaja tema teistest tegudest lahutada. Kõhn asja – tulistamine, selle pikaaegne varjamine ja valetamine – annavad summa, mille järgi oleks peaministri jätkamine oma ametis kahet-susväärne. Laari vabandamine, kus ta teatas, et ei soovi kahjustada kaitsejõudude mainet, pole kindlasti piisav.
Kui ta oleks siiralt vabandanud kõhe pärast intsidendi päevavalgele tulekut, oleks võib-olla ka suhtumine teine.
President on eetilise dilemma ees. Lindiskandaali ajal käitus ta resoluutselt ja vabastas ilma selgitusi ara kuulamata koheselt ametist Edgar Savisaare. Nüüd peab president otsustama, kas tegu on sama raskuskategooria libastumisega.
Nii Meril kui Laaril on ees keerulised otsustused. Kui peaminister ise ei lahku ja president teda ei vabasta, tuleb sellega tegeleda riigikogul.

Liia Hänni, Riigikogu liige, (Mõõdukad)
Ma ei kommenteeri kui poliitik, vaid kui naine ja ema. Mulle tundub, et mõned mehed ei saa kunagi täiskasvanuks. Kui keegi on harjunud luiskama lapsepõlves, siis luiskab edasi, kuigi ise häbeneb oma luiskamist. Mõni on jälle harjunud luuremänge mängima ja nuhkima ning ta nuhib täiskasvanuna edasi. Küsimus on, kumb neist on suurem pahe?
See ei ole ainult Mart Laari probleem. Oli ju nii, et ühel hetkel korjati mingi info kuskilt üles ja varitseti hetke, et see avalikkuse ette sööta. See on stiil, mida ma ei saa kannatada. Pada sõimab kätelt. Miks ei pandud seda juba 1999. aastal suure kella külge?
Põhjus, et Laar seda kõhe üles ei tunnistanud, võis olla ka selles, et ta ei pruukinud täpselt mäletada kähe aasta tagust sündmust.
32

Viktor Andrejev, EÜRP fraktsiooni esimees
Ma ei suhtu sellesse probleemi eriti tõsiselt. Arvan, et tagasiastumiseks peavad olema ikka palju rängemad süüdistused. Üks asi on see, kui näiteks Tiit Vähi pidi korteriskandaali tõttu peaministri köhalt lahkuma. See oli tõesti väga tõsine süüdistus ning piisav põhjus tagasiastumiseks. Vähi poolt oli see samm korrektne ja aus. Kuid ma arvan, et nn “varblaste” pihta tulistamine, kus “varblaseks” osutus Edgar Savisaar, ei ole nii tõsine asi, et Mart Laar peaks selle pärast ametist lahkuma.
Loomulikult, kui laskmine tõesti aset leidis, siis see Laarile au ei tee. Samuti ei tee talle au see, et ta alguses eitas laskmist.
Laar oleks pidanud asja ise ausalt üles tunnistama ning selgitama, miks seda tehti – kas see oli nali või midagi muud. Kuid selline vassimine ei tee au ühelegi inimesele ja veel vähem peaministrile.
Samas ei ole ka taoline tegu piisavaks põhjuseks, et peaminister peaks ametist lahkuma. See on tema isiklik probleem ja eetiline küsimus, mille Laar peab ise lahendama.

Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär
Peaminister Mart Laar on nimetanud TV3-le antud intervjuus Kesk-nädala artiklit jamaks ja selles on tal minu hinnangul täiesti õigus.
Hämmastav, et nõnda tugev ajakirjanik kui Allan Alaküla lubab enesele poliitilisest tellimusest kanrud ebaprofessionaalset lugu. Eesti kaitseväe ohvitseride professionaalsus on nii kõrge, et alkoholi tarvitamine või muu korrarikkumine laskeplatsil ei tuleks mingil juhul kõne alla ja minu hinnangul püüab Kesknädala artikkel Eesti kaitseväge põhjendamatult halvustada.
Villu Reiljan, Rahvaliidu esimees
See, et Mart Laar valetab, pole meile mingi uudis. Ta on seda ennegi teinud ja kogu tema partei poliitika on selline. Ühes demokraatlikus
33
riigis ei saaks nii nahaalselt rahvale näkku valetanud peaminister jätkata.
Ma ei tea, kas nii praegu läheb, sest kahjuks on meie riigil selleni veel pikk tee käia. Laari näol on kahjuks tegu mehega, keda häbi ja südametunnistus ei piina.
Juhtunu on häbiks kogu Eesti rahvale ja riigile. See, mis sellest asjast edasi saab, on koalitsiooni ja ka rahva probleem.

Jürgen Ligi, Reformierakonna fraktsiooni esimees
Tunnistan ausalt, et mina ei näinud, et Mart Laar oleks valetanud. Ma ei näinud tema esimesi reaktsioone ega ole näinud ka hilisemat kommentaari ja seepärast ei oska neid võrrelda. Tean, et esimestes kommentaarides oli Laar ehmunud ja saamatu.
Ei ole tõestatud, et Mart Laar oleks Edgar Savisaare näopildi pihta tulistanud. Saan aru, et keegi seda tegi ja seda tehti suhteliselt isamaalises seltskonnas, kus oli ka Robert Lepikson.
Ega see tulistamine auväärne tegu olnud, aga kui vääritu, on raske hinnata.

Mart Siimann, Koonderakonna fraktsiooni esimees
Kui Mart Laar tõepoolest tulistas inimese pildi pihta ja sellel pildil oli elav inimene ning pealegi üks opositsiooni liidritest, siis arvan, et pole muud, kui tuleks kiiresti tagasi astuda. Samas ma ei tea, kas see tulistamine ikka täpselt nii oli. Minu informatsioon pärineb praegu ainult ajakirjandusest.
Valetamine on loomulikult tõsine eksimus, sest inimene ei tohi üldse valetada, peaminister hoopiski mitte. Ma rõhun rohkem tulistamisele: kui peaminister seda tegi, siis peab ta tagasi astuma.
34

KEEGI VALETAB

Laskmises osalenud annavad vastukäivaid tunnistusi Arved Breidaks
Üks väheseid tunnistajaid, kes viibis üle-eelmise aasta 13. mai õhtupoolikul Nursi baasis, kus ärimees Robert Lepiksoni süüdistuse kohaselt peaminister Mart Laar oma rivaali Edgar Savisaare fotot tulistas, on Riigikogu liige Jüri Kaver. Ta kinnitab eile õhtul antud intervjuus, et Lepikson kas valetab või on jätnud jutustatud loo poolikuks.
Kaver ei välista, et Savisaare foto või mingi muu Keskerakonna sümboolikat kandev paber kuskil rippus ja keegi selle pihta tulistas, kuid tema seda ei näinud.
“Harjutuste [märkilaskmise] vahel olid pausid ja võib-olla ta [Lepikson] tõepoolest riputas oma märklaua ette mingi paberi,” ütles Kaver. Relvade demonstreerimine ja tulistamine kestis tema meenutust mööda umbes kolm-neli tundi.
Õhkkond harjutuste ajal oli vaba ja mittetöine, tehti pause, mõned suitsetasid. Igaüks võis minna ja riputada oma märklaua ette Keskerakonna sümboolikaga paberi. “Täiskasvanud inimesele ei ole vaja lapsehoidjat,” lausus Kaver.
“Peaministri ja kaitseväe reservohvitserina pean vajalikuks nüüd, kus Keskerakonna propagandalehe õhutusel üritatakse mustata Eesti kaitseväge, anda juhtumi kohta omapoolse selgituse,” teatas peaminister Mart Laar eile pärastlõunal.
Laari ütluse kohaselt riputas Lepikson õhtuhämaruses, kui harjutati öösihikuga laskmist, oma märklaua kõrvale “ka mingi Savisaare korraldatud ürituse kutse”. “Kas keegi seda ka tulistas või pihta sai, ei saa ma nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, kinnitada,” teatas Laar.
35
“Ma pole varem valetanud ega kavatse seda ka nüüd teha,” ütles Lepikson BNSi vahendusel. Lepikson teatas eile, et on valmis minema valedetektori alla, kui tema juttu muidu ei usuta.
Laari isiklikult tundev Kaver ütleb, et isegi kui Lepikson riputanuks “tolle paberi” peaministri laskemärklaua juurde, olnuks Laaril poliitilist kogemust sellisest provokatsioonist hoiduda. Seepärast on Kaver veendunud, et Laar ei tulistanud, mida viimane on talle ka kinnitanud.
“Poleks julgenud uneski näha, et ühel ärimehel jätkub jultumust avalikult peaministrit lausvalega solvata,” ütles Kaver.
Kaver võtab isikliku solvanguna spekulatsioone, nagu oleks tema olnud loo lekitaja. “See on üks räpane lugu, kus üks inimene teeb ebaeetilise teo ja üritab seda teiste kraesse ajada.”

LAARIL TULEB LOOBUDA

See, et peaminister Mart Laar kaks aastat tagasi Meegomäe lahingukoolis Edgar Savisaare pildi pihta tulistas või seda pealt vaatas, oli poisikesetemp. See, et Laar juhtunut nüüd salgama hakkas, on ränk poliitiline viga.
Poisikeseliku käitumise pärast poleks vaja peaministri toolist loobuda, kuid valetamise pärast küll. Ja kuigi on kahju, et Laari tagasiastumise korral kätkeb 1999. aastal alanud stabiilne valitsemis-periood, ei tohiks Viljandimaalt Riigikogusse valitud peaminister

Mart Laar enam peaministrina jätkata. See portfell tuleks mõnele teisele kolmikliidu mehele või naisele anda.
Mart Laaril ei tasuks eeskuju võtta ka Ameerika Ühendriikide eelmisest presidendist Bill Clintonist. Mäletatavasti valetas too teadlikult kogu rahvale, eitades suhet praktikant Monica Lewinskyga, vabandas seejärel ja jätkas presidenditoolil, nagu polekski midagi juhtunud.
Kui Laar väidab, et tema pole valetanud, ei vabasta see teda vastutusest. Valega esinesid avalikkuse ees ka peaministri nõunikud, kes ülevoolavalt üritasid selgeks teha, et valetaja on hoopis teema üles kaevanud Keskerakonna propagandaleht “Kesknädal”.
Mart Laar oli nende avaldustega kursis ja vaikis. Võib aga arvata, et nõunike avaldused ilmusid avalikkuse ette Laari teadmisel ja heakskiidul.

MIKS ON SAVISAARELE VAJA SKANDAALI?
Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar püüab lüüa kolme kärbest ühe hoobiga: sundida valitsust tagasi astuma, lõhkuda võimuliit Tallinnas ja kõrvaldada Siiri Oviir erakonnasisesest presidendikampaaniast.
Suur tükk ajab suu lõhki, ütleb rahvatarkus.
Kogu nn. pildiloo puhul on mõned poliitikavaatlejad olnud hämmastunud: miks võttis Keskerakonna propagandaleht Kesknädal teema käsile just praegu, kui valitsuskoalitsiooni sees Toompeal pole olulisi eriarvamusi; kui Tallinna linnavolikogu on just vastu võtnud läbi aegade ühe kõige haridus- ja kultuurisõbralikuma eelarve; kui arvamusküsitlused prognoosivad presidendivalimistel edu kolmikliidu kandidaatidele. Vastust tuleb otsida Keskerakonna seest. On väga tõenäoline, et Savisaare meeskond oleks hoidnud infot laskeharjutustest Nursil vaka all veel aasta-poolteist ja teinud selle trumbiks vahetult enne järgmisi valimisi. Kui mitte võimuvõitluse rõhk Keskerakonna sees ei oleks paisunud nii suureks, et ähvardas prundi eest lüüa.
Pidev allajäämine poliitilistele konkurentidele ei ole loomulikult Savisaare aktsiaid Kesk-erakonnas tõstnud. Seda näitab kas või fakt, et viimati ei suutnud Keskerakonna fraktsioon Tallinna linnavolikogus veenda umbusaldusele alla kujutama isegi mitte kõiki oma partei liikmeid, rääkimata sellest, et koostööd Keskerakonnaga ei pea võimalikuks ükski teine volikogus esindatud poliitiline jõud. Ent jääda presidendikandidaadina Siiri Oviiri järel teiseks oleks Keskerakonna esimehele talumatu.
Siiri Oviir on kindlasti väärikas kandidaat nii oma poliitiliste koge-muste ja eruditsiooni poolest kui ka isiksusena. Küsitlused on näidanud arvestatavat toetust tema kandidatuurile ka valijameeste seas. Ausas erakonnasiseses võistluses oleks Edgar Savisaarel keeruline Oviiri edestada ning seda tajudes kaotas Keskerakonna esimees taas kord närvid, nagu seda varemgi on juhtunud.
Strateeg temas jäi alla Suure Juhi loomusele.
Nii tuli leida teema, mis avalikkuse tähelepanu sisevastuoludelt Keskerakonnas kõrvale juhiks, ja et midagi tõsisemat pähe ei tulnud, siis kougiti välja nn. pildiskandaal. Tähelepanuväärne on, et muidu jõulisust demonstreerida armastav Kesk-erakonna liider ei häbene seekord tallenahas hundi rolli, krokodillipisaraid ja märterlikke poose. See on arusaadav, sest Savisaare jaoks on ju praegu eriti tähtis leida toetust nende erakonnakaaslaste hulgas üle Eesti, kes on astunud Keskerakonda selle partei programmiliste ideede toetajatena, mitte etturitena liidrite võimujagamises ja on nüüd kauaaegses iidolis pettunud. Kui austajate lugupidamist enam pole, kõlbab ka kaasrunne, näib olevat Edgar Savisaare praegune moto.
Ent peaminister Mart Laari eilne avaldus ja vabandussõnad võtsid Savisaarelt relvad. Laar saab nüüd oma mõtlematu teo heastada tõhusa ja ausa tööga Eesti riigi heaks, mida ootavad temalt erakonnakaaslased ja koalitsioonipartnerid. Edgar Savisaarele jäävad jällegi kord tühjad pihud, nagu kõlavad tuntud lauluread.

TÕSINE RIIGIVALITSEMINE
Aavo Kokk, peatoimetaja
EESTI sEkspress

Isamaa kaubamärk oli ausameelsus ning enese vastandamine kivistunud võimukesksele mõtlemisele. Nüüd on nad selle maha mänginud. Nad hoiavad võimust kinni nagu kõik teisedki parteid enne neid.
Lugege vaid:
“Aga moraalselt on Mardile võibolla isegi suurem karistus see, et ta peab edasi tegutsema, kui see, et ta peaks tagasi astuma.” Tiit Sinissaar, Isamaaliidu fraktsiooni esimees

“Laari tagasiastumiseks pole pisimatki põhjust ja küsimuse selline
asetus on absurdne.”
Andres Ammas, Isamaaliidu peasekretär
“Pigem on seda nimetatud mõnevõrra ebaeetiliseks poisikesetem-
buks”
Andres Ammas
“Kui umbusaldus algatatakse valitsuskoalitsiooni poliitilise suuna, koalitsioonilepingu või muu tõsise poliitilise küsimuse põhjal, vastan sellele parlamendis seadusega ettenähtud korras.” Mart Laar, Isamaaliidu esimees
“Samas teatas ta (Laar), et kuna pildiskandaalis ei rikutud koalit-siooni programmilisi seisukohti, ei kavatse ta tagasi astuda.” Äripäev
Isamaaliidu juhtidel on tekkinud kujutlus, et riigivalitsemine on tõsine töö, kus tehakse seadusi, vaieldakse opositsiooniga ning viiakse ellu oma programmi. Et inimestel oleks hea elada. Selles käsitluses oli Savisaare pildi laskmine üks tülikas vahejuhtum, mis segab poliitikute igapäevatööd ning halval juhul võib anda võimaluse poliitilistele vastastele juhtida mõni aeg riiki ja inimesi.
Seda mõtteviisi kirjeldab suurepäraselt ka arvamusuurija ja kunagine Mart Siimanni valitsuse pressiesindaja Juhan Kivirähk. Tema on pannud kirja sellise lause: “Oma teoga on peaminister Mart Laar astunud Isamaaliidu nurkapissijate kuulsusrikastesse ridadesse. Usun, et kõige enam on põhjust tema peale solvunud olla just koalit-sioonikaaslastel, kellel tõsiste riigivalitsemise probleemide kõrval tuleb nüüd sellise jaburusega tegeleda.”
Vanasti pandud õhtuks Toompeale viivad väravad kinni, et purjus aadlikud ei pääseks all-linna mürgeldama. Võib-olla oleks nüüd taas mõistlik väravad ehitada, et riigijuhid saaksid rahulikult ja tõsiselt riiki juhtida ning ei peaks tühiste moraaliküsimuste üle arutlema.

MÕMMI JA TEISED
Aavo Kokk, Tiina Kaalep, Tiina Joosu, Pekka Erelt

Selle nädala esmaspäev oli Tallinnas ülekuulamiste päev. Suud lukus hoidnud sõjamehed tulid ja rääkisid pildiskandaali eriuurijale major Einar Laignale, mis neil rääkida oli. Mitte just palju. Kes seda enam nii täpselt mäletaski.
Tegelikult oli mitmetele ohvitseridele asi ammust ajast teada. Uudis hakkas levima juba samal päeval, kui peaminister Mart Laar 1999. aastal Nursi laskeväljal Edgar Savisaare pildi pihta tulistas.
Kuperjanovi pataljoni ülem Peeter Hoppe helistas kõhe kaitseväe staabiülemale Ants Laaneotsale ja rääkis kõik ara. Kui otsustada sündmuse juures loetletud nimistu järgi, siis Hoppe ise laskmise juures ei olnud. Järelikult kuulis ta loost Võru garnisoni teistelt ohvitseridelt, kes peaministri harrastust omavahel arutasid.
Näotu lugu, nentinud Laaneots. Rääkis sellest veel paarile lähemale kolleegile. Ja need omakorda paarile. Nii see ka jäi. Täpsemaid asjaolusid ei saa teada ei Hoppelt, ei Laaneotsalt. Esimene on kusagil õppustel ja teine Iisraelis mingeid sõja-asju ajamas.
Nüüd, kaks aastat hiljem, on Laari märkilaskmise lugu suhtekorraldajate käes. Laari käitumine viimasel nädalal on vahelejäämise klassika. Suhtekorralduse õpiku negatiivne näide. Kuidas see võimalik on, niimoodi valetada ja pusserdada, küsivad inimesed. Nõunikke ju terve pinutäis.
Aga äkki annavad nad vastuolulist nõu? Kudistavad ühte kõrva üht, teise kõrva sootuks teist juttu? See on kahjuks võimalik. Laari kaas-kond pole ühtlane ja kena meeskond. Oma osa on seal töötutel relvavendadel EÜSist, oma osa erakonnal, oma osa saamatutel pressiini-mestel, kellest tegevajakirjanikud midagi arvata ei mõista.
Peaministri büroo juht Matti Maasikas on särav ja küüniline mees. Oskab keeli ja mõistab vigurjutuga asjad keeruliseks ajada. Varjamine ja tegelikkuse ilustamine ei ole talle võõrad. Maasikas on ajaloolane nagu Laargi. Enne Laari teist valitsemisaega juhtis esin-
dusliku käitumisega mees riigikogu välisosakonda. Temalt võis tulla soovitus kavalat mõistujutul ajada. Tema on peaministri meeskonnas kõige olulisem isik. Tema käest jooksevad läbi kõik paberid, temale kantakse ette kõigest, mis võiks olla tähtis. Tema teab vast isegi rohkem kui peaminister. Kuulub EÜSi.
Peaministri pressibüroo juht Kaarel Tarand on tiirelnud igasuguste asutuste ümber, üksvahe oli ta Luubis täiskohaga ajakirjanik. Paraku on noor Tarand ütlemisega, mida teistel sageli siluda ja selgitada tuleb. Eelistab jõulisi väljendeid ja jõulise peaministri imagot. Tema oli see mees, kes tahtis kogu peaministri päevakava internetis nähtavaks teha. Oleks teinudki, kui olnuks vaid tema voli. Tema võis soovitada kõik ausalt ara rääkida, aga sama hästi võis ka soovitada kõike eitada! Pole olnud! Peaasi, et sõnum oleks jõuline. Kuulub EÜSi.
Priit Põiklik tuli Toompeale Eesti Raadiost läbi keskhaigekassa. Ajakirjanikuna polnud ta kuigi särav. Pigem selline puhta naeratusega sile poiss, keda hea esindusfunktsioonis käsutada. Toompeal on tema teha puhtpraktiline asjaajamine, millal kes jutule saab jne, lisaks pressikonverentsid. Loomult on Põiklik alalhoidlik. Pressiga suheldes eelistab kombinatsioone, tilgutades infot alguses mõnda infoagentuuri, et jutuks paremat pinda ette valmistada. Tema võiks Laarile anda nõu mitte toru võtta, kui ajakirjanik helistab, ja sekretäril öelda, et “ülemusel on koosolek”.
Isamaaliidu aktivist Sirje Kiin on ürgne Isamaa inimene. Mõned mõtlevad, et tema ongi Isamaa. Võim paneb ta silmad särama. Sõna “koalitsioon” väljaütlemine võtab tal vaid kümnendiku sekundist. Tema teab, et džinni ei saa pudelis hoida. Tema andis ilmselt nõu esineda puhtsüdamliku patukahetsusega. Ent arvata on, et kuna ta on neil päevil Eestist ara ja tegi seda telefoni teel, ei võtnud poisid teda kuulda.
Isamaaliidu peasekretär Andres Ammas on suur ja lihtne eesti mees, kes valutab südant tuleviku pärast ja tahab parimat Ammas on Laari sõber ja kambajõmm. Just tema hoiab Laari kursis Isamaas toimuvaga ja annab nõu sisepoliitilistes küsimustes. Ammas teab ja arvab, et võimust peab kinni hoidma, sest teised on veelgi hullemad. Just

tema on avalikult öelnud, et inetu lugu küll, aga tagasiastumiseks põhjust ei ole. Pea vastu, võiks kõlada tema nõuanne.
Peaministri sisekaitse- ja julgeolekunõunik Jaan Tross saadab peaministrit olulisematel üritustel ja väljasõitudel, kuid eelistab jääda märkamatuks ning ennast koos peaministriga ühele pildile ei säri. Oma ülilühikese siilisoengu ja jässaka keha poolest jätab ta pigem turvamehe mulje, kes mängu eemalt kontrollib. Külma närviga mees, kes juhatab vägesid siis, kui riik kriisidesse või katastroofidesse satub.
Tross võis soovitada: “Ole mees ja tunnista üles, aga ara hakka tuhka pähe raputama, asi ei vääri seda.”

3. märts 2001
PROOVIKS ENESEKRIITILISEMALT, HÄRRA AMMAS?
Sven Mikser, Keskerakond

Isamaaliidu peasekretäri Andres Ammase ajavahemikus 15.-20. veebruar seitsmes maakonnalehes avaldatud ühesuguse sisu ja vormiga Keskerakonda materdav kirjatükk eeldab ilmselt teatavasti selgitust ka nuheldavate poolt.
Ammas teab, et parim kaitse on rünnak ja nii puudutab ta vaid riivamisi oma erakonda ja sealtkaudu kogu valitsusliitu vaevavat pumppüssiskandaali ning peaminister Laari vääritut käitumist. Elegantse ajakirjandusliku piruetiga pisendab Ammas valitsusjuhi laskeharjutuse pea olematuks ning naelutab häbiposti hoopis skandaali “tõelise” põhjuse – Keskerakonna kasinad välissuhted.
Härra peasekretär valab krokodillipisaraid selle pärast, et opositsiooniline Keskerakond võib välissaadikute silmis naeruväärsena paista, paraku kumab kujutisest piisava selgusega läbi see, mille pärast valitsuspartei tippametnik tegelikult südant valutab: naeruväärsena paistab nii sise- kui ka valis vaatlejaile hoopis mees, kellele Eesti vabariigi valitsust juhtides on võõrad nii väärikus, au kui ka ausus.
Isamaa vajab enesepuhastust
Silmakirjalikkuse musternäide on Ammase jutte sellest, et “mõistliku osaga” opositsioonist teeks ka Isamaaliit meelsasti koostööd. Selles väites on ehk tõeteragi, kuid isamaalaste jaoks on valusam osa tõest see, et opositsioonile on vastuvõetamatu igasugune koostöö erakonnaga, mida juhib pumppüssikangelane Mart Laar. Seega peab eelkõige Isamaaliit ise otsustama, kas suudab sisemiselt puhastuda. Kui seda ei suudeta, siis muutub ka isamaaliitlaste partnerite – Reformierakonna ja Mõõdukate – jaoks lähiajal koostöö ebamugavaks.

Praeguse valitsusliidu kooshoidmine eeldab, et käitutakse vastavalt koalitsioonileppele, mis sätestab, et peaministri kõht kuulub Isamaaliidule. Kas Isamaaliidul pärast Mart Laari lahkumist sellele köhale sobivat persooni pakkuda on, seda teavad nad ise kõige täpsemalt. Eemalt vaadates tundub, et eetilistest väärtustest hoolivad ja vastutustundlikud poliitikud ei ole selles parteis veel päriselt otsas. Selliste hulka kuulub ilmselt ka Jüri Luik, praegune kaitseminister.
Õige hetk lahkumiseks
Pumppüssiskandaal kui põhjus valitsusremondiks annaks võimaluse korrastada möödalaskmisi ka teistes sisulistes vajakajäämistes. Peaministri soov toolist kümne küünega kinni hoida on arusaadav, kuid enesesäilitusinstinkt peaks sundima valitsusjuhi nõuandjaid veenma Laari köhast õigel ajal loobuma.
Kui seda ei tehta, on tulemused ilmselt fataalsed nii Laari enda edasisele poliitikukarjäärile, kui ka tema erakonnale. Kurb on, et adekvaatse reaktsiooni puudumine sellistele juhtumitele seab kahtluse alla kogu riigivõimu tõsiseltvõetavuse ning kahandab inimeste usku igasugusesse poliitikasse. Soov enda langemisega kogu maja kokku kukutada ei sobi kindlasti riigimehelikkusega kokku.
Isamaaliidu peasekretäri mure Keskerakonna ja selle liidrite puuduste pärast on seega küll liigutav, kuid mitte veenev. Millegi pärast meenub vanasõna pinnust võõras ja palgist oma silmas.