Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

7. veebruar 2001
KESKNÄDAL

MART LAAR: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” Allan Alaküla
Mart Laari kahepäevane visiit Võrumaale 1999. aasta mais on võro-kestele meelde jäänud eelkõige lubadusega ehitada Vällamäele riigi rahaga 90-meetrine suusahüppemägi. “Suusakeskus tuleb siia teha ja tunduvalt kallimalt kui te ehk taotlete”, lubas Laar 14. mai, s.o. reede hommikul Võrumaa vallajuhtidele. Hüppemäge mõistagi ei tulnud ja kohalikel vallameestel on enestelgi piinlik meenutada kui tõsiselt Laari tookord võeti.
Tegelikult oli Laari lai jutt Võrumaa Teatajas ainult killuke tegudest, mida teist kuud peaminister Võrumaal siis tegelikult korda saatis. Meenutame neljapäeva, 13. maid 1999.

Ametlik eelmäng
Laar kohtus hommikul Võrus maavanema Robert Lepiksoniga. Räägiti haldusreformist ja taliturismi toetamisest. Pärast kohtumist maavanemaga läks Laar Kuperjanovi pataljoni, kus autasustas kuut vabadusvõitlejat teenetemärkide ja -ristiga ning tutvus kohapeal valmistatud relvadega – Soome vintpüssi baasil Eestis valmistatud snaiperpüssi ja automaadi otsa keeratava käsigranaadiheitjaga. Pataljoni ülem Peeter Hoppe tutvustas Laarile ka väeosa elu-olu ning samas arutati pataljoni pooleliolevate hoonete ehitamise jätkamise võimalust.
Pärastlõunal oli Laar Võru linnavalitsuses. Õhtul oli Laaril pressiteate järgi programmis kaitseväe lahingkool Meegomäel ja kohtumine Isamaaliidu Võru piirkonna juhatusega. Meegomäel on lipnik Laar teatavasti läbinud reservohvitseride kursused.
Peaministrit saatsid õhtusel üritusel luurekoordinaator Kross, julgeolekunõunik Tross, Võrumaa isamaalane Riigikogus Kaver, maa-
vanem Lepikson, kohalike isamaalaste juht Munski ja hulk väiksemaid vendi. Naps ja sakumm toodi Tallinnast, lahingkooli mehed valmistasid aga ette väliööbimist Nursi sõjaväebaasis, et laigulistesse rõivastatud reservohvitserid võiks lõõgastuda raskest poliitikutööst.
Pumppüssid, viin ja värske õhk
Poliitilises seltskonnas oli kellelgi kaasas postkaardi suurune Edgar Savisaare märtsis lõppenud valimiskampaania portreega trükis. Lahingkooli ohvitseride käest (üksuse ülem oli siis kapten Raivo Tamm, 1999. augustist on ülemaks leitnant Tarmo Lääniste) sai uljas poliitikute seltskond pumppüssid, et valimistel võitnud Savisaare pildi peal oma komplekse lahendada. Kutselised sõjaväelased ise siiski laskmises ei osalenud.
Esilaskur oli Laar, kes pärast üht juhuslikku tabamust (lipnik Laari ebakindlast käest noortemessil on ajakirjanduses juttu olnud) ütles: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”. Laskmises mitte osalenud sõjaväelased märkasid, et peaministri kaaskonna laskmistulemused paranesid seepeale märgatavalt.

Pressiteenistus vältis teemat
Lõkke ümber oli Laar erakordselt lahkes tujus – mõnele lubas järgmisel hommikul sularaha, teise mure pidi lahenduse saama Laari limiidita krediitkaardist (luurekoordinaator Krossile heitis Laar teatavasti ette just ameti-krediitkaardi suvakasutust). Pärast sellist õhtut sportliku sõjamängu, viina ja värske õhuga polegi nii väga imestada, et peaminister lubas võrekestele suuremat hüppemäge kui need eales on osanud unistada.
1999. aasta 17. mail oli BNS sunnitud nentima, et peaministri pressiteenistus piirdus Laari Lõuna-Eesti visiidi kajastamisel tema repliikidega kaurüst loodusest ning vältis rahaeralduse teemat. Meegomäel toimunud riituse kohta presidendi abil opositsiooni surutud suurima partei juhi pildiga ei osanud BNS toona mõistagi küsida…

Mälu veab alt
Imelikul kombel on tunamulluse episoodi sootuks unustanud Jüri Kaver. Esimese hooga ei mäleta ta sellest käigust midagi. Siis tuleb talle õhtust meelde mitu detaili ,”aga kui selline laskmine oleks toimunud mäletaksin seda kindlasti”, kinnitab Kaver telefonitsi kategooriliselt.
Eerik-Niiles Krossile möödunud esmaspäeva hommikul helistades on ta sekretäri sõnul just läinud presidendi juurde lühikesele nõupidamisele, paari tunni pärast helistab pressiesindaja siiski tagasi teatega, et Kross pole nädala jooksul kättesaadav. Kuigi Krossil tundub mäletamiseks põhjust olevat.
Ainult Robert Lepikson oli kättesaadav, kes möönis, et jah, oli ja lasi isegi ja peab intsidenti kahetsusväärseks. “Kui poleks lasknud, poleks põhjust ehk ka hüppemäest rääkida”, ei taha aga ka Lepikson vana lugu eriti meenutada.

LAAR El VABANDA MILLEGI EEST
Edgar Savisaar, märklaud, Keskerakonna esimees

Esialgu panin imeks kui Mart Laar Meegomäe laskeharjutuste kohta TV3 küsimustele vastates puterdama hakkas ja siis ikka enesest selle ei-sõna välja pressis. Tema ei olevat teinud midagi.
Valetamisega vahelejäämise oht on ju suur. Teeme lihtsa arvutuse. Laskmise juures oli paarkümmend inimest. Sündmusest on möödunud ligi kaks aastat. Selle aja jooksul on iga osavõtja toda magusat informatsiooni edasi rääkinud veel kümmekonnale sõbrale ja tuttavale. Polnud see ju mingi riigisaladus, mida varjama peaks, vaid õige pikantne lugu! Ring on nüüdseks läinud liiga laiaks, et loota Meegomäel toimunut lõplikult kinni mätsida.
Laar puu otsas, kui pauk käis
Tegelikult, ega Laaril muud võimalust olnudki, kui varjata ja valetada. Eestis võib ju teha näo, et Savisaare (vabandust, esialgu veel tema pildi) pihta tulistada on õige ja hää. Ning mõned poliitilised imbetsillid ehk usuvadki seda. Või vähemalt koogutavad igaks juhuks peaministrile kaasa.
Aga Laar peab aeg-ajalt ka Eestist välja, Euroopasse ja USAsse sõitma. Sealne avalik arvamus suhtub niisugustesse “vallatustesse” hoopis karmimalt. Nii karmilt, et mõni riik ei pruugi enam sisse-sõiduviisatki anda. Sest kuidas ikkagi suhtuda peaministrisse, kes elab oma komplekse välja opositsiooni liidri pildi pihta tuld andes?
Millele Laar loodab?
Esiteks muidugi truule õukonnaajakirjandusele. Panete tähele, et Reformierakonna propagandaleht Postimees praktiliselt väldib seda teemat, Eesti Päevaleht on aga püüdnud kõike naljaks pöörata ja korraldab asja kinnimätsimiseks omaenda laskeharjutus!.
Teiseks loodab Laar oma truudele koalitsioonipartneritele – Mõõdukatele ja Reformierakonnale. Mäletan, kui kõrged olid nende moraali-standardid 1995. aasta sügisel – nüüd näeme hoopis teistsugust eetilist palet. Minu vanad võitluskaaslased Rahvarinde päevilt – Lauristin, Tarand, Kallas – on esialgu küll suu vett täis võtnud, aga küll Laar ka neilt lõpuks mõned lohutussõnad välja pigistab. Sest võimu on ju vaja hoida.
Kolmandaks loodab Laar muidugi Merile. Ma ei tea veel, kui tõsiselt tuleb võtta Meri käsku kaitseväe juhatajale asja uurida. Kui seda tehakse ausalt ja midagi varjamata, siis pean oma arvamust Merist tõepoolest revideerima. Esialgu aga oletan, et Merile on vaja midagi, mille abil süüdimatut peaministrit isiklikult lõa otsas hoida. On ju viimane tõepoolest liiga isepäiseks muutunud.
Lõpuks ja kõige enam loodab Laar inimeste hirmule. Olid ju Meego-mäele kogunenud mehed ikkagi tema sõltlased. Sellepärast nad talle kaasa naersid ja kaasa lasksidki. Peaministri lähikonnas on suur hirm ara teenida “peremehe” pahameel. Võib-olla isegi kaotada töökoht. Või ise sattuda õiguskaitseorganite tähelepanu alla…
Mis tehtud, mis teoksil?
Nagu näete, Mart Laaril lootust siiski on. Peaasi on pidada kinni kord valitud liinist. Lepikson tunnistab. Aga Laar vastab, et tema ei mäleta. Tuleb mõni aus ohvitser ja tunnistab taas. Laar ütleb jälle, et temal ei ole meeles. Kinnitab toimunut mõni turvamees. Laar jääb ikka oma juurde. Ning õukonnalehed raiuvad kui rauda, et midagi pole tõestatud, midagi pole selge. Teisisõnu, kui oodatakse Laari puhtsüdamlikku ülestunnistust, siis seda ei tule. Laar on ainus EV peaminister, kes oma ametist umbusaldus-avalduse läbi lahkuma on sunnitud. Ta on ka ainus Tallinna linnavolikogu esimees, kes umbusaldusega on kukkunud. Teist teed tema jaoks ei ole. Tema ei tunnista kunagi üles.
Niisugust käitumist oskavad kõige adekvaatsemalt hinnata pigem lapsepsühholoogid kui poliitikud.
Vabandamisest
Lisan mõned sõnad Laari nn. vabandamisest. Kui BNSi ja ETA sellekohaseid sõnumeid tähelepanelikult lugeda, siis ei vabanda Laar seal tegelikult millegi eest. Ta ainult käsutab sõna “vabandan” ja võtab sündmuse formaalselt omaks, aga ütleb, et tema ei mäleta, “kas keegi seda ka tulistas või pihta sai”. Kui algul Laar lihtsalt valetas ja varjas, siis nüüd on ta võtnud uue taktika – ajada kõik Lepiksoni kaela.
Kujundatakse arvamust, nagu oleks Lepikson ainsana Savisaare pildi pihta põmmutanud, aga Laar ja kogu tema lähikond samal ajal tirisid maavanemat kogu jõust tagasi ja püüdsid tal püssi käest kiskuda. Selle kohta võib ainult öelda, et lapsejutt jätkub…
Peaminister aga tahab jääda endiselt õilsaks meheks, kes püüab kaitsta Eesti kaitseväge, mida üritatavat mustata. Kas ei mustanud aga Laar ise Eesti kaitseväe (ja mitte ainult kaitseväe) mainet oma käitumisega Meegomäel?

KES SITTUSID SAVISAARE PILDI TÄIS?
Tarmo Vahter

Miks lõppes lindiskandaal 1995. aastal Edgar Savisaarele valitsusest väljaviskamisega?
Savisaar vastaks, et langes vandenõu ohvriks. Selles osalesid suurärimehed ja president Lennart Meri.
Mart Laar vastaks, et Savisaar lindistas oma vestlusi teiste poliitikutega. Riigimees ei tohi nii teha.
Hans H. Luik vastaks, et ajakirjanike usin töö paljastas Savisaare katsed jama kinni mätsida. See viis valitsuse väljavahetamiseni.
Õigus on kõigil. Kuid on veel üks põhjus, millest pole tänaseni
räägitud.
Savisaare hävitas ennekõike vale käitumine avalikkuse ees, moodsa
sõnaga PR-poliitika.
Tõe rääkimise asemel hakkas Savisaar vassima. Korraldas siseministeeriumis öiseid hädaistungeid. Avaldas survet politseile. Sõitis seletamatul põhjusel Peterburi. Ja käis salaja peaminister Tiit Vähi juures Londonis abi mangumas.
Oletame aga, et Savisaar oleks teatanud kõhe skandaali alguses: “Lindistasin jah! Soovite neid linte kuulata? Palun väga!”
Mis oleks juhtunud siis?
Nagu hiljem selgus, ei olnud lintidel midagi salajast ega isegi kompromiteerivat. Lihtsalt leidis kõnnitust, et eesti poliitikud käsutasid omavahel samasugust sõnavara nagu külamehed saunas. Aga maalt nad ju pärit ongi!
Tõenäoliselt oleks Vähi ja Savisaare liit sel juhul püsima jäänud. Muidugi oleks valitsus lagunenud mõne aja pärast ikkagi koost. Aga tüli põhjuseks oleks olnud siis juba erastamistehingud ja suur raha.
Miks ei rääkinud Savisaar kõhe tõtt?

Esiteks ülbus. Savisaare esimesi tegusid valitsuses oli lasta kinnitada oma autole 007 numbrimärk. Siseminister uskus, et ta on Eesti James Bond.
Teiseks peataolek. Savisaar palkas siseministeeriumi mitu nõunikku, kes pidid hoolitsema tema maine eest. Ükski neist ei osanud anda head nõu. Või kui andiski, siis ei võtnud Savisaar seda kuulda.
Kolmandaks hirm. Savisaar ei teadnud, mida suudavad kaitsepolitsei ja ajakirjandus välja nuhkida.
Täna käib Savisaare jälgedes peaminister Mart Laar.
Hämamise asemel oleks tulnud kõhe öelda: “Tulistasin jah Savisaare pilti. Kas pole mõnus nali?”
Seejärel kiire kõne Kadriorgu: “Ma võtsin kogu vastutuse enda peale. See vahejuhtum ei takista kuidagi Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga.” Ei mingit presidendi käivitatud eriuurimist.
Laaril oli haruldane võimalus luua endale jõulise mehe imago. Rahvas oleks tast aru saanud.
Miks käitus Laar valesti?
Ülbus.
Peataolek.
Hirm.
Võibolla Meegomäel ei tulistatudki Savisaare pildi pihta.
Võibolla hoopis situti.

13. märts 2001
PILDISKANDAALI ARUANNE
Kaitseväe juhataja ettekanne presidendile

Teenistusliku järelevalve menetluse eesmärk oli kontrollida: 1. kas 7. veebruari ajalehes Kesknädal ja 8. veebruari Eesti Päevalehes avaldatud informatsioon vastab tõele; 2. kas kaitseväelaste käitumine väidetava intsidendi ajal vastas kehtivatele õigusaktidele.
Teenistuslik järelevalve tuvastas järgmist:
13. mail 1999 käis peaminister koos saatjaskonnaga Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonis ja kaitseväe lahingukoolis. Nursipalu harjutusväljakul käik ja laskeharjutuste läbiviimine oli kaitseväe lahingukooli ülema kapten Tammega suuliselt kooskõlastatud ning laskeharjutused olid korra kohaselt ette valmistatud. Peaministri ja tema saatjaskonna osavõtt sellest vastas kehtivale korrale.
Enne külaliste lahkumist Nursipalule viis lahingukool harjutusväljale järgmised relvad: kuus kaitseväe lahingukoolile kuuluvat automaatrelva GALIL AR; üks kaitseväe lahingukoolile kuuluv kuulipilduja MG3; üks Kuperjanovi üksik-jalaväepataljonile kuuluv granaadipüss Havai.
Päike loojus 13. mail kell 20.30. Laskeharjutused lõppesid umbes kell 21. Teenistuslik järelevalve tuvastas, et laskeharjutused viidi läbi vastavuses kehtivale ohutustehnika eeskirjale. Mingeid kõrvalekaldeid või erakorralisi sündmusi ei täheldatud.
Lahingukoolis viibimise ajal näitas kapten Tamm külalistele talle kuuluvat 12kaliibrilist Mossberg Military pumppüssi ning tundis huvi, kas keegi soovib pumppüssiga tutvuda. Saanud jaatava vastuse, võttis kapten Tamm relva Nursipalule kaasa. Sileraudsed pumppüssid kaitseväe relvastusse ei kuulu.

Pärast kaitseväe lahingukooli laskeharjutuste lõppemist, niisiis pärast kella 21, algas pumppüssi esitlus. Pumppüssi esitlus ei olnud korraldatud kaitseväelaste teenistuskohustuste raames. Selle läbiviimine oli osalejate eraalgatus. Enne demonstratsioonlaskmisi selgitas kapten Tamm ohutustehnikanõudeid.
Pumppüssist tulistati 20-25 meetri distantsilt. Tulistati 8 mm kartetšidega. Kuna käsutusel oli üks relv, lasti kordamööda. Laskmisel osalesid peaminister M. Laar, E.-N. Kross, J. Tross ja R. Lepikson. Kaitseväelased laskmises ei osalenud.
Pärast esimest laskude vooru, kus käsutati ara umbes kümme padrunit, siirdusid kõik laskmisest osavõtnud märklaudade juurde tulemusi vaatama.
Märklaudade juures võttis väidetavalt R. Lepikson taskust Riigikogu liikme E. Savisaare pildiga kutse ning kinnitas selle kleepribaga märklaua külge. Seejärel tulistati teine laskude voor, sealhulgas ka Riigikogu liikme E. Savisaare pildiga kutse suunas. Laskis 4-5 isikut ning moona jäi järele umbes 10 padrunit. Iga laskja tulistas 2-3 lasku. Pärast teise vooru tulistamise lõpetamist mindi taas märklaudade juurde tulemusi vaatama. R. Lepikson võttis märklaualt kutse ja pani oma taskusse.
Kaitseväelastest viibis laskmiskohast 20-25 meetrit eemal kapten Tamm, kes tulistamisel ei osalenud. Nii kaitseväe laskeharjutused kui ka pumppüssist tulistamine olid läbi viidud vastavuses kehtivale ohutustehnika eeskirjale. Alkoholi laskeharjutuste eel või ajal ei tarvitatud.
Kapten Tamm kandis kutse suunas tulistamisest suuliselt ette garnisoni ülema ülesandeid täitvale kapten Hoppele, kes esitas suulise ettekande kaitsejõudude peastaabi ülemale kindralmajor Laaneotsale, kes käsitletaval ajavahemikul oli kaitseväe juhataja kohustes. Vabariigi valitsuse 14. detsembri 1998. a. määrusega nr. 273 kinnita-tud “Kaitseväe sisemäärustiku” punkti 112 alapunkti 2 järgi peab pataljoniülem ehk antud juhul kaitseväe lahingukooli ülem kapten Tamm igast erakorralisest vahejuhtumist ette kandma kõrgemalseisvale ülemale. Kindralmajor Laaneots võttis ettekande teadmiseks.

Teenistuslik järelevalve tuvastas järgmist:
1. Nursipalu õppeväljakul viidi 13. mail 1999 ajavahemikus 19.50 kuni 21 läbi korra kohaselt ettevalmistatud laskeharjutused. Laskeharjutused viidi läbi vastavuses ohutustehnika eeskirjale ja nõuetele. Mingeid kõrvalekaldeid või erakorralisi sündmusi ei täheldatud.
2. Samal õhtupoolikul pärast lahingukooli laskeharjutuste lõppu ajavahemikus 21 kuni 21.30 toimus Nursipalu õppeväljaku lasketiirus laskmine pumppüssist, mis ei kuulu kaitseväe relvastuse hulka. Tegemist oli omaalgatusliku laskeharjutusega.
3. Punktis 2 nimetatud laskmises ei osalenud ükski kaitseväelane.
4. Antud küsimuses pole alust algatada kaitseväelaste vastu distsiplinaarmenetlust ja selle raames teenistuslikku juurdlust.
Tarmo Kõuts, kontradmiral Kaitseväe juhataja
Lisa: Nursipalu Laskevälja õiguslik seisund maikuus 1999
Nursipalu harjutusväli ei olnud aastal 1999 ega ole ka aastal 2001 kinnine või valvatav territoorium. Tsiviilisikute vübimine Nursipalu harjutusväljal ja tsiviilisikute laskeharjutused ei ole määruste ega eeskirjadega keelatud. Kogu aruannet saab lugeda Interneti-aadressil www.mil.ee