Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

7. veebruar 2001
KESKNÄDAL

MART LAAR: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!” Allan Alaküla
Mart Laari kahepäevane visiit Võrumaale 1999. aasta mais on võro-kestele meelde jäänud eelkõige lubadusega ehitada Vällamäele riigi rahaga 90-meetrine suusahüppemägi. “Suusakeskus tuleb siia teha ja tunduvalt kallimalt kui te ehk taotlete”, lubas Laar 14. mai, s.o. reede hommikul Võrumaa vallajuhtidele. Hüppemäge mõistagi ei tulnud ja kohalikel vallameestel on enestelgi piinlik meenutada kui tõsiselt Laari tookord võeti.
Tegelikult oli Laari lai jutt Võrumaa Teatajas ainult killuke tegudest, mida teist kuud peaminister Võrumaal siis tegelikult korda saatis. Meenutame neljapäeva, 13. maid 1999.

Ametlik eelmäng
Laar kohtus hommikul Võrus maavanema Robert Lepiksoniga. Räägiti haldusreformist ja taliturismi toetamisest. Pärast kohtumist maavanemaga läks Laar Kuperjanovi pataljoni, kus autasustas kuut vabadusvõitlejat teenetemärkide ja -ristiga ning tutvus kohapeal valmistatud relvadega – Soome vintpüssi baasil Eestis valmistatud snaiperpüssi ja automaadi otsa keeratava käsigranaadiheitjaga. Pataljoni ülem Peeter Hoppe tutvustas Laarile ka väeosa elu-olu ning samas arutati pataljoni pooleliolevate hoonete ehitamise jätkamise võimalust.
Pärastlõunal oli Laar Võru linnavalitsuses. Õhtul oli Laaril pressiteate järgi programmis kaitseväe lahingkool Meegomäel ja kohtumine Isamaaliidu Võru piirkonna juhatusega. Meegomäel on lipnik Laar teatavasti läbinud reservohvitseride kursused.
Peaministrit saatsid õhtusel üritusel luurekoordinaator Kross, julgeolekunõunik Tross, Võrumaa isamaalane Riigikogus Kaver, maa-
vanem Lepikson, kohalike isamaalaste juht Munski ja hulk väiksemaid vendi. Naps ja sakumm toodi Tallinnast, lahingkooli mehed valmistasid aga ette väliööbimist Nursi sõjaväebaasis, et laigulistesse rõivastatud reservohvitserid võiks lõõgastuda raskest poliitikutööst.
Pumppüssid, viin ja värske õhk
Poliitilises seltskonnas oli kellelgi kaasas postkaardi suurune Edgar Savisaare märtsis lõppenud valimiskampaania portreega trükis. Lahingkooli ohvitseride käest (üksuse ülem oli siis kapten Raivo Tamm, 1999. augustist on ülemaks leitnant Tarmo Lääniste) sai uljas poliitikute seltskond pumppüssid, et valimistel võitnud Savisaare pildi peal oma komplekse lahendada. Kutselised sõjaväelased ise siiski laskmises ei osalenud.
Esilaskur oli Laar, kes pärast üht juhuslikku tabamust (lipnik Laari ebakindlast käest noortemessil on ajakirjanduses juttu olnud) ütles: “Kes pihta ei saa, on Savisaare sõber!”. Laskmises mitte osalenud sõjaväelased märkasid, et peaministri kaaskonna laskmistulemused paranesid seepeale märgatavalt.

Pressiteenistus vältis teemat
Lõkke ümber oli Laar erakordselt lahkes tujus – mõnele lubas järgmisel hommikul sularaha, teise mure pidi lahenduse saama Laari limiidita krediitkaardist (luurekoordinaator Krossile heitis Laar teatavasti ette just ameti-krediitkaardi suvakasutust). Pärast sellist õhtut sportliku sõjamängu, viina ja värske õhuga polegi nii väga imestada, et peaminister lubas võrekestele suuremat hüppemäge kui need eales on osanud unistada.
1999. aasta 17. mail oli BNS sunnitud nentima, et peaministri pressiteenistus piirdus Laari Lõuna-Eesti visiidi kajastamisel tema repliikidega kaurüst loodusest ning vältis rahaeralduse teemat. Meegomäel toimunud riituse kohta presidendi abil opositsiooni surutud suurima partei juhi pildiga ei osanud BNS toona mõistagi küsida…

Mälu veab alt
Imelikul kombel on tunamulluse episoodi sootuks unustanud Jüri Kaver. Esimese hooga ei mäleta ta sellest käigust midagi. Siis tuleb talle õhtust meelde mitu detaili ,”aga kui selline laskmine oleks toimunud mäletaksin seda kindlasti”, kinnitab Kaver telefonitsi kategooriliselt.
Eerik-Niiles Krossile möödunud esmaspäeva hommikul helistades on ta sekretäri sõnul just läinud presidendi juurde lühikesele nõupidamisele, paari tunni pärast helistab pressiesindaja siiski tagasi teatega, et Kross pole nädala jooksul kättesaadav. Kuigi Krossil tundub mäletamiseks põhjust olevat.
Ainult Robert Lepikson oli kättesaadav, kes möönis, et jah, oli ja lasi isegi ja peab intsidenti kahetsusväärseks. “Kui poleks lasknud, poleks põhjust ehk ka hüppemäest rääkida”, ei taha aga ka Lepikson vana lugu eriti meenutada.

LAAR RABAS VALEGA
Georg Pelisaar, Riigikogu liige (Keskerakond)

Peaministri kogelev esinemine eelmise kolmapäeva TV 3 uudistes oli masendav mitte üksnes poliitikutele, vaid ilmselt ka kõigile televaatajatele. Pärast seda saadet oli isegi kõige tulihingelisematele Laari toetajatele selge: mees valetab.
Peaministri vastused rabasid ka koalitsioonikaaslasi, seda tunnistab tekkinud segadus Isamaaliidu juhtide käitumises. Samuti oli paanikas selles sündmuses osalenud Laari lemmiklaps, Riigikogu liige Jüri Kaver, kes punastades andis vastukäivaid seletusi.
Esimene reaktsioon avalikuks tulnud faktidele oli, et tegemist on propagandalehe fantaasiate ning “täieliku jamaga”. Paraku järgnesid BNSi ning ETA pressiavaldused, kus Robert Lepikson täiendas Kesknädala artiklit detailidega.

Enam polnud pääsu, kuigi peaministri kaaskonna vassimised jätkusid. Süüdistades Kesknädalat ja Allan Alaküla milles iganes, pole ometi keegi suutnud artikli põhisõnumit ümber lükata. Võiks küsida, miks alles nüüd ja miks just Kesknädalas.
Nagu kuulsime nädalavahetuse raadiosaadetest ja lugesime Võrumaa Teatajast, olid ajakirjanikud sellest faktist juba ammu teadlikud. Paraku puudus kas tahe uurida või ei leitud usaldusväärset tunnistajat. Ka nüüd tahtsid juhtivad päevalehed ja osa telekanaleid teemat algselt vältida. Hiljem on otsitud vigu pigem Alakülas, Lepiksonis või koguni Savisaares.
Selge see, et Isamaaliidu liidrid eesotsas Andres Ammasega jäid skandaali õigustamisel abituks. Võib arvata, et peaministri poolt ei jagatud neile ka piisavat infot tegelikult toimunust. Skandaali hoogustudes toodi välja “kõrgema ülemjuhataja” reserv – Jüri Mõis ja Meelis Lao.
Neid esitleti oma süüdistustes Lepiksoni vastu usaldusväärsete tunnistajatena, kes toovad lõpliku õiguse Stenbocki majja ja sealt rahvani. Eks Mõisal ja Laol on palju ühiseid põhjusi, mille eest Laari tänada ja kaitsta. Olemata eriline Lepiksoni toetaja, on minul ometigi raske uskuda, et endine Võru maavanem peale Laari hüppemäe-luu-lusid veel midagi välja pressida lootis. Liiatigi, miks Mõis ja Lao väidetavatest väljapressimistest varem ei rääkinud?
Pigem on Lepiksoni juudaks tembeldamine ja talle muude pattude juurdepookimine mõeldud teistele võimalikele tunnistajatele hoiatuseks.
Usun aga, et karavan liigub ja julgeid mehi jäi Võrumaale ka pärast Lepiksoni lahkumist. Asi peab ikka väga kehv olema, kui juba rahva seas nii madala mainega mehed nagu Jüri Mõis ja Meelis Lao appi kutsuti.
Inimeste mälu on kahjuks üsna lühike. Praegune skandaal pole sugugi esimene, kus Mart Laar on valelt tabatud. Meenutagem.
• 12. veebruar 1993. Mart Laar kinnitas Riigikogus, et valitsus polevat andnud luba Vene sõjaväelaste Eestisse toomiseks. Samal
päeval aga teatas piirivalve, et jaanuaris toodi valitsuse ametliku loaga Eestisse 164 Vene sõjaväelast.
• 22. september 1993. Riigikogu opositsioon teatas, et Laar valetas, kui väitis 13. septembril, et Iisraeli relvaostuks pole laenu võetud. Tegelikult saadi laen Põhja-Eesti Pangalt. Vale oli Laari hilisemgi väide, et laenu võeti 49 miljonit dollarit. Tegelik summa oli 59 miljonit dollarit.
• 8. veebruar 1994. Jälle valetas Laar TAASi relvasaadetise kohta. Saabus 50 roostes ja vana Vene õhutõrjekahurit. Peaminister aga rääkis parlamendile, et avastati vaid mõni nõudele mittevastav padrunipartii.
• 23. august 1994. Peaminister Mart Laar valetas Vene rublade kohta, väites, et rahvalt kokku kogutud rublad on Eesti Panga hoidlast viidud valitsuse varahoidlasse. Tegelikult sellist varakambrit pole olemas ja juba 1992. aasta detsembris oli Laari valitsusel sõlmitud vahendajatega kokkulepe rublade müügiks.
Kui eelmiste valede ja vassimistega on meie praegusel peaministril läinud võrdlemisi libedalt, siis hetkel on Mart Laar oma valedega tõeliselt rabas.
Ainsana peaministritoolilt umbusaldusega lahkununa võiks nüüd olla Mart Laaril küll niipalju oidu, et ise oma ametikohalt lahkuda. Ka Laari valimispiirkonna ajaleht Sakala väljendas möödunud laupäeval sama mõtet.
Aasta lõpul korraldatud arvamusküsitlus tõi esile rekordiliselt madala toetuse valitsusele.
Küllap juba siis tundsid Reformierakond ja Mõõdukad, et niisugune valitsemine koos isamaalastega võib neile saatuslikuks saada. Laari märklauaskandaal pole midagi muud kui järjekordne näide poliitilise vihkamise teadlikust õhutamisest. Kriminaalkoodeksi § 72 näeb sellise süüteo eest ette vabaduskaotuse kuni ühe aastani. Ei tahaks, et Laari mõtlematud lapsemängud lõhestaksid ühiskonna ja laibastaksid Eesti poliitikamaastikul kindlasti vajalikud kolmikliitu kuuluvad erakonnad.