Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

* Meelis Lao – sidemees poliitikute ja kriminaalse maailma vahel.

MEELIS LAO: LEPIKSON ŠANTAŽEERIS LAARI
Kalle Muuli

Arimees Meelis Lao tunnistas eile Postimehele, et endine Võru maavanem Robert Lepikson tegi tema vahendusel pool aastat tagasi peaminister Mart Laarile ettepaneku vahetada pildiskandaal Lepiksonile soodsa valitsuse otsuse vastu.
Lepikson soovis osta Paldiskis maad, mida tahtsid endale ka Tallinna Sadam ning metalliärimehed Toomas Truuvert ja Indrek Kasela. Lao rääkis eile Postimehele, et kuna ta tundis hästi Truuverti ja Kaselat, aga ka Isamaaliitu kuuluvat Jüri Mõisa, siis tuli Lepikson temaga arutama, kuidas tüli ara klaarida.
“Lepikson tahtis, et Laar mõjutaks Tallinna Sadamat ja valitsust,” ütles Lao, “vastasel korral lubas Lepikson Laarile Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamisega vee peale tõmmata.”
Lao väitel andis ta Lepiksoni ähvarduse edasi Tallinna linnapeale Jüri Mõisale, kes omakorda edastas selle peaministri büroo juhatajale Matti Maasikale.
“Sealt tuli vastus, et Lepikson on ilmselt peast segi läinud,” meenutas Lao.
Tallinna linnapea Jüri Mõis kinnitas eile Postimehele Meelis Lao sõnu. “Oli jah selline lugu,” lausus Mõis. “Lepikson tahtis, et Tallinna Sadam ei pretendeeriks vaidlusalusele maale. Lepikson taotles Laarilt Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamisega ähvardades otsust, mis kahjustaks Tallinna Sadama huve.”
Lepikson nimetas Mõisa ja Lao väiteid väljamõeldiseks.
“Ma tunnen Laod nii ammu, et ei soovi tema ja Mõisa toimetamisi kommenteerida,” sõnas Lepikson, keda Mõis möödunud reedel peaministri shantazheerimise ja Savisaare pildi tulistamise loo avalikustamise pärast juudaks nimetas.
Lepiksoni arvates kummutab shantaazhiväite juba kas või see, et Laar tegi talle kõigest paar-kolm nädalat tagasi telefoni teel ettepaneku toetada isamaaliitlase Tunne Kelami presidendikampaaniat.

LAAR RABAS VALEGA
Georg Pelisaar, Riigikogu liige (Keskerakond)

Peaministri kogelev esinemine eelmise kolmapäeva TV 3 uudistes oli masendav mitte üksnes poliitikutele, vaid ilmselt ka kõigile televaatajatele. Pärast seda saadet oli isegi kõige tulihingelisematele Laari toetajatele selge: mees valetab.
Peaministri vastused rabasid ka koalitsioonikaaslasi, seda tunnistab tekkinud segadus Isamaaliidu juhtide käitumises. Samuti oli paanikas selles sündmuses osalenud Laari lemmiklaps, Riigikogu liige Jüri Kaver, kes punastades andis vastukäivaid seletusi.
Esimene reaktsioon avalikuks tulnud faktidele oli, et tegemist on propagandalehe fantaasiate ning “täieliku jamaga”. Paraku järgnesid BNSi ning ETA pressiavaldused, kus Robert Lepikson täiendas Kesknädala artiklit detailidega.

Enam polnud pääsu, kuigi peaministri kaaskonna vassimised jätkusid. Süüdistades Kesknädalat ja Allan Alaküla milles iganes, pole ometi keegi suutnud artikli põhisõnumit ümber lükata. Võiks küsida, miks alles nüüd ja miks just Kesknädalas.
Nagu kuulsime nädalavahetuse raadiosaadetest ja lugesime Võrumaa Teatajast, olid ajakirjanikud sellest faktist juba ammu teadlikud. Paraku puudus kas tahe uurida või ei leitud usaldusväärset tunnistajat. Ka nüüd tahtsid juhtivad päevalehed ja osa telekanaleid teemat algselt vältida. Hiljem on otsitud vigu pigem Alakülas, Lepiksonis või koguni Savisaares.
Selge see, et Isamaaliidu liidrid eesotsas Andres Ammasega jäid skandaali õigustamisel abituks. Võib arvata, et peaministri poolt ei jagatud neile ka piisavat infot tegelikult toimunust. Skandaali hoogustudes toodi välja “kõrgema ülemjuhataja” reserv – Jüri Mõis ja Meelis Lao.
Neid esitleti oma süüdistustes Lepiksoni vastu usaldusväärsete tunnistajatena, kes toovad lõpliku õiguse Stenbocki majja ja sealt rahvani. Eks Mõisal ja Laol on palju ühiseid põhjusi, mille eest Laari tänada ja kaitsta. Olemata eriline Lepiksoni toetaja, on minul ometigi raske uskuda, et endine Võru maavanem peale Laari hüppemäe-luu-lusid veel midagi välja pressida lootis. Liiatigi, miks Mõis ja Lao väidetavatest väljapressimistest varem ei rääkinud?
Pigem on Lepiksoni juudaks tembeldamine ja talle muude pattude juurdepookimine mõeldud teistele võimalikele tunnistajatele hoiatuseks.
Usun aga, et karavan liigub ja julgeid mehi jäi Võrumaale ka pärast Lepiksoni lahkumist. Asi peab ikka väga kehv olema, kui juba rahva seas nii madala mainega mehed nagu Jüri Mõis ja Meelis Lao appi kutsuti.
Inimeste mälu on kahjuks üsna lühike. Praegune skandaal pole sugugi esimene, kus Mart Laar on valelt tabatud. Meenutagem.
• 12. veebruar 1993. Mart Laar kinnitas Riigikogus, et valitsus polevat andnud luba Vene sõjaväelaste Eestisse toomiseks. Samal
päeval aga teatas piirivalve, et jaanuaris toodi valitsuse ametliku loaga Eestisse 164 Vene sõjaväelast.
• 22. september 1993. Riigikogu opositsioon teatas, et Laar valetas, kui väitis 13. septembril, et Iisraeli relvaostuks pole laenu võetud. Tegelikult saadi laen Põhja-Eesti Pangalt. Vale oli Laari hilisemgi väide, et laenu võeti 49 miljonit dollarit. Tegelik summa oli 59 miljonit dollarit.
• 8. veebruar 1994. Jälle valetas Laar TAASi relvasaadetise kohta. Saabus 50 roostes ja vana Vene õhutõrjekahurit. Peaminister aga rääkis parlamendile, et avastati vaid mõni nõudele mittevastav padrunipartii.
• 23. august 1994. Peaminister Mart Laar valetas Vene rublade kohta, väites, et rahvalt kokku kogutud rublad on Eesti Panga hoidlast viidud valitsuse varahoidlasse. Tegelikult sellist varakambrit pole olemas ja juba 1992. aasta detsembris oli Laari valitsusel sõlmitud vahendajatega kokkulepe rublade müügiks.
Kui eelmiste valede ja vassimistega on meie praegusel peaministril läinud võrdlemisi libedalt, siis hetkel on Mart Laar oma valedega tõeliselt rabas.
Ainsana peaministritoolilt umbusaldusega lahkununa võiks nüüd olla Mart Laaril küll niipalju oidu, et ise oma ametikohalt lahkuda. Ka Laari valimispiirkonna ajaleht Sakala väljendas möödunud laupäeval sama mõtet.
Aasta lõpul korraldatud arvamusküsitlus tõi esile rekordiliselt madala toetuse valitsusele.
Küllap juba siis tundsid Reformierakond ja Mõõdukad, et niisugune valitsemine koos isamaalastega võib neile saatuslikuks saada. Laari märklauaskandaal pole midagi muud kui järjekordne näide poliitilise vihkamise teadlikust õhutamisest. Kriminaalkoodeksi § 72 näeb sellise süüteo eest ette vabaduskaotuse kuni ühe aastani. Ei tahaks, et Laari mõtlematud lapsemängud lõhestaksid ühiskonna ja laibastaksid Eesti poliitikamaastikul kindlasti vajalikud kolmikliitu kuuluvad erakonnad.