Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

PILDISKANDAAL KUI KULTUURIPUUDUJÄÄK
Marju Lauristin, ajakirjanike ja poliitikute õpetaja

Minu arvates ei ole küsimus ainult peaminister Mart Laari käitumises, vaid pigem üldises poliitilise kultuuri puudumises.
Eesti taasiseseisvumise 10. aastapäeva lävel eeldaksin, et Eesti poliitiline kultuur välistab automaatselt teatud liiki käitumise. Kähe aasta vanune intsident lasketiirus paraku näitab, et osa noorema põlve poliitikute käitumist mõjutab siiani malevaaegadesse kuuluv ja, kui lubate, siis opositsioonilise tudengkonna suhtumine. Nad ei anna endale aru, et igas olukorras tuleb lähtuda demokraatliku riigi poliitikas valitsevatest põhimõtetest.

Eetikanõuded karmimaks
Ise heidan peaministrile ette käitumise eetiliste piiride mittetajumist. Küsimus ei ole vaid selles, et teise inimese pildi kahjustamine on iidne maagilis-märgiline tegevus ning et siin kehtivad teatud tabud. Poliitiline kultuur välistab tegevuse, mis loob oponendist vaenlase kuju. Just intsidendi see tahk on ohtlik demokraatia seisukohalt.
Mul on hea meel, et peaminister võtab seda juhtumit väga tõsiselt. Koalitsiooninõukogu arutelu oli otsekohene ning Laar andis oma tegevusele väga karmi hinnangu. Ise usun, et õppimisvõime on iga poliitiku üks olulisemaid omadusi. Samuti loodan, et inetu vahejuhtum kergitab poliitikute suhtes kehtestatud eetilist latti.
Kaalukausid õigesti paika
Me peame eristama eetilist hinnangut poliitilisest. Esimene on selgelt tauniv. Teisalt kutsub opositsioon sihikindlalt esile valitsuskriisi. Oleks väga lühinägelik lasta end sellest provotseerida ja hakata paaniliselt käituma.
Me ei tohi ajada sassi valitsuse võimet lahendada riigi ees seisvaid probleeme ja moraalselt hukkamõistetavat juhtumit kusagil metsas
kaks aastat tagasi. Valitsuskriis tuleb juhul, kui valitsus ei suuda oma poliitikat ellu viia, ja juhul, kui eetiline eksimus on nii ulatusliku mõjuga, et see pärsib valitsusliidu edasist koostöövõimet.
Mõõdukad peavad näiteks küsima, kas Eiki Nestori töö tööhõive-meetmete rakendamisel ja sotsiaalvaldkonna reformide elluviimisel väärib jätkamist. Kas Katrin Saksal on teeneid selles, et kähe aasta jooksul on saavutatud murrang rahvussuhetes? Kas Toomas Hendrik Ilves on tegutsenud tulemuslikult, esindades riigi ja rahva huve välispoliitikas?
Just nendest vastusest sõltub meie toetus valitsusele.