Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

16. veebruar 2001
MÕNI SÕNA PEAMINISTRI KAITSEKS
Mihhail Stalnuhhin, Riigikogu liige

Viimasel ajal muud ei kuule kui Laar, pumppüss, lasketiir, Savisaare pilt, purjuspäi tulistamine. “Kuidas ta võis?”, “Kuhu me jõuame?”… Aitab! Lõppude lõpuks, kas siis inimesel on laskmine keelatud?
Vaja on veidigi lähtuda poliitiliste juhtumiste maailmakogemusest. Tõesti, Helmut Köhi võibolla võttiski altkäemaksu, kuid see on Köhi – Saksamaa Üliendaja! Siis Clinton. Tema muidugi ei võtnud, vaid vastupidi, pere eest salaja hoopis andis, kuid ta on Clinton – kuulsaim saksofonist Põhja-Amee-rikas! Vaja on olla sõbralikum, õpetab seesama rahvusvaheline kogemus, eriti omade vastu.
Niisiis, head härrased, enne kui hukka mõista, tuleb selgusele jõuda. Meie peaminister on mees missugune! Teine ei jõua kolme viisaastakuga nii palju korda saata, kui meie oma väliem kui kalie aastaga. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: energeetika vastu rahva tahtmist ei tea kellele ja mille eest maha müüa – missugust tahtejõudu see nõuab…
Noh, lõõgastus mehike pärast ränka tööd. Seda enam, et lasketiirus. Pealegi kui seljataga nukravõitu õpingud Tartu Ülikooli sõjalises kateedris, kus ükski laskmine ei möödunud joominguta, kus neetud okupandid kujundasid üliõpilases Laaris refleksi: lasksid -joo. Ja muidugi, kui jõid, siis anna tuld!
Niimoodi siis juhtuski. Keegi pole püüdnud uurida: võib-olla oli see hoopis enesekaitse? Või mis veel veenvam – raske lapsepõlve järelkaja, mida kõik maailma advokaadid loevad oluliseks oma kaitsealuste igasuguste sigaduste õigustamiseks? Ja lõppude lõpuks, kõik selgub võrdlustes: asetage Laar ühte ritta Pinodieti või Husseiniga ning te veendute, et kui ta ka tankile upitada, ei paista mõhkugi.
Nii et lubage käsutada põhiseaduslikku õigust ja öelda mõned sõnad Eesti teenelise Rambo, meie täitevvõimu sümboli, inimese ja peaministri Mart Laari kaitseks.

Belletristikas käsutavad autorid sageli väljamõeldisi, võttes süžee aluseks laialttuntud tõsiasja, taastavad nad kujuteldava sündmuste rea, mis viib tragöödia või farsini – nii kuidas see kellegi välja kukub – ning püüavad aimata tulevikusündmusi.
Dickens, teades seda, mida meie teame, looks jutukese, kus üks paksuke jõidukuuse all kraabib välja talle kingitud nuku silmad.
Steven King kirjeldaks hälvetega teismelist, kes põletab tema enda poolt üles poodud naabrite kassi.
Kurt Vonnegut maaliks ehk taiese tuleviku ühiskonnast, kus demokraatia huvides ei midgustada lasketiirus pilte, vaid juba pildil kujutatuid, mõistagi pärast seda, kui piltidega on enne treenitud.
Kuid kõik see ei oma mingisugust tähtsust, sest igaüks neist leiaks humanismist lähtudes oma kangelaste kaitseks kõige veenvamad sõnad. Sellepärast, et keegi meist ei suuda oma komplekse valitseda. Ja kui peaminister on üks neist, kes sündides iseenda nabanööri läbi närivad ja annavad tuld oma poliitilise vastase pildi pihta, siis me peame olema tänulikud sellegi pärast, et ta parlamenti minnes ei topi oma diplomaati lahingugranaati.
Mitte keegi, muide, pole tõestanud märgi tabamise fakti. Vaat kui oleks see aukudega pildike alles ja ekspertiisi antud… missuguseid pretensioone saab aga nüüd mu kaitsealusele esitada? Noh, sattus inimene halba seltskonda. Muide, puhtalt meeste omasse, mis Viktor Konetski sõnade kohaselt joondub pärast sadat grammi kõige noorema ja rumalama järgi.
Kõiges on süüdi Lepikson. See Võru provokaator nägi ara laskejoone trajektoori, jooksis kiiresti köhale ja kinnitas selle teele mingi pildikese. Kui mu kaitsealune oleks aimanud, millega lugu lõpeb, oleks ta parem põmmutanud Lepiksoni pihta. Pärast oleks olnud aastakest viis kohtualune nagu Kallas, aga seda, noh, asja eest.
Nii et ma jään seisukolia juurde – selliseid riigimehi nagu Mart Laar tuleb hoida. Ühiskondlike rikkuste ümberjagamise segases ajas, kus rahvas igatseb tsirkuse järele, on sellistel inimestel nagu meie peaminister lausa kulla hind. Sest nendega ei ole kunagi igav. Ja tead täpselt, et ta keerab meile veel nii kuis aitab. Elada ei ole sellest kergem, aga lõbusam küll.