Idaraha liit: valetamine, ärastamine, vihkamine

22. veebruar 2001
Eesti Päevaleht
HALVA LASTETOAGA LAAR PEAB TAGASI ASTUMA

Tiit Tammsaar, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Rahvaliit
Olen ise üle kolmekümne aasta jahimees, aga kordagi ei ole tulnud mulle mõttessegi inimese pildi pihta tuld anda.
See, mis toimus 1999. aasta 13. mai õhtul Nursi sõjaväelinnakus ehk täpsemalt Nursipalu harjutusväljakul, on tänaseks kõigile selge.
Peaminister ja riigikaitse nõukogu liige Mart Laar koos oma alluvate Jaan Trossi, Eerik-Niiles Krossi ja Robert Lepiksoniga olid sellel õhtul sellises paugutamise hoos, et neile ei piisanud etteplaneeritud laskeharjutustest kuulipildujast MG-3, automaadist Galil ja püssigranaa-diga katsetamisest.
Nii otsustasid nad omal algatusel käsutusele võtta käepärast olnud tsiviilrelvad: Trossi püstoli ja kapten Raivo Tamme pumppüssi. Vähe sellest, et tulistati figuursiluettidele pihta n-ö “nina vastu lina” ehk ca 20 meetri pealt, otsustas vembumees Robert Lepikson adrenaliini juurdevoolu suurendamiseks “sõdalastele” märklaua külge ka asja võidetud vaenlase – Edgar Savisaare pildi riputada.

LAAR KÄITUS KAITSEVÄELASTE SUHTES ALATULT.
Minu jaoks teeb selle loo eriti kõlvatuks asjaolu, et tol õhtul pani Mart Laar peaministrina kaitseväelased äärmiselt ebaeetilisse seisukorda – ta lausa provotseeris neid noori inimesi seaduserikkumisele. Loomulikult teadsid kapten Tamm ja teised, et nii käituda ei tohi, kuid olgem ausad, kas meie seas oleks kasvõi ainsatki inimest, kes sellises situatsioonis oleks julgenud peaministrile vastu astuda ja teda korrale kutsuda.
Tahan siinkohal hoiatada kõiki, kes kavatsevad suure tõenäosusega osa süüd kaitseväelaste, näiteks kapten Raivo Tamme või major Einar Laigna või kontradmiral Tarmo Kõutsi kaela veeretada. Inimesed,
ärge tehke seda – kaitseväel tervikuna ega ühelgi neist üksikuna ei lasu kõige vähematki süüd selles situatsioonis ja selle loo uurimise käigus.
Teades ja tundes praeguseid võimulolijaid, võtsin endale õiguse avalikustada just need põhimomendid ametkondliku järelvalve käigust, mis loomulikult on teada tänaseks juba enamusele meist. Sellega on välistatud surve tõe moonutamisele ja asja uurivatele kaitseväelas-tele.

AITAN PRESIDENTI JA LAARI.
Ka president Lennart Meri ja Laar teatasid hiljuti, et avalikustada tuleb kogu tõde Nursis juhtunust -olen nendega täiesti ühte meelt ja löön kaasa kuis suudan. Me teame kõik tuntud antiikfilosoofide hüüdlauset: “Tõde, tõde ja veelkord tõde, kuid mitte kunagi kogu tõde.” Sooviksin, et selle lause teine pool, vähemalt antud sündmuse puhul ei osutuks Eestis tõeks. Kar-tusteks on siiski piisavalt põhjuseid, eriti kui jälgida Laari vassimisi ja keerutamisi antud loo avalikuks tulekul. Isegi lausvaled lasti lõbusasti naeratuse (küll virila) saatel valla.
Miks kõik juhtus just niimoodi nagu tollel ilusal maikuu õhtul, on täna veel vara öelda ja meil kõigil on analüüsimiseks põhjusi küll ja küll. Aga ühes olen kindel: nende noorte “sõjardite” lastetuba erineb minu lastetoast tunduvalt. Nimelt oli minu vanaisa kirglik jahimees ja ostis talu omal ajal välja just metsloomade nahkadega. Ka minu isa on olnud jahimees üle poole sajandi ja niikaua kui mina mäletan, on meil majas relvad seina peal rippunud ja mitte ainult dekoratiivsetel kaalutlustel.
Aga samast ajast kui mulle meenub relv seinal, meenub ka vanaema hoiatus selle kohta, et isegi luuavarrega ei tohi inimese poole sihtida. Ma olen selle manitsuse saatel kasvanud ja see on mul sees igavesest ajast igavesti. Olen ise üle kolmekümne aasta jahimees, aga kordagi ei ole tulnud mulle mõttessegi inimese pildi pihta tuld anda ja ei ole ka olnud kordagi seltskonnas, kus sellist ettepanekut olek tehtud. Mis teha, meid on nii vähe, aga me oleme nii erinevad.
Loodame, et aeg annab arutust ja meie kõigi kultuuritase, eriti relvakultuuri tase ühtlustub, eelkõige neil, kes relvadega nii või teisiti seotud on. Aga väikerahva püsimajäämine ilma relvadeta tänases maailmas on kahjuks veel utoopiline kui mitte võimatu.